pühapäev, 2. veebruar 2014

"Offline" - Linnateatri noortekas Hobuveskis

Vana maja ülemisele korrusele kogunevad noored näevad esimest korda üksteist päriselus. Seni on nad olnud vaid virtuaaltuttavad, kelle ühisosa on strateegiamäng. Nüüd liigutakse uuele tasandile, kus virtuaalmaailmale lisandub pärismaailm. Linnateatri "Offline" on põneva sisuga noortelavastus, mis käsitleb selliseid teemasid nagu mängusõltuvus, armastuse puudumine ja muidugi virtuaalelu tõe pähe võtmine.

Hobuveskisse kujundatud saalis torkab silma kogu seina kattev raamaturiiul. Loomulikult ei loe neid raamatuid keegi peale vaimupuudega Patricku (Tõnn Lamp), kelle tase arvutimängudes küündib vaid "Vihaste lindudeni". Tema lemmikraamat on "Ameerika psühhopaat", mis kompenseerib talle venna ja venna virtuaalsõprade mänguelu. Tema lemmiktegelane on Puhh, kes väärtustab üle kõige sõprust. Tõnn Lamp kujutab tundlikku tegelast täpsete žestidega ja osutub pealtnäha kõrvaltegelasena vaataja jaoks hoopis selleks, kelle suhestumine ülejäänutega lisab lavastusele sügavust.

Etenduse ajal juhtuvate sündmuste ajendiks on mängujuhi ehk Masteri korraldused, mille ülim eesmärk näib olevat kellelegi veel administraatori õiguste andmine. Strateegiamäng toimib veidra meeskonnatöö mudelina. Igaühel tuleb täita parimal võimalikul moel talle antud ülesannet, ainult et reeglid ei luba oma osast mängus rääkida. Keegi ei tea, kes ja kus on Master. Soov sihile jõuda on tegelastel erinev. L5_87 (Kaspar Velberg) on rikka ema poeg, valmis vahendeid valimata võidu poole liikuma. Lizett (Liis Lass) ei usalda eriti virtuaalmaailma, kasutab valefotot, arvutisõpradega kohtuma ajendab teda eelkõige uudishimu. -rax- (Märt Pius) naudib mängu ilu. Mu meelest elab ta päriselus hoopis teisel level'il. Nii näidendis kui ka lavastuses oli ta mu lemmiktegelane ja Märt Piusi osatäitmine oli samuti äärmiselt õnnestunud. Elis (Maiken Schmidt) ja Pärtel (Priit Pius) tunduvad olevat (olnud) paar, kuid ilmselt ainult virtuaalselt. Elise saabumine üllatab Pärtlit.

Kes need noored tegelikult on, jääb selgusetuks. Millega nad tegelevad? Kui vanad nad on? Näib, et neil ei ole muud elu peale selle ühe strateegiamängu ja mõne peo, mille järelkajana kostub aeg-ajalt "Ma olin siis purjus!" Kust pärineb üldse komme, et kui ollakse purjus, võib öelda lihtsalt "Tsurr!" ja end ka elust välja logida? Neid kahte peamist fakti arvesse võttes ei saa tegelased olla väga noored, aga täisealisi on nii suurel hulgal keeruline sellisena kujutleda, et näidend piisavalt intrigeeriv oleks. Sestap seatakse mängusõltuvus justkui eelduseks ja päriselult võetakse võimalus virtuaalelule konkurentsi pakkuda. Aga kus meil need strateegiamängusõltlased on? Igatahes on neid piisavalt vähe, et muuta niisuguse kohtumise võimalikkus vähetõenäoliseks. Mis on muidugi jälle hea.

Teatavas mõttes on näidendis kindlasti realistlikkust ja loo moraal, mille sõnastab päris kenasti -rax-, kui ütleb lõpus, et "On üks inimene, kes ei pea seda mänguks", on kahtlemata kõnekas. Kontrolli alt väljunud, virtuaalsusest alguse saanud pidusid on olnud ju küll. Tahaksin väga uskuda, et selle loo tegelased ei ole ainult robotinimesed, vaid et neil on töö, kool, sõbrad, pärismured ja pärisrõõmud, aga ... Lizettil ei paistnud olevat kodugi. Miks? Virtuaalne identiteet ei sunni küll profiili nii põhjalikult kirjeldama ega eeldagi seda tegelikult, ent sellel uuel level'il ei saa ju välistegureid arvestamata edukas olla - mängus ja elus kehtivad eri reeglid. Et mitte keegi seda ei mõistnud, muutus kogu lugu ebausutavaks.

"Offline" kulgeb siiski väga põnevalt ja näitlejad on head. Nii mõnedki lavastuse detailid meeldisid väga. Alustades raamaturiiulitest ja mängu ideeks saadud ilukirjanduslikust kogemusest. Häiriv-valusaks muutus näiteks koht, kus Patrick meelitati kappi ja unustati sinna mõneks ajaks. Kõnekas oli seegi, et keegi ei helistanud politseisse. Lõppude lõpuks tuli noortele korraks arvutist või telefonist väljalogimine ju ainult kasuks. Nii et minge teatrisse!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar