Esmaspäev, 28. juuli 2014

Steinberger Tafelrunde ja Rüdesheim

Suvi on festivalide aeg. Saksamaal näib kogu suve ainult üks suur festival olevatki. Juuli viimase laupäeva hommikul mõtlesime, et võiks minna üritusele, mille nimi on Steinberger Tafelrunde. Tegemist on omamoodi vabaõhukontserdiga, mis toimub pea kogu suve kestva Rheingau Musik Festivali raames. Iga ilmaga, aga seekord oli väga-väga ilus ja soe suvepäev.


Sama ilusal suveõhtul oli viinamarjaväljade vahele üles seatud 600meetrine laud, kuhu mahub istuma umbes 1200 inimest. Krõbeda piletihinna sisse kuulub muusika, korralik külmlaud ning pudel vett ja kohalikku valget veini. Laudade ääres olid siin-seal lavad, kus vastavalt programmile võimendati muusikat kõlaritesse, lisaks veel marssivad orkestrikesed. Kõik see oli soojal päikselisel suveõhtul kirjeldamatult tore ja ilus. Muusikat võinuks tegelikult veelgi enam olla ja mittesakslasena ei osanud saadud elamust ilmselt täiel määral hinnatagi. Paljud kohalikud tundusid olevat saabunud väikeste sõpruskondade kaupa, et seltsis veini ja muusikat nautida. Pidu kestis kella viiest kuni kella kümneni.

Mõte Tafelrundele minna tekkis ootamatult. Omamata täpset ettekujutust, kus ja kuidas kõik toimub, otsustasime kusagile lähedale ööbima jääda. Leidsime umbes kümne kilomeetri kaugusel Reini-äärse Rüdesheimi nimelise linnakese. Kui enne õhtust üritust ööbimiskohta jõudsime, oli veel natuke aega, et linnas ja jõe ääres ringi jalutada. Esmamulje oli hunnitu: veinikelder veinikeldris kinni, üdini saksalikud väikesed majad. Paistis ka silma, et turistidega arvestatakse selles linnas igati. Lihtsalt täiuslik. Püüdsime lõputute söögi-joogikohtade hulgast leida mõnda, kuhu ehk pärast kontserti tahaks istuma minna ning kogu ilu ja hõngu õhtuse Reini kaldal endasse ammutada.

Kui kontserdilt tagasi tulime, olime tegelikult endiselt otsustusvõimetud ja jalutasime niisama ringi. Kuni ... tänavani, kus tundus, et igas baaris ja söögikohas oli elav muusika ja inimesed tantsisid. See oli Drosselgasse. Alles pärast lugesime, et see tänav on maailmakuulus. Patt olnuks niisugune võimalus kasutamata jätta, ja nii me ühte kohta maha istusimegi. Moosekandid olid lihtsad kõrtsimuusikud, kes laulsid saksa šlaagreid ja 1980.-1990. aastate hittlugusid vaheldumisi. Valdavalt pensioniealised sakslased lõid tantsu, ja mis peamine - kõik olid hästi-hästi rõõmsad.



Järgmisel hommikul proovisime ühes kohvikus Rüdesheimi kohvi. Selle aluseks on kohalik brändi - Asbach -, millele lisatakse mõni tükk suhkrut ja mis pannakse siis põlema, et tekiks karamelline maitse. Seejärel kallatakse peale musta kohvi ja kõige lõpus lisatakse vahukoorekuhi. Kuna mina suhkruga kohvi ei joo, ei vaimustanud eriti ka see jook (kange alkoholiga). Proovida tasus küll.


Kui kohv joodud, otsisime samast lähedalt üles koha, kust sai köisraudteega sõita üle viinamarjaväljade üles mäe otsa, vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusele Niederwalddenkmalist. Seda 38 meetri kõrgust 1883. aastal avatud mälestusmärki tuntakse ka nimega "Germania", et tähistada Saksa keisririigi sündi pärast sakslaste võitu prantslaste üle Preisi-Prantsusmaa sõjas.


Väga võimas vaatepilt. Eriti mõjus on aga vaade, mis mälestusmärgi jalamilt orgu, Reinile ja ümberkaudsetele viinamarjaistandustele avaneb. Ilm oli jätkuvalt suvesoe, taevas selge ja sinine. Spontaansed otsused ja mõtted võivad vahetevahel pakkuda elamusi, mida ei oska kujutledagi. Rüdesheim on igatahes koht Saksamaal, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada.

Pühapäev, 20. juuli 2014

Laurence Jonesi kontsert bluusi- ja džässirallil

Samal ajal, kui Eesti meedias arutati tuliselt selle üle, kas Steven Seagal ikka peaks olema Augustibluusi peaesineja, ootasin mina põnevusega ühte teist bluusi- ja džässifestivali - 20. korda toimunud Blues 'n Jazz Rallye't, mida mul sel suvel esmakordselt külastada õnnestus. Üritus algas kell 19.00 ja vältas varaste hommikutundideni. Ilm oli soe ja imeilus. Jaluta ainult sõbralikus vanalinna orus ringi, ühe lava juurest teise juurde ja naudi! Üheteistkümnel laval oli 50 kontserti.

See öö jääb kauaks meelde. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud, saanud või jõudnud kõiki kontserte kuulata. Esinejate nimed ei öelnud niikuinii midagi. Seetõttu jalutasime, nagu ilmselt publiku enamus, lihtsalt siin-seal ringi ja jäime mõne lava juurde seisma, et muusikat kuulata. Oli nii- ja naasugust.

Poole kümneks jõudsime ühe kõrgema künka otsas oleva lava taha. Parasjagu juhatas oma esinemist sisse uus artist. Selgus, et oli noor britt. Liikusin lähemale ja jäin kuulama. Noormehe nimi oli Laurence Jones. Muusika, mida kolmeliikmeline bänd lavalt kuuldavale laskis, oli algusest lõpuni nii minu, et rohkem ei osanud ega tahtnudki enam sellest õhtust oodata. Paaritunnine kontsert möödus imekiiresti ja meeleolu oli üha ülevam. Kui bänd laulmise-mängimise lõpetas, seadsin tasakesi samme kodu poole. Selline tunne oli, nagu oleks käinud ühe bändi kontserdil, mitte lihtsalt linna peal jalutamas, muusikarallil muusikat kuulamas.

Päris otsejoones kodutee muidugi ei kulgenud, sest teele jäi ikka veel väikesi lavasid, kus keegi muudkui musitseeris. Oli kohti, kus ühel pool teed laulis üks artist ja teisel pool teine. Ilmselgelt pidid nad üksteisest sellistel tänavanurkadel üle mängima. Ka kõik läheduses asuvad baarid ja klubid tundusid olevat üritusest haaratud. Näiteks klubis, kus tavaliselt on esinenud Eesti bändid, paistis ka mingi vahva pidu olevat, aga sinna me sisse enam astuda ei viitsinud.

Olgu mis on, aga hea olemise tagab alati kõigepealt ilm. Soe suveõhtu ja -öö, hea muusika ... Ja hingel ongi nii hea, et võib igatsema jääda. Ilus nagu siin!

Laupäev, 19. juuli 2014

Tampere teatrifestivalil on tänavu eesti teatri programm

4.–10. augustini 2014 toimub Tamperes järjekordne teatrifestival Tampereen Teatterikesä, mille põhiprogrammis etendub mitu eesti teatri lavastust. Koondnime "Case Viro" all saab vaadata nelja lavastust: Soome-Eesti ühistööna sündinud Rakvere Teatri, Teatteri Vanha Juko ja Teatteri Telakka lavastus "Köök/Keittiö", R.A.A.A.M.-i "Tühermaa", Cabaret Rhizome’i "Mutantants" ja Teater NO99 "Suur õgimine".

Mänguajad on järgmised:

Köök/Keittiö - Teatteri Telakka

Esmaspäeval, 4. augustil 2014 kl 19.00
Teisipäeval, 5. augustil 2014 kl 19.00

Tühermaa - Tampere-talo, Sorsapuistosali

Kolmapäeval, 6. augustil 2014 kl 19.00
Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 16.30

Mutantants - Hällä-näyttämö

Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 19.00
Reedel, 8. augustil 2014 kl 14.00

Suur õgimine - Pakkahuone

Reedel, 8. augustil 2014 kl 19.00
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 19.00
Pühapäeval, 10. augustil 2014 kl 14.00

Festivali kõrvalprogrammis on veel Piip ja Tuut Teatri etendused lastele:

Reedel, 8. augustil 2014 kl 13.00 - Särkänniemen ulkolava
Reedel, 8. augustil 2014 kl 18.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 12.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali

Reedel, 8. augustil 2014 kl 16.30 saab Niagara kinos vaadata Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi dokumentaalfilmi "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?". "Case Viro" kulmineerub samuti reedel, 8. augustil kl 23.00 K L U B I-s Vaiko Epliku kontserdiga.

Selle eesti teatri invasiooni raames on kavas korraldada veel ka draamaslämm, et tutvustada eesti uuemat draamakirjandust ja leida võimalusi eesti näitekirjanduse lavastamiseks Soomes ja Põhjamaades. Kes soovib, saab toetada Hooandja projekti!

Neljapäev, 10. juuli 2014

"Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris

Teatri võlu peitub sellistes lavastustes, nagu on näiteks "Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris. Tiit Aleksejevi näidendis ja Madis Kalmeti lavastuses on olemas kõik, et publik saalis võiks tardvaikuses aja kulgu kuulata ning lasta sõnadel ja mõtetel otsida lae alt võimalust vabadusse pääseda. Laulupeojärgses patriootliku puudutuse rikkas õhus avanesid nähtud-kuuldud loo kihid eriti sümboolselt ja kergesti. Igal sõnal oli rääkida rohkemgi, kui ehk Tomi lakkamatust ja lõputust jutust kostus.

Kuigi mingis mõttes on "Imede aasta" Rakvere Teatri "Leegionäride" järg, on neis kahes lavastuses ühist üksnes nii palju, et mõlema näidendi autor on Tiit Aleksejev, kelle tekste ma edaspidi vahele jätta ei plaani, ja lavastaja on Madis Kalmet, kelle viimase aasta (!) tööd on käsitatavad ainult ülivõrdes. Noh jah ... ja tegevusajaks valitud 1944. aasta ka ning otsesem ja kaudsem viitamine leegionäridele, Sinimägedele. Tarvo Sõmer teeb mõlemas lavastuses kaasa, kuid rollid on erinevad.

"Imede aasta" puhul algas ja algab kõik mängukohast, kindlale kohale tellitud ja valitud näidendist. Kui ma astusin Jäneda Pulli talli sisse, tundsin värske heina lõhna. Vana hobuvanker "küünis" tuletas meelde mu enda lapsepõlvekodus olnud küüni, kus seisis saan. Petrooleumilamp küünis mõjus küll ebausutavalt, aga see on detail. Jaanus Laagrikülli kujundus toetab igati lavastust ja üks asi on kohe selge - Jäneda Pulli tall on ideaalne koht, et rääkida Kesk-Eesti armastuslugu. Segaste aegade armastuse lugu.

Rindejoone taha jäänud kolme noore eesti mehe puhul kerkib esile Tomi (Henrik Kalmet) ja Riksi (Helgur Rosenthal) vastasseis. Õrnahingelise kunstniku ja vaestest oludest pärit töölise - haritlase ja proletaarlase - sõjast muserdatud ja lõhutud hinged ekslevad tõe ja saatuse teel, olles aeg-ajalt rohkem või vähem teineteise meelevallas, püssitoru ees, aga ennekõike ikka mures eesti tüdruku Liina (Mari-Liis Lill) pärast. Kolmas (Tarvo Sõmer) on talumees, kes ajab Eesti asja omal lihtsal moel ja kes teab, et tema tee on koju loomade ja maade juurde. Ta igatseb siiralt ahjusooja taluleiba, täidab käsku, kuigi talus, ja elus, on hulk olulisemaid asju kui suurte riikide võimumängud. Redutajaid oma talu küünis varjav peremees (Hans Kaldoja) tõdeb elutargalt, et 1944. aastaks tekkinud või jäänud valikud on kesised, kuid valiku ja otsuse peab tegema igaüks ise.

Näidendi pealkiri on laenatud inglise 17. sajandi luuletajalt John Drydenilt ja märgib ellujäämise imet, kui mingit võimalust ellu jääda ei tohiks olla. Teise maailmasõja lõpu eelsed lahingud Eestimaa pinnal, sõjaeelne ja -aegne keeruline ühiskondlik olukord, ekslevad inimesed ja lõpuks katkised noored inimhinged otsivad väsinult ja tüdinult väljapääsu. Liiga trafaretne? Ei ole! Aleksejevi teksti poeetilisus ilustab ehk liigselt vaest maainimest, kuid see kõik on nii ehe, et muutub hetkega mõistetavaks meie ajal pigem ega tekita küsimusi, kas ja milleks meile on vaja 70 aasta tagust lugu. Meile on selliseid näidendeid ja lavastusi alati vaja, et meenuks imed, mis aitavad mõista, et oleme elus. On ju ime, et ma olen olemas.

Õigupoolest ei jätku mul sõnu, et kirjeldada, kui imeline see elamus Jänedal oli. Üks pealtnäha lihtne narratiiv võib olla kümneid kordi mõjusam kui kivisse raiutud klassika. Olgugi et see lugu on juba iseenesest meie klassika. Alati tasub üle korrata. Sõltuvalt vaataja teadmistest ja taustsüsteemist on "Imede aastas" teemasid, mis räägivad rohkem või vähem, aga üsna tõenäoliselt leiab siit igaüks oma teatriime. Kui sellest teatrisuvest midagi kindlasti "kaasa võtta", võtke Jänedalt "Imede aasta".

Kolmapäev, 9. juuli 2014

"Kajakas" Tartu Ülikooli vanas kirikus

Tartu Ülikooli vana kiriku viimasele korrusele loodud suveteatrisaali lavakujundus oli ühtaegu leidlik, tšehhovlik ja lummav. Paberihundist läbi lastud paber markeeris puulehti, mis langesid väiksemagi puudutuse peale. Kõik ruumis viitas valgusele ja helgusele. Üksnes tume tüll eraldas ees- ja tagalava, et saaks varjata asju, mis kardavad valgust. Tiit Palu lavastas sellesse ruumi Tšehhovi "Kajaka", püüdes rõhutada (enese)hävitajalikkuse jäävust.

Tšehhovi komöödiate eripära on selles, et need ei olegi komöödiad. Tegelased on naturalistlikud, tegevuses pole midagi rõhutatud, vaid elu kujutatakse täpselt niisugusena, nagu see tegelikult on. Ei olegi midagi naerda, pigem hakkab igav, sest seda, et elu on naljaks, teame ju niigi. Kui nüüd asetada selline lähtepunkt suure valge, lausa steriilselt mõjuva lavapildi sisse, paistab kõik õigesti olevat: korrastatud ruumis sipleb igaüks oma õnne nimel. Moodsas maailmas öeldakse, et luukered kolisevad igaühe kapis. Tšehhov on peenem - igaühe saatust mõjutab keegi teine ja pettumuse trotsiks ohverdatakse end kellelegi kolmandale. Vene klassika.

Mul on mõnikord tunne, et vene klassika on meile liiga arusaadav ja seepärast ei saagi Tšehhovi tekstide peale naerda. Tšehhov ei ole lihtne autor, kuid seda nukram on, et Tiit Palu tõlgendus jäi mu jaoks arusaamatuks ja tekitas nõutust. Arvatavasti oli oma osa ka ruumi hädadel - kuigi istusin esimeses reas, ei olnud üsna pea saalis enam midagi hingata ja vaheaja ootamisest sai eesmärk omaette. See ei tähenda, et dialoogi ja etendust polnuks võimalik üldse jälgida.

Üksikult võttes olid näitlejad ju head. Eriti Peeter Volkonski, kes ei pidanudki vürst Sorinit mängima, vaid oli päris. Merle Jääger punapäise Polina Andrejevnana oli kogu aeg kohal (eriti mõjus oli "stseen", kui nägin teda vaheajal õues Gustav Adolfi kuju juures pingil istumas - ikka justkui rollis ja etendus läks justkui edasi). Külliki Saldre Trepleva mõjus kõrgilt, aga rõhutas selgelt haavatavust. Kõrkuse virvarris vastandusid Šamrajev (Raivo Adlas) ja Medvedenko (Priit Strandberg). Esimene lihtsa inimesena suurte ja vägevate maailmas, teine abitult üritamas olla oma inimeste seas keegi, välja paista. Maria Soomets Niinana oli samuti hea, sest mängis südame murdumise suureks. Kahju, et Kütsarist (Trigorin) ei olnud talle väärilist partnerit - ei veennud mind ihaldusväärsus ega kirjaniku olek.

Kokkuvõttes ei olnud Vanemuise "Kajakas" seda miskit, mis põhjendab praegusele vaatajale, miks see näidend on ikka lavastamist ja ülelugemist väärt. Enamgi veel - Palu tõlgendus ei olnud ju täielikult originaalitruu (kasutatud oli isegi tõlget, mida pole varem Eesti teatris kasutatud), aga rõhuasetused jäid ähmaseks.