Reede õhtul käisin esmakordselt kohalikus Atelier'is. Nende korraldatud suvine vabaõhupidu nimega Rock A Field on siinmail nii suurejooneline sündmus, et 17 000 piletit müüdi sel suvel ülikiiresti välja ... Esinejad muidugi ka muljetavaldavad kõik. Reedel oli Atelier'is Tori Amose kontsert.
Koht on lahe juba ainuüksi seetõttu, et asub Luxembourgi südalinnas. Kasutasime kohalejõudmiseks nimelt ühistransporti ja mõtlesime, et kui pärast ka viimasele bussile enam ei jõua, siis jalutame need 7-8 kilomeetrit koju. Jõudsime siiski viimasele bussile. Hea oli, sest vähemalt mina olin küll üsna väsinud. Soojas sügisöös bussi oodates meenus esimene õhtu Luxembourgis. Ilmselt oli siis umbes sama soe ilm ja ööhämaruses liikuvad inimesed panid tundma, nagu viibiks Lõuna-Euroopas. Mu meelest ei ole Luxembourgis (veel) avalikes kohtades suitsetamine keelatud ja ses mõttes oli ikka väga hea meel, et Atelier'is oli see keelatud.
Tori "soojendajaks" oli mu jaoks täiesti tundmatu nimi - Foy Vance. Ta laulis küll ainult viis laulu, aga need pugesid kõik niimoodi sisse, et ... Vaieldamatult ootamatuim avastus sel aastal! Tegelikult teadsin ka Tori Amosest üsna vähe. Nime teadsin ja kontserdil selgus, et osa lugusid tulid ka tuttavad ette. Klaveri(te)ga teeb ta imesid! Kokkuvõttes on ta minu jaoks siiski liiga alternatiivne, kuigi ei imestaks, kui see kontsert mu sees päev-päevalt üha enam kasvaks. Tema laulud on ju hästi ehedad. Nendes puudub täielikult produktsioonimaik. Ei näe just alati, kuidas artist laval mitte ainult ei esita oma lugusid, vaid on, on nende lugude kehastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar