reede, 7. august 2009

Ohtu mõisa aiapidu

Ohtu mõisas on väga ilus olla, olgugi et häärber ise on seest nagu ehitustander. Restaureeritakse või remonditakse. Ma ei tea, miks Roman Baskin just selle mõisa oma järjekordse suvekomöödia lavastamiseks valis? Igatahes on see jälle mõnusalt lähedal Tallinnale. Lavastuse tutvustuse järgi tundus jube keeruline tükk see "Aiapidu" olevat, sest vaatamispaik tuli valida kas mõisas sees või aias. Tegelikult ei olnud suurt midagi valida, sest sees on kohti vähem ja need olid selleks ajaks välja müüdud, kui mina sobivaks päevaks piletit soetama läksin. Ilusa sooja ilmaga mõisatiigi kaldale varjuliste vahtrate alla paigutatud tribüünil oli vägagi mõnus.

Kuni kojujõudmiseni olin veendunud, et selline kahe-etenduse-mängimise-süsteem oli lavastaja nipp meelitada inimesi kahele etendusele piletit ostma. Aga leidsin internetist, et see ongi selle näidendi eripära.

Nüüd ma siin siis nuputan, milles oli probleem? Näitlejatest hakkas kahju. Mitte ükski ei mänginud halvasti, oli lausa mõni väga hea roll, iseäranis Ülle Kaljuste, kes oligi nagu päris prantslanna, Mihkel Smeljanski praktiliselt sõnatu roll aednikuna, kelle ütlemised piirdusid sõnaga "Naised!". Mõlemad Hendrik Toompered olid justkui klass omaette. Harriet Toompere pakkus suurimat elamust, sest just tema lõi mingigi "liha" sellele loole.

Intriig puudus. Vaatasin küll mitmesuguste inimeste ja paaride ja perede lugusid, aga kõik see oli "laululavasid mööda käivate süldietenduse" maiguline, nagu kirjeldas suvetuurietendusi tabavalt üks kriitik Postimehes. Tolles artiklis oli tegelikult juttu hoopis teisest lavastusest. Mulle hakkas hirmsasti see väljend meeldima. Ja nagu kinnituseks sattusin nüüd kogemata ühte niisugust nägema. Aimata võis, mis toimus samal ajal "teisel etendusel" ehk majas, aga tervikpildi loomise vastu mul huvi ikkagi ei ole. Esimese vaatuse lõppedes mõtlesin, et vaatan lõpuni, sest ilm on ju ilus ja nii hull see asi nüüd ka ei ole, et üldse vaadata ei kannata. Teise vaatuse ajal tundsin aga ikkagi, et ei jõua lõppu ära oodata. Ei olnud naljakas, ei olnud kaasahaarav. Enamasti olid allapoole vööd naljad, mida tehti läbi lillede, nii et roppust ei pea kartma. Ei olnud jälgida lavastuse tutvustuses kirjeldatud "mitmekordselt sõlme läinud perede elu". Pidavat olema "väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti." Või ei ole mul selliseid naabreid ka?

Kogu sellele värviliste täispuhutavate mänguasjade ja karnevalikostüümidesse mähitud laste paraadile andis tabava hinnangu justkui teisest maailmast pärit Hendrik Toompere tegelaskuju. Mina vist sobin ka pigem tollesse teise maailma. Ja Pirjo Levandi tahtis ka lõpuks ometi sinna jõuda.

3 kommentaari:

  1. Väga viis kirjutis! Nõustun Sinuga 101%. Nagu vana Baskin oma süldikäruga ees, nii tundub noor Baskin talle järgi minevat :( Kahju, et ma sellele arvustusele enne etendusele minekut peale ei sattunud, siis oleks vbl teadnud end paremini ette valmistada.

    VastaKustuta
  2. Kusjuures seest vaadates oli asi sügavam, seoslikum, toredam. Teise vaatuse ajal kostus väljast mingit kära, jooksmist, lärmi, mõned "õuetegelased" tormasid ka toast läbi, nuga käes... Ei tekkinud mingit tunnet ka õueosa vaadata. Aga sisemist mängu soovitan küll - ainult valitud kohtadelt, sest mõnest kohast ei ole kõik toimuv näha. http://sehkendaja.wordpress.com/2009/08/29/aiapeol/ kirjutasin ka.

    VastaKustuta
  3. Selline mulje on lõpuks mulle ka jäänud, et sees on parem. Täitsa võimalik, sest need näitlejad või näitlejatööd, mis olid minu meelest muljetavaldavaimad, olid peamise aja sees. Näiteks Ülle Kaljuste, Marta Laan, mõlemad Toompered jne.

    VastaKustuta