esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Esimene teatrikülastus sel aastal - "Detektiiv Lotte"

Laupäeva, 3. jaanuari õhtul vaatasime kogu perega Estonia saalis Vanemuise külalisetendusena ära veel ühe muusikalise lavastuse - Vanemuise lastemuusikali "Detektiiv Lotte". Ja nüüd on mul umbes kuupikkune teatripaus, sest eile tulime Eestist jälle ära. Nukravõitu on seda tõdeda.

Aga "Lottest", milles ei ole tegelikult midagi nukrat peale selle ehk, et mul olid veidi liiga kõrged ootused. Ilma lavastusest pikemalt rääkimata alustan sellest, et Maria Soometsa doktor Ave oli Vanemuise ballil nähtud Tommi ja Anni klipis palju parem, kuid kui see võrdlusalus puudus, oli ka "Lottes" siiski tegemist ühe parema karakteri ja osatäitmisega. Väga hea karakter oli Peeter Post. Lisaks veendusin taas, et Maarja Mitt on viimastest lavakatest üks mu lemmikuid. Tema kass Betty tegi "Detektiiv Lottest" midagi palju enamat kui lihtsalt muusikalise lastelavastuse. Imetlusväärne võime publikut enda kontrolli alla saada (kui nii on õige väljenduda)!

Peategelased Lotte (Gerli Padar) ja Bruno (Robert Annus) olid väga tõetruud. Pealegi ma ei väsi imetlemast Gerli lauluoskust. Minu lemmikkoht kogu lavastuses oli Bruno kiri emale. Väga-väga armas oli väike Rebane. Ja imearmsad suhkrupeediliblikad! Mu kõrval istus üks umbes paariaastane tüdrukutirts, kes ütles oma emale liblikate tantsu ajal vahetpidamata: "Nad on niiiii ilusad. Nad on niiii ilusad." Olid tõesti.

Lavastusest üldiselt rääkides - lavakujundus ja kostüümid olid suurepärased. Ütleksin lausa, et üks paremaid lastelavastuste lavasid üldse. Tegelikult ei midagi erilist, aga tunda oli, et vaeva oli kõvasti nähtud. Vanemuise eelmise "Lotte" ("Lotte reis lõunamaale") lava ja ruumikasutus on kindlasti võrreldamatu, aga arvestada tuleb, et ka žanrid on erinevad.

Muusika puhul kurvastas, et sõnadest oli kohati raske aru saada ja ka helipilt oli kokkuvõttes üsna igav. Mind plaati ostma ei ärgitanud kuidagi. Lihtsalt pajusaarelik. Kogu lugu tervikuna kippus vahepeal ära ununema, õigemini tegelikult ei olnud detektiivipaaril ühtki muud niidiotsa kogu etenduse vältel peale jälgede. Alles Bruno isa tõi elevust, kui juhatas dektiivid pahaaimamatult "valedele jälgedele". Muidu koosnes lavastus pärast jänestega kohtumist lihtsalt Lotte ja Bruno seiklustest.

Mul on igatahes hea meel, et Vanemuine sellise muusikali tegemise ette võttis, ja veel parem meel selle üle, et augustis tulevad nad uuesti Tallinnasse. Tartu on ikka tallinlaste jaoks, eriti väikeste lastega, veidi liiga kaugel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar