Esmaspäev, 30. juuli 2012

Naine ladina kvartalist

Kange tahtmine oli keset filmi püsti tõusta ja saalist välja kõndida. Aga mõtlesin, et ehk see trafaretsus, sürreaalsus ja igavus on millegagi põhjendatav ja et see miski peaks siis hiljemalt lõpus selguma. Rändaja nimetab "Naist ladina kvartalis" (La femme du Véme) tõeliseks skiso-sürriks. Igatahes ... ei selgunud seal midagi ja kuidas ma ka ei püüa, erilist pidepunkti ma selle filmi "lahtiharutamiseks" ei leia.

Kas igavusest või lihtsalt niisama, aga kõige huvitavamad assotsiatsioonid, mis mul tekkisid, olid hoopis seoses sellega, et see on lühikese aja jooksul teine poola režissööri film (esimene oli Malgorzata Szumowska "Naised" ja nüüd siis Pawel Pawlikowski "Naine ladina kvartalist"), mida vaadanud olen; üks keskseid osatäitjaidki on mõlemas filmis sama - Joanna Kulig. Margit (Kristin Scott Thomas) rääkis sissejuhatuseks oma surnud ungarlasest abikaasast ja mul meenus kohe "Inglise patsient".

Üks võimalikke tõlgendusi on, et filmiga taheti näidata teistsugust Pariisi või võõrana kogetavat tõrjutust. Peategelane on ameeriklane Tom Ricks (Ethan Hawke), kes on olnud Ameerikas suhteliselt edukas kirjanik, kuna tema esimene ja seni ainuke romaan on pärjatud Pulitzeri preemiaga, peale selle pidavat ta ülikoolis loenguid kirjandusest. Naine oli ta mõne aasta eest maha jätnud ja nende ühise lapsega Pariisi kolinud. Tom otsustab naise ja lapse juurde kolida, ent ta visatakse välja. Pärast seda, kui bussis varastatakse ära kõik ta asjad, satub ta mingisse urka-baari-hotelli. Passi vastu saab endale mõneks ajaks seal toa. Ja edaspidi kohatud tegelased on kõik võõrad: urka omanik Sezer on ilmselt araabia päritolu immigrant, kes on seotud mingi kahtlase äriga, baaris töötav teenindaja Ania on poolatar, kes soovitab Tomil Ameerikasse tagasi minna, kuna Pariisis on tal raske. Tomi ajendab jääma soov näha oma tütart. Aga ta on üsna lootusetus seisus, et selles küsimuses midagi edasi areneda saaks.

Kirjandusõhtu, kuhu ühe raamatupoe müüja Tomi kutsub, on justkui realistlik ja seal kohatud Margit samuti, kuid hiljem selgub, et see Margit on 30 aastat tagasi enesetapu teinud. Võib-olla on kõik alates kirjandusõhtul kohatud naisest Tomi fantaasia vili, mis küpseb tütrele kirjutatavate kirjade vahel? Sellest painajast vabaneb Tom alles siis, kui ta on tütrele kahesõnalise kirja posti pannud. Vist.

Kogu film on klišeelik näide sellest, kui abitu on või abituks muutub inimene võõral maal või võõras kohas. Korra Tom vist isegi mainib, et ta tunneb, et tegelik tema on hoopis kusagil mujal. Ta tütar Chloé kaob ja eksib mingil arusaamatul põhjusel metsa, mis ei ole aga sugugi see mets, kus nad isaga kunagi ammu käinud on.

Pühapäev, 29. juuli 2012

"Pruutide kool" Tõstamaal

Väga ilusas Tõstamaa mõisahoones on kaks suve augustis tehtud teatrit. R.A.A.A.M.-i ja Tõstamaa valla koostöös lavastas Gerda Kordemets möödunud suvel seal enda ja Margit Keerdo kirjutatud näidendi "Pruutide kool". Kohaautentsusel on tähtis osa, sest näidendi tegevus toimub 1926. aasta septembrist 1927. aasta juunini sellessamas Tõstamaa mõisas, kus oli äsja avatud kodumajanduskool.

Õpilaste sekka satub ka Pärnust pärit Liina Täker (Triin Tenso), kelle on isa sinna kooli saatnud põhjusel, et 17aastase tüdruku vabameelsust taltsutada. Linnatüdruk on valdavalt taluperenaisteks "pürgivate" kaasõpilaste jaoks ühest küljest huvitav kuju, teisalt jällegi neist liiga erinev. Ta loeb luulet ja luuletab ise, tal on peigmees ja ta on veendunud, et naised ei tohiks olla nii allaheitlikud. Lisaks veel terve hulk uudseid mõtteid. Hoolimata kindlast usust, et selles koolis ei ole tal mitte midagi teha, muudab kool, õpilased ja õpetajad, mõisahäärber ning aeg tedagi. Niisamuti nagu muudab tema teisi.

Üks mõte, mis lavastusest kummitama jääb, on see, et sel ammusel ajal janunes meie noor riik tarkuse ja tarkade kodanike järele, nagu januneb noor inimene ikka ja alati uute teadmiste, oskuste ja avastuste järele. Kas meil on tänapäeval koole, kus õpetatakse väärtustama ka lihtsamaid töid? Kahtlane ... Heal juhul on jäänud veel etiketigurud, kelle sõnum on, et kõik on õige.

Vana maja ümbritses preili Täkeritki sobiliku vaimsusega ning üksteise järel hakkasid ärkama sajanditevanused lood. Kolme parunit ja ühte parunessi mängisid Andrus Vaarik ja Laine Mägi, kes on ka ainukesed professionaalsed näitlejad selles lavastuses. Episoodid minevikust inspireerivad linnapreilit, kuigi need on mõnikord lausa hirmuäratavad. Nii asendub etenduse alguses loetud preili Täkeri enda luuletus "Ära!" etenduse lõpuks Heiti Talviku luuletusega "Simmannil".

Toapoiss Karl (Hannes Prikk) keerab kella, elustades niiviisi minevikku, käivitab olevikku ja laseb mõelda tulevikule. Kuni taldrik puruneb ja koolijuhataja preili Tepe ütleb: "Kas te saate üldse aru, mis väärtus on asjadel, mis on vanemad kui teie? Te arvate, et enne teid pole üldse elu olnudki."

Meie usume, et killud toovad õnne. Aga unustame ära, et mälestused tuhmuvad. Kaks eestlannast kooliõpetajat - koolijuhataja preili Tepe (Laine Mägi) ning emakeele- ja ajalooõpetaja preili Alu (Kersti Tombak) - annavad edasi seda, mida nemad teavad. Teevad seda pühendumusega. Ka siis, kui see on vaid oma tagasihoidliku ande abil loodud luule. Koolijuhataja saadab uhkusega tüdrukud rahvamajja tantsupeole - ikkagi hästikasvatatud neiud - ja teab, et nad ei ole "mingid viiekopkased".

"Pruutide kool" kaunistab ilusti unustatud mõisade mängu. Eeskätt Laine Mägi ja Triin Tenso mängisid mõlemad nii, et mälestuskildudest sai jälle justkui kogemata keerulise mustriga taldrik ja vaataja on täna õige pisut targem. Cotze Söögimaja, kus enne etendust söömas käisime, on üks hubasemaid söögikohti, mida ma viimasel ajal külastanud olen. Romantilisel rannateel. Koht ja õhustik, mis on ühele suvelavastusele nii-nii oluline, on Tõstamaal väga tundlik.

Laupäev, 28. juuli 2012

Poistebändi tõus ja langus

Parimal juhul võiks "Boybandi" etendus Endla teatris päädida minekuga ööklubisse. Õnnestunud lavastus haarab jäägitult kaasa ja paneb teise vaatuse lõpuks uskuma, et vaataja on teatrietenduse asemel (poistebändi) kontserdil, kus kõlab ridamisi jumaldatud hittlugusid. Igatahes on Andres Dvinjaninov loonud Endlas publikumagneti, mis avab näitlejaidki ootamatust küljest.

Suurbritannia näitekirjaniku Peter Quilteri näidendil põhinev muusikal on Dvinjaninovil toodud kenasti Eesti konteksti. Freedomi-nimelisest poistebändist saab esimene Eesti poistebänd, mis saavutab üleeuroopalise tuntuse ja mille edulugu peab mänedžeri plaanide kohaselt piirduma Wembley staadionil. Siis tahab mänedžer raha taskusse pista ja uutesse projektidesse sukelduda. Ootamatu edu muudab ahneks, ent muusikatööstuse varjukülgede esiletoomise kõrval tulevad näidendi tekstist hästi välja niisuguste "toodete" lühiealisuse põhjused. Noored poisid saavad vanemaks ja kuidas ka ei püüaks, raske on aimata iga järgneva põlvkonna maitset. Sisuliselt tähendab see, et teismelistele (tüdrukutele) suunatud muusika ei saa areneda, vaid peab kogu aeg aimama ja püsima nooruslikult trendikana. Rääkimata sellest, et poisid ei tohi vananeda. Paradoksaalne ja võimatu.

Tagasivaatelise ülesehituse pärast Endla "Boyband" arvatavasti meeldibki väga erinevas vanuses vaatajaile. Lauldakse eri põlvkondade iidolite laule ja seejuures ei ole ära unustatud šõud ega helikvaliteeti. Praegune teismeline naudib seda lavastust aga ka sellepärast, et teismelisele meeldib lihtne ja lõbus asi. See kõik on "Boybandis" olemas. Kergesti tekib ka võimalus oma iidolitele kaasa elada ja ebaõiglust põlata. Olgugi et miski ei ole päris must ja valge.

Freedom on mänedžer Voolandi (Indrek Taalmaa) kogemata õnnestunud projekt. Vooland on sellisel kujul arvatavasti üpris tõepärane muusikamänedžer, kuigi Taalmaa ei üllatanud kuidagi. Tema ropendav Vooland mõjus hoopis ülemängitult. Seevastu Ahti Puuderselli Robert oli väga väljapeetud ja täpne. Koreograaf (Ireen Kennik) maandas osavalt mänedžeri ja bändi vahelisi pingeid. Ülejäänud kõrvalosad tegid ära Liis Laigna ja Kaili Viidas.

Bändiliikmetel eesotsas Koit Toomega ei lase tekst eriliselt karaktereid kujundada, kuid sellegipoolest paistsid kenasti silma parima laulja (Koit Toome) isiklikud ambitsioonid kuni soolokarjäri ihaluseni välja ning veel kahe bändiliikme (Sten Karpov ja Tambet Seling) lauluoskus ja isiksuse eripära. Sten Karpovi Marki blondeeritud tukk ja renarskauperslikud säravad silmad rääkisid iseenda eest, lisaks veel tagasihoidlikkus ja tõdemine, kuidas ta ei ole mitte kunagi pidanud ise millegi pärast ja eest võitlema. Kui ta suu lahti tegi, tekkis peaaegu tahtmine teismeliseks tahta. Kaks ülejäänut (Priit Loog ja Bert Raudsep) jäid laulmises varju. Nende puhul pidi isiklik pool rohkem mängima. Jäigi mulje, et nad sobivad kõige vähem sellesse ärisse.

Rollilahendustest hoolimata on "Boybandi" lavastuse juures kõige olulisem ikkagi laval ja saalis tekkiv sünergia. Kui lõpuks tõuseb terve saal püsti ja sõna otseses mõttes rokib kaasa, on see ometigi midagi, mida teatris iga õhtu ei kohta ja mis näitab, et lugu ja selle esitusviis lähevad vaatajale väga korda.

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Üks pluss üks ehk "Intouchables"

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele ei meeldi Prantsusmaa möödunud aasta absoluutne tippfilm eestikeelse pealkirjaga "1+1" (originaalpealkirjaga "Intouchables"), siis ... Ma ei kujuta ette. See ei ole võimalik. Praeguseks kõigi aegade edukaimaks mitteingliskeelseks filmiks saanud "1+1" jookseb üllatuslikult Coca-Cola Plazas ja olin täitsa jahmunud, kui kinno minnes ja kassast piletit nõutades selgus, et seansid olevat kuni kaks päeva ette välja müüdud. Seda südasuvel ja siis, kui film on juba kaks kuud kinokavas olnud. Alistusin ja ostsin järgmiseks päevaks pileti.

Omaette teema võiks olla filmi nime tõlge. "1+1" on tõlkinud selle venelased ja ukrainlased, miks eesti keelde samuti just selline nimevariant võeti, on väga arusaamatu. Otsetõlkeline "Puutumatud" oleks kindlasti sügavam.

Film põhineb tõestisündinud lool. Üldistades võib öelda, et "1+1" on tolerantsuse ja sõpruse õppetund. Uskumatult positiivse alatooniga film, kus kaks peategelast õpivad teineteiselt elu nautimist. Philippe (François Cluzet) on õnnetuse tagajärjel kaelast saadik täielikult halvatud, ent väga rikas. Kui ta palkab endale järjekordset hooldajat, ootab teiste kandidaatide seas intervjuule pääsemist ka Senegalist pärit Driss (Omar Sy). Äsja vangast vabanenud tüüp ei loodagi tööd saada, tal on vaja lihtsalt allkirja, et taotleda sotsiaalabi.

Philippe on leppinud, et peab kogu ülejäänud elu elama ratastoolis ja sõltuma teistest inimestest. Tänapäeva meditsiini võimalusi arvestades tiksub ta enda sõnul niimoodi umbes 70. eluaastani. Driss seevastu on leppinud teadmisega, et paremale järjele saada ei ole niikuinii lootust, ja võtab seda, mis võtta on - elatub sotsiaalabist. Niisugune on muidu üdini südamlik-naljaka filmi tõsisem pool. Kahte erinevat meest seob kiirusearmastus ja vastastikku täiendavad nad teineteist lõpuks peaaegu kõiges.

Lavastuslikult ka hästi tehtud. Esimesed minutid on juba nii paeluvad, et tekib korraks ettekujutus pisut teistsugusest filmist. Filmis ei ole tõepoolest mingit kiiksu, mis võiks kedagi ärritada. Ei saa isegi öelda, et selles on prantsaslikku. Universaalne tõde kõnetab ühtviisi nii prantsuse kui ka eesti või mis tahes muust rahvusest vaatajat. See kehtib isegi muusika kohta. Kahjuks või õnneks taandub kõik ikka rahale. See ei tee õnnelikuks, aga annab võimalused. Raha eest saab ka tundmatu kunstnik tuntuks, raha aitab põhimõttelist "latti" sedavõrd tõsta, et lati alt enam läbi joosta ei taha.

Lõputiitrite ajal teadsin, et "1+1" leiab kunagi DVDna koha mu kodusel filmiriiulil. Väga-väga soovitan vaadata ja nautida!

"Naised" - painata võiv film

Otsisin tükk aega sõna, millega Malgorzata Szumowska filmi "Naised" (Elles) kokku võtta. Arvatavasti sobib enim "isiklik", kuigi seda võidakse vääriti mõista. Minu meelest valib naisvaataja selles filmis paratamatult poole. Kui mitte just samastuda püüdes, siis vähemalt mõista püüdes. Pooli on kaks: oma keha müüv (idaeurooplastest) tudengineiu või keskealine rutiiniga võitlev pereema, kellel on tegelikult kõik olemas, ja nagu ei ole ka.

Anne, keda mängib Juliette Binoche, kirjutab naisteajakirja reporterina lugu Pariisis elavatest tudengineiudest, kes teenivad elatist prostituutidena. Ta intervjueerib kahte tüdrukut ja artikli kirjutamise ajal ilmuvad tüdrukute lood ikka ja jälle. Elades ise Pariisi avaras valges kesklinnakorteris, tunduvad tüdrukute valikud Anne'i jaoks esiotsa täiesti arusaamatud. Viimaks hakkab ta tajuma kogu elu kui prostitutsiooni. Ei selgu, kuidas ta on oma positsiooni saavutanud, kuid teismeline poeg nähvab ema väite peale, nagu tuleks millegi saamise ja saavutamise nimel õppida, et ema ei ole küll kõige selle saamiseks, mis tal on, midagi tegema pidanud. Anne vaaritab kogu päeva, et võõrustada õhtul väärikalt mehe ülemust ja tema naist. Seejuures on mees talle igaks juhuks sõnad peale lugenud, millistel teemadel rääkimist tuleks kindlasti vältida. Päeva jooksul jõuab helistada ajakirja peatoimetaja ning teatab, et artikli maht peab olema algselt kokkulepitust väiksem. Kes maksab, see tellib muusika.

Tüdrukute lood on pisut erinevad, kuid mõlemast kumab läbi nooruse muretus ja mingi omamoodi elutarkus, nagu peaks rauda taguma siis ja seni, kuni see on veel kuum. Prostitutsiooni näidatakse filmis tegelikult uskumatult helgetes toonides. Kui üks vägivaldne stseen välja jätta, siis võib nende tüdrukute sõnul pidada lõbutüdruku ametit täitsa vaheldusrikkaks ja toredaks tööks. Suur osa klientidest olevat keskealised abielumehed, kes tahavad palju rääkida.

Tahes-tahtmata mõjus selline tõlgendus ühekülgselt ja pole eriti keeruline kujutleda mõnd järjekordset naisteajakirja artiklit pealkirjaga "Elu täiel rinnal - prostituudina ülikoolis" vms, sisuks siis portreelood tüdrukutest, kes lubavad kunagi kindlasti elus uue lehekülje pöörata. Anne'i abikaasa stoiline rahulikkus külmkapiukseprobleemi lahendamisel või ootamatust kirehoost väljaastumisel oli igatahes loomulikum. Võib-olla ongi meestel kergem suhestuda? Võib-olla meeldib meile, naistele, paljusid asju sellises valguses näha, nagu teeb poolatarist režisöör selles filmis? Pärast vihma hakkab niikuinii päike paistma ja mõnikord on ka lihtsalt hommik õhtust targem. Hommikupäikese käes säravas toas suure laua taga croissant'i süüa on igatahes ilus ja hea.

Teisipäev, 24. juuli 2012

Kaks multikat

Raske öelda, miks ma iga uue "Jääaja" osa jälle ära vaatan. Arvatavasti sellepärast, et laps tahab vaadata. Või sellepärast, et esimesed kaks olid ka minu kui multikapõlguri meelest ikka väga head filmid. Ja arvatavasti vaataksin ka viiendat "Jääaega", kui selline peaks kunagi tehtama. Olgugi et see viimane, "Jääaeg 4" (Ice Age: Continental Drift), oli võrdlemisi nõrga süžeega film.

Ega ma suurt enam mäletagi peale mereröövlist ahvi, kellest ei õhkunud midagi muud kui pimedat kurjust. Miks peab lastefilmis põhjendamatut tigedust nõndaviisi presenteerima, on ikka väga raske mõista. Mandrite liikumise teema jäi tagaplaanile või on loomade rändamine "Jääajas" lihtsalt kohustuslik? Igatahes õnneliku lõpu hetkeks on mandrilavade liikumine justkui unustatud. Aa ... Sidi vanaema oli ülilahe "uus nägu". Pealegi oli tal elutarkust sedavõrd, et teadis, keda ja kuidas enda kasuks tööle panna. Miks perekond temast kannatamatult lahti saada soovis, on ilmselt viide elule ja suhtumistele, mis pole miljonite aastate jooksul grammigi muutunud - noored ei taha vanadega jännata. Aga ilma vanadeta ja nende kogemuseta ei saa.

"Jääaja" väärtus on eestikeelne dubleering. Ei kujuta enam näiteks Sidi kellegi muu kui Anu Lambi häälega ette. Esimesest filmist on möödas kümme aastat ja just sellepärast on huvitav tõdeda, et praeguses üsna kiiresti muutuvas ja unustavas maailmas see film ikka veel kestab.

Teine film, mida mu väike laps mind endaga vaatama tiris, oli "Madagaskar 3: Euroopa tagaotsituimad" (Madagascar 3: Europe's Most Wanted). Kui mälu nüüd alt ei vea, siis julgen üpris veendunult väita, et esimest kahte filmi ma sellest "seeriast" näinud ei ole. Tegelased ei tulnud tuttavad ette ja veidi võttis aega, et aru saada, et filmis olevad loomad on pärit New Yorgi loomaaiast ja ihkavad sinna tagasi. Algus oli igav ja tüütu. Tegelikult ei saanud ma aru, miks seal olid erinevad loomad? Lõvi pidanuks olema loomade kuningas, aga niisuguse pehmekesena mõjus ta lihtsalt kassina.

Loomad maabuvad Monte Carlos ja saavad endale kohaliku politseibossi näol kohe saba taha, sest madame jahib oma seinale loomade kuninga trofeed. Kuna tegemist on sisuliselt madame'i isikliku projektiga, jääb arusaamatuks, miks loomi filmi nime järgi Euroopa tagaotsituimaks peetakse. Hoopis olulisem on, kuidas nad Itaalia rändtsirkusega liituvad ja Aafrika tsirkuse loovad. Siinkohal tuleb möönda, et "Madagaskar 4" on üks neist vähestest multikatest, mida on tõenäoliselt 3D-filmina parem vaadata. Kasutatud efektid meenutasid "Riot", millele andis 3D tõepoolest lisaväärtust.

Vene tsirkuseartistide idee ja viitamine Cirque du Soleil'le (Kanada tsirkus, kus ei kasutata loomi, ent mis on ometigi üks maailma parimaid) oli väga hea. Vitali kibestumust ammuse ebaõnnestumise pärast võib tõlgendada kui dopinguga põrumist. Lõpuks tulevad targemad ja leiavad paremad abivahendid. Karjäär jätkub. Üldiselt mõjus american dream'i idee Euroopast vaadatuna tervikuna väga hästi. See unistus on ülim. Kui ironiseerida, siis ei ole midagi hullemat, kui avastada end Madagaskarile suunduvalt kaubalaevalt. Selle kõrval peab lihtsalt olema loomaaias samba otsas seismine ja rahvamassile naeratamine ihaldusväärne. Ei tea, kas ja kuidas Ameerika poolt vaadatuna paistab? Nende film, ju siis paistab vähemalt samamoodi.

Esmaspäev, 23. juuli 2012

Kaks eesti lavastust Tampere Teatterikesäl

Tänavusuvine teatrifestival Tampereen Teatterikesä toimub Tamperes 6.-12. augustini 2012. Eestist osaleb kaks lavastust: NO-teatri "The Rise and Fall of Estonia" ja Von Krahli Teatri "12Karamazovit".

"The Rise and Fall of Estonia" etendub üks kord: reedel, 10. augustil kell 19.00.

"12Karamazovit" mängitakse neljal korral:

reedel, 10. augustil kell 17.00
laupäeval, 11. augustil kell 18.00
esmaspäeval, 13. augustil kell 18.00
teisipäeval, 13. augustil kell 18.00

Pühapäev, 22. juuli 2012

Birkenruh' episood

"Birkenruh' episoodi" taaselustamise taga on inimesed, kes sisemiselt põlevad. Muidu ei oleks saanud sündida ühte nii head lavastust. Armastusega tehtud asjad on head, need paistavad kaugele ja kiirgavad armastust teistesse inimestesse. Birkenruh' mõisakohas lõhkusid vaikust suveõhtus vaid maja taga teel vuranud autod. Kõik muu oli päris - vana maja trepp, roostes lukk, sootuks lukus kuuriuks ja vana kaev. Nagu Underi ja Adsoni ja Tuglase ajal.

Loone Otsa näidend põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset Birkenruh' mõisas 1917. aasta suvel. Mõisasse tuli koos kahe tütrega suvitama Marie Under (Hacker), oodates sinna äsja Soomest naasnud Friedebert Tuglast. Kokku saavad aga nii Marie Underi abikaasa Karl Hacker, paaž Artur Adson kui ka tegelikult oodatud Tuglas. Abikaasa on ette kaotaja. Mida teevad aga Adson ja Tuglas?

Marie Underit mängib Kersti Heinloo, kes eraldi vaadatuna on oma rollis täpselt nii hea nagu alati. Temas ilmnevad selgesti kõik tahud: puhkust ihkav naine; pisut väsinud ema, kes põgeneb linnast ära maale; poetess, kes vajab inspiratsiooni; armastust otsiv noor naine; kirglik armuke. Tema abikaasa Karl Hackeri rollis on lavastaja Ingomar Vihmar ise. Teatavas mõttes on tal väike roll, sest ta on nii naise kui ka selle armukese poolt ammu maha kantud. Vaid lapsed tahaksid rahu ja neile meeldiks, et kõik elaksid õnnelikult ja rahus koos. Karl Hacker on nagu teisest maailmast ega mõista luuletajate ja kunstnike valu ja vaeva. Ott Sepa Artur Adson oli ootamatu. Mõjus esiotsa oma tahumatus ja lihtsas olekus liiga koomilisena, aga mine tea, võib-olla Adson oligi niisugune ... Pikapeale harjusin. Kokkuvõttes oli Adson oma asjalikkuses ja toimekuses lausa teravalt vastandlik boheemlasliku ja unistava Tuglasega. Under võis ju unistada ja nutta, ent just Adson sõnastas talle, et sel suvel juhtunu on vaid üks episood elust. See on möödas ja kaua seda taga nutta pole mõtet.

Kristo Viiding Tuglasena üllatas väga. Ühest küljest ei ole tal ammu enam ühtki kandvat rolli olnud ja teisalt on ta saanud mängida pigem teistsuguseid tüüpe. Birkenruh's meenus taas lavakaaegne Kristo. Tuglasena natuke uje, ent vägagi teadlik, et ta on kõige populaarsem mees. Võib-olla oligi tema ja Marie Underi armastus suur, tõsine ja siiras, kuid vähemalt tagantjärele tundub Adsonil olevat algusest peale õigus.

Jäävad veel Marie ja Karl Hackeri tütred Dagmar ja Hedvig, keda mängivad vastavalt Kati Ong ja Adeele Sepp. Mõlemad teismelised. Vanem tütar on juba eas, kus Friedebert Tuglas on temagi unistuste printsiks saada jõudnud, noorem tajub vaid abitust ja nõutust vanemate suhete lahendamisel. Mõlemad on omas elemendis ja jääb mulje, justkui peavad liiga vara suureks saama.

Selle suvelavastuse projektijuht Margit Eerik ütleb kavalehel:

"Kui pärast seda suve Kaunissaarest läbi sõites mõtleksid inimesed Birkenruh'st kui ühest olulisest paigast Eesti kultuurikaardil, peab MTÜ Tuulekell oma ettevõtmist kordaläinuks ja usub, et 95 aasta taguse suve taaselustumine oleks olnud meelepärane ka tolleaegsetele noorkirjanikele."

Kõige olulisem ja märkimisväärsem roll on "Birkenruh' episoodi" mängupaigal. See toetab uskumatult hästi teksti ja aitab luua täpse terviku. Inimesed ja lood annavad kohale tähenduse ja koht jätab mälestused.

Laupäev, 21. juuli 2012

Suveunistused Ohtu mõisa tiigi ääres

Etendust, mida Ohtu mõisa tiigi ääres vaadata saab, võiks nimetada vabalt kaunitari ja koletise suveöö unenäoks. Kusjuures kavalehelt ei puudu sugugi viited Shakespeare'ile. Alan Ayckbourni komöödia "Suveunistused" tundus hästi sobivat kergemaks vahelduseks, aga leidsin end hoopis otsast lõpuni väga hästi tehtud ja lihtsaid, kuid olulisi väärtusi meelde tuletavalt etenduselt.

Ilus! Mitmes mõttes. Lugu on nagu tõeline muinasjutt ja karakterid selles esiotsa täitsa mustvalged - kurjad ja head. Kui vaid saaks mängupaiga pisut kuivemaks, mõjuks rahvusvahelise korporatsiooni juhi kodumaja aiamaja ümbrus tõetruumalt. Kõnealuse rahvusvahelise korporatsiooni juht Grayson (Tõnu Kilgas) elab koos naise Chrissie (Ülle Kaljuste) ja noorema tütre Meliga (Jane Kruus) Londoni lähedal. Aiamajja on and lubanud elama vanema tütre Amanda (Kleer Maibaum) endise kunstnikust abikaasa Roberti (Veiko Täär), kuna Amanda on parasjagu oma uue abikaasaga mesinädalaid veetmas. Poisilik jä mässumeelne Mel armastab Roberti seltskonda, kuid 17aastane ja keskealine mees ei suuda siiski ühist keelt leida.

Kõlab ju nagu suhtedraama? Tõsi ta on. Vähemalt kuni hetkeni, mil metsast ilmub kaunis tütarlaps Belle (Nele-Liis Vaiksoo), kes on nagu Roberti pildilt maha astunud kaunitar. Vähe sellest, ta tulevatki muinasjutumaailmast, põgeneb koletise eest ja satub maailma, mida ta nimetab Põrguks. Roberti jaoks on Belle printsess ja sellena ta teda ka pererahvale esitleb. Nüüd avalduvad kümned registrid, milles majaperenaine Chrissie esineda suudab. Aga selles lavastuses ei tee mitte ainult Ülle Kaljuste suurepärast rolli, vaid talle sekundeerib suurepäraselt ka Tõnu Kilgas tasakaaluka juhina, olles siiski parajalt teravmeelne.

Nele-Liis Vaiksoo Belle on imearmas ebamaine tütarlaps, kes mõistab vaid laulu ja kellega saab kõnelda üksnes lauldes. Suurepärane leid metsamuusikali. Tõeline looduslaps. Robertist ei saa parima tahtmise juureski koletist ja päriskoletis on hella hingega hirmsa välimusega koll, kes peaks printsessi suudluse peale muutuma ilusaks printsiks. Muinasjutumaailma teist poolt ehk koletist mängib Mait Trink. Tema Baldemar on võimas igas mõttes. Ja samuti jälle ainult lauldes kõnelev. Baldemar pole kaotanud lootust naist leida ja röövib Amanda. Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata - Amanda loomus teeb Baldemari haigeks.

Lavastuslikult ja muusikaliselt tõepoolest väga hea tükk, peale jääb muinasjutumaailm. Sellest oli natuke kahju, sest kui Chrissie ja Graysoni liin on hästi paigas, on näiteks Amanda ja tema uue abikaasa Sinclairi (Villu Kangur) suhte kohal küsimärgid. Muinasjutul on hea lõpp ja endine kuri Amanda pani mind lõpus korraks uskuma, et ta tahab nüüd Robertit tagasi. Sellele meeldib uus Amanda aga veelgi vähem kui endine. Samuti ei mõjunud kuni lõpuni usutavalt Roberti ja Meli teineteiseleidmine. See tekkis tühja koha peale, täpselt sellisena, nagu nad kahekesi lõpulaulus laulavad: "Vahel näib ..., vahel ...". Need pisiasjad ei riku aga tervikut, mis on nagu ilus unenägu suveõhtus.

Reede, 20. juuli 2012

Karl Ristikivi põlev lipp Pivarootsis

Loone Otsa näidend rõhutab väga selgelt Karl Ristikivi tähendust ja olulisust eesti kultuuriloos. Selle näidendi põhjal valminud Raivo Trassi lavastus Karl Ristikivi kodutalus kirjaniku 100. sünniaastapäeva eel on lihtsalt imeline. Muidugi on ennekõike näidendi teene see, kuidas Ristikivi teosed teksti ja lavastusse on põimitud, kuid seda toredam oli näha, et lavastuses õnnestus kõik välja mängida nii, et elu ja kirjandus segunesid täpselt parasjagu. Säilis ristikivilikkus, ent lavastuse toon on muinasjutuline, mitte sürreaalne.

"Karl Ristikivi põlev lipp" räägib loo teismelisest poisist, kes julgeb unistada. See poiss on Karl ehk Kaalu Ristikivi, keda mängib Mait Joorits. Olla 20. sajandi alguses vallaslaps tähendas automaatselt peksupoisiks olemist. Karl sulgus raamatutesse ja põles soovist pääseda Tallinnasse õppima. Oma mängudes on ta Jeruusalemma lapskuningas Konradin von Hohenstaufen, õilis rüütel, kes teab, et on pärit uhkest suguvõsast, kellel on vapp ja loss. Olgugi et ema ja tädi temasse uskusid, ei olnud sellest abi veel teiste lastega ühte kampa saamisel. Teiste laste poolehoiu võitsid tema eest "need, kel rohkem jõudu. Võitjad". Nii seisab kirjas proua Agnes Rohumaale. Korra on selleks saksa mõisapreili (Pirjo Levandi) ja seejärel riigikogus olev Tallinna-sugulane.

Kirjanik Ristikivi (Sulev Teppart) vaatab kohe alguses eemalt maja, kus ta lapsepõlve ja noorusaja veetis, ja kinnitab, et mäletab. Teise vaatuse alguses rõhutab, et "Eesti on osa tervikust, väike kivi Euroopa ajaloo mosaiigis". Ei tohi "vanduda alla demokraatia ja heaoluriigi pseudopoliitilisele, konsumeristlikule, kultuurikolonialistlikule, oma eestluse kaotamise survele". Vaja on "jääda iseendaks ja kanda iseenda sees oma vaimset linna, mida meie südametunnistus ei luba meil ära anda". Ristikivi teostes on selles valguses rohkem Eestit kui nii mõnegi vaid Eestile pühendunud kirjaniku teostes. Võib-olla ta nägi ainult pisut suuremat pilti ja väikest Eestit ehk kodu selle pildi peal. Pagulasena oskas ta kirjeldada saksa pagulaste läbielamisi Eesti Vabariigi ajal. Ja jälle unistada. Kodust.

Laste mängud segunevad kiiresti ebaõiglusega. Olgu selleks siis naistemantel, millega tuleb teismelisel poisil kooli minna, või varguses süüdistamine. Laste omavaheline julmus kõige tipuks. Selles viimases on koolikaaslased Iivan, Mäidu ja Ruts halastamatud kuni hetkeni, mil nemadki avastavad raamatutes peituvad seikluslikud lood. Kas julmus tekib igavusest, mille vastu ei osata võidelda, kui äärmine vajadus puudub?

Mantlist saab kuningarüü, varas palga, tüdruk kaotab süütuse oma printsile, headus võidab kurja. Nagu muinasjutus kohane.

"Karl Ristikivi põleva lipu" lavastust toetab kogu näitlejaansambel eesotsas mõlema Ristikiviga (Mait Joorits ja Sulev Teppart), aga nagu ikka - palju sõltub kodust. Ja selles viimases on muidugi eriline osa Kaalu emal Liisul (Terje Pennie) ja tädil Annil (Kiiri Tamm), kes näevad, mis poisist saama peab. Juurika talu peremees Kaarel (Eduard Salmistu) on pehme loomuga mees, kes peab oluliseks hoida häid suhteid mõisarahvaga, eesotsas libekeelse ja -meelse Jaanusega (Kristjan Sarv). Merilin Kirbitsa Kata on enesekindel tütarlaps, kes tunneb Kaaluga hingesugulust. Omavanustega tuleb ta mängleva kergusega toime, kuid karjatüdruku saatuses näeb vaese tüdrukuna ohte. Pivarootsi mõisapreili rollis on Pirjo Levandi. Ajastule kohaselt tuleb tal taluda nii eestlaste üleolekut (Jaanus) kui ka imetlust (Ann). Preili Loone on tinglikult ja otseselt ka proua Agnes Rohumaa.

Raivo Trassi lavastus tõestab, et Ristikivi on ikka väärt (üle)lugemist. Aitäh, kallid näitlejad, selle imelise õhtu eest! Aitäh, Sulev, et sain tunda end korraks Agnes Rohumaana! Otsisin raamaturiiulist välja "Inimese teekonna" ja loen jälle: "... ja see paik on õnnistatud paik, / sest see on kodu." Nii lihtne.

Neljapäev, 19. juuli 2012

AHHAA teaduskeskus, Teletorn ja Lennusadama angaarid

Paari päeva jooksul tutvusin kolme vaatamisväärsusega Tartus ja Tallinnas. AHHAA keskus on kohana ju tore, aga sihtrühmana on silmas peetud ilmselt väiksemaid külastajaid. Teletorni taasavamise üle on mul tõeliselt hea meel, sest see on üks koht, kuhu võib näiteks välismaalasest külalise viia. Ja Lennusadama angaarid teenivad mu käest vaid ülivõrdes kiidusõnu. Nüüd ükshaaval kõigist paari lausega.

AHHAA teaduskeskus on Tartu kesklinnas hoonena pilkupüüdev ja ligimeelitav. Käisin paar korda majast mööda ja lihtsalt pidin sisse minema. Võib-olla ma ei ole õige inimene hindama, aga minu arvates on AHHAA pilet mõttetult kallis. Olen käinud Pariisis Villette'i keskuses, mis on kordades suurem ja kus saab valida sõltuvalt oletatavast külastusajast saale ja korruseid ning sellest lähtuvalt piletihind küll varieerub, kuid põhiekspositsioon + suur planetaarium maksab täiskasvanule ikka vaid 11 eurot. AHHAA keskuses maksab ainult keskuse külastamise korral täiskasvanu pilet 12 eurot. Saan aru, et majandamiskulud on suured jne, ent on kurb, kui niisuguse koha külastamisest jääb pikemalt meelde piletihind, mitte asja sisu. Sisu osas tundub, et väiksemad lapsed võivad siin mõnuga aega veeta. Ainuüksi veeatraktsioon võib pälvida tundideks tähelepanu ning sealsamas kõrval olev tibula ja akvaarium on ka põnevad jälgida. Minu natuke suuremate laste jaoks olid huvitavamad pigem näiteks ebastandardsete nurkadega maja ja peegelseintega labürint. Martsipani tegemise töötuppa me minna ei viitsinud, sest martsipani on nii üks kui ka teine juba teinud. Optika ja valguse mõjul toimivad eksponaadid on alati põnevad, aga ka koos laealuse jalgratturi, vigurlifti jm lõbustuspargi vidinatega oli kõike kokku lihtsalt vähevõitu. Suurematele inimestele põnevamate atraktsioonideini pääsemiseks tuleb veel ka järjekorras seista.

Kui Teletorn tänavu kevadel jälle avati, oli inimeste huvi nende 21. korrusel olevate "seente" vastu nii suur, et järjekord torni pääsemiseks olevat olnud ulmeline. Kartsin, et suvel hõivavad torni turistid. Proovisin nii, et läksime nüüd hommikul pisut pärast avamist kohale. Ja ennäe, ei tulnudki kaua oodata! Umbes poole tunni pärast olime tornis. Ilm oli ka imekombel ilus. Peab tunnistama, et seente vahendusel jagatav info on väga huvitav, tutvustades Eestit mitteharjumuspäraste nurkade alt. Mu lemmik oli videolõik maailma pikima tuletiku süütamisest. See fakt oli päriselus mööda läinud. Sealsamas 21. korrusel on põrandas ka palju tähelepanu saanud aknad, millel saab seista, jalge all 170 meetrit tühjust. 22. korrusel asub kohvik ja sealtkaudu saab ka õue minna. Jube tuuline oli. Videotervitus jäi sõbrale saatmata. Lugesin sellisest võimalusest alles hiljem Teletorni kodulehelt.

Lennusadama kohta olin enne kuulnud ja lugenud, et aega peaks varuma vähemalt viis tundi ning et kindlasti tuleks ära vaadata filmiprogramm ja käia kohvikus. Meie käsutuses oli kogu pärastlõuna õhtuni välja ja sättisime nii, et lõunatame sealsamas Lennusadama kohvikus Maru. Lõunatamine ei läinud päris viperusteta, sest ooteaeg osutus väga pikaks. Toit oli aga väga hea ja teenindus ülivõrdes super. Nii et ma praegugi igatsen sinna kohvikusse tagasi. Muuseumit pean üheks ägedamaks, mida eales külastanud olen. Ja ei saa öelda, et ma olen just vähe muuseume külastanud. Iseasi on see, et kõiki ei saa omavahel võrrelda. Omalaadsete seas on Lennusadam aga kindlasti väga-väga hästi läbi mõeldud ja põnev koht. Lausa kahju, et Kultuuripealinna aastaks valmis ei saanud, oleks kindlasti pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, nagu seda sai Põhuteater. Eksponaatide paigutamise kontseptsioon vastavalt sellele, kuidas need ka muidu paiknevad - merealune maailm, merepealne maailm ja taevaalune -, on nutikas ja hämarus või peaaegu pimedus mere all on loomulik. Meeldis, et eksponaadid ei ole nööri taha  pandud, vaid enamikku neist saab katsuda ja lähedalt uudistada. Simulaatorid on mõeldud küll pigem lastele kui tõsimeelsetele huvilistest täiskasvanutele, ent muuseumi eesmärk peabki olema kasvatuslik. Eespool mainitud filmiprogramm on Kiur Aarma ja Jaak Kilmi kümne lühidokumentaalfilmi kogumik pealkirjaga "Allveelennud". Pikemalt on sellest kirjutatud blogis "Pisut filmijuttu". Kui ma õigesti aru sain, siis jooksevad need filmid seal kogu aeg nii, et kui kümme filmi läbi saavad, on viieminutiline paus. Saali võib astuda mis tahes ajahetkel ning vaadata ja nautida pildikesi Eesti laevanduse ja lennunduse ajaloost. Lõbusas võtmes tehtud kõik ja mõni kohe väga naljakas. Lõpetuseks läksime veel sadamakai ääres seisvale Suurele Tõllule uitama ja lahkusime muuseumist siis, kui uksed suleti. Lennusadam on koht, kuhu ma läheks iga kell tagasi, kui võimalus tekib.

Peko: "Iga mees peab olema kuningas kui vaja."

Väga tahaks loota, et tänavusuvised "Peko" etendused Värska laululaval ei jäänud viimaseks. Niisugust kultuuriloolist teatrit on alati hea vaadata. Pealegi on žanrimääratluselt muinasrokk "Peko" lavastatud võtmes, mis kõneleb ka juhusliku teatrivaatajaga.

Võib ju mõelda, et Värska on näiteks põhjaeestlase jaoks hirmus kaugel, aga ka selle peale on mõeldud ... Mängupaiga ees platsil peetav laat oli nagu kaleidoskoopiline läbilõige selle väikse maanurga kultuurist ja pärandist. Seal oli rohkesti kohalikku käsitööd, lapsed mängisid pilli jne. Etenduse vaheajal jätkasid ansamblid laulmist ja tantsimist. Isegi külakiik on olemas. Peaaegu kolmetunnine teatrietendus selle ilu ja elu juures on nagu täpp "i" peal. Või kirss tipul, nagu ütles aasta eest Danzumees:

"Kui see Värska nii kaugel ei oleks, ma käiks seal iga päev :)"

Kui mina tänavu suvel kõige viimase etenduse ajal seal tribüünil istusin ja puuriitade vahel kulgevat mängu vaatasin, tabasin end pidevalt mõttelt, et see on väga võimas elu ja surma lugu. Etendus algab Peko sünniga ja lõpeb Peko surmaga. Aga vahepeale mahub veel väga palju elu ja surma. Tegelikult ikka rohkem elu, sest elust midagi loomulikumat ei ole ja ühe väikse rahva püüdlustes kajastub ehedaimal moel kogu inimsoo elujanu. Teise vaatuse ajal voolasid mul mitmel korral põski mööda pisarad. Pisarad on nagu lakmus - tulevad ikka siis, kui mõte on tükki niimoodi sisse läinud, et piir reaalsuse ja mängu vahel on kadunud. Päevase etenduse ajal võhivõõraste inimeste kõrval istudes on nii nadi nutta.

Kahe ajatasandi lahendus oli kihvtilt teostatud. Lakkamatult värisevate kätega külajoodik Kolla on kurbvalusa faktina tänapäeva külamehe võrdkuju vahest rohkemgi kui siis, kui igas puuriidas oli mõni viinapudel varuks. Kolla unistab ikka, kas või kuningaks saamisest, ja peab kaaslastega aru Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega kaasnevate probleemide üle. Rahututel aegadel heitles ta ühe ja teise poole vahel, aga ega reetureid ei armasta keegi. Rahulikel aegadel sobis ta ilusti ristiisaks ja isameheks.

Ennekõike on "Peko" nimitegelase elu lugu. Andres Mähari Peko oli kõigepealt arglik ja vagur noormees, kes ema (Merle Jääger) sõnul pidi peaaegu kõik tööd talus ära tegema. Ilusad noored tüdrukud ajasid temalgi pea segamini, aga naise võttis ta armastuse pärast. Nabra (Sandra Uusberg) meenutas kangesti Emajõe Suveteatri Põrgupõhja perenaist. Võib-olla muidu ei saagi - eesti talunaine pidi/peab olema tasane ja kannatlik. Peko tarkus ja arukus oli võluv, andes mitmekordselt tunnistust, et (heaks) juhiks ja kuningaks ei saa inimene, kes teisi ei austa ega armasta. Peko oli leebe oma poegadega ja tema armastus naise vastu paistis nagu heas armastusloos.

Kõik olulisemad karakterid olid täpselt mängitud. Nagu öeldud, Peko sõna otseses mõttes arenes etenduse jooksul. Ta jõudis välja selleni, et teadis "viimases vaatuses", et tema isa oli potisetu ja tema on olnud põllumees. Üks võimsamaid stseene oli etenduses näiteks see, kui isa (Raivo E. Tamm) surnuna püsti tõuseb, Jeesusega kaasa läheb ja Mardsjole ühmab: "Ära ulu!" Merle Jäägeri Mardsjo on kindlasti tema paremaid rolle. Kui sünnitusvaludes naine on kompromissialdis, siis vaid mõni minut hiljem on temast saanud ehe seto naine ja veel hiljem rahulikult toimetav vanaema, kes lapselastele laulda armastab. Nabra oli ebamaine naine ja läkski lõpus teatavas mõttes nelja tuule poole. Peamine, et Essu juures saavad and Pekoga jälle kokku.

Kõigist tegelastest rääkida ei jõua. Tegelikult olid kõik omas rollis väga head. Kui kedagi veel eraldi välja tuua, siis vastu Essut (Juss Haasma). Essu osa on üsna keeruline, sest setode usk on omamoodi segu kristlusest ja taarausust. Juss Haasmal õnnestus näidata hästi seda kahe jumala palet.

Muusikaline pool meeldis eriti just sellepärast, et lavastus ei olnud mingilgi moel muusikalihõnguline. Ei mingit niisama laulmist, leelotamised jm olid massistseenides (pulmad, matused jne). Kunstnikutöö, mis kajastus eelkõige suurtes puuriitades, on "Peko" lavastuse puhul kõige parem visiitkaart. Usun, et puuriidad tuletavad mulle veel mõnda aega meelde seda pühapäeva pärastlõunat Värskas. Ja piiripostide vahelt paistab kirikutorn. Piir minu piirideta maailmas räägib mõnikord lihtsalt lootusetusest.

Esmaspäev, 16. juuli 2012

"Islandi kell" - väikese rahva suur saaga

Suur oli mu üllatus, kui nägin, et Draamateater toob tänavu augustis lavale Halldór Laxnessi "Islandi kella". Ootan põnevusega, sest olin just mõni aeg tagasi raamatut lugema hakanud, aga see oli siis eri põhjustel pooleli jäänud. Mitte sellepärast, et ei meeldinud või et ei edenenud. Vastupidi. Laxnessi "Islandi kell" meeldis mulle alates esimesest lausest, aga kuulub lihtsalt niisuguste kirjandusteoste hulka, mida tahaks lugeda naudinguga ja mille lugemiseks tuleb aega võtta. Raamat tiris küll jõuga enda poole ... aga õiget aega polnud. Nüüd on raamat läbi ja teine pool läks väga kiiresti hoolimata pidevalt kestnud tundest, et saab niimoodi liiga ruttu otsa.

Raamat ei ole kergete killast ja eeldab seetõttu ka õiget meeleolu või vähemalt peavad ajaloolised romaanid meeldima. Üks tõlkijaist, Askur Alas, on maininud Eesti Päevalehele antud intervjuus, et "Islandi kella" mõistmiseks on Islandis avaldatud lausa raamatuid. Tekst on väga tähenduslik ja sisu konteksti mittetundvale lugejale esiotsa võib-olla keeruline mõista või jälgida. Aga seda põnevam ju! Lugeja peab sellest saagast end pisitasa läbi närima.

Ajalookäsitluse ja narratiivi poolest meenus kohe Jaan Krossi "Keisri hull" ja tegelikult võibki öelda, et Laxnessi teos on ajalooline romaan, mille tegevus toimub 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi alguses, kui Island oli Taani Kuningriigi võimu all ja rahvas langenud äärmisse vaesusesse. Aga mitte ainult. Seda võib lugeda ka kui armastus- või põnevusromaani. Traagilisusest ja trööstitusest hoolimata saab "Islandi kella" nüüdisajal isegi koomiliselt tõlgendada, sest ühe peategelase, talumees Jón Hreggvidssoni elu kulgeb uskumatute haakidega, kuigi pealtnäha on tal nagu kõigil islandlastel üksainus mure - õngenööri on vaja.

Teine peategelane, Arnas Arnaeus proovib sel trööstitul ajal päästa võimalikult palju islandi vanu saagasid ja muud kirjalikku pärimust. Ta kuulub Taani kuninga lähikondlaste hulka ning saab lühikeseks ajaks võimaluse Islandil "korda luua". Peale selle võidab ta Islandi rikkaima mehe tütre armastuse. Justnimelt võidab, sest tema enda tundeid ei saa tõsiselt võtta. Huvitav on jälgida omaette ka selle Islandi aadlisoost naise elu ja saatust. Naiseks olemine iseenesest ei olegi 17. sajandi lõpu Islandil või Taanis nii suur probleem, kui võiks arvata. Islandlasena on ta taanlaste silmis vaene rämps.

Nii et nagu ühele korralikule saagale kohane, on "Islandi kella" segatud armastus, ajalugu, traditsioonid ja rahva eneseusk - kõige olulisem, mille pärast end määratleda ja edasi kesta. Hamburgi kaupmees põhjendab Arnaeusile raamatu lõpus väga lihtsalt, miks sakslastel endil oleks Islandile keeruline valitsejat leida ja miks nad seda võimaluse korral väldiksid. Jón Hreggvidsson kui äge ja julge islandi talumees on lõpuks vana ja väsinud, loetleb vaid, millega saatus teda "õnnistanud" on. Lõputult ei jaksa keegi, oluline on, et suund oleks õige ja lootus ei kaoks. Inimene pöördub üha uuesti koju tagasi ja jätkab sealt, kus elu pooleli oli jäänud.

Reede, 13. juuli 2012

Piret Raud, "Tobias ja 2b"

Veel üks lasteraamat loetud. See oli natuke lihtsam ja pigem täpselt umbes teise klassi laste ealistele paras, nii et minu mõni aasta vanem laps luges seda tegelikult üsna pingevabalt. Tegemist on Piret Raua raamatuga "Tobias ja teine b".

Nalja sai kõvasti ja samas olid Tobiase jutustatud lood väga ehedad lood elust enesest. Laps lugejana avastab ruttu, et need on nagu tema klassi lood - klassitäis lapsi on tegelikult väga erinevad, aga kõik omamoodi kihvtid. Tobias on pärit kõige tavalisemast keskmisest eesti perest, kus raha ei ole alati sugugi kõige jaoks. Kui Tobias satub juhtumisi Valgevene juurtega klassivenna koju, näeb ta seal hoopis teistsugust ema kui tema oma ja õpib, et taldriku tühjakssöömine tähendab juurdesoovimist.

Vanematega on ka häda. Selgub näiteks, et kooli nunnukonkursile viimiseks ei ole emal anda muud kui hernekonserv ja et isa ei oska üldse puutööd. Kui kooli tuleb igaühel kaasa võtta lemmikloom, võtab üks poiss kaasa sea. Vähe sellest, et see kõlab uskumatult, võttis see lugu veelgi uskumatuma pöörde, kui siga koolisööklas ämbritäie lobi sai. Kui sama siga hiljem ühe poisi korteris "varjul" hoitakse, võib ainult kujutleda, milline hais seal korteris olema pidi.

Meelde jäi veel kohtumine kirjanikuga ja aegajatine tõdemine, et esimese klassi omad on tited. Tobiase ja teadaolevalt kurja ja karmi õpetaja saladus, et see õpetaja on tegelikult väga hea inimene, peegeldas väikse lapse arukust maailmaasjade ja inimeste üle otsustamisel. Ju õpetajal on mingi oma tähtis põhjus, miks ta ei taha, et teised lapsed teavad, et ta sööb koolipäeva jooksul mitu tahvlit šokolaadi.

Laupäev, 7. juuli 2012

Wiltzi festivalil "Luikede järve" ja "Aidat" vaatamas

Suveteatrihooaeg on nüüd küll väga korralikult avatud! Põhja-Luksemburgis Wiltzis on igal suvel enam kui kuu aega kestev Wiltzi festival, mis on ilmsesti sealkandi suurim ja tähtsaim kultuurisündmus. Seda enam, et festivali repertuaar on alati väga muljetavaldav, piletihinnad krõbedad jne. Kontserdid ja teatrietendused toimuvad Wiltzi lossi ette rajatud amfiteatris. Suur osa publikust mahub hiigelsuure telgikatuse alla ja seetõttu ei pea vihmase ilma pärast muretsema. Külma peletamiseks tuleb ainult soojemad riided selga panna ja pleedid-tekid kaasa võtta. Pleede saab kohapeal ka rentida ja osta. Etendused algavad eestlase jaoks ebaharilikult hilisel ajal (veidi enne 21), kuid kohalike jaoks on see väga sobilik aeg, võimaldades ka kaugemalt tulijatel hõlpsasti õigeks ajaks kohale jõuda. Niisuguste suurürituste ajal on pealegi tavapärane, et sõitma on pandud erirongid jne. Olin tahtnud mitu korda varem juba selle festivali ajal Wiltzi minna, aga alati kippusid mind huvitavad kontserdid või etendused olema siis, kui ma tavaliselt suvel siin ei ole. Sel aastal olin rõõmsalt üllatunud, kui leidsin täidet koguni kahele reede õhtule.

Esimesel reedel nädal aega tagasi käisime vaatamas Moskva Linnaballeti "Luikede järve". Sama lavastust saab käesoleva aasta detsembri lõpus vaadata Saku Suurhallis. Sellel etendusel oli ainult üks puudus: muusika tuli lindilt. Aga see ei takistanud tantsijatel sünkroonis olla ja muusikas püsida. Vabaõhulava puhul kardetud probleem, et laval liikumist on hüpete ajal häirivalt kõvasti kuulda, häiris õige pisut ainult alguses. Pikapeale sain aru, et lava püsib väga ilusti, liikumist oli kuulda kahel pool lava "kanalites", kust tantsijad lavale ja lavalt ära liikusid. Paarikümne luige lavale jooksmise puhul võitis lavastus sellest aga hoopis kuhjaga juurde - ehe mulje tekkis, nagu tõuseks päriselt ka suurte lindude parv tiivaplaginal lendu. Kava me ei ostnud ja seetõttu solistidest midagi teada ei saanud. Tantsisid kõik küll imeilusti ja vägisi tekkis tahtmine neid võrrelda Flandria Balleti tantsijatega. Jaanuaris nähtud Flandria Balleti "Uinuvas kaunitaris" oli kohe näha, kuidas laval samme seati ja sätiti. Venelased olid nende kõrval täiesti teine tase.

Hilisest etenduse algusajast hoolimata oli "Luikede järve" publiku hulgas palju väikesi tüdrukuid, kes istusid, pilk lavale naelutatud, kogu esimese vaatuse väga vapralt, kuid jäid teise vaatuse lõpuks vist pea kõik kas oma toolil või vanemate süles magama.

Eile õhtul ehk teisel reedel käisime vaatamas Wroclawi Riigioperi "Aidat". Itaaliakeelne ooper nõuab vaatajalt täit tähelepanu ja selle etenduse puhul häiris alguses väga see, et inimesed ei tule õigeks ajaks kohale, vaid otsivad suurel publikualal oma kohta alles siis, kui etendus juba käib. Lõputult see voorimine õnneks ei kestnud ja edasi sai ainult ja ainult nautida. Meeldejäävaim oli lavastuse juures Wroclawi Riigiooperi koor ja see, kuidas koor oli "sisse lavastatud". Meessolistide hääled olid väga võimsad, isegi nii võimsad, et naissolistid jäid tuntavalt nõrgaks. Kostüümidega oli kõvasti vaeva nähtud, kuigi mõned neist olid ikkagi ebaõnnestunud. Neljast valvurinoormehest hakkas mul külmas öös kahju - üsna jaheda ilmaga laval lihtsalt seismine, õhuke linane palakas niuete ümber tõmmatud, pidi nõudma pingutust. Mõned tehnilised viperused ilmnesid ka - tõrvikud ei tahtnud hästi põleda, aga ju nad siis ei mõelnud, et tark oleks nendesse enne õli sisse kallata ... Kokkuvõttes jälle kord väga-väga ilus teatriõhtu ja üle pika aja oli jälle hea "Aida" sisu meelde tuletada.

Järgneb Eesti (suve)teatrihooaeg ...

Kolmapäev, 4. juuli 2012

Üldse mitte hollywoodilik Hollywoodi film "Ohtlik sõit"

Millalgi möödunud nädalal näidati ETVs "Ohtlikku sõitu" (Drive). See film jooksis vist eelmise aasta lõpus Eestis kinodes ja ma täitsa kaalusin vaatama minemist, aga thrillerid mulle reeglina ei meeldi. Oscarite jagamise eel pälvis "Ohtlik sõit" aga jälle tähelepanu ja lõpuks mõtlesin, et kui millalgi võimalus tekib, vaatan ära. Nüüd siis tekkiski hea võimalus, ja kahetseda pole mingit põhjust, sest see on väga mittehollywoodilik film ja aeglaste kaadrite tõttu eriliselt kriipiv.

Sisust. Noor mees (Ryan Gosling) töötab filmistuudios, tehes filmide jaoks autodega ohtlikke manöövreid; temaga ühes majas elab noor naine Irene (Carey Mulligan) väikse lapsega; naise mees (Bryan Cranston) on vangis. Kui mees vanglast välja saab, selgub, et ta on allilmategelastele suure summa raha võlgu. Driver pakub raha hankimisel abi, ent satub tänu sellele ka allilma huviorbiiti. Ja siis võiks järeldada lihtsalt suurt jama, tapmist ja tagaajamist. Tagaajamist on küll, aga mitte tavapärases märuli mõistes, vaid peene psühholoogilise mänguna. Ma ei olnud filmi lõpuks enam sugugi kindel, et driver polnud juba varem mõne palju vägevama grupeeringu võtmetegelane - verd lendas peamiselt ta jalgade alt uskumatu jõhkrusega ja peaosatäitja kivinägu andis mõista, et kedagi teist on selles rollis keeruline ette kujutada. Nii palju jäi lahtiseks ja ometi oli kõik kristalselt selge. Igatahes oli vanglast vabanenud Shannon driver'iga võrreldes väga leebe kuju.

Driver tundis end autos kindlasti paremini kui inimeste seltskonnas. Aeglaselt kaadrid, kuigi ekraanil kihutab auto ja elu jõhkra järjekindlusega edasi, lasid rääkida pilkudel ja ilmetel, milles on peidus rohkem kui tuhat sõna, ja tegid filmist tõeliselt nauditava vaatamise. Kõigest filmide jaoks töötav noormees sõitis oma sõitu ja näitas peaaegu üksi õhkõrna elu ja mängu vahelist piiri. Suurel kiirusel liikudes on neetult keeruline peatuda, tuleb sõita lõpuni. Võimas psühholoogiline vaatemäng, kus minusugusel õrnahingelisel hakkavad pisarad kõigist pingutustest hoolimata valusalt voolama ja sisemine vapustus on visa mööduma. Niisugused filmid, kus lõpp ei ole lõpp, on mu lemmikud ja Gosling on nüüd ka üks mu lemmikuid.

"Ohtliku sõidu" stsenaarium on vähemalt sama äge kui muusikaline kujundus, mis Oscari kandidaadiks nimetati. Muusikaline kujundus vääriks õigupoolest lausa omaette peatükki, sest napi sõnalise osa asemel jutustab muusika kõigest niigi.

Teisipäev, 3. juuli 2012

Chris Cleave, "Väike Mesilane"

Küsisin Chris Cleave'i "Väikese Mesilase" ühelt sõbrannalt lugemiseks ja olin valmis kohe tagasi andma, kui raamatu kaant nägin. Ei saanud kuidagi jätta retooriliselt küsimata: "Hmm, huvitav, kuidas peaks lähenema raamatule, mille kaanel on kirjas: "TÜKITUD 20-NES KEELES ..."?" Esimesed leheküljed kinnitasid mu kartusi, et tõlge ei ole hea, kuid häiris eelkõige see, et inglise keel paistis eestikeelsetest lausetest läbi. Mida lehekülg edasi, seda enam hakkasid aga häirima trükivead. Üsna pea järeldasin, et seda tõlget pole ei toimetatud ega korrigeeritud. Tõepoolest, pole tükk aega nii kehva tõlget lugema juhtunud.

Lugesin kusagilt, et seda raamatut on võrreldud "Lohejooksjaga". Idee poolest võib ju nii olla, sest eesmärk on mõlemal autoril üks - peegeldada ühe riigi (Hosseinil on selleks Afganistan, Cleave'il Nigeeria) elanike olukorda, kajastada inimõiguste rikkumist, mis toimub Lääne "heakskiidul". Cleave tänab ette ja taha inimesi, kes on teda toetanud uurimistöös, mille tulemusena "Väike Mesilane" raamatuna sündis. Ometi ei jäänud mul muljet, et niisuguse raamatu kirjutamisel oleks palju lisatööd tehtud.

Kümmekond esimest lehekülge olid paljutõotavad. Kirjeldus sellest, kuidas Väike Mesilane ja veel mõned tüdrukud Ühendkuningriigi pagulaste kinnipidamiskeskusest välja said ja kuidas nad seisid silmitsi vabadusega, mis tegelikult polnudki vabadus. Aga ülejäänud raamat oli lihtsalt tüütu lugemine. Lootsin, et midagi ometi juhtub, aga ei. Autori valitud viis rääkida lugu vaheldumisi kahe naise silmade läbi ei veennud, sest kui Väikese Mesilase vaatepunkt oli enesestmõistetav, siis Sarah' oleks pidanud teemat vähemalt võimendama. Seda ei juhtunud. Kui selline ilmetu keskklassiesindaja oli taotluslik, siis polnud see autoril just parim taotlus. Ühendkuningriigi pagulaste poliitika osatamine oli kindlasti taotluslik, ega muidu poleks seda uurimise alla võetud.

Idee poolest võiks "Väike Mesilane" tekitada kaastunnet ja raputada, ent mina ei leidnud kusagilt seda "käivitavat nuppu". Tegelasi analüüsides näen nigeerlannast pagulast, Ühendkuningriigi siseministeeriumi töötajat, ajakirjanikupaari, kellest üks viljeleb tõsisemat ajakirjandust ja teine toimetab naisteajakirja, ja selle paari väikest poega, kes on hakanud nägema enda ümber ainult kurjust ja võitleb vapralt pahadega. Miks? Ja miks ei püüa keegi teda takistada? Millistel asjaoludel mees end üles poob? Mingi mõte on päritolul ja traditsioonidel, aga kõik kokku on ikkagi igavalt kirja pandud ja üldiselt oli seda raamatut väga tüütu lugeda.

Lõpp meenutas "Koduabilist", millest olen küll ainult filmi näinud. "Koduabiline" liigutas mind kui vaatajat. "Väikeses Mesilases" räägiti lehekülgede kaupa, et midagi juhtus millalgi kusagil Nigeerias. Aga mis ja miks? Kui keegi mulle räägiks põhjustest, miks tal ühte sõrme ei ole või miks ta paaniliselt mehi pelgab, pühendades kõigepealt pool tundi täiesti kõrvalistele asjadele, tüdineksin lihtsalt ära. Selle raamatuga juhtus midagi sarnast. Võib-olla kõlab see liiga jõhkralt, aga praegu tundub küll, et see oli esimene sopakas, mille ma läbi lugenud olen.