laupäev, 30. aprill 2011

Võlgu elamise võlu ja valu

Paks punane sameteesriie avaneb ja peegelsileda põranda ääres on Veneetsia. Hakkasin peaaegu uskuma, et kohe-kohe näen gondlit, laulvat gondoljeeri ja toretsemist. Gondel ja gondoljeer jäid tulemata, aga Marcuse väljak pöörles ja pöörles, doodžide palee seinad rääkisid vaid küllusest, kui aus kaupmees pidi südamest ilma jääma. Väga äge lavakujundus! Sellises kohas on Hendrik Toompere jr lavastanud nüüd William Shakespeare'i "Veneetsia kaupmehe" uustõlke põhjal "Võlanõudjad".

Shakespeare'i näidenditele kohaselt on nüüdki laval hulk näitlejaid, kellel on igaühel vaja täita kõigepealt oluline roll tausta lahtirääkimises. Lavastus on alles värske ja võib-olla vajab pisut sissemängimist, sest esimene vaatus kippus venima. Võlguvõtmine on lahke võlausaldaja ja käendaja abil lihtne, eriti kui seda tehakse armastuse nimel. Paljudel ikka kohe mingi hea äriplaan tagataskust võtta on või kes see ikka ohtu näeb, kui kõik ümberringi niikuinii võlgu elavad? Tuttav lugu lähiminevikust. Vaevalt et praegugi midagi muutunud on. Külm dušš jahutab veidi ka aju ja mitmekümneaastaseid laene vist enam nii kergesti ei võeta ega anta.

"Võlanõudjates" palub noor mees armastatud neiu südame võitmiseks sõbralt laenu. Kaupmehest sõber peab pöörduma juudist pankuri poole. Laenuvõtmise hetkel ei oska keegi arvata, et tagasimaksmisega tekib probleeme. Seetõttu tunduvad täiesti tühised laenuvekslis olevad laused, mida rakendatakse makseraskuste korral. Pankuril tekib võimalus koorida vaeselt käendajalt ehk noormehe sõbralt seitse nahka ja seda ta muidugi naudinguga teha tahabki. Nagu meie endi lähiminevikus jääb ka nüüd hoopis pankur süüdi. Järeldus: võlgu elada on normaalne.

Kui esimeses vaatuses pani kujunduses kasutatud liikuv pilt pea ringi käima, luues niiviisi väga tõetruu pildi justkui eluruletilaual pöörlemisest, siis teises vaatuses on ihule kõige lähemal oma nahk. Selle päästmisega on kõigil palju tegemist ja kiire kah.

Kuna laval näeb palju näitlejaid, siis nende kohta ka paar sõna. Väga-väga hea rolli teevad Jan Uuspõld ja Marta Laan. Uuspõld on minu meelest lihtsalt võrratu ümberkehastuja ja ma ei tea tal tõepoolest mitte ühtegi ebaõnnestumist. Kui Marta Laan oli oma uhkes kleidis ehk liiga tavaline, siis kohtus juristina ületas ta küll kõik ülejäänud nii, et doodžide palee seinad värisesid ja auväärt perekondade pead pidanuksid austusest kummarduma. Mait Malmsten oli samuti väga hea ja Kersti Heinloo tema tütrena ehe rikka perekonna ärahellitatud võsuke. Merle Palmiste toatüdrukuna meeldis ka väga. Läbimõeldud tasakaalus kõrvalosa. Ülejäänud olid kas episoodilised tegelased või loole värvi lisavates kõrvalosades. Aa ... ei! Unustasin ära Bassanio ehk Hendrik Toompere jr jr ehk mehe, kelle pärast kogu jama üldse juhtus. Natuke kahju, et üks olulisim lüli liiga nõrgaks jäi. Ühest küljest jäi mulje, et Bassanio ei saanud lõpuni päris täpselt aru, mis tema pärast juhtuda oleks võinud (loe: see õnnestus hästi), teisest küljest ei olnud aga Bassanio armastus Portia vastu ehe (loe: see ei õnnestunud hästi). Nii et lõpuks mängis toatüdruk (Merle Palmiste) Portia ja Bassanio armuloo efektse peretüli kujutamisega väga lihtsalt üle.

Shakespeare on ajatu ja alati hea. Toompere lavastus on paljukihiline ja terav. Võlgneme selle eest, mis meil praegu on, tänu möödunud aegadele ja eelnevatele põlvkondadele, ja meile meeldib ju nii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar