Esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Saabastega kassi film

Vaieldamatult halvim kinoelamus 2011. aastal oli "Saabastega kassi" (Puss in Boots) multikas.

Vaatasin Eestis kinos dubleeritud versiooni ja seetõttu võib ju olla, et oma süü on ka dubleeringul, aga nii roppu filmi ei olegi ma vist varem näinud. Eriti kui arvestada, et tegu on ju lastefilmiga. Kas olen mina nii rikutud või mis, aga allapoole vööd nalju oli selles filmis ilmselgelt liiga palju.

Kui dubleering kõrvale jätta, siis sisu pole ju ollagi. Ühe tuntud muinasjututegelase ümber on välja mõeldud lugu, mis tegelikult ei kanna. Ei tohi unustada, et filmi on teinud "Shreki" tegijad ja Saabastega kass on tegelikult pärit samuti "Shrekist". Ju leidsid tegijad, et ükshaaval omaaegse kultusfilmi kõrvaltegelaste elu kajastada võiks olla hea idee. Saabastega kassi tahetakse kujutada justkui ülla rüütli ja musketärina, kellel minevikust varuks hüljatu ehk orvu saatus, raske lapsepõlv. Peale selle risti ja viletsusena varjuna kannul käiv reeturiks osutunud lapsepõlvesõber, kelle kinnisidee on saada kätte kuldmune munev tibu. Ei puudu ka kassil pead segi ajav emane kass ja röövlipaar, kus ohje hoiab võimukas naine.

Kui "Shrek" oli film, millest leidsid midagi nii täiskasvanud kui ka lapsed, siis "Saabastega kassi" puhul ei suuda ma üldse määratleda, kes selle sihtgrupp olla võiks. Hollywoodi rämps. Olin pärast filmi niivõrd tõre, et lubasin endale, et enam kunagi ei vaata 3D-d. See film tõestas veel kord, et enamasti ei ole 3D-efektides midagi niisugust, ilma milleta oleks kahemõõtmeline ekraanipilt halvem.

Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Theatrum ja "Misantroop"

Veider on jaanuarikuus möödunud suve meenutada, aga Theatrumi möödunudsuviseks lavastuseks nimetatud "Misantroop" jäi mul suvel nägemata. Õnneks avanes aasta lõpus uus võimalus. Läksingi esimest korda elus Kadrioru lossi, et see klassikalisest klassikalisem teatritükk saaks lossisaalis reaalsuseks. Molière'i näidend on 21. sajandi hakul naiivsevõitu, kuid ometi on see tekst kõik ajad üle elanud ning inimliku edevuse peegeldajana uskumatult aegumatu.

Lembit Petersoni lavastus jääb meelde eelkõige kujunduse ja kostüümide pärast. Laura Pählapuu kostüümid on õnnestunud ja täpselt nii värvikirevad kui kõrgema seltskonna elu ja inimesed. Kadrioru lossist kujuneb uhkeldava seltskonnaga väga harmooniline salong. Teine oluline detail on tekst, mõjuvõimas ehe värss.

Näidend ise keerleb Célimène'i (Laura Peterson) ümber, kelle ümber keerleb hulk mehi. Nende hulgas ka üks (Alceste, keda mängib Ott Aardam), kes seltskonnas valitsevat silmakirjalikkust silmaotsaski ei salli, ja talle aru pähe panna üritav Philinte (Marius Peterson). Mingil põhjusel on Célimène armutõotust jaganud ka Alceste'iga. Siit saab alguse konflikt, mida tõeline seltskonnadaam Célimène võtab kerge mänguna, olles piisavalt edev ja armastades ennast ja elu sedavõrd, et üks mees ei saa ometi olla mängu ilust kõrgemal. Kõrvaltegelaste ehk ülejäänud meeste näol on tegemist läbilõikega (tagasihoidlikemast kuni kõige edevamani) peene seltskonna kirjust pildist. Jällegi, lavastuses pole ühtki nüanssi tähelepanuta jäetud. Kõige uhkemad ja kõrgimad on seda nii sisemiselt kui ka välimiselt ja kõige leebemad ongi need kõige leebemad. Naisi on veel kaks: Éliante (Eva Eensaar) kui väga leplik unistajalik noor neiu ning Arsinoé (Anneli Tuulik), kes on ilmselgelt kibestunud, aga põhjusega. Tema mängud näivad olevat mängitud. Kelle poole niisugune naine rohkem hoida tahab, on raske öelda.

Siiras hea näitekunsti kogemus väga sobivas kohas. Ei proovi ületada piire, aga lati alt läbi ka ei joosta. Lihtsalt väga hea.

Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Mängukoht on Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" lavastusel selline, et rohkem päris ei saa teater enam olla. Ma olen küll ka varem laval istunud ja mind on lavale viidud, aga nii lähedal mänguruumile pole küll kunagi varem olnud. Seda lavastust peaks vaatama kas või ainult koha pärast. Teatrikülastusest saab minek George'i ja Martha koju. Kui tekiks võimalus viskiklaas kätte võtta, muutuks vaataja sõna otseses mõttes nende külaliseks ja tahaks tõmbuda vaikselt omaette, et mitte segada George'i-Martha ja Nicki-Honey juttu. Koju minnes oleks hing katki käristatud, sest kõige tugevamadki hingekeeled hakkavad seal George'i ja Martha elutoas värisema.

Mladen Kiselovi lavastuse esietendus oli pisut pärast NO-teatri "Virginia Woolfi" lavastuse esietendust. Kui NO oma nähtud, otsisin kannatamatult võimalust, et Linnateatri oma näha. Tagantjärele on hea meel, et vahe kahe nähtud etenduse vahel nii pikaks venis. Linnateatri saalis istudes oli hea meel, et eelmine nähtud etendus polnud värskelt meeles. Neid kahte lavastust ei saa võrrelda, aga näidend on ikka seesama. Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldis. Mõlemad on väga head, kuid samast alusmaterjalist hoolimata nii erinevad. Kui proovida ühte sõna leida, siis Linnateatri "Virginia Woolf" on malbem. Ahh, see ei ole ikka see sõna! Kiselovi lavastus hakkas mind seest närima, samas kui NO-teatri "Virginia Woolf" tuli jõhkralt väljastpoolt ligi.

Edward Albee näidend on meistriteos nelja karakteri pärast. Ei mingeid liigseid tegelasi, vaid ainult need neli ehk kaks paari, kes kannavad endas elu paradokse. Niisugune materjal eeldab väga häid näitlejaid, muidu hakkab karjuvalt valus.

Andrus Vaariku George on selles lavastuses inimesena kõike muud kui harjumuspärane Andrus Vaarik. See räägib enda eest. George'ist peegeldus enda ja maailmaga ammu rahu sõlminud keskealine mees, lihtsalt inimene. Raske on teda "üle mängida". Epp Eespäeva Martha võiks järelikult olla keskealine naine oma pettumuste, rõõmude ja kapriisidega. Kõigele lisaks on see Martha aga ka väsinud. Mäng elu ja mängu piirimail muutub nende dueti kaudu valuspäriseluks. Noorem paar (Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port) kaotab sellel ööl justkui süütuse. Tõtt-öelda mina ei tahaks nende rollis olla, kuigi just esimeses lõigus sai öeldud, et lavalt nähtu on nii-nii päris ... Ma ei tahaks sealt majast vastu hommikut lahkuda (ükskõik kui palju alkoholi selle öö jooksul ka joodud poleks), olles pidanud poole öö vältel nägema ja kuulma ja kogema kõike seda, mida näha, kuulda ja kogeda saab. Miski ei jääks olemata ega tulemata, aga kõike ei pea olema kogenud.

Albee näidend on klassika ja just täpselt nii väga hea, nagu see on. Veendusin, et vähemalt paar aastat võiks jälle järgmise tõlgenduse vahele jääda. Sõnaga, suudan "Virginia Woolfi" näha ja taluda teatud kogustes teatud aja tagant. Nagu alkoholi.

Neljapäev, 12. jaanuar 2012

Polanski "Tapatalgud"

Millised näitlejad, milline tekst, milline film! Tõepoolest puhas kuld! "Tapatalgud" (Carnage) köitis mu tähelepanu eelkõige režissööri (Roman Polanski) pärast. Filmi vaatamise ajal mõtlesin, et see tekst kisendab teatrilava järele. Alles hiljem kodus mõistsin, et filmi aluseks on Yasmina Reza näidend "Le Dieu du carnage", mida mängiti mõni aasta tagasi "Tapatöö jumala" nime all Kuressaare Linnateatris ja mis on kogu Euroopas väga populaarne lavastamismaterjal.

Polanski on filmis viinud tegevuse New Yorki, kus kahe poisi tüli päädib sellega, et üks lööb teisel mingi toikaga kaks hammast suust välja. Muide, see on film, kus algust ja lõppu ei tohiks mingil juhul maha magada! Väga tähenduslikud mõlemad. Alguse ja lõpu vahele jääb see, mis toimub (elu)teatrilaval ehk tapatöö: süüdlase vanemad külastavad ohvri vanemaid. Viisakusvisiit. Iseasi, kas niisugusest külaskäigust on kellelegi kasu ja missugune peaks olema niisuguse külaskäigu eesmärk.

"Tapatalgutes" mängivad parimad: Jodie Foster, Kate Winslet, Christoph Waltz ja John C. Reilly! Ja tänu neile on see omas žanris (tragikomöödia?) üks paremaid filme, mida ma olen näinud. Harva, kui kinolinal näeb korraga koos ja ainult nii palju väga häid karakternäitlejaid, ja veel harvem näeb filmis seda, kuidas näitlejad ilmselgelt ja puhtalt naudivad mängu ilu. Reza näidend meenutab Edward Albee näidendit "Kes kardab Virginia Woolfi?", alates kahest paarist, kellest üks satub teisele külla. Kuid Reza näidend on elulisem, mitte nii äärmuslik. Kindlasti ka tänapäevasem. Ma olin kinosaalist välja astudes saanud nagu puuga pähe.

Viies kolonn Draamateatris

Astusin Draamateatri ees ülekäigurajale, et minna teatrisse ja märkasin äkki teatri kõrval seismas roodu sõdureid. Igati ehe tunne tekkis enne "Viienda kolonni" etendust. Pärast selgus, et sõdurpoisid suunatigi teisele rõdule sama etendust vaatama.

Hemingway ainus näidend olevat teatri kodulehel seisva tutvustuse järgi eksimatult Hemingway: traagiliselt, naljakalt ja kirglikult põimuv spiooni- ja armastuslugu. Tõsi, hemingwaylikkus jõudis lavalt saali minuni küll, ja see on põhjus, miks ma võin siiralt öelda, et mulle meeldis see lavastus. Hoolimata teatrikriitikute valdavalt mitte eriti positiivseist arvamusist. Mina tundsin tol õhtul saalis end keskkooliõpilasena, kes on Hemingway loominguga tutvust teinud. Mind ei häirinud ajaloolised ebatäpsused ja muutmised. Ma ei ole ka selle näidendiga tuttav ega tea, kas ehk juba autor on "tõde" moonutanud. Raske öelda, kuidas oleks päriselt keskkooliõpilasena seda elukajastust 21. sajandi hakul vaadata.

Igatahes niisugust lineaarselt kulgevat lugu on Draamateatri suure saali laval nähtud ennegi, nähakse praegu ja saab näha kindlasti ka edaspidi. Ei mingeid uuenduslikke vimkasid lavastuses ega ühtki eriliselt säravat näitlejatööd. Peaosades on Raimo Pass ja Merle Palmiste. Esimese kehastatud Philip Rawlings peab olema hemingwaylikult ühtaegu nn esimene armastaja ja sõjaaegse segaduse keskel võtmetegija. Tavaliselt on Raimo Pass suurepärane kõrvaltegelane, selles lavastuses ei anta talle võimalust mängida väikest kõrvalosa suureks, vaid pakutakse võimalust mängida peaosa eriliseks. Ma ei saa öelda, et see tal õnnestub, aga süü on selles pigemini juba kirjanikul, kelle näidend oleks vast proosateosena kandvam, ja seejärel lavastajal, kes on lahendanud selle lavastuse eelmainitud tavapärases võtmes, see tähendab pannud lihtsalt Draamateatri suurele lavale. Merle Palmiste Dorothy Bridges on nagu Palmiste ikka - ilus ja enesekindel. Ometi on just Dorothy Bridgesi ja Philip Rawlingsi unistamisestseen see hetk, mis tegi kogu lavastusest eksimatu Hemingway. Selle, et nende unistused ei täitu kunagi, sest kumbki ei põgene kunagi sõja eest – üks täidab ülesannet ja teist takistavad ambitsioonid.

Jääb vaid üks küsimus. Miks on sellesse lavastusse vaja nii palju näitlejaid? Mängida on peale peategelaste tegelikult veel vaid hotelliomanikul (Tõnu Kark), teenijal (Maria Klenskaja) ja ehk ka Anital (Marta Laan). Viimane on oma osaga eriliselt vaeva näinud, aga ma ei ole kindel, kas tänavatüdruku imago, mis lavalt paistab, on päris see, mis Anital olema peaks.

Siiski, neile, kellele meeldib klassikaliste võtetega klassikaline teater, kus on palju tegelasi, võiks "Viienda kolonni" lavastus meeldida küll. Mulle meeldis.

Neljapäev, 5. jaanuar 2012

Teater NO99 jaanuaris Berliinis ja Hamburgis

13. ja 14. jaanuaril 2012 saab NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaadata Berliinis teatris Hebbel am Ufer. Mõlemal päeval algab etendus kell 20.00.

20. ja 21. jaanuaril 2012 saab NO-teatri lavastust "Three Kingdoms", mis on valminud Teater NO99, Münchener Kammerspiele ja Lyric Hammersmith Theatre'i koostöös, vaadata Hamburgis Thalia teatris. Etendused algavad 20. jaanuaril kell 19.30 ja 21. jaanuaril kell 19.00

Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

"Melanhoolia" ehk Euroopa parim film 2011

Cannes'is peeti Kirsten Dunsti parima naisnäitleja auhinna vääriliseks, Euroopa Filmiakadeemia nimetas Lars von Trieri "Melanhoolia" (Melancholia) 2011. aasta parimaks filmiks. Tavalised vaatajad näivad seda filmi kas armastavat, lausa jumaldavat või vihkavat. "Melanhoolia" on nagu Wagneri ooperi väga tänapäevane lavastus. Ja see on konkurentsitult parim film, mida ma 2011. aastal vaatasin.

Film hakkab vontrierilike piltidega, justkui aeglase kokkuvõttega kõigest, mis edasi juhtub. Või mis lõpuks juhtub. Taustaks Wagneri "Tristan ja Isolde". Väga-väga ilus pilt kandis vapustavat kurbust ja lootusetust. See on maailmalõpufilm, aga mitte sellest, mis edasi ja pärast saab. "Melanhoolia" on meist.

"Melanhoolia" koosneb kahest osast: "Justine" ja "Claire". Peaks olema Justine'i elu ilusaim päev, aga tegelikult variseb tema maailm ja elu sel päeval hoopis kokku. Seejärel muutub kõik lihtsalt mõttetuks. Üks eelkõige endast hooliv inimene ei kaota vist midagi muud peale enda? Justine'i õde Claire elab korrektselt elu. Suhteline? Võib-olla ... Tal on väga rikas mees, väike poeg, ilus kodu lossis, mille juures on 18 auguga golfiväljak, hobused. Üle kõige kardab ta Melanhooliat. Või lihtsalt surma. Claire'i surmaga hävineb maailm.

Kahte väga erinevat õde ja elu ilmestavad kunstilised kontrastid: imekaunid stseenid ja ilmselt käsikaameraga filmitud lõigud.

See film jäi mulle kusagile sügavale sisse. Salamisi nutetud valu pärast, ja selle pärast, et ma ikka veel näen kahte pilti: seda, kus Justine pruutkleidis, maikellukesed käes, lebab ja taevast vaatab, ja seda, kus Claire, laps süles, mädanenud maad mööda edasi joosta püüab. Ja nutan. Möödunud aastas oli nii palju Wagnerit ja üks film meist.

Pühapäev, 1. jaanuar 2012

Kuni inglid sekkuvad?

Déjā vu! Ma ei viibinud küll "Kuni inglid sekkuvad" esietendusel, ma ei arva ka, et teatrilavastus peab esimesest etendusest kuni viimaseni olema küps tervik. Teatri võlu just kaduvuses seisnebki. Aga mind tabas Uku Uusbergi uuslavastuse ühte etendust vaadates peaaegu sama tunne mis ülemöödunud suvel Jänedal "Jõu" esietendusel: need sõnamängud on väga kihvtid, aga tekst tervikuna lihtsalt ei kanna. Pinge korraks tekib, siis kukub kõik jälle kokku. Niimoodi üle kolme tunni.

Miks autor ja lavastaja ei kasuta ometi dramaturgi? Vikerraadio saates "Teatrisse!" püüab Uusberg küll Meelis Kompuse samale küsimusele vastata, aga selgust ei saa. Sealsamas tunnistab üks "Inglite" võtmetegelasi Märt Avandi, et tema roll ei saa kunagi Uku lavastuste puhul esietenduseks valmis, ja Uku lisab, et läheb proovi ja viskab selle lavastuse lõpust ühe oma lemmikstseeni välja. Esietendusest on mitu nädalat möödas.

"Kuni inglid sekkuvad" on lavastuse mõttes rühmatöö, mis on valminud autori-lavastaja ja trupi koostöös. Muidugi teevad Draamateatri väga head näitlejad oma tööd tavapäraselt hästi. Ühtki eriliselt eredat rolli ei sünni. Ehk vaid Martin Veinmanni Harri. Teine värvikas kuju oli Mihkel Kabeli Ahto, aga tema kuju laguneb lõpuks koost nagu lavastus tervikunagi. Lavale ilmuvat Ahtot olen ma päriselus näinud küll, aga Aleksandri (Märt Avandi) seansile minev Ahto ei ole see, kes enesekindlusest pakatavana esiotsa lavale astus. Tõnu Oja Väino jääb algusest lõpuni endaks ja on samuti hästi õnnestunud karakter, Ivo Uukkivi jumalasulane, kes kõik (nii otseses kui ka kaudses tähenduses) kiriku arvele paneb, tõestab jälle, et Uukkivi on praegu tippvormis, aga üldiselt tahaks korrata enne öeldut: Draamateatri väga head näitlejad mängivad ootuspäraselt hästi.

Mäng mänguks, aga lugu ise ... Lavastuse lõpus on koht, kus taksojuht palub dispetšeril öelda kliendile, et kõndigu too parem jala, on tervisele kasulik. Dispetšer vastab, et see klient tundus kuri ja vähese empaatiavõimega inimene. Empaatiast see lavastus ongi, eelarvamustest ja hoolimisest ka. Olulised ja vajalikud teemad, eriti kiirel ajal. Ent mõistmaks, kui palju on erinevaid inimesi ümberringi, ei pruugi igaühte tunda. Uku Uusbergi lavastuse kontekstis tuleb seda mõista nii, et pikk, terve ühe vaatuse kestnud sissejuhatus võinuks olla palju lühem ja märgilisem. Hetkeks isegi lootsin, et võib-olla koorub loost midagi teravalt ühiskonnakriitilist, aga tegelikult sai hoopis sõpruskonnaga-koos-näitlemise-värk, mida otsustati teatava küpsusastme juures teistele ka vaatamiseks serveerida.

Tosin inimest jäid must sinna Müüritüki tänavale. Paul jäi telefonis veenma, et niisugune aadress on ikka päriselt olemas, väljas hakkas lund sadama, kui ingel neid inimesi kuulama tahtis panna. Klaver oli vaikinud, pasunad hakkasid puhuma. Kahju oli. Olin seda kõike juba näinud.