teisipäev, 24. november 2009

Minu kallis Eesti

Kui eestlane nagu mina ei ole kaks ja pool kuud Eestis käinud, on Tallinnas väga palju juhtuda jõudnud. Viimati ehk augusti alguses oli kurikuulus Solarise keskus pooleli ja Vabaduse väljakulegi olid vaid tänavakivivirnad kohale veetud. Nii ma seadsingi sammud Solarise keskuse Apollo raamatupoe poole, lootuses osta sealt Justin Petrone "Minu Eestit". Pood on suur, aga liiga sopiline ja ma ei õppinudki seal orienteeruma. Võib-olla oli neil korralik süsteem alles loomata? Pöördusin müüja poole ja sain vastuseks, et "Minu Eesti" on otsas. Aga ma nii tahtsin seda raamatut! Ostsin raamatu hoopis Viru Keskuse Rahva Raamatust, kust oli seda ka hõlbus leida.

Õhtul hakkasin suure õhinaga lugema ja mind valdas äratundmise tunne. Olin lugenud küll, et selle raamatu pealkiri võiks olla pigem "Minu Epp" vms, aga ühe maa või riigi või rahva muudavadki armsaks ja tähtsaks inimesed, kohad. Kindlasti põhineb see raamat Justini päevikumärkmetel, mis tähendab, et päris raamatu alguses nägi ta oma ebaharilikust mitmekordsest Euroopa-külastusest hoolimata maailma päris noore (ameeriklasest) mehe silmade ja mõtete läbi.

Mulle meenus tahtmatult stseen Tarantino viimasest filmist "Vääritud tõprad", kus sakslannast filmitäht küsib Brad Pitti ja tema jõugu käest: "Kas teie, ameeriklased, mõnda muud keelt ka peale inglise keele oskate?"

Nüüd kirjutas aga luust ja lihast ameeriklane, et iseenesestmõistetavalt tuleks Eestis elades eesti keel ära õppida. Olgugi et talle kinnitati rohkem kui üks kord, et siin on nii palju neid, kes ka pärast 50 aastat ei ole seda keelt suutnud, viitsinud, tahtnud ära õppida. Peale selle meenus mulle Justini vist "Ringvaatele" antud intervjuu, kus ta kirjeldas, kui arusaamatu oli leppida nt sellega, et "ülemisele korrusele" ütlemiseks tuleb eesti keeles nii palju silpe üksteise otsa laduda. See koht on raamatus olemas!

"Justin, tule ülemisele korrusele!"
"Mida?" Ma üritasin neid silpe kokku panna, aga mu eesti keele oskus oli endiselt algajate tasemel.
"Ü-le-mi-se-le kor-ru-se-le!"
Vaatasin abipaluvalt Epu poole.
"See on inglise keeles upstairs," ütles ta.
"Teil kulub selleks üheksa silpi? Kuidas ma selle keele küll ära õpin?"


Andrus Kivirähk on "Rehepapile" äärmiselt tabava alapealkirja pannud - "November". Kuigi Justin Petrone satub Eestisse esimest korda väidetavalt keset kõige pimedamat talve, tunnen ma kogu raamatu vältel, kuidas elu Eestis ja eestlased oma tumeduses, kinnisuses on nagu november või novembris. Kui mina nüüd novembri alguses nendel ülisombustel Tallinna tänavatel kakerdasin, mõistsin äkki, kui raske võib olla metropolist siia saabunul kohaneda.

Kummalisel kombel tean veel mitut Eestisse elama asunud välismaalast, kellel ei ole autot. Nii ei tundunud mulle tegelikult üldse imelik, et Justin ja Epp mõõtsid vahemaid Tallinna ja Tartu ja Viljandimaa vahel bussiga. Lõpuks lendasid Hiiumaale lennukiga. Samas aga elasid Tallinna kesklinnas. Tallinna kesklinnas elab ikka väga vähe tallinlasi. Mitte et see midagi kättesaamatut oleks. Selline huvitav tähelepanek lihtsalt.

Epu seletuste ja selgituste kaudu õpib Justin Eestit ja eestlasi tundma. Eks ta näeb ja mõtleb sealjuures veel ka omi mõtteid, aga mitmes kohas tahtnuksin kas vastu vaielda või täiendada. Tõtt-öelda pelmeenide söömise kirjelduse juures hakkas mul Justinist lausa kahju, sest päris nii see ju ei ole, et pelmeene ainult keedetakse. Neid võib vabalt praadida! :) Ja üks tuttav mainis hiljuti, et tema keedab kõigepealt ja siis praeb. Ma ei kujuta ette ... Tammsaare lause "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" on minu mäletamist mööda kontekstist välja rebitud ja on tegelikult sootuks teistsuguse tähendusvarjundiga. Mis muidugi jälle ei tähenda, et see väga hästi ei seletaks eestlaste arutut tööhullust.

Hämmastavalt täpne (lõuna?)eestlase kirjeldus on selles raamatus ka:

Amandal olid suured punased põsed ja ohtralt energiat ning ta meenutas mulle prisket kana. Tema abikaasa Reinhard oli aga aeglane kukk, kes vaatas kaugelt, kuidas asjad edenevad. Enamik Eesti paare olid sellised. Naised olid hakkajad ja väge täis. Mehed olid kohal ja polnud ka.


Ma panin esimesel õhtul raamatu umbes 75. lehekülje juures käest ära ja jäin oma Eestile mõeldes magama. Hiljem lugesin seda raamatut veel bussis Saksamaa viinamarjaistanduste juurde ja juurest sõites ja õhtuti, unistades süldist, verivorstist ja lumest.

pühapäev, 22. november 2009

Shinedown või "shine down"

Käisin esimest korda elus nii raske muusika kontserdil, nagu teeb Shinedown. Ja tulin sellelt kontserdilt esimest korda elus ära üleni turris meeleolus.

Esimene soojendusbänd oli ok, s.t vist piisavalt soft. Aga teise muusika tappis. Olin peaesinejat ehk Shinedowni enne kontserti natuke plaadilt kuulnud ega saa öelda, et see muusika mulle üldse ei meeldi. Aga kui nad lavale tulid, jõudis pärale, et selline agressiivsus ja sellised kollid nagu need seal laval ei ole kindlasti päris minu maitse. Pärast kontserti kodu pooles minnes püüti mind ju kenasti veenda, et selle kontserdi rikkus ära ruum. Teisisõnu, liiga väike ruum. Detsibellid olid maksimumini viidud või enamgi meel. Tõsi, kui muusika kuulamiseks, nautimiseks on hädavajalik kõrvatropid kõrva panna, siis on asi ju tasakaalust väljas. Möönsin, et võib-olla tõesti suudaksin neid kuulata kusagil põllu peal, kus nad on minust piisavalt kaugel ... Aga pigem vist ikka mitte.

Sõnaga, see muusika mulle ei meeldi. Ja tundsin, et olen lihtsalt vales kohas. Minusugustest koosneva publiku üle ei rõõmusta ükski artist.

Positiivset oli selles õhtus täpselt sedavõrd, et mõni lugu oli neil meloodilisem ja solistil on ülihea hääl. Eriti negatiivne oli aga ilmse ülevõimenduse kõrval solisti harjumus lugude vahel pikalt rääkida. Ilmselt tõmbas niiviisi hinge.

pühapäev, 15. november 2009

Veel üks avastus - Daniel Powter

Neljapäevaõhtune kontsert Den Atelier's oli harjumatult publikuvaene. Kui tavaliselt on selle ülilaheda koha põrand tihedalt kuulajaid täis ja rõdud pealekauba, siis nüüd jagus nii soojendajale (Luksemburgi kohalik staar Andrea) kui ka peaesinejale Daniel Powterile kuulajaid umbes poolele põrandale.

Mina muidugi nägin ja kuulsin Andreat esimest korda. Tal on üllatavalt hea hääl, aga vist kõik lood olid vanad-vanad kaverid. Muu hulgas nt Alhaphille'i "Forever Young". Mõni veidi parem, mõni veidi halvem töötlus.

Daniel Powterit võrreldi kohalikus meedias James Bluntiga, aga minu meelest ei ole nende muusikal mingisugust kokkupuutepunkti. Nad on erinevad! Daniel Powteri esimese singli lugu "Bad Day" on üsna tuntud, aga ülejäänud lood olid küll täitsa võõrad. Enamik neist küll väga head. Olin hommikul 4 paiku üles ärganud, kaks paaritunnist lennusõitu üle elanud, tööl olnud ja üsna-üsna väsinud, mistõttu olin üpris mures mulje pärast, mida mulle ühe järjekordse tundmatu artisti kontsert jätta võiks. Eriti kui näed, et tegemist ei ole tõepoolest väga tuntud artistiga. Eriti veider on, et siinne publik tuletab mulle alati meelde Eesti publikut - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. :) Nii et publiku vähesuse tõttu tundus Daniel Powter ikka algul väga hädas olevat. Küsis lausa: "Kas ma saan midagi teie heaks teha, et te end veidi paremini tunneksite?" :) Tasa ja targu suutis ta aga rahva "käima lükata" ja viimase loo lõppedes oli publik ennekuulmatus vaimustuses. Sellise trampimise ja aplausiga tagasikutsumust ei mäletagi ... Tagasi nad siiski tulid ja laulsid veel kolm laulu.

kolmapäev, 11. november 2009

Maarja kuulutamine

Kogemata märkasin eile, et "Maarja kuulutamine" esietendus Katariina kirikus täpselt aasta aega tagasi, s.o 10. novembril 2008. Omamoodi nagu sünnipäevaetendust nägin nüüd siis.

"Maarja kuulutamine" on theatrumlikult klassikaline väga hea teater. Ilmselt ei ole lavastuse tarvis näidendi teksti kuidagi kärbitud, samuti ei ole selle lavastuse puhul tegemist tänapäevastatud tõlgendusega. Näitlejad mängivad ajas ja ruumis elu. Elu keskaja Prantsusmaal, taustal saatmas Jeanne d'Arci lugu. Võib-olla on eestlasel lihtsam vaadata vene lool põhinevat tükki, sest Prantsusmaa ja keskaeg on nii kaugel. Ka usk ei ole eestlasele kunagi ülemäära tähtis olnud. Aga mulle hirmsasti meeldib, et Lembit Petersonis on eneseusku ja meelekindlust täpselt nii palju, et ajada oma rida ja saada suure töö eest ka tasutud.

Olen pidanud Theatrumit pigem kindla publikuga teatriks ja neile viimatisel teatriauhindade galal osaks langenud suure tunnustusega võib ehk kaasneda veidi liiga suur tähelepanu. Teatrisse satub publik, kes sinna muidu ei satuks ja kes võib kergesti pettuda. Sest nii ekstreemsetes tingimustes kolmevaatuselise etenduse vaatamiseks peaks endale väga selgelt aru andma, mille nimel seda kõike tehakse. Olgugi et väga hästi tehakse.

Mängukoht on peaaegu ainuvõimalik. See on lausa autentne. Kavalehel on paar pilti lossist, mida nähes valdas näidendi autorit dejavu-tunne. Theatrumi lavastuse mängukoht ei jää sellele kohale üldse alla. Pealegi tekib selles kohas olles tunne, nagu viibiks mõnes Lääne-Euroopa lossis või kloostris.

Näiteseltskonna kiituseks peab ütlema, et see on vähemalt tuumiku puhul ideaalilähedane ansambel. Teksti oleks saanud ju kärpida kohe alguses Pierre'i ja Violaine'i dialoogi arvelt, aga Lembit Peterson lavastajana seda loomulikult ei teinud. Nii saigi Rain Simmul olla laval ainult alguses. Aga ta oli seal nii jõuliselt, et kogu aeg oli tunne, et ta võib iga hetk uuesti sisse astuda. Ema (Mare Peterson) triikis ja silus, proovis ja lootis, aga elu läks ikka nii, nagu minema pidi. Maria ja Laura Peterson õdedena mängisid tõesti nii ehedalt kahte erinevat kannatust, et alati kui Laura suu lahti tegi, tundsin peaaegu, et kogu tema valu tuleb minusse. Maria Violaine ütles lõpus enne oma surma lause, mis mul nüüd juba teist päeva meeles mõlgub: "Nii ilus on olla elus!" Ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna, mida tundsin Lembit Petersoni ennast vaadates, kuulates. Tahes tahtmata mõtlesin tänapäevale, et milline on tänapäeval mees, kes paneb uue noore mehe enda asemele ja usaldab sellele kogu oma elu ... Ma ei tea, kas sellist meest ongi? Kas selliseid mehi oli keskajalgi? Ja see uus mees on Jacques Hury (Andri Luup), kellest õhkub, et teda võib usaldada. Temas oli täpselt parasjagu lihtsust ja soovi rahus töötada, et mul hakkas temast kohati väga kahju, kui tema inimlikud tunded tõukasid leeprahaige eemale.

"Maarja kuulutamine" on suur lavastus, väga hea teatri näide. Materjali valikul ei ole lähtutud menutüki loomise soovist. Ometi on see nüüd nii palju tähelepanu pälvinud.

Üks asi veel. Tõnu Õnnepalu tõlge on vapustavalt hea!

teisipäev, 10. november 2009

Von Krahli Teatri "Kajakas"

Võiks peaaegu öelda, et Von Krahli Teatri taasetendunud "Kajakas" ei ole Tšehhovi näidendi originaalsusest midagi säilinud. Tegelikult on see lihtsalt vonkrahliliku ja kristiansmedsiliku kiiksuga tõlgendus. Palju-palju tänapäevasem, kui näitekirjaniku saja aasta vanune tekst tänapäeval olla saaks. Eriline. Maagiline. Lummav. Kuna nägin seda paari aasta vanust lavastust esimest korda alles nüüd, pärast mängukavas olnud pausi, on raske öelda, kas midagi on muudetud, kas paus on lavastusele kahjuks või kasuks tulnud. Üks on kindel - nende 3,5 tunni jooksul sünnib omamoodi teatriime. Ja mul on nii hea meel, et sain seda tunnistada.

Alustada tuleb muidugi näitlejatest, sest peale Von Krahli Teatri näitlejate on laval ju ka nende vanem põlvkond (Helgi Sallo, Lembit Ulfsak ja Aleksander Eelmaa). Põlvkondadevahelisest teineteise mittemõistmisest ja igavesest armastuse otsimisest algab teater (või elu?), mille laval mängivad justnagu isad ja pojad. Juhan Ulfsak Juhani ja Treplevina mängib selliselt, et paarikümne sekundiga on tal publik lõplikult pihku püütud. Märkamatult muutub näidend reaalsuseks. Kaasa ei elata enam mitte näidendi-Treplevile või näidendi tegelastele, vaid laval on pärisinimesed, pärismuredega, pärisunistustega.

Tiina Tauraite sai Maša rolli eest teatriliidu preemia. Miskipärast tundus mulle eile, et just tema puhul oli nüüd justkui midagi puudu. Lõpuks käis isegi peast läbi, et ta oleks Niinana paremini mõjunud. Elik mõtlesin, et Tiina Tauraite ja Riina Maidre võiks rollid ära vahetada. Mitte et praegune Maša halvasti välja kukkunuks, aga (vähemalt) selles lavastuses kerkivad Niina eneseotsingud ja kerkib Niina valu jõulisemalt esile. Tauraite mõjunuks ehk ehedamalt selles osas. Ei tea kah.

Lembit Ulfsaki täiesti äraspidine Arkadina mõjub ühest küljest koomiliselt, aga teisalt ongi see märk, et pole ju vahet, kas Treplev räägib emast või isast. Juhan Ulfsak ütleb alguses niisamuti, et tegelikult on ta mu isa, aga vahet pole.

Lugu taandub armastusele. "Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab ..." kordab Juhan Ulfsak esimeste sõnadena kohe etenduse alguses ja need sõnad jäävadki kuuldamatult kaikuma kogu etenduse ajaks. Küll pihib armastusest võhivõõrastele inimestele Maša, küll lahvatab leek Trigorini (suure kunstniku) ja Niina (suureks kunstnikuks ihkaja) vahel, küll pöörab Arkadina mängleva naiseliku kergusega suhted jälle paika. Kuni Treplevi veekalkvel silmadeni välja, enne kui ta end maha laseb. Aa ja muidugi lihtsa inimese (Taavi Eelmaa) murede taustal.

Kogu lavastuses on üksainus üdini tšehhovlik stseen. Teises vaatuses. Selle lavastab töömees Jakov. Vastukaaluks esimese vaatuse alguses Treplevi püüule lavastada uusi vorme kasutades.

Võib-olla ei tohiks siiski öelda, et see "Kajakas" ei ole tšehhovlik. Võib-olla selline elulisus ja inimhingede valu ongi tšehhovlik. Geniaalne, kui keegi oskab seda edasi anda nii eriliselt. Ahjaa, kui Juhan Ulfsak tegi ühe sõrmenipsuga publiku omaks, siis see lavastus ise saab omaks kuidagi pikkamööda. Eile õhtul teatrist tulles ei olnud mul veel ühtki eriti selget mõtet peas. Nüüd juba tundub, et kõik kuuldu-nähtu on kindlalt naha vahele pugemas.

esmaspäev, 9. november 2009

Cabaret Rhizome ja "Muki munad"

Otsisin eile õhtul enne ja pärast etendust Cabaret Rhizome'i iseloomustamiseks mõttes õiget sõna. Arvan, et leidsin ühe üsna tabava: tšill. On jah tšill koht! Olin küll mitu aastat tagasi käinud samas kohas asunud Dajan Ahmeti teatris, aga ega ma ei mäletanud küll enam, kus täpselt Kaarli puisteel see sissepääs oli. Eile õhtul püüdsin mõistatada, sest tänaval (minu arvates) ühtki (piisavalt suurt) silti pole. Õnneks tuli teatrikülastajaid veel ja raudvõreväravad avanesid. Pisikeses esikus külalisi vastu võttev noormees selgitas lahkesti, et siia saate panna jalanõud ja sinna riided ja et astuge edasi. Järgmise ukse taga oli justkui kellegi tuba (voodi, diivanite, tugitooli, raamaturiiulitega) ja külmkapp jookidega. Nagu kellegi koju oleks sattunud. Isegi teiste teatrikülastajatega tekkis kiiresti mingi ühisosa. Täpselt nagu mingi sõpruskonna kogunemishetkel kellegi üpris boheemlikus korteris. Tšill, tšill, tšill!

Alles augustis loodud teater kompab praegu ilmselt piire ja publikut, aga tundub, et eeldused täiesti omanäoliseks teatriks kujuneda on harukordselt head. Sellest võiks kujuneda midagi klubitaolist ja just selles teatris võiks ehk hakata tööle mõni aasta tagasi NO-teatris lavastuse "Totu Kuul" puhul katsetatud vabal valikul ja vabas suuruses makstav piletiraha. NO loobus sellest ideest üsna kiiresti - eestlane ei ole selline.

Cabaret Rhizome'i saal! Diivanid ja tugitoolid ja istumiseks-lamamiseks mõeldud padjad. Tunne kellegi kodus külasolemisest ei kao.

Etendus, mida vaatasin, oli nende augustis esietendunud n-ö avaetendus nimega ""Elu läheb edasi ..." mõtles Muki ja lakkus mune. Endal." ehk "Muki munad". Etüüdiline lavastus, kus sõnal on väga väike osa, küll aga omandavad liigutused ja asjad (iseäranis munad) järjest uusi tähendusi. Laval on ainult mehed ja koer (kes tõenäoliselt on samuti isane) ja kana. Mune on kõikjal. Lõpuks hakkas keedumunalõhnast tiine õhk lausa rusuma.

See oli maailm, kus naisi enam polnud, mehed paljunesid ise. Ka helisalvestisel rääkisid ainult mehed. Muidugi jõuti lõpuks selleni välja, et ilma naisteta on kurb maailm. :)

NO-teatri "Onu Tomi onnike" novembris Budapestis

20.-28. novembrini 2009 Budapestis toimuval nüüdisdraamafestivalil osaleb NO-teater lavastusega "Onu Tomi onnike". Festivali raames antakse kaks etendust, mida mängitakse 27. ja 28. novembril kell 20.00.

pühapäev, 8. november 2009

Ühest halvast eesti filmist

Ma ei ole küll ühtki ajalehtedes-ajakirjades ilmunud arvustust selle filmi kohta (lõpuni) lugenud, aga mulje oli jäänud, et "Pangarööv" olevat tegijate sõnul pretensioonitu film ja kriitikute arvates täiesti mõttetu, lausa halvim (eesti) film. Ometi oli mul täna sobiv auk, mida sai selle filmi vaatamisega täita. Lausa uskumatu on olukord Tallinna kinopiletiturul, sest Coca-Cola Plazas maksab päevase seansi pilet 55 krooni! Raha rahaks, aga ajast oli pärast ikka kahju.

Jah, on küll mõttetu film. Olematu sisu, olematud karakterid. Kuni näitlejatöödeni välja (nende viimaste puhul tuleb tunnistada, et kui stsenaariumist midagi välja pigistada pole, siis ei olegi midagi muud teha, kui tekst ära rääkida). Peategelane Madis Hannes Kaljujärve kehastuses on siiski üsna õnnestunud tüüp. Kaljujärv mängib hästi ja temal on ka mingigi loogiline karakter ja idee. Poiss Hannes pidi justkui koolipoiss olema (keda tuleb emal õppima utsitada), aga samas juhtis autot nagu vana mees. Hääletaja Lagle puhul oli ka stsenaariumis vint täiega üle keeratu. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.

Ma ei ole kindel, kas see pank ikka on nii kõva sõna, nagu Hannes väitis ... Teisalt tundub pangarööv väga tänapäevane asi olevat. Alates Rootsi sularahakeskuse röövist, lõpetades seriaaliga "Prügikala".

Uuest algusest rääkis Madis ka. Minu meelest on see pikaaegsete vangidega abiellumise ja õigupoolest vana portsu otsast uue otsa sattumine nii vana ja nämmutatud teema. Niisamuti nagu Hannese ema oli sõltuvussuhtes oma (endisest) mehest, tormas Milvi ühest vägivalda täis elust kohe õhinal järgmisse. Ka Hannesest tõotas kujuneda samasugune vägivallakehastus, nagu ta kogu oma senise elu näinud ja kogenud oli. Ei mingit uut algust, uutmoodi elu vms. Lagle oli ju ometi teisest "pinnasest" pärit, aga temagi isa kodu viitas igast nurgast hipilikkusele.

Sõnaga, igavlesin, lootsin, et läheb paremaks, aga ei läinud.

Nukumängu ABC igaühele

"Nukumängu ABC" lastelavastuse nimena on minu arvates äärmiselt ebaõnnestunud. Mitte midagi ei ütle, sihtrühma ei määratle jne. Aga viimasel ajal tundub, et kõik, mida Jevgeni Ibragimov Nukuteatris puudutab, muutub kullaks. Ma tahtsin seda, mida ta teinud on, oma silmaga ka ise näha.

Arusaamatuks jäi, miks lavastusse olid kaasatud Peterburi professionaalsed nukunäitlejad? Kas Nukuteatri enda näitlejad ei tuleks toime? Aga võib-olla ongi hea, kui näitleja ise jääb sellises nukušketsidest koosnevas lavastuses võimalikult nähtamatuks? Tundmatute näitlejatega on see igatahes lihtsam. Taavi Tõnisson, kelle ülesanne oli peamiselt vaid šektse sisse ja välja juhatada, on ikka pigem mõnest varasemast muusikalilavastusest tuttav Taavi Tõnisson. Tema puhul tõesti vahet pole.

Lavastuses näidatakse väga lihtsate asjade mängimise võimalusi. Mängleva kergusega võeti läbi tähestik ja aafriklasest poplaulja pani saalitäie lapsi ja suuri rokkima küll. Üldse, muusikaline kujundus on selline mõnus popp ja noortepärane. Mõtlesin isegi, et praegu on ju algklassilaste hulgas ülipopulaarne Michael Jacksoni muusika, ja nad võiks lavastust tiba uuendada, pannes selle laulja nt "Black & White'i" laulma. :) Kõvasti tegi nalja mõte, mille Taavi pärast kahvli-kartuli-tantsu välja pakkus, et kartuli asemel võib kasutada ka saia või kotletti. Kotlettidega seda tantsu teha ...

Lavastus on tõepoolest sobiv igaühele. Ka kõige pisematele.

Universaalne ja rahvusvaheliselt kõnekas on "Nukumängu ABC" ka. Nad on sellega osalenud mitmel välisfestivalil ja kuuldavasti osalevad veelgi. Täitsa põnev oleks teada, kas välismaal räägib Taavi mõnes teises keeles ja kas nt tähestikku "lokaliseeritakse"?

Cosi fan tutte

Olen nii "teatristunud", et pean teatrit peaaegu nagu teiseks koduks. Seetõttu olen ammu minetanud vajaduse teatrisse minnes kuidagi eriliselt riietuda vms. Üks väheseid erandlikke teatrimajasid on siiski Estonia. Võib-olla sellepärast, et juba see maja on suursugusem, aga võib-olla ka sellepärast, et need žanrid, mida Estonia laval etendatakse, ei ole mulle nii tavapärased ... Siiski avastan end enamasti alati Estonia saalis istudes mõtlemast, et peaks sagedamini muusikateatris käima. Draamat on nii palju ja lihtsalt ei jaksa.

Umbes 3,5 tundi kestnud etendusest hoolimata peaks "Cosi fan tutte" olema jõukohane ja piisavalt vaatemänguline ka kõige ooperikaugemale vaatajale. Teatraalsust on selles tükis ebatavaliselt palju ja muusikalises plaanis ei ole mingit põhjust Mozartit nt Verdi kõrval peljata. Kusagilt lugesin isegi kommentaari, et Verdi on küll parim ooperihelilooja, aga "Cosi fan tutte" tõestab, et Mozart on geenius.

"Cosi fan tutte" libreto on banaalne. Olgugi et teatavas mõttes ajakohane tänapäevalgi. Selliste "mängudega" olen mina kokku puutunud teismelisena. Täiskasvanuna ei ole ju põhjust iga hinna eest kellegi truudusetaset mõõta. Nii et tegelikult ma tubli poole esimese vaatuse teisest poolest igavlesin. Võis silmad kinni panna ja lihtsalt muusikat kuulata. Vaadata polnud laval meie lauljate ebatavaliselt aktiivsest liikumisest hoolimata suurt midagi. Kohv vaheajal mõjus turgutavalt ja teise vaatuse ajal lendas aeg kiiremini. Kuni lõpumoraalini välja. Nimelt selleni, kuidas naised armuvad tuhandeid kordi päevas - sellised nad juba kord on.

Absoluutselt võrratu on aga selle lavastuse kunstnikutöö. Inglasest lavastaja Walter Sutcliffe'i ja Liina Keevalliku mõttetöö vili. Vanaaegsed pildiraamid ja William Hogarthi maalid või nende fragmendid.

esmaspäev, 2. november 2009

Von Krahli Teater Moskvas ja PolygonTeater Helsingis

Peaaegu kuu aega Moskvas toimuval teatrifestivalili "Stanislavski sesoon 2009" osaleb ka Von Krahli Teater, kes mängib 12. ja 13. novembril paari aasta eest Eestis mitu teatriauhinda teeninud Kristian Smedsi lavastust "Kajakas".

"Kajakas" on novembrist jälle ka Von Krahli koduses mängukavas.

Auhinnad

EESTI TEATRILIIDU AASTAAUHINNAD 2008

Naiskõrvalosa auhind: Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas“

Nomineeritud:
Lavastaja auhind: Kristjan Smeds – lavastus „Kajakas”
Meesnäitleja auhind: Juhan Ulfsak – Treplev lavastuses „Kajakas”
Meeskõrvalosa auhind: Lembit Ulfsak – Arkadina lavastuses „Kajakas”
Sõnalavastuste eriauhind: Lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikka ja polüfoonilise teostamise eest lavastuses „Kajakas”.

FESTIVALI DRAAMA AUHINNAD

DRAAMA 2007: "Auhind näitlejannale" - Tiina Tauraite, "Kajakas"
"Auhind näitlejale" - Juhan Ulfsak, "Kajakas"
"Kajaka" erakordne tõlgendus - "Kajakas"

18.-22. novembril 2009 on Helsingis rahvusvaheline teatrifestival "Baltic Circle". Festivalil osaleb ka PolygonTeater lavastusega "Hapnik".

"Me leiame, et teatrikompanii PolygonTeater unikaalne sõnumi edastamise viis teatriloomes saab olema üllatav ja nauditav nii Soome tavapublikule kui ka teatriprofessionaalidele," ütleb 9-aastase uuendusliku suuna teatrifestivali direktor Eva Neklyaeva. Eelreklaamides on nimetatud "Hapnikku" hip-hop lavastuseks tema musikaalse esituslaadi ning tseremoniaalse ülesehituse tõttu.

"Hapnik" etendub festivalil ühe põhiprogrammi lavastusena 21. novembril kell 17 Q-teatteris.