laupäev, 26. jaanuar 2013

Draamateatri "Hävituse ingel"

Tõsi on, et kahe perekonna kohtumise algpõhjus jääb Eesti Draamateatri "Hävituse inglis" tagaplaanile. Hea ongi, sest tegelikult ma ikka kartsin küll, et Yasmina Reza näidendi teatrilavastuse puhul võib mõni aeg tagasi nähtud Polanski suurepärane film segama hakata. Õnneks on filmistsenaariumi rõhud pisut teise koha peal kui näidendil. Hendrik Toompere jr. lavastuses saavad meie oma näitlejad mängida, rääkida, tülitseda ja kõverpeeglit hoida ilma, et oleks vaja kahelda.

Draamateatri lavastus ei jäta muljet lihtsakoelisest luukerede kapist välja tirimise loost ega peretüli mahamängimisest. See on situatsiooni(tragi)koomika, mille algpõhjused on instinktiivses oma lapse kaitsmises. Laste tüli jääb lavastuses mitmel põhjusel tagaplaanile. Ferdinandi vanemate puhul selgub üsna kohe, et laps on neist vaid ühe projekt, teise igapäevaelu koosneb kohtuistungeist Haagis ja mitmesuguste äriettevõtmiste JOKK-skeemide eest võitlemises. Niisuguse positsiooni tulemusel on Ferdinandi isa Alain (Mait Malmsten) ammuilma minetanud igasuguse võimaluse maailma paremaks muuta. Bruno ema Véronique (Liisa Pulk) on ristivastupidisel seisukohal ja kuigi maailmaparandamine ei ole kahe perekonna tutvumise ja kohtumise põhjuseks, jätkub emotsionaalset sõnasõda kauemaks. Üheteistaastaste omavahelise arveteklaarimise üle pole vanematel midagi arutada, sest niikuinii on kahjunõuded kindlustusfirma(de) rida. Tinglik vastutaja on keegi irreaalne subjekt, kes on lepingutega määratletud. Inimene on tundeline olend ja tsiviliseeritud käitumismudel ei taha reglementeeritud maailma kuidagi sobituda, kui mängus on oma liha ja veri või ka ainult tõekspidamised ja miski, millesse on väga palju energiat panustatud.

Lavastus on hea, näitlejad niisamuti. Lahatavad teemad on eksistentsiaalsed ja isikliku suhestumise erinevused on tingitud vast kahest tegurist: vaataja vanusest ja elukogemusest. Lavastuses võinuks jääda ka tõsisemaks, kuid mulle tundub, et praegune koomiline alatoon on ühtviisi naeruvääristav kui ka pehmendav - kõike ei ole vaja kogu aeg nii hirmus tõsiselt võtta. Véronique kirjaniku ja inimõiguste eest võitlejana vastandub mitte ainult teisele paarile, vaid ka oma abikaasale Michelile (Ivo Uukkivi). Annette'i (Harriet Toompere) ja Alaini suhe tundub isegi harmooniline, kuigi mida etenduse lõpu poole ja mida rohkem rummi, seda enam vennastuvad mehed - justkui märgina tasakaalukusest - ja libastuvad naised.

Näitlejatööd on ühtlased. Lavastus on ansamblimängu poolest kindlasti viimase aja parimaid, mida ma näinud olen. Harriet Toompere purjus naine oli väga-väga hea. Mul ei tule praegu mõeldes ühtki teist eesti näitlejannat ettegi, kes nii hästi on "purjus olla" osanud. Mait Malmsten oli ainus, kelle puhul tundsin, et film hakkas segama. Christoph Waltzi ta üle mängida ei suuda! Ja kuigi Malmsteni käed-vaba-mobiiliseadmega ümberkäimine oli ülimeisterlik, kippus nende kõnede mõte ja tähtsus muu segaduse hulgas kaduma minema. Micheli ema telefonikõned kaotasid kaalu ja mõtte. Meeste vidinakultusele vastasid naised oma vidinakultusega vähemalt sama ägedalt. Iseasi, kas ja kuidas vidinad maailma paremaks muudavad. Nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses.

"Hävituse ingel" on üks nendest lavastustest, mis pakub teatrielamuse igale vaatajale. Eksistentsiaalsus paelub ning selles näidendis ja lavastuses on meie elu probleemid piisavalt sügavalt (aga mitte tüütavalt filosoofiliselt) lahti mõtestatud. Väga head näitlejad ja väga hea lugu tõotavad tragikoomilist õhtut. Vaataja saab selle, mida lubati.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar