pühapäev, 26. jaanuar 2014

"Külaline" Draamateatris

Lasin end imelikest arvamustest kõigutada ega kiirustanud kohe "Külalist" vaatama. Aga sügisel kuulsin siit-sealt üllatusest kiitvaid arvamusi. Kuni umbes nädal aega tagasi muu jutu sees jälle öeldi, et "Külaline" on hea. On küll jah! Tänu võlgneb Ingomar Vihmari lavastus eeskätt muidugi Éric-Emmanuel Schmitti tekstile. Rein Oja ei näe ka just väga sageli laval, veel vähem näeb teda koos Tõnu Ojaga.

Näidendi aluseks on 22. aprilli 1938. aasta õhtul ja öösel Viinis doktor Sigmund Freudi kodus aset leidnud reaalsed sündmused. Freud (Rein Oja) ei lahku kordagi lavalt, peab kõhklusi täis dialoogi külla tulnud Tundmatuga (Tõnu Oja). See on näidendi autor sõnul (nagu kavalehelt lugeda võib) Jumala ja Jumalasse mitteuskuva psühhoanalüütiku heitlus. Vihmari lavastuses on Tõnu Oja roll aga üles ehitatud nii, et kuni lõpuni pole selge, kes doktor Freudi vestluspartner ikkagi on. Seda enam, et lõpus jääb peategelane töölaua taha tukkuma. Võib-olla oligi uni, viimane katse alateadvuseski mõista, kes on Jumal maailmas, kus õiglust ei ole, aga ülekohus karjub inimeste pealuudest läbi?

Rein Oja oli nii oskuslikult grimeeritud, et kui poleks teadnud, et just tema mängib Freudi, poleks ma teda ära tundnud. Isegi hääl oli võõras. Super! Tõnu Oja Tundmatu seevastu oli tavaline, nii tavaline, et teda võiski vaadata peaaegu kui ilma rollimaskita. Mänguline maneerlikkus rõhutas pigemini Jumala kohmetust kellegi kehas või kujuga olemisest. Freudi tütart Annat mängib Kleer Maibaum. Sellest rollilahendusest on natuke kahju, sest praegu jäi Anna liigagi markeerivaks tütreks, kes viiakse ülekuulamisele. Lavastus sellest tervikuna midagi ei kaotanud, kuid võitnuks veelgi, kui Anna segadus ja tarkus selgemini välja joonistunuks. Natsi mängib Roland Laos. Tüüpiline nahkmantlis ja -kinnastes gestaapojooksik.

Näidendi sisu on siiski Freudi heitlus Tundmatuga ja "kõrvaltegelastena" piisab akna tagant tänavalt kostuvatest häältestki. Freudil õnnestub mõjutada gestaapo tentsiku alateadvust, kui ta osatab selle palju kõveramale ninale kui tema enda oma ja näitab samas vanaisa pilti. Mitte midagi pole maailmas muutunud, sest väiksed mutrikesed on endiselt süsteemi vastu jõuetud. Annal oli õigus. Iseasi kas analüüsivõime kompenseerib väiklusest tingitud käsuliinis millegi muutumist.

Ka kõige suurem inimene muutub rumaluse keskel abituks. Etenduse üks mõjusamaid kohti on see, kui Freud palub Tundmatut: "Aga tee ime!" Milleks küsida väikest imet, kui väljas on vaja suurt ja põhimõttelist imet? Kimp lilli on tobe. Sellest saab isegi Freud aru.

"Külaline" annab järelemõtlemiseks palju ainest. Ootamatu saalipaigutus näitab mitte ainult Freudi kabinetti, vaid ka teisel pool lava istujate-vaatajate nägusid. Paksud punased sametkardinad lisavad illusoorsust, kuid rõhutavad samas tihedalt kinni kaetud aknaid, eemaldumissoovi ümberringi valitsevast ebaõiglusest, julmusest ja jõhkrusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar