Elementaarosakesed

Üks raamat, mida saab lugedes nautida nagu head veini, sest see on nii nüansirikas, täidlane, vähemalt sama hea kui hea prantsuse vein, on prantslase Michel Houellebecqi kirjutatud "Elementaarosakesed".

Pelk fakt, et Houellebecqi "Elementaarosakesed" on eesti keeles olemas, on tähtis fakt. Palun ainult, et Varrak leiaks võimaluse uus tiraaž trükkida, sest ma tahaksin seda raamatut oma riiulisse ka!

Ometi ei ole "Elementaarosakesed" prantslastest ega prantslaslik, see on "... ennekõike ühe inimese lugu, kes elas suurema osa oma elust XX sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas. Enamasti oli ta üksi, kuid aeg-ajalt suhtles siiski ka teiste inimestega." Just niimoodi see lugu algab. Edasine on kahe 20. sajandil sündinud, kujunenud ja elanud poolvenna lugu. Nad on inimesena peaaegu täielikud vastandid, õigemini äärmused. Nende vahele jäävad n-ö normaalsed inimesed, tegelikult need, kelle elu koosneb otsimisest, proovimisest ja püüdlemisest emmale-kummale poole. Meie ise. Võib-olla tunneb keegi end rohkem ühele või teisele poole kaldu olevat, aga laias laastus me kõik pidevalt otsime, proovime, ihkame, vajame. Kuid võimalused midagi saada on paraku erinevad.

Pisut häirivana mõjuvad peensusteni kirjeldatud orgiad ja mitmesugused seksuaalaktide kirjeldused. Aga kuidas sa muidu selgitad näiteks seda, et noorematel ja ilusamatel on rohkem võimalusi ka seksuaalses plaanis?

Houellebecq lahkab vist peaaegu kõiki 20. sajandi lääne ühiskonna alustalasid, alates sellest, kuidas on võetud ja võetakse kõik Ameerikast üle. Ta imetleb, kui täpselt suutis Aldous Huxley 20. sajandi esimesel poolel ennustada inimarengu tendentse ja kuidas kõik on juhtunud ja juhtumas tegelikult palju kiiremini.

Raamat ilmus esmakordselt 1998. aastal. Umbes siis, kui üks peategelastest (Michel) otsustas mitte kunagi enam Prantsusmaale naasta ja lahkus Iirimaale uurimistööd lõpetama. Ja 27. märtsil 2009 jäi ta kadunuks. Keegi kolleegidest ei imestanudki selle üle:

“Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”

Üldse, raamatu viimased poolsada lehekülge on kuidagi eriti nukrad. Need sisaldavad ridamisi umbes 40-aastaste inimeste kurbust kas "valesti elatud elu" või äratundmist elu pöördumatuse pärast. Täiuslik ilukirjandusteos! Ei olegi nagu ilukirjanduslik fiktsioon, vaid justkui pikk essee.