esmaspäev, 6. jaanuar 2014

"Tuvi" Sinilinnu kohvikus

Möödunud aasta teatrikülastustele pani detsembri eelviimasel õhtul punkti "Tuvi" Sinilinnu kohvikus. See on näidend ja lavastus teatrist ja teatritegemisest. Teater on selline koht, kus igaüks peab võitlema püünele pääsemise õiguse ja võimaluse eest ja kus vaatajad istuvad saalis ja ootavad, et neid üllatatakse, et etendused iga kord vaimustaksid. Väikeses teatris, kus "Tuvi" sündmused aset leiavad, on teatrijuhi mure pöördlava puudumise pärast suurem kui elu ja elu kajastamise kunst ähvardab matta inimese ja tema veendumused. Õnneks ainult ähvardab, sest katsest poliitikasse minna ei paista midagi tulevat. Kolmevaatuseline lavastus on ühtaegu tundlikult naeruvääristav ning võrdselt teatriinimestele ja vaatajatele osatav.

Näitlejate valik on lihtsalt uskumatu! Ainult parimad! Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Lava osa täidab pika seina ja publiku vahele jäetud kitsas riba. Veelgi uskumatum on see, kuidas nii palju näitlejaid sellele "lavale" ära mahub. Aga häid näitlejaid mahub ühele lavale ja ühte lavastusse palju.

Ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, sest näib, nagu oleks Andri Luup näidendi kirjutamisel juba kindlatele osatäitjatele mõelnud. Kõik mängivad osi, mis kõige paremini neile sobivad. Kes on koomilisem, kes mõtlikum. Kiiresti tekivad seosed näitekirjanduse klassikaga. Krapp on ilmselt Becketti Krapp, Kaspar Velbergi kättemaksuplaani hauduv lavapoiss on ehk Streuli rekvisiitor, tuvi viitab Tšehhovi "Kajakale" (või hoopis Ibseni "Metspardile"?). Aga kui ka neid seoseid ei teki või pole, ei ole midagi lahti, sest teater ei ole ometigi siseringi kunst. "Tuvi" räägib samavõrd elust nagu meie igapäev. "Tuvi" ongi igapäev, kus keegi sünnib ja keegi sureb, keegi leiab ja keegi kaotab töö, keegi hoolib rohkem ja keegi hoolib vähem. Oskus hinnata ja näha tegelikke väärtusi või oskus tabada kõige olulisemaid teemasid on tunnistus andest. Seetõttu on ilus vaadata, kuidas midagi tehakse armastusega.

Maria Petersoni lavastajakäekiri on selge ja lihtne. Inspiratsiooni otsivad näitlejad peatuvad igaüks korraks, et oma tegelikku nägu näidata. Lavapoisi arupärimised jäävad tähelepanuta. Teda märkab üksnes pime tüdruk. Kui tuvi kastist välja lennata ei taha, osutub paratamatus reaalsuseks. Lavastuses küll pöördlavale kohta pole, kuid rekvisiite, märke ja nüansse on omajagu. Nende mõistatamine on hästi põnev ja vaatajaid tabab iseenda heatahtlik naer.

Need, kes leiavad, et teater algab kohvikust, satuvad Sinilinnus põnevate valikute keskele. Kohvikus pakutavat soovitan kindlasti proovida. Ja kui aeg-ajalt kerkib jälle üles teema, et just noortel pole midagi teatris vaadata, siis "Tuvi" on kindlasti üks neist lavastustest, mida mu meelest võiks teatripisiku tekitamiseks (ära) kasutada. See lavastus meeldib nii noorele kui ka kogenud teatrivaatajale. Võluv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar