Kolmapäev, 28. aprill 2010

Von Krahli Teatri "Kummitus masinas" Istanbulis

2.-16. maini 2010 toimub Euroopa tänavuses kultuuripealinnas Istanbulis Euroopa Ülikoolide Teatrifestival. 5. mai õhtul kell 20.00 saab selle festivali raames vaadata ka Von Krahli Teatri "Kummitust masinas", kus mängivad tänavused lavaka lõpetajad. Etendus on tasuta.

Tänavune teatrifestival Istanbulis on jätkuks 2008. aastal toimunud Istanbuli Ülikoolide Teatrifestivalile ning 2009. aastal toimunud Türgi Ülikoolide Teatrifestivalile, mis sel korral on saavutanud rahvusvahelised mõõtmed tänu Istanbuli Kultuuripealinna staatusele 2010. aastal.

Rohkem saab lugeda siit.

Pühapäev, 25. aprill 2010

Mihkel Raua sinine taevas

Ei tea, kas peaks otsima mingit sügavamat tähendust Mihkel Raua raamatute pealkirjade tagant? Lauludest on need võetud kindlasti: "... kabjad löövad meile musta pori näkku ..." ja "Sinine on sinu taevas, kallis Eesti ...". Aga kas seos on ka rahvusvärvidega? See peaks omakorda tähendama, et üks on veel puudu? Valge. Ja kui arvestada, et esimene oli midagi elulooraamatutaolist ja teine on midagi ilukirjandusteosetaolist, siis kas kolmas on luulekogu või hoopis näidend?

Enne seda, kui "Sinine on sinu taevas" mu lugemislauale jõudis, olin lugenud ja kuulnud siit-sealt, et see on Eesti-aineline põnevusromaan ja roppe sõnu praktiliselt ei ole. Aga teod pidavat olema ropud.

Lugesin raamatu läbi, aga mõtlesin iga peatüki juures vähemalt paar korda, et targem oleks see raamat siiski pooleli jätta. Kirjutada autor ju oskab, selle sõna otseses tähenduses, aga ühe korraliku ilukirjandusteose kirjutamiseks on vaja minu arvates rohkem kui head väljendusoskust. Peatükkidel ei ole esialgu mingit seost ja kui see lõpuks tekkima hakkab, jäävad otsad liiga lahtiseks. Kohati tekib assotsiatsioon teleseriaaliga, mille üks osa lõpeb kõige põnevama koha peal, aga järgmine kord samasugust pinget enam luua ei õnnestu. On tunda, et raamat on pandud paberile väga kiiresti.

Kui oleks karakterite ja süžeega rohkem viitsitud vaeva näha, oleks võib-olla saanud hea ühiskonnakriitilise põneviku, aga praegune visioon on püüd labaste võtetega läbimüügi pealt raha kokku ajada. Selle tagab suure tõenäosusega eelmise raamatu tohutu publikumenu. Et raha jääks kõik peresse, siis oli muidugi tark anda raamat välja täielikult oma kulu ja kirjadega.

Ühest küljest proovib Raud võib-olla näidata, kuivõrd on Eesti valitsus kaugenenud rahvast, aga seda nn eliiti lihtsalt hävitada ei tule küll ühelgi populaarsel telesaatejuhil suvalise sakslanna pärast pähe. Vähemalt mitte argumendiga, et see sakslanna ootab saatejuhi last. Olgem ausad, pigem on meil arusaam, et tüüpilisel eesti mehel on lastest ükskõik. Kuidas Mihkel selle ära unustas? Samas kui ta ei unustanud ära, et eesti mees paneb kõike, mis liigub. Vabandust, aga just selle väite tõestuseks on raamatus ka peatükk olemas, ühtlasi võikaim stseen (!) "Sinises taevas". Pean silmas kohta, kus vallavanem leidis suvaliste külajorsside seasulu kõrvalt kinniköidetud nälginud tüdruku. Mis see on? Püüd küündida Fassbinderini? Kas eurovoliniku kõrvaldamine pidi peegeldama seda, kui kerge vaevaga meil kõike ollakse valmis kinni mätsima? Lennuk sõidab Vanemuisesse ja tapetakse kogu Eesti poliitiline eliit. Pärast Poola eliidi surmasaamist lennuõnnetuses omandas see lõik tõenäoliselt ka Mihkel Raua peakolus teise tähenduse.

Äärmiselt kehv raamat. Minu mõõdupuu järgi.

Laupäev, 24. aprill 2010

Precious

Film "Precious" põhineb Sapphire' romaanil "Push". Võib-olla põhineb see romaan tõestisündinud lool. Ma ei ole uurinud. Film on igatahes nii neetult päris. Ja väga kurb. Seda hoolimata esimestel minutitel tekkida võivatest kahtlustest-kõhklustest, sest lugu räägib Harlemis elavast 16aastasest ülekaalulisest mustanahalisest tüdrukust. Kõik kokku moodustab pildi, mis ei taha hästi "käima minna". Võõras keskkond, võõrad probleemid.

Aga järsku käis mingi plõks. Kui peaksin ühe sõnaga seda filmi iseloomustama, siis oleks selleks "ükskõiksus". Ja ükskõiksus ei ole võõras sõna või võõras probleem ka siin ja praegu. Kohutavalt kurb on vaadata seda muidugi niiviisi suurelt ekraanilt. 16aastane tüdruk on sisemiselt küll täiesti tavaline teismeline, kes unistab lauljakarjäärist ja ilusast mehest, aga koolis ei lähe tal üldse hästi, selgub koguni, et ta ei oska lugedagi. Peale selle on ta sügavalt ülekaaluline. Igatahes soovitatakse tal kooli vahetada ja hakata käima mingis erikoolis, kus peale tema on veel eluga pahuksisse sattunud noori.

Peategelase puhul saab kõik alguse kodust. Kodust, kus ei ole midagi muud süüa kui seajalad, kodust, kus tüdrukut on väiksest peale seksuaalselt ära kasutanud ta isa. Tüdruk ootab juba teist last. Ema on labaselt väljendudes oma mehe peale sellepärast lihtsalt armukade. Sotsiaaltöötaja külastab neid küll regulaarselt, et uurida ja hinnata, kui keeruline olukord peres on, aga see on vaid linnukese kirjapanemise üritus. Ühessegi probleemi ei üritata süveneda kooliski - lihtsam on tüdruk teise kooli saata.

Uuest koolist leiab Precious õpetaja (Paula Patton) näol äkki inimese, kes proovib teda mõista ja aidata. Lausa traagiliselt mõjub näiteks stseen, kus õpetaja proovib tagajärjetult ametlikke kanaleid kasutades leida tüdrukule elupaika, abi jne. Milleks need süsteemid üldse välja töötatud on, kui neist mingit kasu ei ole!?

"Preciouses" teevad muuhulgas kaasa Mariah Carey ja Lenny Kravitz. Vaikse malbe tagasihoidliku naisena on Mariah Carey sotsiaaltöötaja rollis nagu suur headuse kehastus, kes aga ei saa aidata enne, kui talle midagi ei räägita. Mul on arvatavasti kaua-kaua veel meeles stseen, kus ta pärast Preciouse ema ülestunnistust laua tagant püsti tõuseb, nutvast naisest käed üles tõestetuna möödub ja väljendab niiviisi, et ma ei oska enam midagi teha.

Mo'Nique sai Preciouse ema rolli eest naiskõrvalosa Oscari. Mina ei suuda niisugust inimest päriselus üldse ette kujutada, aga tean, et sellised inimesed on olemas! Selles inimeses on samaaegselt olemas kõik alates ükskõiksusest, tüdimusest, armukadedusest kuni armastuseni. Mingil talle omasel moel.

Neljapäev, 22. aprill 2010

DRAAMA 2010 lavastused

6.–12. septembrini toimub Tartus järjekordne Eesti Teatri Festival DRAAMA 2010. Esmaspäeval, 19 aprillil tehti teatavaks kaheksa DRAAMA 2010 programmi lavastust.

Festivali korraldamispõhimõte on 2010. aastast muutunud. Nimelt korraldatakse sellel aastal festivali kuraatorikeskse valikusüsteemi vormis. Kuraatori valik pole lihtsalt mingi "kvantitatiivne" paremik kahe viimase hooaja lavastustest, vaid põhjendatud kunstiline tervik. Kuraatori eesmärk on oma valikuga tuua teatripildist välja tendentse, mis on sel ajahetkel ja -perioodil tundunud just talle olulised.

Kaheksa lavastust põhiprogrammi valis seekord välja teatrikriitik, -teoreetik ja ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk.

Valitud lavastused on:
"Eesti meeste laulud" (Nargen Opera & Von Krahli Teater),
"Kirsiaed" (Eesti Draamateater),
"Kes kardab Virginia Woolfi?" (Teater NO99),
"Kevade" (Vanemuine),
"Meie, kangelased" (Tallinna Linnateater),
"Mässajad" (Endla Teater),
"Pea vahetus" (Teater NO99) ja
"Toatüdrukud" (Rakvere Teater).

Väidetavalt hakatakse festivali pileteid müüma 1. juulil 2010.

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Laupäevaõhtune film - "Austraalia"

Minu arvates on "Austraalia" suurepärane film. Vähemalt siis, kui viimased nähtud filmid on olnud kunstilised või sünged ja kui päev varem sai selgeks, et nädalavahetus Viinis jääb Islandi vulkaanist üle Euroopa taeva levinud tuha tõttu ära, sest lennukid ei lenda, ja kui vähemalt kaks eelnenud nädalat on olnud tohutult pingelised. Nii hea oli selle kõige järel vaadata filmi, mille jooksul õnnestus mul kolm-neli korda südamest nutta ja mis sisaldas nii palju imeilusaid Austraalia-vaateid.

Austraalia on eurooplase jaoks ikka hirmus kaugel ja tegelikult on vähemalt minul olnud alati keeruline aru saada, mis ambitsioonid olid nt jaapanlastel Teises maailmasõjas, veel vähem sellest, miks neil Austraaliat pommitada vaja oli. Eks ma muidugi tean, et Austraalia on peaaegu nagu Inglismaa. Nii et 1939. aastal alanud Teisest maailmasõjast ei jää Austraalia asunikud sugugi eemale.

Muidugi on see film paras naistekas, sest lugu keerleb peamiselt armastajapaari (Nicole Kidman ja Hugh Jackman) ümber. Viimast nägin vist küll kinolinal esimest korda. Kidman teeb selles filmis jälle väga stiilipuhta rolli. Ja mitte ainult sellepärast, et Kidmani peetakse õigustatult Hollywoodi parimaks austraallast kehastavaks näitlejannaks. Ta on väga ajastutruu, lummavalt kõrk, aga sugugi mitte naiivne. Naisena natuke Metsikut Läänt meenutavas ühiskonnas "läbi lüüa" ei tõota just kõige lihtsam ülesanne olevat, aga enesekindlust on tema Sarah's kuhjaga. Vaja ainult valida ilusale noorele naisele partneriks kena mees. :) Nii muutubki film aimatavalt armastuslooks. Mul oli just niisugust filmi vaja.

Laiemas mõttes räägib "Austraalia" selle mandri lähiajaloost, probleemidest, mida 20. sajandi keskpaigas enam varjata või vältida ei õnnestunud. Saksamaal eesotsas Hitleriga "puhastati verd", sama püüti ju teha ka koloniseeritud riikides. Segaverelisi lapsi ehk aborigeenide ja valgete järeltulijaid oli Austraalias nii palju, et neid tuli "kõrvaldada". Lapsed isoleeriti eraldi saarele.

Tulles esimeses lõigus öeldu juurde tagasi, peab lisama, et "Austraalia" on selline mõnusa lineaarse looga film, kus on parajalt aborigeenide pärandit - jutustajast peategelane ehk umbes kümneaastane poiss kannab edasi oma isaisade traditsioone, joostes ikka ja jälle (tingliku?) vanaisaga ära ja "lauldes armsaid inimesi enda juurde". Ma ei tea, kuivõrd sarnane on Austraalia aborigeenide ja Ameerika indiaanlaste elustiil, aga eks nad parajad metslased ole ju kõik. Teisalt jällegi on see hollywoodilik mustvalge lugu heast ja halvast. Filmil on hea lõpp ja kui ei taha, ei tarvitse eriti kaasa mõelda ja pildi tagant midagi sügavat otsida. Armastusfilm, niisugune, kus kangelased trotsivad saatuselööke. Sellepärast võib-olla ebarealistlik, aga kurbilus! Kostüüme hinnati Oscari nominatsiooni vääriliselt. Oscar jäi tulemata. Mina tahaksin aga nüüd üha rohkem Austraaliasse.

Cheek by Jowl ja "Macbeth"

Nii kiire on olnud, et kirjutamisvõlg hakkab muutuma juba nii suureks, et ei teagi enam, kas kõik meelde tuleb. Esimene kajastamata sündmus oli nädal aega tagasi teatriõhtu. Janu teatri järele oli ligi kahekuuse teatripausi tulemusel muidugi väljakannatamatuks muutunud. Aga selle kustutas ilusti nüüd nähtud vana hea Shakespeare.

Jah, siin oli võimalik vaadata maailmakuulsa Cheek by Jowli "Macbethi" - lavastust, mida aasta alguses nimetas Sunday Times üheks olulisemaks selleaastaseks teatrilavastuseks. Ja mulle tulid nad koju kätte! Rohkem ei olnudki vaja, et pileteid broneerima hakata.

Mäletan end millalgi umbes ülikooliajal ütlevat, et Shakespeare on põhimõtteliselt kõik ära öelnud, pärast teda võiks kirjandus vabalt ka olemata olla. Muidugi on niisugune väide liigselt üldistav, aga ühes olen küll veendunud: Shakespeare on ajatu, Shakespeare'i tekste saab väga kergesti tänapäevastada ja tänapäevases võtmes mängida, need hakkavad rääkima.

Cheek by Jowli "Macbeth" on üks erilisemaid Shakespeare'i tõlgendusi, mida ma olen juhtunud teatris nägema. Märkimisväärseim roll selles lavastuses on näitlejatehnikal ja -meisterlikkusel. Sest lava on tühi. Terariistu ja verd ei näe. Näitlejad kasutavad häält, miimikat ja keha. Nende nägudest, olekust, emotsioonidest peegeldub kõik ülimalt nüansitäpselt. See on lavastus, kus vähemalt olulisemate tegelaste rollidest peegeldub selgesti töö, mida on osa õppides tehtud. Üleni musta riietatud näitlejad (ühe erandiga) tõestavad jälle, et teater on mõnikord rohkem kui elu.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Von Krahli Teater ja NO-teater Berliinis, Bernis ja Viinis

8.-18. aprillil 2010 on Berliinis OpenOp festival. Eeloleval nädalavahetusel saab seal vaadata Von Krahli Teatri "Võluflööt. Remiks ja selgitus".

Teater.ee leheküljel avaldatud pressiteatest selgub veel:

"Kui Von Krahli Teatri lavastus “Võluflööt” 2006. aastal esietendus, rääkis see perioodist inimkonna ajaloos, mis jäi üldjoontes Mozarti sünni ja Kumu avamise vahele. Perioodist, mida iseloomustasid usk progressi ja maailma ratsionaalse tõlgendamise võimalikkusesse ning mida võib soovi korral kutsuda naftaajastuks.

Algselt hõivas ”Võluflööt” kogu Von Krahli Teatri näitlejatruppi ning hulka külalisnäitlejaid ja -tantsijaid, kuid 2008. aasta ”Baltoscandali” ajaks olid Von Krahli Teatri näitlejad sidunud end iseseisvate trupiväliste projektidega. Nii otsustas Peeter Jalakas võtta vastu väljakutse esitada oma lavastus ise, ainsa näitlejana lavale astudes.

Von Krahli Teatri juhi värvikas ühemeheshow, abiks vaid teatri tehniline meeskond, sai kohati populaarsemaks kui algne lavastus ning nüüd, pea kaks aastat hiljem, saab Berliinis Neuköllner Ooperis aset leidval OpenOp festivalil näha versiooni, milles mehise koosseisuga ühinevad ka muusikud Eva Alkula ja Sirje Mõttus ning Von Krahli näitlejanna Riina Maidre."

Mänguajad on järgmised:

Laupäeval, 10. aprillil kell 20.00 ja
Pühapäeval, 11. aprillil kell 19.00.

***

12.-22. mail 2010 on Bernis taas festival Auawirleben. Teater NO99 mängib seal lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

Mänguajad on järgmised:

Teisipäeval, 18. mail kell 20.00 ja
Kolmapäeval, 19. mail kell 20.00

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" osaleb ka festivalil Wiener Festwochen, mis toimub Viinis 14. maist kuni 20. juunini 2010.

Mänguajad Viinis on järgmised:

12. juunil kell 20.30,
13. juunil kell 20.30 ja
14. juunil kell 20.30.

Reede, 2. aprill 2010

Adam Thorpe "Kahe hingetõmbe vahel"

Ei juhtu just sageli, et britt kirjutab romaani, mille tegevusest suur osa toimub Eestis või on Eesti ja eestlastega seotud ja mille peategelane jumaldab Arvo Pärdi muusikat. Adam Thorpe'i "Kahe hingetõmbe vahel" on aga just selline. See tundus nii uskumatu! Olin vist juba mõnikümmend lehekülge läbi lugenud, kui taipasin, et lennujaam, mille ustest peategelane Jack välja astub, on Tallinna lennujaam, ja vanalinna serv, kus ta taksost maha astub, on Tallinna vanalinna serv. Ta käib Niguliste kirikus kontserdil, ta teab isegi üht-teist Eesti ja Baltikumi lähiajaloost, ta armub eesti tüdrukusse.

See on siis, kui Tallinnat ei ole vallutanud veel briti poissmehed. Jack on kolmekümnendates aastates lootustandev helilooja, kes on abielus rikkast ja lugupeetud suguvõsast pärit naisega, kellega ta on aastaid tagajärjetult proovinud last saada. Just nüüd, Tallinnasse jõudnud, saab ta teada, et tema naine on rase. Ja just nüüd armub ta nooresse eestlannast ettekandjasse. Jack läheb muidugi Inglismaale tagasi ja püüab vahejuhtumit unustada. Uue ja vana Euroopa vastuolulisus, tõekspidamised, võimalused, mõõtmed jne teevad selle raskeks. Õigemini raskeks teeb selle paljuski sõltumine rahast. Võib-olla ka sellega kaasnev motivatsioonipuudus.

Thorpe vastandab selles romaanis vana ühiskonna pealiskaudsust ja stampe Eesti noore ühiskonna värskuse ja püüdlikkusega. Esimeses on esikohal "raha, raha, raha," nagu kirjeldab Londonit eestlanna Kaja, teine teeb Eesti sündmustiku vahele jääva kuue aasta jooksul muljetavaldava arenguhüppe. Turismiinfopunktist saadud Saaremaa kaarti eristavad kuue aasta tagusest kaardist lisandunud arvukad @-märgid, mis tähistavad kohti, kus saab internetis surfata. Kaja laseb mõista, et tegelikult ei ole immigrandi elu võõral maal sugugi lihtne ja hea. Londoni-suguses suurlinnas oled sa ilma rahata mittekeegi, samas kui Saaremaal võid vähemalt nädal aega metsas ringi uidata. See on Lääne-Euroopa omapära - kõik on natuke liiga steriilne, raamides või ma ei teagi.

Kui Jack teist korda Eestisse tuleb, kohtab ta lennujaamas kõigepealt Briti poissmehi. Jack mõtleb, kuidas Tallinna pubid ja baarid on soomlaste asemel vallutanud tema kaasmaalased. Olles eestlasena seda kõike Tallinnas näinud, tekitab "Kahe hingetõmbe vahel" kõigepealt äratundmisrõõmu. Ja siis tajud, et seda saab kirjeldada niisugusest vaatenurgast just inglane. Inglane, kes on elanud väga erinevates maailma paigus, kes tajub maailma ebainglaslikult. Probleemide kiht on seetõttu üsna paks, kuigi enamiku lahkamisel jääb Thorpe pealiskaudseks. Londoni terrorirünnakud, metrooplahvatused on peaaegu üleilmse tähtsusega probleem, aga sellest tulenev hirm jääb teise maailmamure varju. See teine mure on energiaküsimus, millele Jacki naine on jäägitult pühendunud. Olgugi et tal ei ole vaja sellega tegelda, sest vähemalt raha pärast pole tal küll vaja tööd teha. Raha, raha, raha jälle ... aga last raha eest ei saa ...

Kuue aasta jooksul ei saavuta noor lootustandev helilooja ei isiklikult ega professionaalselt eriti midagi. See-eest Kaja trotsib elu ja sõlmib enda ja eluga rahuliku liidu.

Põnevad on ka teatud korduvad sümbolid, nagu näiteks loomaaed, puurielu, rebane, välgumihkel, süütamine ja peaaegu nagu müstika - "Da Vinci koodi" lugemine. See viimane on ajastu sümbol. Seda luges vist iga teine inimene Londoni metroos. Seda loeti kõikides keeltes. Seda loeti Eestis ka.

Raamatu suurim pluss on, et tegevus toimub Eestis. See läheb hinge ja jõuab kohale. Inglise kõigutamatus, mõistmatus jääb kaugeks. Või ma ei taha sellest eestlasena aru saada? Või oleks mõistlik võtta seda romaani kui ülistuslaulu Eestile? Igatahes kohati raamat venis ja ärritas. Teisalt jällegi võiks "Kahe hingetõmbe vahel" põhjal saada suurepärase filmistsenaariumi - Arvo Pärdi muusikat täis (armastus)filmi, mille taustaks on Tallinna vanalinn, Saaremaa, Vana-Inglismaa.

Haridus elukoolist

Teismelistel tütarlastel võiks soovitada vaadata ühte möödunudaastast parima filmi Oscarile nomineeritud filmi - "An Education" ("Haridus"). Tegelikult julgen soovitada seda filmi igaühele. Kolm Oscari nominatsiooni (parim film, parim naispeaosa, parim stsenaarium) on muidugi liiast, sest isegi parim neist - naispeaosa - ei ole nii hea, et terve aasta filmide hulgast ei leia mõnda paremat osatäitmist. Aga just natuke trafaretne lugu, mis meenutab kohati Lolita lugu, on ülimõjus.

Tean kahte teismelist tüdrukut, kes selle filmi vaatamise ajal küsisid: "Oot, kui vana see tüdruk on? Ja kui vana see mees on?" Nad vaatasid filmi eri aegadel ja polnud teineteisega nende küsimuste esitamises kokku saanud leppida.

Filmi tegevus toimub 1960. aastate Inglismaal. Peategelane Jenny (Carey Mulligan) on väga hea õpilane, peab kohe-kohe lõpetama kooli ja ees ootab Oxfordi ülikooli minek. Kõik muutub justkui üleöö, sest ta tutvub endast kaks korda vanema mehega, armub ja hakkab liikuma hoopis teistsugustes kohtades kui seni, hakkab elama hoopis teistsugust elu. Väga kihvtilt on kujutatud Jenny vanemaid: isa on pidevalt meelt muutev, aga vähemalt näiliselt kergesti mõjutatav, samas kui ema pehmendab kõiki olukordi. Olgugi et otseselt seda kuidagi ei näidata, tundub, et tegemist on tüüpilise 60. aastate selle klassi perekonnaga, kus mees tõenäoliselt teeb tööd ja naine on koduperenaine. Mul on väga raske kujutleda, et isa suutis tütre peigmehega, kes oli ju peaaegu tema enda põlvkonnakaaslane väga kergesti leppida. Raha ja unistuste täitmisega õnnestus Davidil (Peter Sarsgaard) ära osta nii teismeline tüdruk kui ka tema vanemad. Lausa mängleva kergusega.

Kui ma alguses mainisin seost Lolita looga, siis ometi midagi pedofiilset selles filmis ei ole. "Haridus" on lugu sellest, kuidas unistused võivad kergesti puruneda ja kuidas päriselu ei koosne ainult pidudest ja luksuslikust (elu)nautimisest. Film on hästi armsalt lihtsas võtmes ja tegevus toimub muheda huumori saatel.