reede, 26. veebruar 2010

Aabitsa kukk

Kui monolavastused õnnestuvad hästi, on täissaalid pikka aega tagatud. Draamateatri repertuaaris on praegu kolm monolavastust, ja need on kõik ühtviisi hästi õnnestunud. Mul oli mingil seletamatul põhjusel seni nägemata "Aabitsa kukk". Ometi on nii Andrus Kivirähk kui ka Tõnu Oja nimed, mille pärast tasub alati teatrisse minna. Ja nüüd ongi ka "Aabitsa kukk" nähtud.

Veendusin Draamateatri pisikeses Maalisaalis istudes jälle, et Kivirähk on Kivirähk, sest selle näidendi tekst on vaieldamatult kivirähalik, täpselt selline üdini naljakas, natuke soe ja kõvasti üle vindi keeratud. Teksti absurdseid pöördeid ei ole sugugi mitte kerge aimata.

Lavastanud on "Aabitsa kuke" Kivirähk ise ja talle omaselt on muidugi lavastuseski vinti mõnuga peale keeratud. Tahaks hirmsasti mõnel selle lavastuse mängimise õhtul Draamateatri õige akna all olla! Kui ise näinud ei ole, siis ei usuks, kui keegi mõnda stseeni kirjeldaks.

"Aabitsa kukk" on komöödia selle sõna kõige paremas tähenduses, Tõnu Oja näitlejameisterlikkus võlub muidugi omakorda ja kokku tuleb garanteeritult õhtu, mis tähendab, et vaataja saab teatrist ainult ja ainult positiivse elamuse. Sobib igas eas vaatajale. Sõnaga, südamlik lugu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar