Esmaspäev, 31. august 2009

Ööteater Tartus

Tartus on 5.-12. septembrini suur teatrifestival DRAAMA 2009 ja selle kõrvalprogrammi raames saab vaadata eksklusiivset ööetendust. Nimelt mängib NO-teater 9. septembri öösel vastu 10. septembrit kell 1.00 Sadamateatris lavastust “Pea vahetus”. Põnev! Kaks Uku Uusbergi teksti ja lavastust ühel festivalil.

Pühapäev, 30. august 2009

Vääritud tõprad

Kui selle filmi stsenarist ja lavastaja poleks Quentin Tarantino ja kui peaaegu kõik tuttavad, kelle arvamust enam-vähem usaldan, poleks pärast selle filmi vaatamist nagu ühest suust kinnitanud, et see on üks suurepärane linateos, oleks see minust ilmselt vaatamata jäänud. Jutt on Tarantino filmist "Vääritud tõprad" (Inglourious Basterds). Filmidest Hitlerist, natsidest, juutidest jne on küllalt saanud.

Kuigi Tarantino ei räägi midagi uut, räägib ta selle filmi kaudu nendest teemadest harjumatu nurga alt. Teise maailmasõja ajal natside okupeeritud Prantsusmaa ja sealsed ameerika "tõprad", kelle ülesanne oli võtta hulk sakslaste skalpe.

Kuna olin enne filmi vaatamist kuulnud ja lugenud päris palju arvamusi, ei olnud ma muidugi kinno minnes enam eelarvamustevaba. Pärast filmi mõtlesin, et on küll hea film. Nüüd on juba paar päeva möödas ja ma juba mõistan neid, kes on teist kordagi vaadata jõudnud. Millised karakterid! Millised pöörded! Millised näitlejatööd! Kõik on viimse detailini paigas. Ometi on kõik väga lihtne.

Alates Christoph Waltzi mängitud Hans Landast. See mees silmnähtavalt naudib iga sekundit filmis. Jõhker manipulaator, ühe süsteemi kehastus. Lõpetades ameeriklastega, eesotsas Brad Pittiga. Jääb mulje, nagu oleks ameeriklased esmakordselt sellistes filmides lausa totrad. Brad Pitti itaalia keel! :) Õigemini koht, kus saksa näitlejanna küsib: "Kas te, ameeriklased, mõnda muud keelt peale inglise keele ka räägite?" Filmi lõpp. Oli vaja sügavale hargnenud ja roninud lugu kokku tõmmata. Kinomaja põles, propagandamasin hävis, koos sellega süsteemi süda, Hans Landa vajus näost esimest ja viimast korda elu jooksul ära. Miski mind selles "heas lõpus" ärritas. Aga see ei muuda muidugi filmi tervikuna halvemaks.

"Vääritute tõbraste" fenomenaalsus seisneb siiski tohutu kõrges kunstilises tasemes. Filmikunsti šedööver, mis vaatajas üha kasvab ja kasvab. Kui keegi praegu helistaks ja küsiks, kas tahaksin kinno seda filmi vaatama minna, siis läheksin vist kohe. Jälle. Muide, filmi muusika valik on täiuslik. Esimesed kõlanud noodid annavad tervele filmile ette justkui taktimõõdu.

Teisipäev, 25. august 2009

Elementaarosakesed

Üks raamat, mida saab lugedes nautida nagu head veini, sest see on nii nüansirikas, täidlane, vähemalt sama hea kui hea prantsuse vein, on prantslase Michel Houellebecqi kirjutatud "Elementaarosakesed".

Pelk fakt, et Houellebecqi "Elementaarosakesed" on eesti keeles olemas, on tähtis fakt. Palun ainult, et Varrak leiaks võimaluse uus tiraaž trükkida, sest ma tahaksin seda raamatut oma riiulisse ka!

Ometi ei ole "Elementaarosakesed" prantslastest ega prantslaslik, see on "... ennekõike ühe inimese lugu, kes elas suurema osa oma elust XX sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas. Enamasti oli ta üksi, kuid aeg-ajalt suhtles siiski ka teiste inimestega." Just niimoodi see lugu algab. Edasine on kahe 20. sajandil sündinud, kujunenud ja elanud poolvenna lugu. Nad on inimesena peaaegu täielikud vastandid, õigemini äärmused. Nende vahele jäävad n-ö normaalsed inimesed, tegelikult need, kelle elu koosneb otsimisest, proovimisest ja püüdlemisest emmale-kummale poole. Meie ise. Võib-olla tunneb keegi end rohkem ühele või teisele poole kaldu olevat, aga laias laastus me kõik pidevalt otsime, proovime, ihkame, vajame. Kuid võimalused midagi saada on paraku erinevad.

Pisut häirivana mõjuvad peensusteni kirjeldatud orgiad ja mitmesugused seksuaalaktide kirjeldused. Aga kuidas sa muidu selgitad näiteks seda, et noorematel ja ilusamatel on rohkem võimalusi ka seksuaalses plaanis?

Houellebecq lahkab vist peaaegu kõiki 20. sajandi lääne ühiskonna alustalasid, alates sellest, kuidas on võetud ja võetakse kõik Ameerikast üle. Ta imetleb, kui täpselt suutis Aldous Huxley 20. sajandi esimesel poolel ennustada inimarengu tendentse ja kuidas kõik on juhtunud ja juhtumas tegelikult palju kiiremini.

Raamat ilmus esmakordselt 1998. aastal. Umbes siis, kui üks peategelastest (Michel) otsustas mitte kunagi enam Prantsusmaale naasta ja lahkus Iirimaale uurimistööd lõpetama. Ja 27. märtsil 2009 jäi ta kadunuks. Keegi kolleegidest ei imestanudki selle üle:

“Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”

Üldse, raamatu viimased poolsada lehekülge on kuidagi eriti nukrad. Need sisaldavad ridamisi umbes 40-aastaste inimeste kurbust kas "valesti elatud elu" või äratundmist elu pöördumatuse pärast. Täiuslik ilukirjandusteos! Ei olegi nagu ilukirjanduslik fiktsioon, vaid justkui pikk essee.

Esmaspäev, 24. august 2009

Esmatutvus Mehis Heinsaarega

Mitu head sõpra on rääkinud, et Mehis Heinsaare oskus kirjutada, keelega ümber käia on nauditav. Mäletan tegelikult teda ülikooliajast, aga lugema polnud varem juhtunud. Mõni aeg tagasi leidsin kodusest raamaturiiulist Loomingu Raamatukogu 2001. aastakäigu raamatud ja muu hulgas "Härra Pauli kroonikad". Umbes sajaleheküljeline jutukogu.

Kuna jutud keelest mind ikkagi eelkõige lugema ärgitasid, siis sellest kõigepealt. On küll ilus. Iga sõna tundub olevat enne kirjapanemist hoolega kaalutud, laused ei ole pikad ega keerulised. Proosa nagu luule! Steriilne, aga stiilne.

Härra Pauli jutud on kõik üsna lühikesed, mõni vaid ühe lõigu pikkune. See teos sobib lugemiseks pigem tõsisele kirjandusgurmaanile. Ma küll armastan head ja veidi raskemat lugemist, aga pea kogu raamatu ajal oli mul mõttes silme ees pilt ühe kunagi ammu Postimehes ilmunud intervjuu juurest. See pani ikka ja jälle tõdema, nagu oleks härra Paul Heinsaar ise. Pidev teejoomine, mädanev kalapea laual, külmetamine, lausa ebamaised elutingimused. Sõnaga, ei ole minu stiil. Aga jutud on järjestatud ajaliselt loogiliselt: algavad härra Pauli esimeste eluaastatega ja lõpevad viimastega. Postmodernistlikult ei ole muidugi miski selge ja lõplik - kõik on pidevas liikumises.

Mis kõige kummalisem: hoolimata absurdsusest oli süžeeliin põnev jälgida ja süveneda polnud ka üldse keeruline.

Teisipäev, 18. august 2009

Koomiku lapsepõlv?

Miks ma arvasin või kust olin kuulnud, et Jonas Gardelli "Koomiku lapsepõlv" on tore naljakas raamat? Olin unustanud, et mul on see raamat juba mitu aastat kodus riiulis. Leidsin kogemata ja lugesin nüüd läbi.

Lühidalt öeldes on Gardell muidugi jälle üks tüüpilise rootsi kirjanduse esindaja. Sellist süngust ja valu on rootsi kirjanduses väga palju. Või mis kirjanduses!? Samavõrd ju ka filmikunstis ja teatrikunstis ja üldse kunstis. Karm Põhjamaade värk vist. Gardell olevat Rootsis hästi kuulus oma stand-up komöödiatega, aga ka üldse väga populaarne.

"Koomiku lapsepõlve" põhilugu keerleb Padu-Rootsi (kui kasutada Sofi Oksaneni väljendit kolkaküla kohta) väikelinnas elavate laste igapäeva ümber. Selle loo vahele on pikitud "kirjad" ühele poisile, kes ka elas seal väikelinnas, kuid kes oli liiga erinev, et kauem elada. Pole ju mingi saladus, et lapsepõlv ja lastevahelised suhted on karmid. Eriti karm on olla koolis laste keskel, kellega sa vabatahtlikult ei suhtleks võib-olla päevagi. Selle kõige kõrval näha ja tunda päevast päeva, kuidas õpetaja paneb probleemi nähes pea liiva alla, kuidas vanemad üldse ei mõista, mis toimub.

Lõputu ustepaugutamine peategelase kodus, mürkroheline kostüüm ja roheline kartulipuder klassi peamise kiusuobjekti kodus jäävad ilmselt pikaks ajaks kuhugi ajusoppi kummitama. Rääkimata püüust kogu aeg kõige popimate soosikuks saada. Enamasti ju keegi Juha naljade üle ei naernudki. Täiskasvanuna proovis ta seda lapsepõlve tervikuna naljaks pöörata, katsetades üha uute sketšide abil, kui väga inimesed teda armastavad.

Linunn blogis paar kuud tagasi: "Rõõmu ja lootust sellest raamatust eriti otsida ei tasu, aga lastevanematele võiks see olla kohustulik kirjandus küll."

Miks meil üldse on vaja kellelegi korda minna? Või kellelegi meeldida? Ometi otsime tunnustust, otsime seda lastelt, kellega me ilmselt pärast ühise tee lõppemist iialgi ei kohtu, kohtuda ei tahagi. Ja kui tõesti kohtumegi, avastame ju jälle, et midagi ei ole muutunud. Juha ja Lennarti taaskohtumine garderoobis tõestas seda nii-nii elavalt. Koomiku publik ... Mille üle nad naeravad? Kes on nemad nendes sketšides? Juhad? Thomased? Jennyd? Lennartid? Erikud? Pia-Lenad? Me otsime jälle samadelt inimestelt tunnustust. Mulle tundub küll, et selline on enamiku inimeste lapsepõlv olnud. Ja mitte keegi meist ei tea, kuidas ja mida see mis muutnud on.

Esmaspäev, 17. august 2009

Brüno

Olgu kohe alustuseks öeldud, et "Borat" on mul nägemata. Sestap ei saa ka hinnata, kumb on parem või halvem. Kas neid üldse saab võrrelda?

"Brüno" kohta olin siit-sealt lugenud ja jõudnud endas tekitada eelarvamuse, et see peab ikka mingi eriti hull asi olema, peaaegu nii hull, et ületab kõik mu taluvuspiirid. Kuni ühel päeval otsustasin, et võtan julguse kokku ja lähen vaatan kinos suurelt ekraanilt ära. Ei olnud hullu midagi. Ma talun ikka palju-palju rohkem, vähemalt kinoekraanil.

Lausa omamoodi armas oli Brüno aktsent ja saksa keelest tekkinud pidgin inglise keel.

Film pilab staarikultust ja kuulsusejanu. Niisamuti on kõik ostetav ja müüdav. Ja see ei ole ju tegelikult mingi pelk ameerika probleem, see on üleilmne. Võib-olla üks rahuldub kuldketiga, teine punase iPodiga, kolmas tasuta õllega. Kõige hullem on, et niisugust odavat populaarsust jagub enamasti väga lühikeseks ajaks. Oluline on vormis ja orbiidil püsida.

Pärast filmi vaatamist tekkis kokkuvõttes üsna vastik äratundmistunne: olin saanud ise ka jälle ühe skandaalse loo vaatamise ohvriks. Midagi uut selles ju ei olnud, aga ma ei suutnud ka eemale jääda - tuli ikka oma silmaga ära vaadata. Kokkuvõttes on tegemist hea, isegi väga hea filmiga. Soovitan. Ja karta ei tasu. :)

Reede, 14. august 2009

Unistuste poole üles!

3-D ehk kolmemõõtmelisus multikate puhul räägib eelkõige tehniliste võimaluste ärakasutamisest. Vaevalt et multikas pealkirjaga "Üles" ("Up") 2-D vormingus kuidagi kehvem oleks. Pealegi ei meeldi mulle eriti need uued prillid Coca-Cola Plazas.

Film on üsna pikk, seda esiteks, ja üldse ei ole ma kindel, kui lastele see mõeldud on. Alguse kiirest resümeest peategelase elukäigu kohta vaevalt et kõige pisem vaataja eriti aru saab. Et vanasti oli rohi rohelisem ja inimesed kannatlikumad, võib ju pelgal mõtisklemisel tunduda liiga labane moraal. Aga kui hästi järele mõtlema hakata, siis paljukest neid inimesi tänapäeval enam on, kes seda rohelist rohtu mäletavad või üldse näinud on? Mida aeg edasi, seda enam väärtustatakse ikka seda, mis siin ja praegu kohe kätte saada tuleb, mitte seda, mis olemas on ja mida kalliks pidada. Või tuleb see kohe kätte saada. Rääkimata oskusest ja võimest millestki loobuda.

Sehkendaja kirjutas eriti ilusti: "Täitsa OK film, aga mulle tundus jälle, et tempo ei olnud päris meie laste vanuseklassile. Sedapuhku ei olnud liiga kiire, vaid pigem aeglane. Ja naljad (”Lõuna-Ameerika… noh, see on nagu Ameerika, ainult lõunas!”) ei olnud ka alati meie laste vanuseklassile. Algul näitas mingil hetkel kiiresti, kuidas peategelane Karl Fredriksen lapsest suureks inimeseks sirgus, abiellus, kuidas naisel rasedus katkes ja kuidas ta naine lõpuks vanaduses suri – palju meie lapsed sellest üldse adusid?"

Ometigi pakub "Üles" kõvasti vaatamisrõõmu, sest ei ole sugugi nii, et kõik hea on algusest lõpuni hea või kõik halb on algusest lõpuni halb. Nii nagu elus ei ole midagi mustvalge, ei ole siingi. Alguse südamlik, lausa imeilus maailm osutub tegelikkuses salakavalaks ja kurjaks. Ridamisi luukeresid kisutakse kappidest välja ja on nii positiivseid kui ka negatiivseid üllatusi.

Filmi vaatavad lapsed elavad kaasa ja naeravad laginal, sellised täiskasvanud nagu mina valavad vahelduva eduga pisaraid ja naeravad kogu südamest. Mõne koha peal mõtlesin, et seda filmi oleks hea aeg-ajalt DVD-lt üle vaadata. Tegelikult ma vist nii suur multikafänn ei ole. Aga ülimalt armas multikas on see "Üles" ikka tõesti.

Neljapäev, 13. august 2009

Pikk päevatee kaob Keila-Joal öösse

Teatrietendus on mõnikord nagu elu, tegelikult rohkem kui elu, sest avastad, et keegi on osanud panna ühteainsasse näidendisse selle, mis on kas praegu väga aktuaalne, väga tähtis või sunnib lihtsalt tahtma, et lavalt nähtav, kostuv ei lõpeks veel, või jäävad elluäratatud teemad päevadeks mõtetesse keerlema. Etendus toimub ju siin ja praegu, see ei ole film, mida saab soovi korral edasi kerida, uuesti vaadata. Etendus algab, kestab ja lõpeb. Õige harva olen tahtnud hüüda, et oodake, ma ei suuda praegu rohkem. Aga etendus kulgeb omasoodu. Näitlejad näitavad elu, mida ma vähem või rohkem tunnen.

Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" pani mind eile õhtul Keila-Joal mõtlema, et kui vaid saaksin, läheksin elus mitu aastat tagasi ja prooviks uuesti. Aga tagasi ju ei saa. Prooviks siis vähemalt kuidagi teistmoodi jälle. Kokkuvõtvalt - olen sõnatu, aga midagi tuleks kirjutada, on vähemalt hiljem, millest kinni hakata. Need sõnad ja laused on hirmus segased, sest mida oskan ma veel lisada sellele, mida üks mees on tuhat korda paremini kirja pannud ja mida mõned näitlejad mulle kolme tunni jooksul nii elutruult näitasid ... Kummaline, aga ma olin ka kunagi üdini veendunud, et Shakespeare on tegelikult kõik öelnud. Kas pärast teda on mingit kirjandust või mitte, sellel pole mingit tähtsust. Võib-olla, igatahes praegu näib, et ta ütles kõike kuidagi liiga ilusti. Me ei räägi enam ammu nii ilusti. Ammugi ei mõtle nii ilusti. Ükskõik kui autobiograafiline selle näidendi tekst ka ei oleks, see on igaljuhul ülimalt eluline.

Merle Karusoo lavastus on ehe klassikalise teatri näide. Mõtlen selle all, et tegemist on üpris kiiksutu lavastusega, mille muudavad enam kui nauditavaks näitlejad. Ain Lutsepa ja Märt Avandi dialoog teise vaatuse alguses kestis vist vähemalt pool tundi. Aeg seisis. Või läks hoopis nagu lennates? Igatahes selle pildi pärast olnuksin nõus kas või kohe uuesti vaatama.

Möödunud aastal kirjutas kass:
"teater: kes sind õpetas, et sa ei teeks neid vigu, mida sa ei taha teha.
elu: vaheajal istud külmas mõisasaalis ja mõtled, et kuidas ma siia sattusin. sellesse elukohta. sellesse tundesse. mul on seda viga väga vaja.
läbi sõrmede voolav see, mida ma vajan"


Mulle oli eile õhtul seda kõike nii väga vaja. Oli vaja impulssi, mis aitaks lähemale mõistmisele, mis kell on ja millest olen unistanud, mida teinud, mida teen.

Kui ainult saaksin, vaataksin seda Merle Karusoo lavastust veel. Üldse, Draamateater oma klassikalise klassikaga on tagaplaanile jäänud. Proovin end parandada. "Pikk päevatee kaob öösse" on ehedam, kui elu ise pealtnäha olevat näib.

Teisipäev, 11. august 2009

Kolm põrsakest ja hea hunt Tallinna Botaanikaaias

Liis Lass oskavat botaanikaaeda juhtida; aeg oleks juba suurteks sigadeks saada jne ... Need olid kaks parimat "kildu", mis mulle Emajõe Suveteatri tänaõhtusest "3 põrsakese ja hea hundi" etendusest Tallinna Botaanikaaias meelde jäid.

Muidu mängitakse seda lavastust ikka Tartus, aga mingil põhjusel otsustati kaks etendust (täna ja homme) ka Tallinnas anda. Sestap oli tänane etendus küll veidi kontrolletendusemaiguline, aga üldmuljet see kindlasti ei rikkunud. Lapsed on sel suvel nüüd vähemalt korra teatrisse viidud ja mis kõige toredam - lavastuses on sõnumit tõepoolest kogu perele. Teksti autor on ju Mati Unt! Saab mõelda soovi korral sügavamalt ja soovi korral vähem sügavamalt. Või lihtsalt naerda. Lavastus on tehtud suviselt lihtsate vahendite ja võtetega.

Näitlejatest paistis eriti positiivselt silma jälle üks lavakas - Jekaterina Nikolajeva. Kuna ma teda varem laval näinud polnud, olin üllatunud, et tal polegi aktsenti. Taavi Eelmaa on nii karismaatiline, et suudab pealgalt miimikaga kogu saali kaasa elama panna. Ja Jüri Aarma üldse mitte temale omases rollis. Nuputasin mõnda aega, kas tal on parukas või oma juuksed. Need pidid ikka oma juuksed olema.

Miks botaanikaaed selliste külastajate hulga puhul ilusal suveõhtul kauem lahti ei võiks olla? Liis?! :)

Esmaspäev, 10. august 2009

Onu Tomi onnike

NO-teatri "Onu Tomi onnike" on sel aastal kindlasti mu jaoks üks oodatumaid lavastusi. Ja nüüd on see siis esietendunud! Pealegi räägiti sellest lavastusest ajakirjanduses ja muidu nii palju. Küll intervjuude kaudu lavastaja Tiit Ojasooga, küll nõutult eht-NO-likest reklaamplakatitest.

Üllatus-üllatus, aga ma polnudki raamatut lugenud. Ojasoo kinnitas, et nad on jäänud väga tekstitruuks, ja kusagilt lugesin veel, et nad tõestavad, et maailm ei ole muutunud, st orjus kestab edasi, neegritest ei peeta endiselt lugu jne.

Raamatu jõudsin üsna vahetult enne etendusele minemist läbi lugeda. Väga tüüpiline 19. sajandi ameerika kirjanduse teos. Paaris kohas nutsin lahinal ja kujutlesin, kuidas oleks seda lugeda näiteks 15-aastasena, nagu vist enamik eesti lapsi seda teinud on. Nüüd, kaks korda hilisemas vanuses ja ütleme, et päriselt ka veidi maailma näinud, ei olnud selles raamatus mu jaoks eriti midagi niisugust, mis oleks väga üllatanud, uudsena mõjunud. Küll aga tundsin, et ainest lavastamiseks on, ja mitte vähe! Sestap mind natuke hämmastas Ojasoo väide, et nad jäävad üpris tekstitruuks. Raske ette kujutada.

Esietendus NO-s on siiralt võimas sündmus! Tunda, et oled publikus üks vähestest, kes pole avaliku elu tegelane, lihtsalt jälgida fuajeesse saabuvate prominentsemate ja vähem prominentsemate, tuntumate ja vähem tuntumate inimeste paraadi, kogemata kohata ühte "ammukadunud" kunagist kolleegi jne. Tähtis on olla. Ja kui siis avati nn pääs saali, avanes sootuks teine pilt: selgus, et me ei ole sugugi nii vähesed tuntud ja lugupeetud inimesed, sest algas tormijooks (!!!), millist ma vist olen kohanud mõnikord ainult linnaliinibussi sisenemisel, lootes pääseda istuma. USKUMATU! Saal täitus kiiresti ja etendus algas.

"Onu Tomi onnike" ei olegi nagu lavastus. See on pigem moodsas keeles väljendudes performance. Korduv performance. Lavastus kubiseb sümbolitest, alates lavakujunduses kasutatud vanade vatimadratsitega kaetud põrandast, lõpetades ruloodega kaetud peegeltagaseinaga, mida etenduse edenedes publiku ees avama hakatakse, et saaks iseenda peegelpilti näha. Sinna vahele jäävad maskid, kus neegrid ja neegrinäod on palju peenemad kui keskmise valge inimese nägu. Terve esimese vaatuse proovisin leida tõlgendust, millal räägitakse arusaadavas (eesti) keeles ja millal mingis arusaamatus segakeeles. Üksikud sõnad sellest keelest olid arusaadavad, nt "verkauft", "liebt", "schlag", "voleur". Pärast tundus kalli kaaslase hüpotees kõige tõepärasem: arusaadavas keeles räägiti vaid olulist, ülejäänud jutt polnud ju oluline. Postimehest leidsin aga nüüd hoopis huvitava seisukoha: nimelt on see lavastus nagu koomiks. Tõepoolest, koomiksile on viidatud nii raamatupaksuses kavas kui ka varem teatri blogis.

Esimese vaatuse järel oskasin esile tuua ühte ülihead stseeni - stseeni, kus Rasmus Kaljujärv (mister Haley) pöördus küsimusega publiku poole. See oli esimene kord, kus tundsin, et ometi kord on loodud side selle vana aja ja tänapäeva vahel. Teise vaatuse lõpus nentisin, et oleksin oodanud suuremat skandaali. Arvatavasti ei suudetud mulle veenvalt tõestada, et orjus on ikka veel alles, siin ja praegu.

Mulle väga meeldis, et suur osa tekstist loetigi ette raamatust. Pisarad muudkui voolasid jälle nendel kohtadel, mida alles mõni aeg enne olin ise oma silmadega lugenud. Samuti tuletas selline lava kõrval istuv ettelugeja meelde potitagujat kunagises "Padjamehes". Ei teagi miks. Andres Mähari Onu Tom on tema seni vaieldamatult parim roll. Seda, et Eva Klemets on väga-väga hea näitleja, olen teadnud ajast, mil ta paberite järgi peamiselt lavastaja oli.

Njah, aga kaugeks jäi selle etenduse sõnum. Mulle vähemalt. Inimkaubandus on ju muidugi jätkuvalt olemas, aga kui see olnuks põhiline, pidanuks seda rohkem või teistmoodi rõhutama. Või kui põhiline olnuks üleüldine mis tahes diskrimineerimine, pidanuks seda rohkem või teistmoodi rõhutama. Lihtsalt peksmine ei ole ju ometi ainus viis, millega rõhutada maailma julmust. Tekstitruudus tuli seekord ikkagi pigem kahjuks kui kasuks. Ameerika kirjanduses on teine suurepärane näide ju veel: Harper Lee "Tappa laulurästast". Ja onu Tomi puhul meenub mulle tahes-tahtmata ikka "Mahtra sõja" Päärn. Olgugi et eesti talumees on teisest puust kui sügavalt usklik neegerori Tom.

Reede, 7. august 2009

Ohtu mõisa aiapidu

Ohtu mõisas on väga ilus olla, olgugi et häärber ise on seest nagu ehitustander. Restaureeritakse või remonditakse. Ma ei tea, miks Roman Baskin just selle mõisa oma järjekordse suvekomöödia lavastamiseks valis? Igatahes on see jälle mõnusalt lähedal Tallinnale. Lavastuse tutvustuse järgi tundus jube keeruline tükk see "Aiapidu" olevat, sest vaatamispaik tuli valida kas mõisas sees või aias. Tegelikult ei olnud suurt midagi valida, sest sees on kohti vähem ja need olid selleks ajaks välja müüdud, kui mina sobivaks päevaks piletit soetama läksin. Ilusa sooja ilmaga mõisatiigi kaldale varjuliste vahtrate alla paigutatud tribüünil oli vägagi mõnus.

Kuni kojujõudmiseni olin veendunud, et selline kahe-etenduse-mängimise-süsteem oli lavastaja nipp meelitada inimesi kahele etendusele piletit ostma. Aga leidsin internetist, et see ongi selle näidendi eripära.

Nüüd ma siin siis nuputan, milles oli probleem? Näitlejatest hakkas kahju. Mitte ükski ei mänginud halvasti, oli lausa mõni väga hea roll, iseäranis Ülle Kaljuste, kes oligi nagu päris prantslanna, Mihkel Smeljanski praktiliselt sõnatu roll aednikuna, kelle ütlemised piirdusid sõnaga "Naised!". Mõlemad Hendrik Toompered olid justkui klass omaette. Harriet Toompere pakkus suurimat elamust, sest just tema lõi mingigi "liha" sellele loole.

Intriig puudus. Vaatasin küll mitmesuguste inimeste ja paaride ja perede lugusid, aga kõik see oli "laululavasid mööda käivate süldietenduse" maiguline, nagu kirjeldas suvetuurietendusi tabavalt üks kriitik Postimehes. Tolles artiklis oli tegelikult juttu hoopis teisest lavastusest. Mulle hakkas hirmsasti see väljend meeldima. Ja nagu kinnituseks sattusin nüüd kogemata ühte niisugust nägema. Aimata võis, mis toimus samal ajal "teisel etendusel" ehk majas, aga tervikpildi loomise vastu mul huvi ikkagi ei ole. Esimese vaatuse lõppedes mõtlesin, et vaatan lõpuni, sest ilm on ju ilus ja nii hull see asi nüüd ka ei ole, et üldse vaadata ei kannata. Teise vaatuse ajal tundsin aga ikkagi, et ei jõua lõppu ära oodata. Ei olnud naljakas, ei olnud kaasahaarav. Enamasti olid allapoole vööd naljad, mida tehti läbi lillede, nii et roppust ei pea kartma. Ei olnud jälgida lavastuse tutvustuses kirjeldatud "mitmekordselt sõlme läinud perede elu". Pidavat olema "väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti." Või ei ole mul selliseid naabreid ka?

Kogu sellele värviliste täispuhutavate mänguasjade ja karnevalikostüümidesse mähitud laste paraadile andis tabava hinnangu justkui teisest maailmast pärit Hendrik Toompere tegelaskuju. Mina vist sobin ka pigem tollesse teise maailma. Ja Pirjo Levandi tahtis ka lõpuks ometi sinna jõuda.

Neljapäev, 6. august 2009

Madonna

Paar päeva juba kontserdist möödas ja väsimus hakkab ka jalgadest kaduma. Millest väsimus? No seisin peaaegu tund aega väravas sabas, siis mõni tund kontserdil ja lõpuks matkasin jalgsi lauluväljakult Kristiinesse. Jumaldan selliseid suveõhtuid! Mõnus.

Ma ei ole kunagi Madonnat fännanud, aga eks ma vist sedasorti tarbija olen, et tuleks ikka kord elus Maarjamaad külastav staar ära vaadata. Rõõm on siis suur, kui pettuda põhjust ei olnudki ja kui hinge jääb nii-nii hea tunne. Madonnast jäi. See lava oma suurte LED-torudega ja uhkelt modernne lavastus oli iga piletile kulutatud senti väärt. Rahvast oli küll väljakul veidi liiga tihedalt. Kristiinesse jalutada oli pärast hirmus vahva, sest lauluväljakult lahkuv rahvamass oli tõkestanud igasuguse autode liikumise ja tekkis tunne, et jalakäijad on suurem kui elu (loe: autod). Narva mnt otsas püüdis üks politseipatrull jalakäijaid kõnniteele suunata, aga nii, kui auto mööda sõitis, vajusid inimesed jälle sõiduteele tagasi. Kristiine Keskuse Statoilist lootsime juua ja süüa saada, aga järjekord oli liiga pikk. Loobusime. Hea oli seekord kohal olla. Soojas suveöös imestusega vaadata, millises kadestamisväärses vormis Madonna ikka on. Ma vist läheks tema kontserdile uuesti siis, kui ta 80aastaselt on sama heas vormis nagu praegu, ja nagu Ülle Lichtfeldtki ütles.

Esmaspäev, 3. august 2009

Augustikuu teemajas

Marko Matveret näeb nüüd ju nii harva teatrilaval. Eile lugesin kellegi blogist, et ta polegi varem Matveret teatris mängimas näinud. "Augustikuu teemaja" olevat nüüd esimene kord olnud. Veider, uus teatrivaatajate põlvkond kasvab peale. Mina kuulun nende hulka, kes kurvastasid kõvasti, kui Matvere Linnateatrist lahkus ja vabakutseliseks hakkas. Muidugi oli see tema jaoks ilmselt õige otsus. Samas ei leidnud Nüganen talle möödunudsuvises Vargamäe projektis rakendust. Või ei tahtnud leida.

Roman Baskin on ära tabanud, et Marko Matvere on müügiargument missugune. Pikka aega oli "Augustikuu teemajast" teada vaid peaosatäitja nimi. :) Tegelikult säravad Margus Grosnõi ja Raivo Adlas selles lavastuses niisama ehedalt. Margus Grosnõi on üldse seni kuidagi tänamatult varju jäänud. Ta mängis minu arvates superhästi juba "Vargamäe kuningriigis" ja veel paremini "Cyrano de Bergeracis". Nii et kolm suurepärast mees(pea)osa annab "Augustikuu teemaja" puhul nimetada küll.

Ma ei kuulu kindlasti selle teatripubliku hulka, kes teatrist (kas või labast) nalja ja naeru ootab, eriti suveteatrist. Kui aga komöödialavastus suudab pakkuda elamuse, mis ka hoolimata kohatisest ameerikalikust huumorist vaatajat sisemiselt rikastab, tekib tahtmine öelda, et sellisel tasemel teatrit peaks rohkem olema.

Mõni pisidetail hakkas niimoodi "mängima", et ... Näiteks Matvere pidev korrutamine: "Sokid üleval. Ei maga." Grosnõi "kasvas" ja "arenes" nii loomulikult ...

Vilde Teatri näitlejaid nägin esimest korda. Pisut võõrastav oli, sest nende hulgas oli paremaid ja halvemaid rollitäitmisi. Ometigi, milline võrratu võimalus selliste proffidega suvi koos veeta!

Lugesin, et selle lavastuse olevat Baskin spetsiaalselt Maanteemuuseumis mängimiseks lavastanud. Saksamaalt olevat tellitud uhke tribüün. Oli küll uhke ja korralik. :) Aga see vist tähendab, et järgmisel suvel nad selle tükiga kuhugi mujale mängima ei koli? Pealegi Vilde Teatri harrastajaid on lavastuses palju ja nii suure näiteseltskonna ringirännutamine on üsna kulukas, ma pakun.

Estonia teatri teatribuss

Ma ei ole küll ise Estonia teatribussiga kunagi sõitnud, aga ettevõtmine ise on minu arvates nii sümpaatne, et ei saa seda siingi kuidagi mainimata jätta. Isegi siis, kui väljas on masu. Estonia teeb seda nüüd juba kolmandat septembrit. Buss peatub 16., 17., 18. ja 19. septembril Viljandis, Võhmas, Türil, Paides, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Rakveres, Pärnus, Pärnu-Jaagupis, Märjamaal, Tartus, Põltsamaal ja Mäo ristis. Neil päevil saab vaadata "Minu veetlevat leedit", "Maskiballi", "Kolme musketäri" ja "Toscat".