Esmaspäev, 4. august 2014

"Suur vend", Lionel Shriver

Lionel Shriveri eelmine eesti keeles ilmunud raamat tekitas mus omajagu küsimusi. Tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat - "Suur vend" - on üldiselt samuti tore lobe lugemine ja enamik sellest oli tõesti täitsa nauditav. Ameerikalikust moraliseerivast toonist vaatasin mööda ja elasin lihtsalt kaasa peategelase mõttevoolule. Leidlik oli, et "suur" on siin raamatus mitmetähenduslik. Ülekaalulisuse teema on igati aktuaalne ja vanem vend ongi suur vend, kes on neli aastat noorema õe jaoks eeskuju, iidol ja kaitseingel. Ajakirjanikutausta tõttu oskab Shriver üles korjata päevakohaseid teemasid. Paraku kadus selle raamatuga minu huvi Shriveri teoste lugemise vastu.

Nii jabura lõpuga raamatut ei teagi kohe teist nimetada! Lõpp mõjus nagu epiloog, mis oleks võinud jääda kirjutamata, sest sisuliselt nullis autor sellega eelnenud 330 lehekülge.

Olgu siis juba täielik utoopia, ebareaalne lugu. Või ka täiesti reaalne. Aga öelda, et kõik, mis ma kirjutasin, on vale, väljamõeldis, on lihtsalt arusaamatu. Mõni stseen (näiteks need, kus kirjeldatakse, milliseid maitsvaid roogasid Edison valmistas) oli ebausutav, aga üldiselt võib Pandora "programm" olla siiski edukas ja hea lõpuga muinasjutuna toiminuks kogu romaan siiski kenasti. Ilukirjandus ongi ILU-kirjandus. Milleks lugejat alahinnata ja rõhutada, et ärge seda lugu nüüd tõe pähe võtke või kodus järele proovige?

Kui jätta kõrvale Pandora ja venna suhted, on samavõrd olulised liinid raamatus Pandora pere (abikaasa ja selle lapsed esimesest abielust) ning Pandora ja tema venna lapsepõlvekodu eesotsas isa, vara surnud ema ja Hollywoodi meelelahutustööstusega. Peale selle veel edukas äri, mis näitab tänapäeva tarbimisühiskonna võlu ja valu ülekaalulise venna kõverpeeglis. Üks eeldab klantsajakirjadele poseerimist, "pildil" olemist ja laitmatut välimust, teine tõukab kõigest ja kõigist eemale, kujundab põlglikkust. Vaieldamatult olid õde-venda mõlemad andekad ja edukad inimesed, kes olid suutnud läbi luua USAs, kus erilistest ja silmapaistvatest inimestest pole puudus. Teisalt jällegi on seal võimalik ära kaduda, ilma et keegi sind teaks.

Pandora abikaasa ülitervislikud eluviisid mõjutasid paratamatult peresuhteid. Paistab, et sellelgi olid oma põhjused, aga sootuks selgem on, et selline põhimõttekindlus ainult peletab teisi inimesi.

Pandora näitlejast isa, kes oli aastaid pereseriaali armastatud kangelane, ei olnud jõudnud kuhugi. See liin on raamatus selgelt ületähtsustatud ja liiga palju ruumi saanud, sest teletähtede untsuläinud elusid on viimastel aastatel kirjanduses ja kinos juba piisavalt kajastatud. Midagi uut siit teada ei saa. Tekib hoopis tunne, et "Suure venna" hädad hakkavad peale keeruliste teemade rohkusest. Oletagem, et Shriver on püüdnud süüvida ülesöömise ja ebaõnnestumiste põhjustesse, aga põhjuseks võibki olla mis tahes.

Hoopis arusaamatuks jäi mulle õe-venna kiindumuses probleemi nägemine. Võimalik, et see on mingi Ameerika värk, millest ma lihtsalt midagi ei tea. Juba see, et Pandora otsustas venna pärast kodust ära kolida, oli ootamatu ja suhte proovikivi. Mida aeg edasi, seda veidram tundus, et Pandora silmis polnud midagi muutunud ja et Fletcher endiselt ootas, aga mind ei veennud peaaegu ükski Pandora mõtisklustest või dialoogidest Fletcheriga, mis osutasid jätkuvale kooselule vennaga.

Veel kord: kui seda lõppu polnuks, olnuks päris hea raamat. Teemasid oli veidi palju, aga allteksti võib soovi korral tõlgendada võimsa "Big Brother'i" kujundi kaudu ja siis jällegi lihtsamini ei saa.

Esmaspäev, 28. juuli 2014

Steinberger Tafelrunde ja Rüdesheim

Suvi on festivalide aeg. Saksamaal näib kogu suve ainult üks suur festival olevatki. Juuli viimase laupäeva hommikul mõtlesime, et võiks minna üritusele, mille nimi on Steinberger Tafelrunde. Tegemist on omamoodi vabaõhukontserdiga, mis toimub pea kogu suve kestva Rheingau Musik Festivali raames. Iga ilmaga, aga seekord oli väga-väga ilus ja soe suvepäev.


Sama ilusal suveõhtul oli viinamarjaväljade vahele üles seatud 600meetrine laud, kuhu mahub istuma umbes 1200 inimest. Krõbeda piletihinna sisse kuulub muusika, korralik külmlaud ning pudel vett ja kohalikku valget veini. Laudade ääres olid siin-seal lavad, kus vastavalt programmile võimendati muusikat kõlaritesse, lisaks veel marssivad orkestrikesed. Kõik see oli soojal päikselisel suveõhtul kirjeldamatult tore ja ilus. Muusikat võinuks tegelikult veelgi enam olla ja mittesakslasena ei osanud saadud elamust ilmselt täiel määral hinnatagi. Paljud kohalikud tundusid olevat saabunud väikeste sõpruskondade kaupa, et seltsis veini ja muusikat nautida. Pidu kestis kella viiest kuni kella kümneni.

Mõte Tafelrundele minna tekkis ootamatult. Omamata täpset ettekujutust, kus ja kuidas kõik toimub, otsustasime kusagile lähedale ööbima jääda. Leidsime umbes kümne kilomeetri kaugusel Reini-äärse Rüdesheimi nimelise linnakese. Kui enne õhtust üritust ööbimiskohta jõudsime, oli veel natuke aega, et linnas ja jõe ääres ringi jalutada. Esmamulje oli hunnitu: veinikelder veinikeldris kinni, üdini saksalikud väikesed majad. Paistis ka silma, et turistidega arvestatakse selles linnas igati. Lihtsalt täiuslik. Püüdsime lõputute söögi-joogikohtade hulgast leida mõnda, kuhu ehk pärast kontserti tahaks istuma minna ning kogu ilu ja hõngu õhtuse Reini kaldal endasse ammutada.

Kui kontserdilt tagasi tulime, olime tegelikult endiselt otsustusvõimetud ja jalutasime niisama ringi. Kuni ... tänavani, kus tundus, et igas baaris ja söögikohas oli elav muusika ja inimesed tantsisid. See oli Drosselgasse. Alles pärast lugesime, et see tänav on maailmakuulus. Patt olnuks niisugune võimalus kasutamata jätta, ja nii me ühte kohta maha istusimegi. Moosekandid olid lihtsad kõrtsimuusikud, kes laulsid saksa šlaagreid ja 1980.-1990. aastate hittlugusid vaheldumisi. Valdavalt pensioniealised sakslased lõid tantsu, ja mis peamine - kõik olid hästi-hästi rõõmsad.



Järgmisel hommikul proovisime ühes kohvikus Rüdesheimi kohvi. Selle aluseks on kohalik brändi - Asbach -, millele lisatakse mõni tükk suhkrut ja mis pannakse siis põlema, et tekiks karamelline maitse. Seejärel kallatakse peale musta kohvi ja kõige lõpus lisatakse vahukoorekuhi. Kuna mina suhkruga kohvi ei joo, ei vaimustanud eriti ka see jook (kange alkoholiga). Proovida tasus küll.


Kui kohv joodud, otsisime samast lähedalt üles koha, kust sai köisraudteega sõita üle viinamarjaväljade üles mäe otsa, vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusele Niederwalddenkmalist. Seda 38 meetri kõrgust 1883. aastal avatud mälestusmärki tuntakse ka nimega "Germania", et tähistada Saksa keisririigi sündi pärast sakslaste võitu prantslaste üle Preisi-Prantsusmaa sõjas.


Väga võimas vaatepilt. Eriti mõjus on aga vaade, mis mälestusmärgi jalamilt orgu, Reinile ja ümberkaudsetele viinamarjaistandustele avaneb. Ilm oli jätkuvalt suvesoe, taevas selge ja sinine. Spontaansed otsused ja mõtted võivad vahetevahel pakkuda elamusi, mida ei oska kujutledagi. Rüdesheim on igatahes koht Saksamaal, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada.

Pühapäev, 20. juuli 2014

Laurence Jonesi kontsert bluusi- ja džässirallil

Samal ajal, kui Eesti meedias arutati tuliselt selle üle, kas Steven Seagal ikka peaks olema Augustibluusi peaesineja, ootasin mina põnevusega ühte teist bluusi- ja džässifestivali - 20. korda toimunud Blues 'n Jazz Rallye't, mida mul sel suvel esmakordselt külastada õnnestus. Üritus algas kell 19.00 ja vältas varaste hommikutundideni. Ilm oli soe ja imeilus. Jaluta ainult sõbralikus vanalinna orus ringi, ühe lava juurest teise juurde ja naudi! Üheteistkümnel laval oli 50 kontserti.

See öö jääb kauaks meelde. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud, saanud või jõudnud kõiki kontserte kuulata. Esinejate nimed ei öelnud niikuinii midagi. Seetõttu jalutasime, nagu ilmselt publiku enamus, lihtsalt siin-seal ringi ja jäime mõne lava juurde seisma, et muusikat kuulata. Oli nii- ja naasugust.

Poole kümneks jõudsime ühe kõrgema künka otsas oleva lava taha. Parasjagu juhatas oma esinemist sisse uus artist. Selgus, et oli noor britt. Liikusin lähemale ja jäin kuulama. Noormehe nimi oli Laurence Jones. Muusika, mida kolmeliikmeline bänd lavalt kuuldavale laskis, oli algusest lõpuni nii minu, et rohkem ei osanud ega tahtnudki enam sellest õhtust oodata. Paaritunnine kontsert möödus imekiiresti ja meeleolu oli üha ülevam. Kui bänd laulmise-mängimise lõpetas, seadsin tasakesi samme kodu poole. Selline tunne oli, nagu oleks käinud ühe bändi kontserdil, mitte lihtsalt linna peal jalutamas, muusikarallil muusikat kuulamas.

Päris otsejoones kodutee muidugi ei kulgenud, sest teele jäi ikka veel väikesi lavasid, kus keegi muudkui musitseeris. Oli kohti, kus ühel pool teed laulis üks artist ja teisel pool teine. Ilmselgelt pidid nad üksteisest sellistel tänavanurkadel üle mängima. Ka kõik läheduses asuvad baarid ja klubid tundusid olevat üritusest haaratud. Näiteks klubis, kus tavaliselt on esinenud Eesti bändid, paistis ka mingi vahva pidu olevat, aga sinna me sisse enam astuda ei viitsinud.

Olgu mis on, aga hea olemise tagab alati kõigepealt ilm. Soe suveõhtu ja -öö, hea muusika ... Ja hingel ongi nii hea, et võib igatsema jääda. Ilus nagu siin!

Laupäev, 19. juuli 2014

Tampere teatrifestivalil on tänavu eesti teatri programm

4.–10. augustini 2014 toimub Tamperes järjekordne teatrifestival Tampereen Teatterikesä, mille põhiprogrammis etendub mitu eesti teatri lavastust. Koondnime "Case Viro" all saab vaadata nelja lavastust: Soome-Eesti ühistööna sündinud Rakvere Teatri, Teatteri Vanha Juko ja Teatteri Telakka lavastus "Köök/Keittiö", R.A.A.A.M.-i "Tühermaa", Cabaret Rhizome’i "Mutantants" ja Teater NO99 "Suur õgimine".

Mänguajad on järgmised:

Köök/Keittiö - Teatteri Telakka

Esmaspäeval, 4. augustil 2014 kl 19.00
Teisipäeval, 5. augustil 2014 kl 19.00

Tühermaa - Tampere-talo, Sorsapuistosali

Kolmapäeval, 6. augustil 2014 kl 19.00
Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 16.30

Mutantants - Hällä-näyttämö

Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 19.00
Reedel, 8. augustil 2014 kl 14.00

Suur õgimine - Pakkahuone

Reedel, 8. augustil 2014 kl 19.00
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 19.00
Pühapäeval, 10. augustil 2014 kl 14.00

Festivali kõrvalprogrammis on veel Piip ja Tuut Teatri etendused lastele:

Reedel, 8. augustil 2014 kl 13.00 - Särkänniemen ulkolava
Reedel, 8. augustil 2014 kl 18.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 12.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali

Reedel, 8. augustil 2014 kl 16.30 saab Niagara kinos vaadata Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi dokumentaalfilmi "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?". "Case Viro" kulmineerub samuti reedel, 8. augustil kl 23.00 K L U B I-s Vaiko Epliku kontserdiga.

Selle eesti teatri invasiooni raames on kavas korraldada veel ka draamaslämm, et tutvustada eesti uuemat draamakirjandust ja leida võimalusi eesti näitekirjanduse lavastamiseks Soomes ja Põhjamaades. Kes soovib, saab toetada Hooandja projekti!

Neljapäev, 10. juuli 2014

"Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris

Teatri võlu peitub sellistes lavastustes, nagu on näiteks "Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris. Tiit Aleksejevi näidendis ja Madis Kalmeti lavastuses on olemas kõik, et publik saalis võiks tardvaikuses aja kulgu kuulata ning lasta sõnadel ja mõtetel otsida lae alt võimalust vabadusse pääseda. Laulupeojärgses patriootliku puudutuse rikkas õhus avanesid nähtud-kuuldud loo kihid eriti sümboolselt ja kergesti. Igal sõnal oli rääkida rohkemgi, kui ehk Tomi lakkamatust ja lõputust jutust kostus.

Kuigi mingis mõttes on "Imede aasta" Rakvere Teatri "Leegionäride" järg, on neis kahes lavastuses ühist üksnes nii palju, et mõlema näidendi autor on Tiit Aleksejev, kelle tekste ma edaspidi vahele jätta ei plaani, ja lavastaja on Madis Kalmet, kelle viimase aasta (!) tööd on käsitatavad ainult ülivõrdes. Noh jah ... ja tegevusajaks valitud 1944. aasta ka ning otsesem ja kaudsem viitamine leegionäridele, Sinimägedele. Tarvo Sõmer teeb mõlemas lavastuses kaasa, kuid rollid on erinevad.

"Imede aasta" puhul algas ja algab kõik mängukohast, kindlale kohale tellitud ja valitud näidendist. Kui ma astusin Jäneda Pulli talli sisse, tundsin värske heina lõhna. Vana hobuvanker "küünis" tuletas meelde mu enda lapsepõlvekodus olnud küüni, kus seisis saan. Petrooleumilamp küünis mõjus küll ebausutavalt, aga see on detail. Jaanus Laagrikülli kujundus toetab igati lavastust ja üks asi on kohe selge - Jäneda Pulli tall on ideaalne koht, et rääkida Kesk-Eesti armastuslugu. Segaste aegade armastuse lugu.

Rindejoone taha jäänud kolme noore eesti mehe puhul kerkib esile Tomi (Henrik Kalmet) ja Riksi (Helgur Rosenthal) vastasseis. Õrnahingelise kunstniku ja vaestest oludest pärit töölise - haritlase ja proletaarlase - sõjast muserdatud ja lõhutud hinged ekslevad tõe ja saatuse teel, olles aeg-ajalt rohkem või vähem teineteise meelevallas, püssitoru ees, aga ennekõike ikka mures eesti tüdruku Liina (Mari-Liis Lill) pärast. Kolmas (Tarvo Sõmer) on talumees, kes ajab Eesti asja omal lihtsal moel ja kes teab, et tema tee on koju loomade ja maade juurde. Ta igatseb siiralt ahjusooja taluleiba, täidab käsku, kuigi talus, ja elus, on hulk olulisemaid asju kui suurte riikide võimumängud. Redutajaid oma talu küünis varjav peremees (Hans Kaldoja) tõdeb elutargalt, et 1944. aastaks tekkinud või jäänud valikud on kesised, kuid valiku ja otsuse peab tegema igaüks ise.

Näidendi pealkiri on laenatud inglise 17. sajandi luuletajalt John Drydenilt ja märgib ellujäämise imet, kui mingit võimalust ellu jääda ei tohiks olla. Teise maailmasõja lõpu eelsed lahingud Eestimaa pinnal, sõjaeelne ja -aegne keeruline ühiskondlik olukord, ekslevad inimesed ja lõpuks katkised noored inimhinged otsivad väsinult ja tüdinult väljapääsu. Liiga trafaretne? Ei ole! Aleksejevi teksti poeetilisus ilustab ehk liigselt vaest maainimest, kuid see kõik on nii ehe, et muutub hetkega mõistetavaks meie ajal pigem ega tekita küsimusi, kas ja milleks meile on vaja 70 aasta tagust lugu. Meile on selliseid näidendeid ja lavastusi alati vaja, et meenuks imed, mis aitavad mõista, et oleme elus. On ju ime, et ma olen olemas.

Õigupoolest ei jätku mul sõnu, et kirjeldada, kui imeline see elamus Jänedal oli. Üks pealtnäha lihtne narratiiv võib olla kümneid kordi mõjusam kui kivisse raiutud klassika. Olgugi et see lugu on juba iseenesest meie klassika. Alati tasub üle korrata. Sõltuvalt vaataja teadmistest ja taustsüsteemist on "Imede aastas" teemasid, mis räägivad rohkem või vähem, aga üsna tõenäoliselt leiab siit igaüks oma teatriime. Kui sellest teatrisuvest midagi kindlasti "kaasa võtta", võtke Jänedalt "Imede aasta".

Kolmapäev, 9. juuli 2014

"Kajakas" Tartu Ülikooli vanas kirikus

Tartu Ülikooli vana kiriku viimasele korrusele loodud suveteatrisaali lavakujundus oli ühtaegu leidlik, tšehhovlik ja lummav. Paberihundist läbi lastud paber markeeris puulehti, mis langesid väiksemagi puudutuse peale. Kõik ruumis viitas valgusele ja helgusele. Üksnes tume tüll eraldas ees- ja tagalava, et saaks varjata asju, mis kardavad valgust. Tiit Palu lavastas sellesse ruumi Tšehhovi "Kajaka", püüdes rõhutada (enese)hävitajalikkuse jäävust.

Tšehhovi komöödiate eripära on selles, et need ei olegi komöödiad. Tegelased on naturalistlikud, tegevuses pole midagi rõhutatud, vaid elu kujutatakse täpselt niisugusena, nagu see tegelikult on. Ei olegi midagi naerda, pigem hakkab igav, sest seda, et elu on naljaks, teame ju niigi. Kui nüüd asetada selline lähtepunkt suure valge, lausa steriilselt mõjuva lavapildi sisse, paistab kõik õigesti olevat: korrastatud ruumis sipleb igaüks oma õnne nimel. Moodsas maailmas öeldakse, et luukered kolisevad igaühe kapis. Tšehhov on peenem - igaühe saatust mõjutab keegi teine ja pettumuse trotsiks ohverdatakse end kellelegi kolmandale. Vene klassika.

Mul on mõnikord tunne, et vene klassika on meile liiga arusaadav ja seepärast ei saagi Tšehhovi tekstide peale naerda. Tšehhov ei ole lihtne autor, kuid seda nukram on, et Tiit Palu tõlgendus jäi mu jaoks arusaamatuks ja tekitas nõutust. Arvatavasti oli oma osa ka ruumi hädadel - kuigi istusin esimeses reas, ei olnud üsna pea saalis enam midagi hingata ja vaheaja ootamisest sai eesmärk omaette. See ei tähenda, et dialoogi ja etendust polnuks võimalik üldse jälgida.

Üksikult võttes olid näitlejad ju head. Eriti Peeter Volkonski, kes ei pidanudki vürst Sorinit mängima, vaid oli päris. Merle Jääger punapäise Polina Andrejevnana oli kogu aeg kohal (eriti mõjus oli "stseen", kui nägin teda vaheajal õues Gustav Adolfi kuju juures pingil istumas - ikka justkui rollis ja etendus läks justkui edasi). Külliki Saldre Trepleva mõjus kõrgilt, aga rõhutas selgelt haavatavust. Kõrkuse virvarris vastandusid Šamrajev (Raivo Adlas) ja Medvedenko (Priit Strandberg). Esimene lihtsa inimesena suurte ja vägevate maailmas, teine abitult üritamas olla oma inimeste seas keegi, välja paista. Maria Soomets Niinana oli samuti hea, sest mängis südame murdumise suureks. Kahju, et Kütsarist (Trigorin) ei olnud talle väärilist partnerit - ei veennud mind ihaldusväärsus ega kirjaniku olek.

Kokkuvõttes ei olnud Vanemuise "Kajakas" seda miskit, mis põhjendab praegusele vaatajale, miks see näidend on ikka lavastamist ja ülelugemist väärt. Enamgi veel - Palu tõlgendus ei olnud ju täielikult originaalitruu (kasutatud oli isegi tõlget, mida pole varem Eesti teatris kasutatud), aga rõhuasetused jäid ähmaseks.

Reede, 23. mai 2014

Risttuules ...

Kõik mu sõbrad ja tuttavad on justkui ühest suust öelnud, et nad ei julge seda filmi kinno vaatama minna. Ühest iseloomustavast sõnast - küüditamine - piisab, et mõista, et "Risttuules" pole naljafilm. Hoolimata sellest, et režissöör Martti Helde arvates on see film hoopis armastusest. Tõsi, armastus on juhtteema. Samavõrd kui jõud, mida kokku võttes peategelane Erna (Laura Peterson) pärast Eestist väljasaatmist Siberis hakkama saab. Aga see kõik ei tee olematuks fakti, et tegemist on filmiga küüditamisest.

Küüditamislugudes ei ole tegelikult enam midagi uut, mida ma juba ei teaks või näinud ei oleks. Pealegi arvan, et tegelikkuses oli kõik palju hullem, kui suudab kujutada mõni filmikaader. Nii et küüditamislood lihtsalt enam või praegu "ei müü" - osa meist väldib neid, surudes silmad-kõrvad kõvasti kinni, et hoiduda negatiivsest emotsioonist, ja teine osa (mille hulka kuulun ilmselgelt ka mina) vaatab ja leiab jälle, et jah, nii oli.

Ometi oli "Risttuules" teistsugune. Tehniliselt teistsugune. Ma ei ole vist kunagi nii staatilist filmi näinud! Heas mõttes staatilist. Need mustvalged kaadrid, justkui pildid fotoalbumist, ühe elu hetkedest, ärkasid Erna kirjades elule. Meenusid küll nii mõnedki varem loetud kirjeldused kellegi Siberi-aastatest ja -elust ja Eestisse naasmisest, samuti meenus paar hiljutist mustvalget filmi kui ajalootruuduse rõhutajat, kuid "Risttuules" mõjub nagu vana fotoalbum, milles olevatel fotodel on rääkida oma lugu ja kõik koos räägivad tervet lugu. Meie endi lugu.

Muidugi nutsin jälle lahinal, aga valust ja ebaõiglusest olulisem on tõepoolest armastus. Et Martti Helde on osanud armastuse ülimuse ja ülevuse just niisuguse filmi sisse panna, võib ju olla üllatav, kuid vähemalt mina sain siit vastuse ammu vaevanud küsimusele (mis see ikkagi on, millel põhineb inimese elutahe?). See on armastus. Aitäh, Laura, imeliselt ja veenvalt räägitud loo eest!

Kolmapäev, 16. aprill 2014

"Aju jaht" Linnateatris

Õudus ja vägivald müüb. Seda teab Quentin Tarantinogi, kelle tähtsust ja tähendust Linnateatri "Aju jahis" korduvalt rõhutatakse. Siiski ei mängita psühhothrillereid Eesti teatrilavadel just väga tihti. Anthony Horowitzi näidend on väärt materjal ja Diana Leesalu lavastuses muutuvad süngeimadki stseenid mänguliseks. Aeg-ajalt kostab saalist naeruturtsatusi, sest on näha, et näitlejatel on hea mängida ja peab ju säilima usk, et kõik ei saa tõsi olla.

Niisugustest põnevuslugudest rääkimisel tuleb hoolega hoiduda lahenduse ärarääkimisest. Selle näidendi juures on hea, et päris ühest lahendusest siin rääkida ei saagi. Kui "võti" näib üsna alguses käes olevat, saab peagi selgeks, et mitte midagi pole selge. Veri, valu ja hirm ei jää tulemata ja olemata.

Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega Kurjategijatele (vahemärkusena: kes selle nime tõlkis???) saabub kirjanik Mark Styler (Indrek Ojari), et koguda materjali oma uue raamatu jaoks. Kohtumist haigla juhataja doktor Farquhariga (Allan Noormets) peab ta paar tundi ootama ja kui juhataja lõpuks saabub, ei paista tollel aimugi olevat, miks kirjanik on tulnud ja miks ta on temaga kohtuda lubanud. Algab närvesööv mäng, mille tulemusel võib nii mõnelgi vaatajal maksa söömise isu pikaks ajaks ära minna. Styler soovib intervjueerida sarimõrvar Eastermani, kuid mitte miski ei aita teda eesmärgile lähemale. Ka kohale kutsutud õde Plimpton (Piret Kalda) raputab vaid õlgu väristades pead ja soovitab see mõte ära unustada. Veelgi enam, õde Plimpton poetab Stylerile salaja taskusse kirja, mida viimane küll lugeda ei saa, kuid millest võib ometigi järeldada, et maja turvalisusega on midagi tõsist lahti.

Esimese vaatuse lõpuks tekkis mul korraks lootus (või kartus?), et lahendus on käes, aga siis polnuks ju teist vaatust vaja ... Nii et tuli, põnevusest oimetu, edasi vaadata.

Vanasse mõisasse, mis asub aktiivsest elutegevusest eemal, rajatud vaimuhaigla pidi looma vangidele illusiooni elust, mis on väärt rohkem kui igavene elu. Kas ikka lõi? Huvitava kujundina käsitleb haigla juhataja väikekondanlikust maailmast väljarebimist: vaid vähesed jõuavad millegi tõelisega tippu, enamasti tuleb tähelepanu pälvida vägivallaaktidega. Kui ta Stylerit Eastermeni sisse minema sunnib, peaks see tähendama, et ainult nii on võimalik sarimõrvarit mõista. Eesmärk lükata Styleri enda hüpoteesid viimseni ümber, on ilmselt õige, kuid ma ei ole kindel, kas sarimõrvar end ise mõistab ... N-ö tavalised inimesedki ju ei mõista end ja oma motiive.

"Aju jaht" on kvaliteetne meelelahutus. Näitlejad on lihtsalt suurepärased, ja mis peamine - pinget on õhus nii palju, et jääb vaid imestada, kuidas sellised tekstid üles leitakse. Tõepoolest, psühhodraama seansid võivad ajudele hakata ja üha keerulisem on juhtkonnale seletada, miks me neid kasutame.

Pühapäev, 13. aprill 2014

Reigi õpetaja

Roman Baskini "Reigi õpetaja" lavastuses asetub tähtsaimale kohale armukolmnurk. Seetõttu on tänapäeva vaatajal lavastust ajaloolisest kontekstist hoolimata lihtne jälgida. Ilmalik armastus ja abielu purunemine on ju üldmõistetavad, samamoodi tuleb tõdeda, et ligi neljasaja aasta jooksul ei ole inimeste hukkamõistus ja kadeduses midagi muutunud.

Reigi kirikuõpetajast Paavali Lempeliusest (Jassi Zahharov), tema naisest Catharina Vyckenist (Karmen Puis) ja Stockholmist Reiki saadetud diakonist Jonas Kempest (Mati Turi) rääkiv Eduard Tubina ooper põhineb Aino Kallase samanimelisel jutustusel. Libreto autorid on Aino Kallas ise ja hiljem seda täiendanud Jaan Kross. "Reigi õpetaja" on mitmes mõttes omapärane teos. Esiteks võrdlemisi lühike - lavastus mahub kahte vaatusesse ja kestab paar tundi. Teiseks paistab teos silma retsitatiivsusega, mis nõuab lauljatelt küll rohkem näitlejameisterlikkust, kuid lihtsustab vaataja jaoks teose mõistmist. Teise vaatuse kohtustseen on ju peaaegu sõnateater, taustaks vaid meeleolu ja olustikku loov muusika.

Jassi Zahharov kujutab kirikuõpetaja laia tunnetespektrit väga usutavalt. Ühtviisi kindlalt avalduvad põhjused, miks rahvas teda armastab või kuidas ta ägestub või kuidas ta loodab, et armastatud naine naaseks. Keelatud armuloo tuules kulgev ooper on siiski Reigi õpetaja lugu. See nõuab mitte ainult head lauljat, vaid väga head ooperilauljat, kelle näost, kehast ja olekust peaks paistma sisemine mure ja kelle kannatus tähelepanu pärast ei tohiks varjule jääda. Võrratu! Kõik see on Vanemuise lavastuse Reigi õpetajas olemas.

Armastajapaari Catharina ja Jonase puhul on siiski mõni küsitavus. Libretost on tingitud, et nende armumine on sisuliselt silmapilkne, ja eelkõige lavastusest on tingitud, et Catharina armumise põhjus näib peituvat moodsal moel ootuses ja lootuses, et maailma lõppu (mida Reigi peaks olema) saadetud diakon võiks suurde linna igatseva noore naise "päästa". Solistid on ikka head. 17. sajand tiksub kuklas, ja päris kaasajaga kõike seletada ei saa. Kiusatus on küll.

Orkester mängib Paul Mägi juhatusel imeliselt. Muusika voogab oluliste rõhuasetustega lavale ja sealt saali. Iir Hermeliini lavakujunduses on oskuslikult tabatud rannaküla õhustikku. Herman Sergo "Näkimadalad" on üks esimesi n-ö täiskasvanuraamatuid, mida teismeliseeast mäletan ja mille "sisse minek" toimus omal ajal sõna otseses mõttes nii, et kuigi ma polnud mitte kunagi Hiiumaal käinud, elustus Reigi kohana ja Hiiumaa laiemalt mu jaoks tollal väga eredalt. "Reigi õpetaja" tegevus toimub sadakond aastat varem, aga koha tundsin ometigi ära. Kõik oli nii tõeline. Igatahes on hea meel tõdeda, et Vanemuise väikse maja lava ei jäänud isegi massistseenide jaoks kitsaks.

Ma arvan, et Eduard Tubina "Reigi õpetajat" võib nimetada meie ooperi tüvitekstiks, ja kuna seda saab vaadata-kuulata väga harva, peaks otsima võimalust ja kasutama juhust, et neid harvu lavastusi vaadata. Roman Baskini lavastus on väga õnnestunud.

Neljapäev, 3. aprill 2014

Muuseas: ma armastan sind

Soov vaadata NO-teatris Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku lavastust "Muuseas: ma armastan sind" oli kindlamast kindel pärast seda, kui nägin Vaiko Eplikut "Evitas". Kaks andekat inimest tõotasid head teatrielamust. Boonuseks veel Eero Epneri etenduse-eelne sissejuhatus NO-teatri kohvikus.

Selgus, et "Muuseas: ma armastan sind" polegi autobiograafiline lavastus. Kui ma muidugi õigesti aru sain. Mingid sugemed kahtlemata on, aga just see piiripealsus muudab nähtu eriti põnevaks. Muidugi on Priit ja Vaiko mõlemad pärit Raplast (või selle lähedalt?) ja ilmselt on nad kunagi koos ka bändi teinud ja kindlasti on nad sõbrad ja nii edasi. Räägitud lood, tehtud etüüdid, lauldud laulud on väga isiklikud, ja seetõttu on väga keeruline uskuda, et tervik pole isiklik. Kas armastusest saab üldse muidu kui isiklikult rääkida? Loosse sugeneb kindlalt miski ammune, mida paistab olevat pärast pikki aastaid paslik meenutada ja mille jagamine kõrvalistele isikutele on igati asjakohane.

Võimsaima kujundina jäi meelde Vaiko Epliku räägitu Bachi muusikakatedraali kohta. Geniaalne! Nägin selgesti, kuidas noor mees kõnnib selles suures katedraalis ja proovib arglikult või väheke julgemalt seintele midagi kirjutada. Enne teda on väga paljud midagi juba teinud, laed on uhkelt täis kirjutatud. Tühja kohta enam ei paista olevat. Veel nägin, kuidas mina selles tohutu suures katedraalis ringi vaatan, tean, et tegelikult pole mul lootustki kõike läbi lugeda ja kõigest aru saada. Seejärel pani muusik sukkpüksid ja kingad jalga, võttis kitarri kätte ja hakkas enese loodule tagasi vaatama. Ilus ja aus! Me kõik vaatasime koos temaga. Perspektiivitu küll, aga kui laiemalt mõelda, siis elu ise on ka võrdlemisi perspektiivitu. Lihtsalt parasjagu pikk, et mitte eriti tihti selle üle juurelda.

Priit Võigemasti näitlejamärgid olid naer ja nutt. Lause "Ma ei annaks poolt redistki näitleja pisarate eest." jäi kummitama. Arvan, et publik väärtustab näitleja pisaraid mitte sellepärast, et näitlejal laval on valus, et miski teeb talle haiget, vaid just sellepärast, et need näivad ehtsad, kuigi teame (või arvame teadvat), et and seda pole. Niisamuti mõjub hea muusikateos. Niisamuti petab hea muusik kuulaja ära, kui on vaja. Me oleme nende hetkede eest nõus andma palju rohkem kui rediseid.

Muusika võlub, on mõtestatud ja värske. Mina kah ei tea, kas see on stand-up. Ei ole (veel) õppinud selle fenomeni mõistma. Aga "Muuseas: ma armastan sind" on terviklik, väga hea, tõeliselt väärtuslik elamus õhtus. Lavalolijate talent avab meile ukse möödanikku. Vaevalt et nad sellest palju puudust tunnevad, aga ju on praegu paras aeg see kellelegi pühendada või niiviisi pühenduda. Nautisin, ja lugu rändab mu sees endiselt ringi.

Laupäev, 29. märts 2014

"Evita" - Vanemuise muusikal

Muusikal ei ole minu žanr. Lihtsakoeline sisujoonis tähendab, et isegi Andrew Lloyd Webberi muusikalide vaatamiseks piisab enamasti ühest korrast. "Evita" filmiversiooni mäletan eredalt ja head eesti näitlejad ei kompenseeri teema ammendatust. Vanemuise "Evita" pani õlgu kehitama, ei muud.

Miski häiris Vanemuise suure maja saalis ka. Kujutlesin, et Tallinnas Nokia saalis meeldinuks mulle see lavastus arvatavasti palju rohkem. Seal on lava avaram ja saal ka suurem ja avaram. Evita mõju ja jõu esiletõusuks on vaja õhku. Kõrge müür tagalaval vajus praegu justkui peale. Tavaliselt on suurel laval probleem lava täitmisega. Siin oli vastupidi.

Helivõimendusega oli kas midagi valesti või ongi see Vanemuise suures majas alati selline või olin mina tol õhtul eriti terava kõrvaga. Igatahes kõlas laulmine nagu plekiline lärm, millest oli sõnu väga keeruline eristada. Teades enamikku laule ingliskeelsena, pidin eestikeelsetest sõnadest arusaamiseks aeg-ajalt tiitreid lugema. Jällegi, ingliskeelsena oleks elamus olnud arvatavasti suurem.

Ma ei ole süvenenud, miks sama lavastus, mille peaosas laulsid, mängisid mõni aeg tagasi Maarja-Liis Ilus ja Marko Matvere, nüüd taasesietendus ja miks peaosadesse valiti Evelin Võigemast ja Kalle Sepp. Ähmaselt meenub, et Maarja-Liisi kiideti rollilahenduse eest. Igatahes Evelinil on olnud paremaid rolle. See selleks. Aga miks on teises peaosas Kalle Sepp? Et Evita lugu mõju avaldaks, peab selles olema rohkesti kirge. Praegusest lavastusest kirg puudub. Vaataja teab lugu, võib-olla tänu filmile liigagi positiivsena, kuid ei näe tegelikku Evitat. Sisuliselt peaks see muusikal kajastama just Eva Peroni seda tahku, mida argentiinlased temas ei näinud. Paraku jääb Vanemuise lavastuses see kõik varju.

Ääretult positiivselt üllatas hoopis Vaiko Eplik, kes mängis Ché Guevarat. Jutustaja osa oli lahendatud meisterlikult ja see oli tõesti ka kõige paremini lauldud osa. Ché Guevara hoidus aupaklikult tegevusest kõrvale ja oli siiski alati sündmuste keerises. Arvan, et Webberi muusikali headus seisnebki libretos, kus juhtroll on antud Ché Guevarale, ja kui tegelikud peategelased mängivad selle kirglik-tuliseks Lõuna-Ameerika eluks, võib tulemus olla vägagi hea. Kahjuks on Vanemuise praeguses lavastuses peale Ché Guevara vähe.

Esmaspäev, 24. märts 2014

"Masohhisti pihtimus" VAT Teatris

Ootamatu, pööraselt naljakas ja valusalt realistlik. Kui ma Rahvusraamatukogu uksest pärast "Masohhisti pihtimuse" vaatamist välja astusin, mõtlesin kõigepealt, et selle lavastuse alapealkiri või selgitav märkus võiks olla "Jürgen Ligi fänni pihtimus". Kui koju jõudsin, selgus, et Heili Sibrits oli juba sama mõtte peale tulnud.

"Masohhisti pihtimus" on tšehhi autori näidend. Lavastaja on sakslane. Lugu on nii Eesti oma, kui üldse olla saab. Kui rahvusromantiline külg kõrvale jätta (sest seda siin ei ole), siis julgeksin seda lavastust võrrelda NO-teatri "GEPiga". Aga "Masohhisti" ühiskonnakriitiline foon on heatahtlik, peegeldav ja kirjeldav. Kostüümid mõjuvad esialgu kui maskid, mille varjus tegelased lugu jutustavad. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et meile näidatakse meie endi paratamatut elu.

Raivo E. Tamm peaosas täidab rolli, kus ta peab olema kogu aeg laval. Tema dikteerib tempo, ja see on väga hästi valitud, sest vaatajat ehmatatakse, üllatatakse ja šokeeritakse väikeste koguste lisamisega, praetakse tasasel tulel. Pinge ei kao hetkekski. Vihjest areneb stseen ja stseenist peen satiiriline mõte.

Ülejäänud näitlejad on justkui statistid, kes piltlikustavad masohhisti pihtimust. Enamik episoodilisi rolle õnnestub väga hästi ja värvikalt. Tanel Saare Maxima juhataja tekitas korraks isegi võõristusmomendi, sest mõistus tõrkus leppimast, et sellised juhid on ikka veel olemas. Lavastuse lõpus selgus, et maailmatasemel ongi võimalik konkurentsis püsida üksnes tänu "koolile", mis meil on. Tänu masohhistlikule enesepiitsutamisele. Aga elada on ju vaja, ja tahaks ka. Pärlite sigade ette loopimine on siis muidugi solvav. Ago Sootsi antropomorfne hobune oli ühtaegu jumal ja prohvet. Katariina Ratasepa Annika kiretu, tülpinud teenindaja, kes suutis öelda vaid: "Miks ka mittä?!" Ja nagu kiuste astuvad ka masohhistide klubidesse sisse juristid, et reegleid meelde tuletada. Nii see tase alla käib.

Kes veel ei tea, miks Eestis ei streigita, siis nüüd saab see selgeks: ametiühinguid juhivad samasugused masohhistid nagu keskmine töötaja. Loogiline. Keerulisem on lugu sellega, et tööandjad (Margo Teder - panga personalijuht) annavad töö kvalifikatsioonita inimesele, kes on nõus väiksema palgaga. Positiivselt vaadates võiks lausa öelda, et tööandjad on sellisel juhul ise ka masohhistid.

Geniaalselt mitmetahuline ja -kihiline näidend, mille lavastuse puhul on eriti hea meel, et on põhjalikult süvenetud ja igale stseenile on leitud kodune paralleel. Alatasa tunnen teatris millestki niisugusest puudust - nüüd oli kõik paigas. Vaataja väljub saalist, tal on tuju hea, see tähendab, et meel on lahutatud. Ja selge peaga on hea järele mõelda. Mõtlemisainest on siin nii sisse- kui ka väljapoole. Protesteerida tahaks ka. Minge vaatama!

Laupäev, 8. märts 2014

"Madisoni maakonna sillad" Sadamateatris

"Madisoni maakonna sillad" on kaunis pärl Vanemuise teatri draamarepertuaaris. Peeter Tammearu lavastusest õhkub suurepäraste näitlejatööde kaudu küpsete inimeste ootamatu ja painava armastuse lugu. Vaataja tunneb kaasa kord ühele, kord teisele, siis kolmandale ja neljandale, sest elu tähtsaimate otsuste tegemisel seisame kõik justkui sillal, teadmata, kas peaks sellest üle minema, tagasi pöörduma või jääma.  Ilmselt on hea, et ma ei mäleta mitte midagi kümmekonna aasta eest nähtud samanimelisest filmist. Nii saavad Hannes Kaljujärv ja Külliki Saldre Vanemuise lavastuses olla Robert Kincaid ja Francesca Johnson, ilma et neid oleks vaja kellegagi või millegagi võrrelda ja kõrvutada.

Sadamateatri lavale on paigutatud perekond Johnsonite kodu sisevaade. Francesca Johnson (Külliki Saldre) hoiab seda heledat ja idüllilist maja päevast päeva korras ja tema mees Richard (Jüri Lumiste) hindab väga puhtust ja korda. Neil on kaks umbes kümneaastast last, kellega isa sõidab neljaks päevaks põllumajandusnäitusele. Francesca jääb koju, tundes eelseisvast ainult enda päralt olevast neljast päevast siirast rõõmu. Kohe saabub nende õue aga National Geographicu fotograaf (Hannes Kaljujärv), kes otsib lähedal asuvat silda, mida pildistada. Igavusest ja arusaamatusest, miks keegi kohalike jaoks nii tavalist silda pildistada tahab, otsustab Francesca võõrale teed näidata. 

Seda lugu loevad ema matuseasju arutavad lapsed (Maria Soomets, Tanel Jonas) ema päevikust. Loevad ja näevad mälu- ja kujutluspilte lapsepõlvest. Loevad ja näevad paralleele oma elust. Francescal ei olnud lahendust, sest elust, kus kõik on õnnelikud, rõõmsad ja rahul, ei astuta maha. Täiskasvanud lapsed näevad lugu oma silmade läbi. Huvitav on jälgida, kuidas õele-vennale ema mõtted ja tunded mõjuvad. Heas ja õnnelikus peres kasvanud laste väärtused sarnanevad vanematekodust kaasa saadud väärtustega, kuid oluliste aktsentidena avaldub pojas isa rahumeelne kiretu arusaam ja solvumine ema päeviku peale ning tütre mõtetes annavad aastaid vaevanud kõhklused ja kahtlused lõpuks otsustava tõuke, et oma elus uus lehekülg pöörata. 

Emal olnuks selle sammu üle ilmselt hea meel, kuigi nende olukorrad on erinevad. Francesca olukorras ei olnud mingi muutmisotsus mõeldav. Soov tuhk sillalt alla visata on kui ilus kompromiss. Tütre elus on muutmisotsus ainumõeldav. Ükski antud tõotus siin ei loe.

Ühe eredama episoodina jäi etendusest kajama hetk, kui Richard oli lastega koju tagasi tulnud. Ei ühtki puudutust. Kui õde ütleb vennale, et helista nüüd oma naisele ja ütle talle, et armastad teda, oli ehmatav tõdeda, et just need hetked võivad muuta midagi nii, et pärast pole põhjust kahetseda. Kui Richard oleks nende nelja päeva jooksul korra helistanud, oleks kõik läinud võib-olla hoopis teisiti.

Kaua aastaid hiljem seisavad Francesca ja Richard teineteise kõrval, paluvad teineteiselt otse ja mõttes andeks. Eelkõige on aga väga hea vaadata ja mõelda, kui ilus on koos vananeda. Tänapäeval, kus nii vähesed seda saavad ja võivad, on vaikselt kulgenud elul kullahind. Targad inimesed ütlevad, et kui rääkida, ei oleks selliseid muresid. Öeldakse küll, et iga järgmine valik määrab uued valikud ja ootamatusi jääb üha vähemaks. Mu meelest "Madisoni maakonna sillad" tõestab, kuidas jalge ette võib vabalt veereda kivi, mis poleks seal olema pidanud. Nagu Hannes Kaljujärv armastan ka mina seda lugu. Sest see on armastusest ilma mingisuguste viguriteta. Nii lihtsalt on.

Reede, 7. märts 2014

"Prints ja kerjus" Estonias

Priit Pajusaare ooperi "Prints ja kerjus" lavastuses Estonia teatris on nimiosad antud draamanäitlejatele - Märt ja Priit Piusile.  Teatriotsuse tegemisel loevad ikka osatäitjad küll. Eriti kui tahta viia teatrisse laps, kes muidu teatrit väga ei armasta. Andres Puustusmaa lavastus on selge, mõistetav ja hästi põnev. Selles on oma osa Aapo Ilvese libretol, milles kuulus printsi ja kerjuse lugu julge narratiivina avaldub.

Vendade Piuside hääled on küll nõrgad, aga seda silmapaistvam on nende näitlejaanne. Nii ei häiri peaosatäitjad üldse. Piisab alguses edastatud sõnumist, kui üks tahab lossist vaeste hulka ja teine ihaleb lossi. Mõlema elu pahupoolt kogedes küpseb noortes printsides soov maailma paremaks muuta. Muidugi on elu lossis kergemini talutav ja omandatav ning rentslielu kommetega leppida ja harjuda pole ühegi printsi unistus. Teksti sisse on peidetud ka hulk äravahetamiseni sarnaste noormeeste - printsi ja vaeste printsi - vaimuandeid, mis tõstavad nad igas olukorras justkui kõrvaltvaatajaks.

Päris ooperisolistidest on parim osa Aare Saalil. Ta mängib Miles Hendoni osa armastusväärselt suureks. Üllad omadused nagu vaprus, julgus, ustavus, õiglus peavad võitma kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse. Madalahäälne partii mõjub mehiselt. Rüütli soov, ajendatud koju ja armsama juurde naasmisest, kannustab teda teenima valitsejat. Nagu ikka, peab eksituste komöödias olema keegi, kes usub ja mõjub, see tähendab, et võib-olla saab ainsana aidata. Selles loos on see Miles Hendon. Lossiuksed on või vähemalt peaks olema talle avatud ja ootama peaks teda kodu, kus võib kaminasse tule teha ja ahjuprae lauale tõsta.

Lugu kulgeb selget lineaarset joont mööda. Lastelavastus peab just niisugune olema! Kostüümid ja värvid toetavad terviku selgust. Nagu muinasjutule kohane, lõpeb lugu vahepealsetest äärmuslikest pööretest hoolimata ikka õnnelikult. Võti saab olla muidugi rikka printsi käes, sest üksnes sel, kel on võim ja raha, on ka õigus maailma juhtida.

Ilus on mõte, et olgu inimesed vaesed või rikkad, rumalus on siiski kõigest kõige hullem. Kui haridussüsteem on korras ja tõhus, lahenevad paljud probleemid iseenesest. See on hoiatavalt terav ühiskonnakriitika, mis tähendab noore vaataja jaoks lihtsalt tõdemust, et õppida on vaja (muidu vaata, kuhu lollus viib), ja täiskasvanu jaoks näiteks seda, et rumalad ja ahned juhid kaevavad tegelikult endale ja teistele auku.

Kolmapäev, 5. märts 2014

Teekond ja laevahukk Utoopia rannikul

Möödunudaastast eesti teatri suurprojekti - Tom Stoppardi "Utoopia ranniku" kahe esimese osa lavastusi Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris - tuleks minu meelest vaadata, vaadelda ja hinnata koos. Mõlemad lavastused on väga õnnestunud ning kuigi teise osa vaatamiseks ei pea ilmtingimata olema enne esimest osa näinud ja vastupidi, unistan võimalusest näha üks päev kõiki kolme osa (lisaks siis Vanemuise ja Ugala teatri ühistöös valminud "Utoopia rannik. III osa. Kaldale uhutud") ühel päeval koos. Tallinna teatrisaalides peaks seda olema võimalik korraldada.

Minu jaoks on Linnateatri "Utoopia rannik. I osa. Teekond" ja Draamateatri "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" konkurentsitult eelmise aasta parim(ad) lavastus(ed). Nende suurus nii üksikuna kui ka eraldi võttes seab nad lihtsalt väljapoole arvestust. Kahjuks või õnneks.

Priit Pedajase esimese osa lavastus Linnateatri Põrgulaval on justkui suure romaani algus, mis on jagatud omakorda alapeatükkideks. Iga alapeatükki märgib Põrgulava ühele sambale lisatavate aastaarvude ja -aegade plaatide rida. Tegevus toimub ajavahemikul 1833-1944 peamiselt Mihhail Bakunini kodus Moskva lähedal. Pärisorjuslik Venemaa ja selle kõrgklassi eluolu ajal, mil puudus vene kirjandus ja aristokraatide hulgas valitses teadmine, kui oluline on osata palju keeli, on mõtted, mis selle lavastuse märksõnadena kaua meeles püsivad. Pole mõtet kujutleda, et keegi sai tollal Venemaal olla vaba. Talupojad olid pärisorjad, mõisniku poeg kroonu ori ja tütardegi tulevik pidi olema seotud mõne sõjaväelasega. Aleksander Bakunini (Ain Lutsepp) tütarde saatus peegeldab spiraalina venivat naiste elu - Piret Kalda roosasse riietatud proua Bakunina märgib seda, mismoodi peretütred närtsima hakkavad.

Kõigest hoolimata on elu maal idülliline. Perepoeg Mihhail Bakunini (Tõnn Lamp) kroonust lahkumine lööb mõisniku kodusesse idülli mõrasid ja tekitab sädistavates peretütardes pisut segadust. Näitetrupp on suur ja episoodilisi tegelasi palju. Enamik ei paista eriliselt silma, kuid Tõnn Lambi Mihhail Bakuninist saab kiiresti peategelane, kelle kujunemist, muutumist ja arengut on hea jälgida. Parim on selles lavastuses aga Taavi Teplenkov - tema Vissarion Belinski on kui nukker külmetav kunstnik. Läheb südamesse ja võlub realistlikkusega.

Lavastus on kui mälupiltide kogum, mõjub Põrgulaval tuttavlikult-venelikult. Emotsionaalselt tekib sarnane tunne kui aastaid tagasi "Isasid ja poegasid" vaadates. Siin on valgust ja värvi, aga ka ärevust ja igatsust.

Elmo Nüganeni teise osa lavastus Draamateatri suures saalis on euroopalik - suurem ja avaram, üks neid lavastusi, kus suure saali lava täidetakse osavalt ära. Venemaal ja Euroopas on aeg edasi läinud, aga mida sajandi lõpu poole, seda ärevamaks läheb. Selle osa peategelased on Herzenid (Mait Malmsten ja Elisabet Reinsalu), kes saavad lõpuks ometi kauaoodatud loa Venemaalt lahkuda. Euroopa on otsingute ja revolutsioonide meelevallas. Ideid on nii palju, et siin-seal läheb katlas põrgukuumaks. Euroopa näib olevat Herzenite kurdile pojale pääsemine ja lahendus. Samal ajal on sinna kogunenud hulk juba eelmisest osast tuttavaid vene mõtlejaid.

Huvitav on, et kahes lavastuses ei mängi isegi peategelasi samad näitlejad. Kõik osatäitjad on uued. Ja veel huvitavam on, et kõik osatäitjad sobivad oma rollidesse. Aeg on ju uus ja inimesed justkui ajaga muutunud. Sinirohelises valguses on ootus ja lootus. Õrnad kardinad lisavad lavastustervikule ja inimeste hingedele haprust. Ilu talletub mällu ja ebaõigluse karjuv valu tahab hinge seest rebida.

Võib-olla on neis kahes lavastuses mõttetihedust palju ja see muudab jälgitavuse keeruliseks ... Ei tea. Mulle meeldis teine osa isegi rohkem, sest see mõjus nagu pildi kõige sügavamates nüanssides uitamine. See oli suur, tõeliselt suur lavastus. Sellesarnaseid ei olegi enam ammu olnud. Teisalt on marxismi mõttealged mulle mõistetavamad kui sellele eelnenud protsessid Venemaal. On imetlusväärne, et keegi (Tom Stoppard) on kirjutanud üheks teoseks kokku ühe sajandi, mis mõjutab inimkonda ikka veel. Teater elu peegeldajana on tänamatult väike, aga tunded kahest õhtust kuhjaga läbielamisi täis.

Laupäev, 1. märts 2014

"Kahe isanda teener", Ugala Salme kultuurikeskuses

Commedia dell'arte austajatel on jälle midagi vaadata, sest Carlo Goldoni "Kahe isanda teener" Ugalas on just see. Ugala noorte näitlejate töö tõestab taas, et neil on suurepärane ansamblitunnetus, mis on commedia dell'arte puhul hästi oluline. Kuigi pika etenduse esimene vaatus on pisut ebaühtlane, korvatakse see teises vaatuses kuhjaga, kui naeru pealt enam kokku hoida ei anna.

Esimeses stseenis peetakse sinjoor Pantalone kodus tütre Clarice pulmi. Kuna Claricele mõeldud peigmees sinjoor Federigo Rasponi oli surma saanud, võis Clarice abielluda oma armastatu Silvioga. Pantalone selle üle väga ei rõõmusta, aga tütar on vaja mehele panna. Ootamatult ilmub Federigo Rasponi teener ja teatab, et tema härra tahab Pantalonega kohtuda. Tekib suur segadus ja näitemängust kujuneb korralik eksituste komöödia, mida juhib pidevat nälga kannatav ja mis tahes võimalusest kinni haarav Truffaldino.

Uku Uusberg ja Martin Mill on trupis ainukesed, kes ei kuulu Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lendu. Iseenesest tundub see olevat lihtsalt juhus, sest kuigi Martin Milli Pantalone on lausa geniaalselt lahendatud vanamees (osatäitjat ei tunneks äragi, kui ei teaks) ja etenduse lõpus näogrimmist meeletu sahmimise tulemusel ilma jäänud Uku Uusberg Truffaldinona igati õige valik, säravad samavõrd ka teised. Adeele Sepa Clarice plaksutab naiivselt ja ootusärevalt ripsmeid, Rait Õunapuu Silvio mõjub roosas kostüümis küll Claricega harmooniliselt, aga veelgi mõjuvam on see, et ta ei püsi üldse püsti. Uskumatult palju kukub ka Pantalone pikali. Klaudia Tiitsmaa Smeraldina on küll harimatu, aga terane toatüdruk. Truffaldinol on kontrollimatu nõrkus kõigi teele ette sattuvate naiste suhtes. Kuna tol ammusel ajal naised meesteriideid ei kandnud, ei paista ka Truffaldino taipavat, et üks tema isandaist on tegelikult naine.

Ruuduliseks värvitud seinad ja põrandad, aga ka reisikohvrid loovad klounaadi meenutava keskkonna. Truffaldino kostüüm on nagu Jokkeril. Lavasügavuses õhkõrnade rünkpilvede taga mängib Jumal klaverit. Nii luuakse ühemõtteliselt ruum, kus inimesed tantsivad elu näitelaval Jumala pilli järgi. Tantsivad, nagu oskavad, ja ei ole puutumata ühestki inimlikust pahest alates rahaahnusest, positsioonist ja lõpetades liigsöömisega. Nagu heas komöödias, on käimalükkavaks jõuks ja eesmärgiks ühtaegu armastus. Armastuse pärast tekib päris palju segadust.

Noorusliku hoo ja lustiga mängitud lavastus on ajatu ja tänapäeva vaatajale esialgu ehk liiga lihtnegi. Tahaks ilmselgete faktide juurest kiiremini sündmuste juurde liikuda. Truffaldino ilmumine vallandab segaduste keerise ja aeg saalis möödub südamlikult lustides. Publik naerab ja tegijad naeravad. Meelt lahutav heatahtlik teater.

Pühapäev, 23. veebruar 2014

"Leping" - Märt Avandi ja Volli Käro koos laval

Möödunud suve hakul ma Rakverre Pätsi Sahvri pööningule "Lepingut" vaatama ei jõudnud. Sestap on ainult kiidu- ja tänuväärt, et esialgu suviseks teatriks mõeldud lavastused jõuavad tavarepertuaari. Slawomir Mrožeki näidend, Indrek Apinise väga õnnestunud lavastus ning Volli Käro - Märt Avandi duett on kuhjaga ära teeninud, et seda lavastust näeksid võimalikult paljud teatrisõbrad. Napi ja lihtsa kujunduse tõttu on etendust võõraski saalis hea vaadata.

Ühest küljest on Mrožěki tekst tuntavalt poolalik. See on igipõlisest ida-lääne vastasusest, kui kõrk kõrgest seisusest Magnus (Volli Käro) põlgab idaeurooplast Morisi (Märt Avandi). Teisest küljest on see aga vana ja uue maailma vastupidavusest, kohanemisvõimest. Kuniks Morisis on mingi eksootiline salapära, näib Magnus teenrit vähemalt huvitava uurimisobjektina käsitlevat. Kui aga selgub, et Moris on kõigest üks paljudest, lüüakse kaardipakk jälle segamini. Lavastuses saab Avandi näidata kogu oma karakternäitlejameisterlikkust. Volli Käro Magnus muutub hoolimata üha uutest ratsukäikudest üha väiksemaks ja väetimaks. On tunda, kuidas mõlemad näitlejad on materjali omaks teinud ja aktsepteerivad ka partneri rollitõlgendust. Nii pääsevad kõik teksti nüansid üksikult ja üldiselt esile.

"Leping" koosneb ülipeenest dialoogist, kus iga sõna on hoolega kaalutud ja igal osalauselgi on terviku suhtes oluline mõte. Üksnes väga head näitlejad suudavad sellest mängust meistriteose luua. Näidend sarnaneb kaudselt "Marquis d'artiste'iga", kuid "Leping" ei ole näitlemisest, vaid päris elust.

Magnus on otsustanud veeta ülejäänud elupäevad hotellis, kuid raha saab vist otsa enne kui elu. Ka ei ole tal enam teenrit, kes tundus olevat kaasmaalane, oma ametit ja kohta hästi tundev lakei. Aga võib-olla ainult ideaal? Uus teener Moris räägib veidra aktsendiga, kuid on kohe alguses Magnusele keeruline vastane. Vastavalt sellele, kuidas nende suhe areneb, väljendatakse laval võimupositsioone: alguses istub Magnus poodiumil laua taga, Moris seisab madalamal ja puhastab söögiriistu. Seejärel laskub Magnus Morisi juurde. Pärast "lepingu" sõlmimist on võim lõplikult teenri käes, kes tõmbab valged kindad kätte ja  võtab endale vabaduse otsustada lepingu täitmise aja üle siis, kui talle sobib. Lõpus saabub Moris nahktagis, vabaajariietes. Magnus on kaotanud viimsegi väärikuse, ilmudes hotelli vestibüüli hommikumantlis, närvid viimseni pingul, näljane. Lõplikult alistununa mõistab Magnus paratamatut seisusekaotust ja korraks võiks tekkida isegi tunne, et neist saavad sõbrad.

Mõlemad mehed otsivad elu ja surma peale sõlmitud lepingu mittetäitmiseks põhjuseid. Nad püüavad üksteist üle kavaldada, kuid kogu aeg on tunne, et teine on sammu võrra kaugemal. Samas ei ole surm üldse tähtis - kui Magnus on tunnistanud, et lepib idaeurooplasega, pöörab elu niikuinii uue lehekülje ja mõttekatked ei taha peast mitu päeva ära kaduda. Mu meelest vajaks näidend ka lugemist. Sõnu tehakse vähe, aga seda kaalukam on iga sõna eraldi ja koos võetuna.

Laupäev, 22. veebruar 2014

VAT Teatri "Faust"

VAT Teatri "Fausti" lavastuse žanr on määratletud kui "ekspressionistlik rännak Murnau, Goethe ja Marlowe ainetel". Väga täpne, sest kõike seda selles lavastuses ka on. Tummfilmiesteetika teeb lavastusest ühe huvitavama teatritüki Eesti teatripildis, kuid pärast seda, kui on nähtud filmikunstis tehtud austusavaldused tummfilmile - "Artist" ja "Elavad pildid" -, ei mõjunud tummfilmi kujutamine teatrilavalgi enam ootamatult. Olin just näinud ka Priit Võigemasti "Hamletis" viiteid Charlie Chaplinile. Siiski on VAT Teatri lavastus näide heast ansamblitunnetusest ja mängulisuse tõttu ka hästi põnev.

Jah, Goethe teose dramatiseering võib olla nii põnev, et mu kõrval, ees ja taga istunud gümnasistid olid väga suures vaimustuses kõigest, mis laval tehti. Ago Soots teeb Faustina väga kihvti rolli. See võimendub suhetes Mefistoga (Tanel Saar) kurikavalaks poisikesetembuks, kus Fausti ihad on nii iseenesestmõistetavad, et jääb ainult Mefisto kombel ohata, kui doktor liigse tarkuse ja tarmukuse tõttu suurt armastust otsib. Olgu parem pidu taevani.

Ülejäänud osades on Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Katariina Ratasepp mängib Margaretat, kes on küll rohkem saksa muinasjutu Gretchen ehk süütuse ja puhta armastuse võrdkuju ja kujuneb mängu käigus niivõrd mõjuvaks peategelaseks, et Mefistol näib korraks kavalus otsa lõppevat. Siiras armastus võidab ju kõige kurjemadki kavatsused?! Kuidas inimesed targa arsti kergemeelselt endi hulgast välja heidavad, siis jälle tagasi võidavad ja kuidas needsamad inimesed eksinud naisele andeks ei anna, on paradoksaalsel kombel vägagi tänapäevane.

Etendus algab "tehnilise viperusega", mille puhul juurdlen tegelikult ikka veel, kas see juhtus kogemata või oli planeeritud ... Kui oli lavastatud, siis minu arvates oli see tarbetu. Filmilint jäi seisma, kohmetunud näitlejad astusid rambivalgusesse ja publik jõudis mõelda, et mis siis nüüd ... Nii ehk naa, Katariina Ratasepa otsusel ja otsustavusel mängida ilma videopildita (?) on märgiline tähendus: me oskame Fausti loo ka ise ette kanda ega vaja moodsat tehnikat, kostüüme või keerulisi rekvisiite. Sünnib nappide vahenditega visuaalteater.

"Faust" jääb meelde ja võlub mängulisusega mustvalgel foonil, kui teatrinäitleja seisab silmitsi kaameraga - valguse ja varjudega. Leidlik ja ootamatu on, et laval olevad näitlejad liigutavad ainult suud. Hääl miksitakse lava kõrval pildiga kokku. Kõigest kõige olulisem on "Fausti" loo tänapäevaseks ja arusaadavaks tegemine. Seda lavastust pole põhjust karta. Tasuks hoopis juhust kasutada ja vaadata (kui juba ei tea), milles Fausti õnn ja õnnetus seisneb.

Ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedile vastanud kriitikud hääletasid "Fausti" 2013. aasta parimaks lavastuseks. Arvasin ekslikult, et 2012. aasta lõpus esietendunud lavastus ei kuulu aruandeaastasse. Aitäh anonüümsele selgitajale, et lähtutakse tetrihooajast, mitte kalendriaastast. Tegelikult mõistetav, sest muidu ei saaks ju ankeeti ajakirja detsembrinumbris avaldada. Samast ankeedist jäi silma aga veel üks üldistus, mille tõttu "Faust" jällegi kindlasti kuulub möödunud aastasse - ühes rütmis hingavad trupid. VAT Teatri rühmatöö on praegu täiesti omaette klass.

Kolmapäev, 19. veebruar 2014

Linnateatri "Hamlet"

Olen vist näinud nelja-viit "Hamletit". Mõni on eredamalt meeles, mõni on rohkem, mõni vähem meeldinud. Ja tegelikult ei ole mu jaoks kunagi eriti oluline olnud Hamlet kui selle loo peategelane. Oluline on hoopis lavastusterviku sõnum. Minu teatrimälus on Nüganeni lavastus Eestis (seni) ületamatu. Mõni aasta tagasi võlus ja kõnetas väga National Theatre'i "Hamlet". Priit Võigemasti ehk praegune Linnateatri "Hamlet" on iseäranis mõne rollilahenduse ja rõhuasetuse pärast igati õnnestunud. Nii mõtlikku Hamletit (peategelast) kohe ei mäletagi.

Alo Kõrve sarnaneb Hamletina pidevalt Charlie Chapliniga ja et viide oleks otsene, on hetkeks filmilinalt isegi Chaplinit poksiringis näha. Seejärel astub seni kõrvaltvaatajana muu õukonna pidutsemist jälginud Hamlet alla saali ja hammustab nagu muu seas katki sõprade ja sõbraks pürgijate topeltmängu. Temast paistab tarkust, intelligentsust, aga ka igavusest sündinud rahulolematust, vajadust eneseteostuse järele. Isa surm ei näi teda sugugi nii palju heidutavat kui ümbritsevaid inimesi iseloomustav ükskõiksus ja võimuiha.

Lavastuse tegevus on toodud möödunud sajandi algusesse, mil salapiiritusevedu ja alkoholikeeld olid aktuaalsed. See temaatika toob loo tervikuna kuningakojast madalamale, piirituseparuni mõisa. Õigemini, võitlus kuningatrooni pärast, nagu Shakespeare'il oli, ei ole siin nii oluline kui võitlus ühes ärivaldkonnas juhtpositsiooni saavutamise pärast. Polonius (Andrus Vaarik) osutub ettevõtmise tegevjuhiks, kes peab juhtima inimeste ja kauba liikumist. Mõte on praeguses korruptsioonihõngulises ühiskonnas väga aktuaalne ja mõjuks päris teravalt, kui tekstis oleks kärpeid tehtud peaaegu mustvalge värvi saavutamiseni. Ei oskagi öelda, kas praegune lahendus on hea või halb. Igatahes teevad parimad rollid just Andrus Vaarik ja Evelin Võigemast (Opheliana). Neid on nii üksikuna kui ka koos hea vaadata. Karakterid paistavad muude hulgast (olgu siis teklites tudengid või oligarhi lähem kaaskond) silma.

Igas "Hamletis" on stseenid, mis tuleb kindlasti kuidagi ära lahendada või lavastada. Margus Tabori kõnelused pealuuga tühjade viinakastide vahel on jäetud siin lavastuses sisse, kuid Claudiuse palvetamist asendab näo ja käte pesemine. Hamleti kohtumine isa vaimuga on nii realistlik, et oleks tahtnud peaaegu, et selgunuks, et isa polegi tapetud või surnud. Piirituseveo kontekstis ei tahaks süüd Claudiusele pannagi. Hamleti lavastatud näitemäng ei olnud usutav ega paistnud liigutavat eriti neidki, kelle ette peegel seati. Üksnes ema leidis, et peab pojale (igaks juhuks?) manitsuskõne pidama.

Ühest mõttest ei saanud ma algusest lõpuni lahti. Kummastav oli näha poole aasta jooksul teises "Hamleti" lavastuses Gertrudi osas jälle Epp Eespäeva. Need Gertrudid on küll väga erinevad ja ma saan ju aru, miks Eespäev suvises Roman Baskini lavastuses Gertrudi ossa passis, kuid paraku kahandas Linnateatri lavastuse nägemine nüüd suvise lavastuse tähendust ja mõju veelgi. Võigemasti lavastuses on Gertrud leebe lapsevanem, kes vaatab enamiku ajast vaikselt taamal ja loodab, et Hamlet ja Claudius leiavad ühise keele.

Meeldis, et Hamlet on mõtlik, mitte äärmuslikult paatoslik. Aeg on liigestest lahti niikuinii. Sellest mööda või üle ei saa, aga see tasakaalustav mõtlikkus, isegi tundlikkus näitas, et rahailmaski ei tohi inimest kõrvale jätta. "Hamletit" lavastatakse ju selleks, et igal põlvkonnal oleks oma "Hamlet". Nagu iga põlvkond peab omaenda kasvuvalu tundma. Selles lavastuses ei ole ahastavat emotsioonilaviini ja karjumist. On vaid äriilma pragmaatilised otsused, mis võivad tundlikuma natuuri tõepoolest hulluks ajada.

Laupäev, 15. veebruar 2014

"Armastuse kirjad" - Kuressaare Linnateater VAT Teatris

Kuressaare Linnateatri "Armastuse kirjad" on äärmiselt hästi mängitud väga eluline ja tõene lugu. Peeter Tammearu ja Piret Rauga duetis sünnib kaks suurepärast teatrirolli. Teise klassi lastest saavad alatiseks sõbrad, isegi armastajad, aga nad elavad kogu elu üksteisest mööda. Nende ühisosa on kirjades.

Kui tudengiealine Melissa kirjutab Andrew'le, et põhjus, miks neil midagi välja ei tule, on kirjades, kus luuakse endast hoopis teistsugune pilt, siis jäin mõtlema, et aastakümnete eest tavaline kirjade ja kaartide saatmise tava võib ju olla praeguseks kadunud, kuid virtuaalselt kujundatav identiteet ei erinegi nii väga. Kõik areneb ja juhtub lihtsalt palju kiiremini. Igatahes mõistab vaataja neid kahte inimest: nende elud on üksteisega tihedasti põimunud, kuid pärissidemeid sellest suhtest ei sünni. Kui üks jõuab kohale, on teine just välja läinud. Kui kujundada endale mõlema armastaja portree, selgub, et arvatavasti poleks ka ilma kirjadeta teisiti läinud. Katkisest perest, boheemlase hingega Melissa ja ühtehoidvast, armastavast perest, sihikindel Andrew saavad koos olla eelkõige oma kirjades, milles heidetakse teineteisele ühte ja teist ette, aga milles ka jagatakse oma rõõme ja muresid.

Epistolaarne näidend teeb lavastamisele ameerikalikult ettekirjutusi. Need muudavad mängimise lihtsaks, sest kirju ja kaarte tuleb lugeda, mitte ei pea neid peast tsiteerima. Ometi teeb Piret Rauk väga tugeva rolli. Ta on tabanud ära ühtviisi väikse lapse, teismelise, noore, eri vanuses naise olemuse ja tunded inimese vastu, keda sel naisel on oma elus väga vaja. Kõik teised tulid, olid ja läksid. Andrew jäi. Peeter Tammearu nohiklapse, edasipüüdliku noormehe ja kindlalt karjääri kujundava Andrew märksõna on kirjutamine. See meeldib talle ja muudab ta tugeva(ma)ks. Kõik oli õige kuni episoodideni ajal, mil Andrew'st oli saanud senaator ja Melissa võitles viimast võitlust kõigepealt laste, siis armastuse ja lõpuks iseenda pärast. Isegi selle näidendi tegevuse ajal kõlab uskumatult, et nende armulugu vaid ühe väikese skandaaliga päädis, aga olgu.

Lavastuse aluseks olev näidend räägib naise ja mehe viiskümmend aastat kestnud suhtest. Teineteisele kirjutatud päevikutes avalduvad lootused, unistused, võidud, aga ka pettumused ja kaotused. Ausamalt kui kellelegi teisele öeldakse asju, millest tihtipeale ka väga lähedased inimesed rääkida ei tihka. Andrew on küll enamasti kuulaja, kuid vajaduse korral ütleb temagi.

"Armastuse kirjad" on kahe inimese avaldatud elu. Vaataja tajub põhjuseid ja tagajärgi, näitlejad on tegelaste tunded hoolega lahti harutanud ja loonud seeläbi vanuse- ja kogemusetruu pildi. Ilmekas sissejuhatus juhib tähelepanu, et kirjapakki sirviti koos, teineteisest eraldi. Kirjade lugemise kaudu meenutamine on nostalgiahõnguline - ikka meenuvad päevad, mil kiri saabus. Peale selle lükkas iga uus kiri teist oma sihtidele lähemale.

Neljapäev, 13. veebruar 2014

"Nisa", Katariina Undi supertöö

Näitleja töö rolliga, rolli sisse minek avaldub VAT Teatri "Nisas" nii piltlikult, et kohe ei tule ühtki samaväärset võrdlust meeldegi. Meil näeb harva teatrit, kus iga detail ja liigutus on sekundi täpsusega paigas. Katariina Unt püüab vaataja tähelepanu ja kordagi ei teki võimalust !kungi naise loo juurest eemale minna. Näitlejanna hingestatud ja füüsiliselt keeruline mäng pöörab vaatajagi pilgu endasse.

Antropoloogia mulle väga meeldib, sest selle kaudu püütakse kultuuri kirjeldada, mitte hinnanguid anda, isegi mitte vastandada või võrrelda. Muidugi on kirjeldajad sageli oma kultuuris kinni, kuid "Nisa" aluseks olev Marjorie Shostaki raamat tundub Katariina Undi dramatiseeringu põhjal otsustades olevat erapooletu - üks aafrika naine räägib talle olulistest asjadest ja elusündmustest, meie jaoks peaaegu uskumatust pragmaatilisusest, aga see naine võiks olla ükskõik mis maalt.

Katariina Undi näitlejatööst peegeldub selgelt, kuidas ta on selle rolli loonud ja üles ehitanud - ikka nii, et iga fraas ja liigutus on hoolega valitud ja üksteise peale laotud. See võiks olla peaaegu eneseületamine, aga on hoopis Katariina Unt - näitleja, kes suudab alati erineda ja kelle puhul on ikka ja jälle, rollist rolli näha areng. Ta tuleb "Nisas" lavale, räägib aafrika naise lugu alates esimestest lapsepõlvemälestustest kuni viimaste eluvõimalusteni. Tühjal, vaid ühe puuga kujundatud laval jookseb silme ees film. Saalis on vaikne, sest kõik on nii põnev. Kui Nisa hirvevasikat taga ajab, on tunne, nagu vaataks National Geographicu filmi. Kui ta esimese lapse sünnist räägib, vaataks ikka nagu dokkfilmi. Kui sipelgad puud mööda üles ronivad, ronivad sipelgad selga mööda üles. Meestega astub ta dialoogi, püüdes jäljendada nende liikumist.

Tanel Rubeni muusikaline kujundus ja pillimäng taustal ilmestab Nisa lugu veelgi ja rõhutab täpselt kõiki varjundeid. Tervik on väga võimas. Iga hetk aafrika naise elus viitab hetkedele enda elus, ja seetõttu muutub kõik ühtäkki tohutult isiklikuks. Laval on üks inimene, saalis istuvad vaatajad saavad võimaluse vaadata iseendale ja inimeseks olemisele otsa. Väga-väga meeldis! Iga üksik detail ja kogu lavastus. Kultuuriülene.

Reede, 7. veebruar 2014

"Leegionärid" - Rakvere Teater NO-teatris

Madis Kalmeti lavastajakäekirjas on praegu midagi, mida kipun juba tingimusteta armastama. Tiit Aleksejevi teksti sügavus on muidugi kõikvõimas, sest Rakvere Teatri "Leegionärid" oli ühtaegu sügav ja puudutav. Sõja- ja eluteema ei olegi veel ammendunud, oli mu üllatav tõdemine nendel hetkedel, kui suutsin salamisi peopesi küünistades ja huulde hammustades pisarad silma tagasi valguma sundida.

Lavapõrandat katab suur riideräbal, mis lehkab õli, vere ja põlenud maa järele. Veskikivile tuleb istuma Suur-Einar (Tarvo Sõmer) ja räägib loo lapsepõlvest, vennast, isast, endast ja elust. Tarvo Sõmeri roll raamib kogu lavastust ja õigupoolest on temas leegionäri võib-olla rohkemgi kui kolmes 1944. aastal Sinimägedes võidelnud mehes (Erni Kask, Margus Grosnõi, Mihkel Kabel) kokku. Kummitama jäi Einari küsimus, et miks see sõda temal elada ei lase? Ta kuulub ju põlvkonda, kes pole tegelikult sõda näinud. Miks isegi meie ei saa ilma sellele sõjale mõtlemata elada, kuigi oleme juba teab-mitmes põlvkond? Võib-olla näiteks seepärast, et üks kümneaastane tüdruk oli surnud meeste taskutest märkmikud kokku korjanud ja oma koolivihikusse nende meeste nimed üles kirjutanud? See olevat ainus säilinud märge nende surmast, kirjutab Tiit Aleksejev kavalehel.

Kolm legionäri on jäänud lahinguväljale uitama. Tegelikult pole nad lihtsalt saanud veel üle silla minna. Nendevahelisest vestlusest jääb meelde hõõrumine. Eks elamata elu pärast. Igaüks talub seda pisut erinevalt, aga dramaturgiliselt on kindlasti märgiline, et Andrei seisab ja vaikib kaua. Ema (Terje Pennie) räägib kõik südamelt ära ja vend tuleb ja ütleb, kuidas tema asju näeb. Alles siis teatab Andrei, et temast pidi saama linnadeehitaja. Saksakeelne raamat oli täitnud piibli osa. Oleksin tahtnud pärast Einari käest küsida, kas tema teab, mis sellest raamatust lõpuks sai?

Inimesed vajavad kangelasi. Eriti tänapäeval, kui meedial on võimalus neid tohutu kiirusega suureks ja vägevaks vormida. Selles kõverpeeglis jääb tavaline inimene hästi väikeseks ja tema elu keerdkäikudest ei olegi nagu midagi rääkida. Ometi ilutses Einari käel ennesõjaaegne kell, mille poeg oli talle antikvariaadist ostnud. Kes oli see kunagi kohatud KGB-tegelane, kes oma kella sinna antikvariaati oli viinud? Kuidas ta selle kella üldse saanud oli?

Ei, ma ei eita, et see kõik oli väga kurb. Taju kõige tugevamad mehhanismid hakkasid tööle, vajutasid tugevama jõuga õrnadele kohtadele. Vastukaaluks mõjus aga Narva kui tegelane selles loos hoopis teisel tasandil. Kunagi lugesin vist intervjuud näidendi autoriga. Seal ütleb tema ka, et see näidend andis talle võimaluse kirjutada Narvast - linnast, mis on ära unustatud. On jah! Andrei ja isa käik raamatupoodi ja Andrei mälestused mängimisest bastionikäikudes tuletavad taas meelde, et Narva erines kunagi väga kõvasti sellest kujutlusest, mis meil praegu Narvast on.

Nii kahju oli, et NO-teatri saal oli seekord pooltühi. "Leegionärid" ei ole mingi tavaline sõjaasi. Siin on kõvasti sisu ja sügavust, sest eesti mees tuleb, istub ja mõtleb. Näe, pika eluaja lõpus on tal järsku midagi öelda! Nagu Einaril. Peaks vaatama!

Kolmapäev, 5. veebruar 2014

VAT Teatri "Karin ja Pearu"

Tammsaare "Tõe ja õiguse" Karin on ilukirjanduslik tegelane, kes on mu konkurentsitu lemmik. Ajapikku on muutunud ehk ainult tahud, mida ma tema juures rohkem armastan. "Karini ja Pearu" lavastus sündis VAT Teatris Karini osatäitja Katariina Undi soovil, kuid ilmselt mitte päris selline, nagu nimitegelane kujutles.

Andrus Kiviräha kirjutatud "Karin ja Pearu" portreteerib "Tõe ja õiguse" kahte tegelast. Aare Toikka lavastuse muusikalises kujunduses kasutatud sama motiiv, mis oli ka Nüganeni "Karinis ja Indrekus", tekitab võõristusmomendi. Vaataja läheb justkui pildi sisse, kus ta jääb silmitsema kahte inimest. Need kaks jäävad kohvikulaua äärde juttu rääkima.

Kuna mul on "Tõe ja õiguse" neljas osa peaaegu peas ja kujutlus Karinist selgepiiriline, tahaksin keskenduda selles tõlgenduses Pearule (Raivo Trass) ja kelnerile (Meelis Põdersoo). Kelner on siin kõrvaltegelane, kelle ülesanne on külastajaid joodava ja söödavaga varustada, kuid kellel avaneb üheks hetkeks võimalus rääkida lapsepõlves ootamatult saadud vabast päevast ja kahekümnest kopikast. Sellest loost paistab inimese suutmatus hinnata seda, kuidas kas või väikesed rütmist kõrvalekaldumised loovad olukorra, kus inimene kaotab kergesti pea ega oska harjumuse jõule kuidagi vastu seista. Põdersoo lahendab oma osa lihtsalt, põlastades maameest ja oodates intriigi, mis Karini vabameelsust arvestades võib ju kusagilt tekkida.

Pearuga on asi segasem. Täpselt nagu raamatuski. Kohvikusse sisse marssiv purupurjus Pearu räägib valju häälega ja mõjub esimese hooga eemaletõukavalt nii Karini kui ka vaataja jaoks. Karin pole niisuguste inimestega harjunud, vaataja tunneb ülemängimise pärast hirmu. Mõne minuti pärast saab Pearu kaineks, sest selgub, et tema vestluskaaslaseks on naabrimehe minia. Viin enam pähe ei hakka ja kaks üllatavalt sarnast tegelast puistavad teineteisele südant. Ikka nii, et nemad ei saa ilma, et elus midagi põnevat ei juhtuks ja et igatsus juhib käike. Pearu proovis elus kuidagi lihtsamalt läbi ajada, mõistmata, et ilma suure pingutuseta ei tule tegelikult midagi.

Karin jääb kuidagi tagaplaanile. Ei, ta meeldib mulle ikka! Võib-olla on viga minus, sest ma lasen sellel lool avaneda Pearu kaudu. Karini rolliks on Pearu väiteid kinnitada ja omalt poolt täiendada. Temas on siiski midagi, mis Pearu Murakagi mõistmisest kauge kaarega üle käib. Karini naiivsus on isegi maamehele liiast, aga Karini julgus on imekspandav.

Sel päeval pidid kohvikusse tulema ka Karini sõbrannad. Miks nad tulemata jäid? Kui Karin ja Pearu oleksid Tammsaarel ka niimoodi kokku saanud, kas siis oleks raamatus midagi muutunud? Eh, Kivirähk oskab! Lavastuses on sellesse materjali mu meelest liiga pealiskaudselt suhtutud, aga head näitlejad loovad teose, mida on väga hea vaadata, ja eneseksolemise mõttelõng muudkui jätkub.

Pühapäev, 2. veebruar 2014

"Offline" - Linnateatri noortekas Hobuveskis

Vana maja ülemisele korrusele kogunevad noored näevad esimest korda üksteist päriselus. Seni on nad olnud vaid virtuaaltuttavad, kelle ühisosa on strateegiamäng. Nüüd liigutakse uuele tasandile, kus virtuaalmaailmale lisandub pärismaailm. Linnateatri "Offline" on põneva sisuga noortelavastus, mis käsitleb selliseid teemasid nagu mängusõltuvus, armastuse puudumine ja muidugi virtuaalelu tõe pähe võtmine.

Hobuveskisse kujundatud saalis torkab silma kogu seina kattev raamaturiiul. Loomulikult ei loe neid raamatuid keegi peale vaimupuudega Patricku (Tõnn Lamp), kelle tase arvutimängudes küündib vaid "Vihaste lindudeni". Tema lemmikraamat on "Ameerika psühhopaat", mis kompenseerib talle venna ja venna virtuaalsõprade mänguelu. Tema lemmiktegelane on Puhh, kes väärtustab üle kõige sõprust. Tõnn Lamp kujutab tundlikku tegelast täpsete žestidega ja osutub pealtnäha kõrvaltegelasena vaataja jaoks hoopis selleks, kelle suhestumine ülejäänutega lisab lavastusele sügavust.

Etenduse ajal juhtuvate sündmuste ajendiks on mängujuhi ehk Masteri korraldused, mille ülim eesmärk näib olevat kellelegi veel administraatori õiguste andmine. Strateegiamäng toimib veidra meeskonnatöö mudelina. Igaühel tuleb täita parimal võimalikul moel talle antud ülesannet, ainult et reeglid ei luba oma osast mängus rääkida. Keegi ei tea, kes ja kus on Master. Soov sihile jõuda on tegelastel erinev. L5_87 (Kaspar Velberg) on rikka ema poeg, valmis vahendeid valimata võidu poole liikuma. Lizett (Liis Lass) ei usalda eriti virtuaalmaailma, kasutab valefotot, arvutisõpradega kohtuma ajendab teda eelkõige uudishimu. -rax- (Märt Pius) naudib mängu ilu. Mu meelest elab ta päriselus hoopis teisel level'il. Nii näidendis kui ka lavastuses oli ta mu lemmiktegelane ja Märt Piusi osatäitmine oli samuti äärmiselt õnnestunud. Elis (Maiken Schmidt) ja Pärtel (Priit Pius) tunduvad olevat (olnud) paar, kuid ilmselt ainult virtuaalselt. Elise saabumine üllatab Pärtlit.

Kes need noored tegelikult on, jääb selgusetuks. Millega nad tegelevad? Kui vanad nad on? Näib, et neil ei ole muud elu peale selle ühe strateegiamängu ja mõne peo, mille järelkajana kostub aeg-ajalt "Ma olin siis purjus!" Kust pärineb üldse komme, et kui ollakse purjus, võib öelda lihtsalt "Tsurr!" ja end ka elust välja logida? Neid kahte peamist fakti arvesse võttes ei saa tegelased olla väga noored, aga täisealisi on nii suurel hulgal keeruline sellisena kujutleda, et näidend piisavalt intrigeeriv oleks. Sestap seatakse mängusõltuvus justkui eelduseks ja päriselult võetakse võimalus virtuaalelule konkurentsi pakkuda. Aga kus meil need strateegiamängusõltlased on? Igatahes on neid piisavalt vähe, et muuta niisuguse kohtumise võimalikkus vähetõenäoliseks. Mis on muidugi jälle hea.

Teatavas mõttes on näidendis kindlasti realistlikkust ja loo moraal, mille sõnastab päris kenasti -rax-, kui ütleb lõpus, et "On üks inimene, kes ei pea seda mänguks", on kahtlemata kõnekas. Kontrolli alt väljunud, virtuaalsusest alguse saanud pidusid on olnud ju küll. Tahaksin väga uskuda, et selle loo tegelased ei ole ainult robotinimesed, vaid et neil on töö, kool, sõbrad, pärismured ja pärisrõõmud, aga ... Lizettil ei paistnud olevat kodugi. Miks? Virtuaalne identiteet ei sunni küll profiili nii põhjalikult kirjeldama ega eeldagi seda tegelikult, ent sellel uuel level'il ei saa ju välistegureid arvestamata edukas olla - mängus ja elus kehtivad eri reeglid. Et mitte keegi seda ei mõistnud, muutus kogu lugu ebausutavaks.

"Offline" kulgeb siiski väga põnevalt ja näitlejad on head. Nii mõnedki lavastuse detailid meeldisid väga. Alustades raamaturiiulitest ja mängu ideeks saadud ilukirjanduslikust kogemusest. Häiriv-valusaks muutus näiteks koht, kus Patrick meelitati kappi ja unustati sinna mõneks ajaks. Kõnekas oli seegi, et keegi ei helistanud politseisse. Lõppude lõpuks tuli noortele korraks arvutist või telefonist väljalogimine ju ainult kasuks. Nii et minge teatrisse!

Reede, 31. jaanuar 2014

"Leke" Draamateatris

Kolmas Jordi Calcerani näidend ei üllata enam suurt millegagi. Sisu, struktuuri ja keerdkäikude poolest sarnaneb "Leke" pigem "Grönholmi meetodiga", mis loob eeldused heaks komöödiaks, mitte palaganiks nagu "Cancún", kuid pärast etendust riidehoius kogemata kuuldud kommentaar - "mage" - iseloomustab vist parimal võimalikul moel nähtut ka minu jaoks.

Merle Palmiste oli selle õhtu täht. Mängis (loe: näitles) väga hästi, ja kuna roll võimaldas peeneid taktikalisi "trikke" teha, siis tegelikult jääb Carmeni valitud pool viimaste sekunditeni selgusetuks. Professionaal kahes mõttes - näitleja ja petturina. Jan Uuspõld tagasiastunud energeetikaministrina pakub Palmistele muidugi head partnerlust (jälle kahes mõttes). Nii et kui öeldakse, et komöödia teevad näitlejad, siis Palmiste ja Uuspõld suudavad seda igal juhul.

Ülejäänud rollidega on asi keerulisem, sest mina küll ei suutnud leida ühtki põhjust, miks Manolot pidi mängima Lauri Kaldoja ja Marianot Sulev Teppart. Manolo, nagu teda kirjeldasid Carmen ja Yolanda (Marta Laan), olevat jõhkard, aga kui ta ilmus välja palgamõrtsukana ja rõhutas korduvalt, milline professionaal ta on, tundus, et selle tüübiga on võimalik kõiges kokkuleppele jõuda. Jõhkrust küll kusagilt ei paistnud, rääkimata professionaalsusest. Lausa imekspandav, et kogenud poliitik (!) nii palju vaeva pidi nägema! Oma osa on siin kindlasti ka tekstil. Mariano paistis ilmselgelt liiga noor, et olla Carmeni isa, täielikult halvatud ja vedelikutoidul. Ja elada nii kuu aega selles katalaani ökodisainmajas!? Yolanda meeldis prostituudina rohkem ja mõjunuks ehk kihvtimalt, kui oleks kõnemaneeri säilitanud. See oleks vast rohkem rõhutanud nn oma-klassi-kaabakaid. Mitte et labane püstoliga vehkimine ja raha pommimine eliitprostituudile eriti iseloomulik oleks.

Mööngem, et "Leke" on äärmiselt eluline ja aktuaalne. Kui lavastustervik oleks parem, soovitaksin seda retooriliselt meie poliitikuil vaadata. Praegu jääb teater elule alla. Võib-olla elu ongi nii keeruliseks läinud, et seda on raske üle mängida? Igatahes jah, küsimus, kes kellele koti pähe tõmbab, püsib õhus viimase minutini. Huvitav on seejuures, et kõik teavad ju reegleid. Mäng on aus, sest kõik teavad, et vastasmängijad on petturid. Väikestest kelmidest saab aru, sest nende mängud ongi niisugused lihtsa raha saamise lootusel põhinevad, aga (endist) poliitikut on raske mõista. See tuleb nüüd küll näidendist, aga näib, et ta alahindab oma vastaseid. Sügavama teksti puhul koorunuks siit välja ehk valitseva klassi eluvõõrasus. Praegu jäi see igatahes tähelepanuta.

Vaadatav, ja võib-olla meeldiks rohkem, kui ei oleks "Grönholmi meetodi" kogemust. Autor kordab end, räägib lugu põnevalt, aga detailid jäävad tähelepanuta. Et mitte lõppu ära rääkida, ütlen ainult, et minu meelest võinuks lugu lõppeda siis, kui Carmen ja poliitik kohvritega uksest välja läksid. Võib-olla mulle lihtsalt meeldivad õnnelikud lõpud rohkem ...

Neljapäev, 30. jaanuar 2014

"8 armastavat naist", Rakvere Teater Tallinnas

Ilmselgelt olin vales kohas. Ma lihtsalt ei ole Rakvere Teatri "8 armastava naise" sihtrühm. Vene Teatri saalis on talvel kohutavalt külm ka. Aga see ei lugenud, sest suurte punaste pleedide virnad ootavad tänulikke külastajaid saalinurkades toolide peal. Lihtsalt see prantslase komöödia oli nii igav.

70-80ndatel võiks midagi niisugust ehk mängida, aga praegu ... Püüdsin alguses kujutleda, et prantslastele võiks selline nali iseenesest ju täitsa peale minna, aga üha selgemaks sai, et praegune lavastus ei meeldiks ka neile. Eili Neuhausi lavastuses puudub prantslaslik peen elegants, aga mis veel halvem, puuduvad karakterid. Pole mingit vahet, kes on tudeng, kes teismeline, kes ema, kes vanaema, kes teenija. Sama hästi võinuksid kõik tegelased keskpõrandale kokku tulla ja lugu rääkima hakata. Detailid, nagu näiteks see, et peretütar jõudis juba eelmisel päeval kohale, et isalt raha pommida, olid või muutusid siin lavastuses "uurimise" seisukohalt viiendajärguliseks. Et ühelgi naistest kõrvaltoas tapetud mehest kahju polnud, see oli rahalist olukorda ja komöödia ainest arvesse võttes isegi mõistetav, aga lõpus deklameeritud "lahendus", see tähendab jutt muinasjutust ja põgenemisest ja millest kõigest veel kõlas esiteks koledalt ja amatöörlikult, teiseks pani lihtsalt õlgu kehitama, sest kahe vaatuse jooksul ei olnud see kemplemine ja edasi-tagasi jooksmine mind eriti kellelegi kaasa tundma või elama suutnud panna.

Ainus hea asi kogu lavastuse peale oli Ülle Lichfeldti mäng. Tema oli Augustine'ile vähemalt karekteri loonud ja paistis ülejäänud seltskonnast seetõttu mitmeti silma. Ines Aru on hea komöödianäitleja. Oli nüüd ka täpselt samasugune nagu alati. Vabandust, aga ülejäänud kas lugesid oma teksti ette või püüdsid veidrates asendites vääneldes iga hinna eest publikut naerma ajada. Vist õnnestus ka natuke, kuigi mina mõtlesin peaaegu kogu esimese vaatuse, kas mul on ikka vaja siin olla ... olen ju täiesti vales kohas ... see ju ei meeldi mulle. Tasapisi harjusin vist ära ja teki sees hakkas soe ka. Teise vaatuse algus oli justkui parem, aga arvatavasti kujutasin endale seda ette, meeldis nii mõelda.

Hoopis rohkem tundus, et näitlejatele endile see materjal ei meeldi. Proovin mõista, et selliseid näidendeid ja nende järgi tehtud lavastusi on ka vaja, aga see ei põhjenda kehva lavastust ja (sellest tulenevat) kehva mängu. Võõras saal ei pruugi ka hästi mõjuda, aga "8 armastavat naist" on lavastatud ju eesmärgiga, et saaks kõikjal mängida, sh väiksemates rahvamajades. Kusagilt lugesin, et  lavastusprotsessi käigus oli trupp käinud lasketiirus, kus lavastaja rääkis, et tema kardab tulistamist ja püsse ja et tal on tegelikult raske kujutleda, et ta lavastab nüüd paugutamisega näidendit. Miks ta seda siis lavastas? Püstolid oleks saanud täitsa vabalt ära jätta. Seda enam, et mees magamistoas oli tapetud noaga selga.

Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Kadunud sõbra juhtum

Kui pärast pikka intro't lina lae alla ära kadus, muutus reaalsus unenäoks. Taevatrepp on vaieldamatult üks ägedamaid asju, mida Eestis lavakujunduses näinud olen. Inimesed, kes polekski nagu meie ajast pärit, räägivad väärtustest, otsivad midagi, mis meid ühendab. "Kadunud sõbra juhtum" oli ootamatult originaalne.

Sissejuhatus oli küll pikavõitu, kuigi filmi oli ääretult huvitav vaadata. Niipea kui kardin või lina eest ära tõmmati, avanes hoopis teistsugune, ja mõistatuslikum, maailm. Lavastuse väga suur pluss on kujundus. Isegi publik istub teistmoodi kui tavaliselt. Kostüümid ärgitavad mõtlema vastandlike asjade üle: esiteks sellest, et ajastu, kust tegelased pärinevad, oli ju õilsate tunnete ja tegude aeg, ja teiseks sellest, et ajastus, kus need praegu on, on õilsatest tunnetest saanud unistused. See muidugi ei tähenda, et selliseid tundeid ei otsitaks, et neid ei vajataks.

Sõprusega on keerulised lood, sest aeg-ajalt selgub ikka, et üks või teine sõber on kaugeks jäänud, ära ununenud, kuhugi ära kadunud. Igaühe oma Linnuteel käia pole kerge. Isegi Tallinn on mõnikord liiga suur.

Piiripealne sisu ja mäng sunnib etendust hoolega jälgima, ja kogu aeg kaasa mõtlema või vähemalt järje peale saama. Kõigepealt nuputasin, et mis nendega seal klaustrofoobilistes käikudes ometi juhtus, siis sain aru, et liiga palju ei tohi seoseid otsida. Etendus läheb omasoodu edasi ja jube kahju, kui midagi vahele jääb. Nii et jäin lihtsalt mängu jälgima. Näitlejatel oli võimalus tuua välja endast parim. Enim meeldis siiski külaline - Lauri Lagle. See, kuidas ta moodustas duosid Mirtel Pohlaga, aga ka Gert Raudsepaga, oli realistlik. Eriti hea oli jutt, mida ta rääkis lõpus videos, kui Mirtel teda tööst rääkima ärgitas. Mitte et seenevedelik ideaalseim kontrastne komponent oleks, aga eri maailmu see ometi võimendas. Marika Vaariku süsimust sifoon värviteleri ees mõjus igavikuliselt. Ta tõusis vaid mõnel harval korral püsti ja siis ka kohe taandus. Aga Rasmus Kaljujärvest ei saa hästi vormida seda tüüpi, kes ta seal oli. Tal on nii hirmus soe pilk ja romantiline püstol mõjub nagu kallis kingitus.

Ega tea, millest ja kas ma üldse aru sain, aga kogu aeg oli huvitav, isegi äge vaadata, ja mõjus oli ka. Kahtlustan, et Taavi Eelmaa oli kirja pannud rohkem kui looks vajalik. Lavastas sõber Juhan Ulfsak. Küllap neil on kõigele seletus. Igatahes mulle meeldiksid sellised sõbrad, keda mängisid lõpus lippudestseenis Rasmus Kaljujärv ja Gert Raudsep. Teistmoodi, aga hea. Pealegi kuulub "Kadunud sõbra juhtum" nende etenduste hulka, mis hakkavad alles natukese aja pärast näitama, missugune nende tegelik mõju on. Mitu päeva on möödas, aga nähtud etendus justkui kasvab mu sees. Lõpuks läheb lipp taevatreppi mööda üles.

Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Sokrates. Pidusöök Prytaneionis

Näitlejad kutsuvad VAT Teatri lavastuses "Sokrates. Pidusöök Prytaneionis" vaatajad demokraatia hällilinna Ateenasse, et rääkida sündmustest, mis eelnesid 399. aastal eKr vanakreeka mõtleja Sokratese üle peetud kohtuprotsessile. Muidugi ka kohtuprotsessist ja surmamõistetu endale soovitud karistusest käia alles jäänud elupäevadel iga päev Prytaneionis pidusöögil.

Mehe jaoks, kes ei pidanud end nii targaks, et teiste õpetamise eest raha küsida, oli külluslik pidusöök kahtlemata karistus. Mehe jaoks, kes iga päev oli agoraal ateenlastele rääkinud voorustest ja õiglusest, ei olnud see aga võimul olijate arvates mingi karistus. Seda, et võimu ja vaimu koostöö võrdsetel alustel ei toimi, nägin hiljuti Draamateatris "Kollaborantides". Seda, et võimu ja vaimu koostöö ka demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul ei toimi, nägin nüüd siin. Vana-Kreeka demokraatia erines tänapäevasest arusaamisest demokraatiast, kuid "Sokratese" lavastus võimaldab lihtsa ja leidliku piltlikkusega vaadata enda sisse ja enda ümber nii, et tekib tundmine, justkui oleks juurte juurde tagasi läinud ja taas meelde tuletanud, kes ja miks me oleme. Juhtub ju ikka, et pärast pikka pusimist on targem kõik kõrvale visata ja uuesti otsast alustada. "Sokrates" pani selliste asjade üle mõtlema.

Narelle Sissonsi ja Pille Kose kujundusega, kus seinu ja treppe katab liivakivivärvi kangas, luuakse tõetruu meeleolu agoraast, kus publik muutub justkui linnarahvaks. Kostüümidega rõhutatakse antiikset olustikku veelgi. Riided olid Vana-Kreekas väga olulised inimese positsiooni näitajad. Lavastuses on kostüümide vahetamine ja muutmine tehtud nutikalt lihtsaks, mis kompenseerib esitist eri tegelaste paljususest tingitud segadust. Peagi saab selgeks, et massist paistavad välja üksikud. Eesriide tõstmisega sõidab vaataja ajarongis minevikku ja lae alla rippuma tõstetud pärandipall koondab kõik lõpuks jälle kokku. Mõistmiseks ja mõtestamiseks saame kasutada oma teadmisi.

Võlub, kuidas Raivo Trass edastab Sokratesena oma mõtteid. Rahvas kuulab paljasjalgse vaiksel häälel rääkiva mehe sõnu ja süda hoiab tema poole. Võimu masinavärk leiab aga tee ka rahva südamesse, manitsedes parima oraatori abil filosoofis kahtlema. Ega praegugi teisiti pole: käsi peseb kätt ja igal häälel on kaal. Vana-Kreekas kaaluti küll musti ja valgeid ube. Sokratese vaikne kuju jätab osavalt õhku küsimuse, millal on õigus poolehoidjate nimel võidelda? Või lausa, et kas üksik inimene peabki kellelegi korda minema?

Enamik tegelasi kehastuvad ja ilmuvad lühemateks ja pikemateks stseenideks. Margo Tederi kanda on Ateena üliku Demagogos Anytose roll. Teiste kanda on mõni üldistatavam, mõni konkreetsem osa. Meeldejäävamad on Katariina Undi teisenemised: kohtunik, Demagogose raiskuläinud poeg, aga eriti Sokratese naine. Naise ahastus ja mure on nii tuttavad. See ahastus pole kahe tuhande aastaga üldse muutunud, kuigi naine peaks tänapäeval sõltumatum olema.

Kokkuvõttes tõeliselt meisterlikult tehtud lavastus. Vaatajale jääb teksti sügavuse tõttu mälestus kvaliteetselt veedetud ajast ja jälle natuke sirgemaks triigitud elu, sest sassi läinud lõngajupp sai lahti harutatud. Eriliselt hea meel on, et Aare Toikka võttis ise kätte ja kirjutas materjali näidendiks.

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

"Külaline" Draamateatris

Lasin end imelikest arvamustest kõigutada ega kiirustanud kohe "Külalist" vaatama. Aga sügisel kuulsin siit-sealt üllatusest kiitvaid arvamusi. Kuni umbes nädal aega tagasi muu jutu sees jälle öeldi, et "Külaline" on hea. On küll jah! Tänu võlgneb Ingomar Vihmari lavastus eeskätt muidugi Éric-Emmanuel Schmitti tekstile. Rein Oja ei näe ka just väga sageli laval, veel vähem näeb teda koos Tõnu Ojaga.

Näidendi aluseks on 22. aprilli 1938. aasta õhtul ja öösel Viinis doktor Sigmund Freudi kodus aset leidnud reaalsed sündmused. Freud (Rein Oja) ei lahku kordagi lavalt, peab kõhklusi täis dialoogi külla tulnud Tundmatuga (Tõnu Oja). See on näidendi autor sõnul (nagu kavalehelt lugeda võib) Jumala ja Jumalasse mitteuskuva psühhoanalüütiku heitlus. Vihmari lavastuses on Tõnu Oja roll aga üles ehitatud nii, et kuni lõpuni pole selge, kes doktor Freudi vestluspartner ikkagi on. Seda enam, et lõpus jääb peategelane töölaua taha tukkuma. Võib-olla oligi uni, viimane katse alateadvuseski mõista, kes on Jumal maailmas, kus õiglust ei ole, aga ülekohus karjub inimeste pealuudest läbi?

Rein Oja oli nii oskuslikult grimeeritud, et kui poleks teadnud, et just tema mängib Freudi, poleks ma teda ära tundnud. Isegi hääl oli võõras. Super! Tõnu Oja Tundmatu seevastu oli tavaline, nii tavaline, et teda võiski vaadata peaaegu kui ilma rollimaskita. Mänguline maneerlikkus rõhutas pigemini Jumala kohmetust kellegi kehas või kujuga olemisest. Freudi tütart Annat mängib Kleer Maibaum. Sellest rollilahendusest on natuke kahju, sest praegu jäi Anna liigagi markeerivaks tütreks, kes viiakse ülekuulamisele. Lavastus sellest tervikuna midagi ei kaotanud, kuid võitnuks veelgi, kui Anna segadus ja tarkus selgemini välja joonistunuks. Natsi mängib Roland Laos. Tüüpiline nahkmantlis ja -kinnastes gestaapojooksik.

Näidendi sisu on siiski Freudi heitlus Tundmatuga ja "kõrvaltegelastena" piisab akna tagant tänavalt kostuvatest häältestki. Freudil õnnestub mõjutada gestaapo tentsiku alateadvust, kui ta osatab selle palju kõveramale ninale kui tema enda oma ja näitab samas vanaisa pilti. Mitte midagi pole maailmas muutunud, sest väiksed mutrikesed on endiselt süsteemi vastu jõuetud. Annal oli õigus. Iseasi kas analüüsivõime kompenseerib väiklusest tingitud käsuliinis millegi muutumist.

Ka kõige suurem inimene muutub rumaluse keskel abituks. Etenduse üks mõjusamaid kohti on see, kui Freud palub Tundmatut: "Aga tee ime!" Milleks küsida väikest imet, kui väljas on vaja suurt ja põhimõttelist imet? Kimp lilli on tobe. Sellest saab isegi Freud aru.

"Külaline" annab järelemõtlemiseks palju ainest. Ootamatu saalipaigutus näitab mitte ainult Freudi kabinetti, vaid ka teisel pool lava istujate-vaatajate nägusid. Paksud punased sametkardinad lisavad illusoorsust, kuid rõhutavad samas tihedalt kinni kaetud aknaid, eemaldumissoovi ümberringi valitsevast ebaõiglusest, julmusest ja jõhkrusest.

Laupäev, 25. jaanuar 2014

"Orvud" Draamateatris

Niisugust võimalust ei saa mööda lasta, kui ühel laval mängivad korraga Pääru Oja, Ivo Uukkivi ja ... Sten Karpov! "Orvud" on kui neile kirjutatud. Ja seda saab vaadata Draamateatri väikses saalis.

Heakene küll, Phillip (Pääru Oja) ei pea ilmtingimata nii habras, plastiline ja haavatav olema (hea tegelikult, et oli just niisugune) ja Haroldit (Ivo Uukkivi) võiks kehastada ilmselt ka mõni teine, aga Sten Karpov oli Treati osa jaoks põhjendatult Pärnust kohale kutsutud. Raske on praegu kujutleda selles hirmus vara lapsepõlvest ilma jäänud noormehe rollis kedagi teist.

Tänu Pääru Oja imelisele ümberkehastumisele ja suurepärasele rollilahendusele oli alates esimesest poolest minutist selge, et järgneb valusa elu lugu. Kõiges oma suurest vennast sõltuv, ometi väga abitu ja hirmul Phillip oskab ja tahab unistada ja näeb pisiasjades tumedate ribakardinate vahelt päeval paistvat päikest. Ta armastab süüa vaheldusrikkalt, kuid peab leppima tuunikalakonservi ja Hellmanni majoneesiga. Ta tahaks, et postiljon tooks talle National Geographicu, kuid peab leppima telemängus võidetavate auhindade vaatamisega. Ta tundub nii abitu ja väike. Nagu laps, kellel pole olnud võimalust suureks kasvada.

Phillipi vanem vend Treat on tarmukas noormees, kes ei karda midagi ega kedagi. Ta tunneb vastutust noorema venna ees, olemata aga kogenud vanemlikku hoolt ja armastust, teeb nii, nagu talle õige tundub. Väikevend saab alalõpmata karistada, aga Treati vales käitumises süüdistada ei saa. Temale langes kohustus ja ta võttis vastutuse. Võitleb nagu panter oma venna eest. Kumbki ei suuda ema vanu riideid minema visata. Phillip võib-olla sellepärast, et tal on neid vaja, Treat võib-olla sellepärast, et siis ta saab kujutleda, et ta ei vastuta kõige eest päris üksi.

Kord tassib Treat baarist koju purjus Haroldi, sest mehel on kallis ülikond ja uhke portfell. Kahjuks või õnneks osutub mees aga hulga kogenumaks. Tema jaoks on elu orbudekodus olnud elukool, mille lõpetamine ei heiduta teda mängimast ükskõik kui suurte panustega. Siinkohal saavad poisid justkui uue võimaluse. Üks haarab sellest nagu ajalehes allakriipsutatud võõrsõnadest, et nendele tähendusi leida, või National Geographicu aastatellimusest. Teine tõrgub, aga õige hinnaga on temagi võrgutatav ja vähemalt üritab. Aga tema elukooliharidus on oma jälje jätnud - uuest trepist üles astumine on keerulisem, kui arvata osatakse. Hoolitsusega harjunu laseb hea meelega enda eest hoolitseda, vastutaja ei lase nii lihtsalt end õpetada ja tema meetodeid kahtluse alla seada.

Kartsin, et lugu võtab väga halva pöörde, aga hoopis väga kurb hakkas. Pöördumatus ja igatsus teevad haiget. Ainuüksi teadmine, kui keegi on päris suure osa elust istunud toas ja igatsenud õhku ja inimesi, kui keegi pole talle kunagi öelnud, et paelte sidumisest päästavad mokassiinid.

Ja kavalehelt: ""Orbude" õnneks sattus ... Kessleri teksti otsa Pääru Oja. Pääru leidis näidendi 2013. a kevadel Tallinna Linnateatris Tom Stoppardi "Teekonnas" mängides. Nimelt, oli tal esimese vaatuse ajal nii vähe laval käimist, et jäi aega lava taga ajaviiteks näidendeid lugeda." Vaadake!

Teisipäev, 21. jaanuar 2014

"Armastus tööpostil" Tallinnas

Poleks uskunud, et mind on veel võimalik Brežnevi-aegse komöödiaga väga heas mõttes üllatada. Rakvere Teater suutis, sest "Armastus tööpostil" on kõige ajaülesem nõukaaja peegeldus, mida ükskõik mis vormis näinud olen. Eks armastus olegi ajaülene ja inimesed ju põhiolemuselt ei muutu. Võime ja võimalus iseenda üle naerda tekitab nostalgiat, rääkimata igatsusest vanade heade vene filmide järele.

Lugu räägib sellest, kuidas Nõukogude Venemaa suure linna suures ametiasutuses, täpsemalt statistikabüroos, armuvad teineteisesse selle büroo naisjuht Kalugina (Tiina Mälberg) ja saamatu nohiklik kahe lapsega üksikisa Anatoli Jefremovitš Novoseltsev (Velvo Väli), kelle ülesanne on vorpida statistikaaruandeid, aga kehv majanduslik olukord ja auväärne staaž peaksid ammuilma olema talle andnud õiguse  saada osakonnajuhatajaks. Kibestunud vanamutist direktor isegi ei kaalu sellist varianti. Abi ei paista ka sellest olevat, kui kohe alguses sekkub mängu Šveitsis käinud ja töötanud Juri Grigorjevitš Samohvalov (Erni Kask). Too usub esiti, et asjad kallil kodumaal käivad lihtsalt.

Sündmustik areneb paralleellugudena ja on sõbraliku sooja huumoriga niiviisi vürtsitatud, et lust vaadata. Peeter Tammearu on lavastuses rõhutanud huvitavaid detaile, mis karikeerivad tegelasi, aga ei ületa kordagi hea maitse piiri. "Armastus tööpostil" on äärmiselt intelligentne komöödia. Asutuse sekretäri laud on sündmuste keskel, aga nii tagasihoidlikult, et kõik näib olevat parimas korras. Sekretäri (Kertu Moppel) amet on juba kord selline, et ta peab teadma kõigest ja kõigist kõike. Teabki, aga pole mingi arutu tibi, vaid kaalutlev preili, kes tunneb muu hulgas hästi ka Samohvalovi-suguseid. Väga kihvt rollilahendus.

Ametiühinguaktivist Šura (Marin Mägi) peaks tavapäraselt tegelema raamatupidamisega, aga see ei sobi tema aktiivse asjaajaja loomusega kuidagi kokku. Nii ta siis muudkui organiseerib ja nuputab ja on valmis igal hetkel kõiges nõuga abiks olema. Peab ütlema, et see tuleb tal imeliselt välja.

Novoseltsevi toakaaslane Rõzova (Anneli Rahkema) on nõukogude naise võrdkuju. Elab elu, nagu elavad kõik naised, ja kaotab esimest armastust kohates kohe pea, sest lõunavaheaegadel poesabas passimine, hommikuti ja õhtutiti rongiga tööle ja koju loksumine ei ole just parim meelelahutus. Aga armumine on tema kui korraliku nõukogude kodaniku puhul muidugi taunitav. Novoseltsev ja Kalugina on vabad, nemad võivad.

Üllaid eesmärke toetab kujundusse lisatud Brežnevi ja Puškini portree. Puškini oma vahetatakse tööviljakuse paranemise tulemusel (Kalugina ja Novoseltsevi kokkusaamisel) veel ühe Brežnevi portree vastu välja. Õige kah! Ja I-le pannakse täpp peale siis, kui etenduse lõpus teatab Novoseltsev kõlaritest: "Kuna teie aeg on liikunud palju kiiremini kui meie oma, võite nüüd oma mobiiltelefonid jälle sisse lülitada." Velvo Väli sai möödunud aastal selle rolli eest Teatriliidu aastapreemia parima meespeaosa eest. Väga väärt vaatamine ja elamus!

Esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Linnateatri "Kassirabal"

Kui katki võib olla hing, kui seda on kogu elu toitnud vaid hülgamine? Kas on palju palutud, kui see hing tahab jääda sinna, kus ta on harjunud olema? Linnateatri "Kassirabal" oli mõjus. Valgetes kleitides naised palusid õigust õnnele. Nad olid kirevamad, kui kujutleda suudaks, aga väga katki ja haavatavad. Laugaste vahel on avarust küll palju, värsket õhku ka, aga ikka on kõikjal igatsus, igatsus, igatsus.

Kihilisus teeb sellest näidendi, mida lavastades peab arvestama, et iga vaataja võib üles korjata midagi niisugust, mis ainult talle silma või kõrva jääb, igaüks leiab siit loo, mis ainult temaga räägib. Madis Kalmeti lavastuses on need tasandid soo kõikuval laudteel olemas. Tausta süvenemata võiks Hester Swane'is (Elisabet Reinsalu) näha  tohutut hulka vastuolusid, mis ajavad närvi. Aga tema valge kleit tuletab kohe meelde, et kõik pole nii lihtne. Eriti siis, kui tundeid püüab taltsutada inimene, kes pidi väikse lapsena üksi jääma. Külarahvas räägib talle emast lugusid. Ta rapsib ja võitleb, püüdes seada enda sees kõik nii, nagu teaks ainult tema, et ema polnud niisugune, nagu nad räägivad. Ometi ta teab tõde. Mehele (Priit Võigemast) ei saa pahaks panna, kui ta pärast sellist kogemust otsib turvalist, õrna ja tavalist naist. Elatakse ju vaid üks kord.

Priit Võigemasti Carthage Kilbride'i murekoorem paistab jälle nendest ainult temal olevatest silmadest, aga ta on tugevamates ahelates kui need, kes maast madalast piiratud horisondiga harjunud. Ta ei suuda võidelda ei Hester Swane'iga, ta ei suuda sõbrunedega musta luigega. Aga ta armastas oma last ja niiviisi võttes oli Hester tema suhtes väga ebaõiglane. Kõik kokku ei kahanda siiski Carthage'i enesekesksust. Caroline Cassidy (Ursula Ratasepp) nägi selle oma süütute silmadega läbi, aga siis oli juba hilja. Pulmalaud muutub peielauaks ja maja tuleroaks.

Kõiki saadab kogu aeg kassnaise (Külli Teetamm) valvas kõrv. Mine võta kinni, kas kassnaise pulma kutsumine oli ikka nii õige otsus, kuigi üldiselt usutakse, et kutsumata jätmine toob õnnetust. Kassnaine teadis, aga mitte kõike. Kas kõik saavadki kõigest kõike teada?

Kibestunud emana teeb suurepärase rolli ka Anne Reemann. Justkui eristub ülejäänutest, tegelikult aga lajatab toore otsekohesusega kõige paratamatumate asjade pihta.

"Kassirabal" on eranditult väga heade näitlejatöödega väga hea lavastus. Kummalisel kombel ma ei mäleta mitte midagi vist viis-kuus aastat tagasi Jõgevamaal Kassinurmel sama näidendi põhjal tehtud lavastusest. Ülle Lichtfeldt oli peaosas ja väga hea oli seegi. Võrrelda kahte lavastust - suveteatri ja praegust Linnateatri oma - ilmselt ei saaks. Ent kardan, et ka see lavastus ei püsi kaua eredalt meeles. Hoolimata Madis Kalmeti detailideni rõhutatud tegelastest ja emotsioonidest on ses loos ühtaegu kammitsev ja raputav vägi.