kolmapäev, 5. märts 2014

Teekond ja laevahukk Utoopia rannikul

Möödunudaastast eesti teatri suurprojekti - Tom Stoppardi "Utoopia ranniku" kahe esimese osa lavastusi Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris - tuleks minu meelest vaadata, vaadelda ja hinnata koos. Mõlemad lavastused on väga õnnestunud ning kuigi teise osa vaatamiseks ei pea ilmtingimata olema enne esimest osa näinud ja vastupidi, unistan võimalusest näha üks päev kõiki kolme osa (lisaks siis Vanemuise ja Ugala teatri ühistöös valminud "Utoopia rannik. III osa. Kaldale uhutud") ühel päeval koos. Tallinna teatrisaalides peaks seda olema võimalik korraldada.

Minu jaoks on Linnateatri "Utoopia rannik. I osa. Teekond" ja Draamateatri "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" konkurentsitult eelmise aasta parim(ad) lavastus(ed). Nende suurus nii üksikuna kui ka eraldi võttes seab nad lihtsalt väljapoole arvestust. Kahjuks või õnneks.

Priit Pedajase esimese osa lavastus Linnateatri Põrgulaval on justkui suure romaani algus, mis on jagatud omakorda alapeatükkideks. Iga alapeatükki märgib Põrgulava ühele sambale lisatavate aastaarvude ja -aegade plaatide rida. Tegevus toimub ajavahemikul 1833-1944 peamiselt Mihhail Bakunini kodus Moskva lähedal. Pärisorjuslik Venemaa ja selle kõrgklassi eluolu ajal, mil puudus vene kirjandus ja aristokraatide hulgas valitses teadmine, kui oluline on osata palju keeli, on mõtted, mis selle lavastuse märksõnadena kaua meeles püsivad. Pole mõtet kujutleda, et keegi sai tollal Venemaal olla vaba. Talupojad olid pärisorjad, mõisniku poeg kroonu ori ja tütardegi tulevik pidi olema seotud mõne sõjaväelasega. Aleksander Bakunini (Ain Lutsepp) tütarde saatus peegeldab spiraalina venivat naiste elu - Piret Kalda roosasse riietatud proua Bakunina märgib seda, mismoodi peretütred närtsima hakkavad.

Kõigest hoolimata on elu maal idülliline. Perepoeg Mihhail Bakunini (Tõnn Lamp) kroonust lahkumine lööb mõisniku kodusesse idülli mõrasid ja tekitab sädistavates peretütardes pisut segadust. Näitetrupp on suur ja episoodilisi tegelasi palju. Enamik ei paista eriliselt silma, kuid Tõnn Lambi Mihhail Bakuninist saab kiiresti peategelane, kelle kujunemist, muutumist ja arengut on hea jälgida. Parim on selles lavastuses aga Taavi Teplenkov - tema Vissarion Belinski on kui nukker külmetav kunstnik. Läheb südamesse ja võlub realistlikkusega.

Lavastus on kui mälupiltide kogum, mõjub Põrgulaval tuttavlikult-venelikult. Emotsionaalselt tekib sarnane tunne kui aastaid tagasi "Isasid ja poegasid" vaadates. Siin on valgust ja värvi, aga ka ärevust ja igatsust.

Elmo Nüganeni teise osa lavastus Draamateatri suures saalis on euroopalik - suurem ja avaram, üks neid lavastusi, kus suure saali lava täidetakse osavalt ära. Venemaal ja Euroopas on aeg edasi läinud, aga mida sajandi lõpu poole, seda ärevamaks läheb. Selle osa peategelased on Herzenid (Mait Malmsten ja Elisabet Reinsalu), kes saavad lõpuks ometi kauaoodatud loa Venemaalt lahkuda. Euroopa on otsingute ja revolutsioonide meelevallas. Ideid on nii palju, et siin-seal läheb katlas põrgukuumaks. Euroopa näib olevat Herzenite kurdile pojale pääsemine ja lahendus. Samal ajal on sinna kogunenud hulk juba eelmisest osast tuttavaid vene mõtlejaid.

Huvitav on, et kahes lavastuses ei mängi isegi peategelasi samad näitlejad. Kõik osatäitjad on uued. Ja veel huvitavam on, et kõik osatäitjad sobivad oma rollidesse. Aeg on ju uus ja inimesed justkui ajaga muutunud. Sinirohelises valguses on ootus ja lootus. Õrnad kardinad lisavad lavastustervikule ja inimeste hingedele haprust. Ilu talletub mällu ja ebaõigluse karjuv valu tahab hinge seest rebida.

Võib-olla on neis kahes lavastuses mõttetihedust palju ja see muudab jälgitavuse keeruliseks ... Ei tea. Mulle meeldis teine osa isegi rohkem, sest see mõjus nagu pildi kõige sügavamates nüanssides uitamine. See oli suur, tõeliselt suur lavastus. Sellesarnaseid ei olegi enam ammu olnud. Teisalt on marxismi mõttealged mulle mõistetavamad kui sellele eelnenud protsessid Venemaal. On imetlusväärne, et keegi (Tom Stoppard) on kirjutanud üheks teoseks kokku ühe sajandi, mis mõjutab inimkonda ikka veel. Teater elu peegeldajana on tänamatult väike, aga tunded kahest õhtust kuhjaga läbielamisi täis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar