pühapäev, 25. august 2013

Pöörased tokerjad meenutavad Anija meeste sõjakäiku ja muud

Milline visuaal ja kokkukõla! Värvidemäng Anija mõisa pargi suurte tammede alla rajatud pöördlaval ilmestab lavastuse stseene ja need hakkavad kõnelema meie endi takust lugu. Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastatud "Tokerjad, pööramäng Anija meeste mälestuseks" on hästi eepiline näitemäng, mis jääb tänavusest suvest meelde kui võimsaim teatrielamus. Just siis, kui tundub, et kogu aegruum on ära kasutatud, ilmub jälle midagi uut, veel võimsamat. Eestlane raiub lohel järjepanu päid maha, aga kohe kasvab uus asemele. Võõras raiub meie päid, aga eestlane ei jäta jonni, kasvatab ka uue. Suurvormilisust lisab imeliselt kõlav noorte segakoor Vox Populi, kinnitades, et (koori)laulus on uskumatult palju väge. Mis sellest, et sugugi mitte kaua aega tagasi oli eestlase selg verine, käed rakkus, nägu hall ja silmad näljast auku vajunud, eestlane ikka laulis ja laulab.

"Tokerjate" aluseks on Eduard Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid", aga pole unustatud, et teatrietendus peab kõnelema oma ajas. Tegijad otsivad muu hulgas vastust küsimustele, kuidas ja kas me sobitume Euroopasse ja maailma või kuidas meid laiemalt mõistetakse, kuidas oleme jõudnud siia, kus me parasjagu oleme. Eelkõige oleme teel.

"Tokerjad" on võimsate efektidega lavastus, kus üksikutel näitlejatel on ilma toetava ansamblita raske mõjule pääseda. Ansambel on võimas, kehastudes kujundite taustal nendeks, kellele ja kellega saab kaasa tunda, või nendeks, kelles nähakse variserlikku nahahoidjat, või nendeks, kes arvavad endast põhjendamatult palju. Bert Raudsep mängib Hans Tertsiust, kes tarmuka ja julge eesti mehena ajab taga õiglust, millele tal õigust pole. Hirmus hästi mängib! Ümberkehastumisvõime kõiki astmeid näitavad Ott Aardam, Lauri Kaldoja, Mart Koldits ja Kristjan Sarv, kelle täita on rollid alates pärisorjadest kuni Vene tsaarini välja. Sinna vahele mahub nii tähtsaid kirikutegelasi, aadlikke kui ka Vene saadikuid. Naised jäävad põhjendatult tagaplaanile, sest nende roll on tagajärgede ja tegeliku valu kujutamine. Helena Pruuli ja Maria Uppin kehastavad nooruse jõudu ja elu kordaminemise tähtsust. Õhtupimeduses ja augustiöös nende valu vaadates kihvatab ja karjatab vaataja meeltes selle sajandi hillitsetud raev. Maret Mursale jäävad tsarinna, kõrgi aadlidaami ja eesti ema rollid.

Etendus algab pärast päikeseloojangut. Alguses ei ole veel pime, kuid rehepeksustseen tungib luust ja lihast läbi, andes juba esimestel minutitel aimu ees ootavast võimsast teatrielamusest. Iga kujund on nii ilmekas, et tekib tahtmine veel mõnda teist etendust peale esietenduse vaadata. Seda ilu ja valu on korraga liiga keeruline meelde jätta, läbi mõelda ja enda sees kasvama panna. Aga ka lihtsalt vaatemänguna on "Tokerjad" igas mõttes lummav. Hing jääb korraks kinni, naerda saab ning tõrvikutega valgustatud teel ühtepidi mõisaaita minnes tärkab lootus, et kõik on võimalik ja alles ees. Pärast sama teed tagasi tulles ja tagasi vaadates on tõrvikuid justkui rohkem ning kangastub pilt, nagu ollaksegi teel Tallinnasse.

Tulen kunagi veel Anija mõisa kiviaia äärde piiluma, sest olen kindel, et Kristjan Sarve kummituslik kuju on endiselt mõisahoone katusel ja kinnitab, et ammu oli aeg orjarüü seljast heita. Harva juhtub, et kavalehele kogutud tsitaadid hakkavad rääkima. "Tokerjate" puhul hakkasid, ja näitasid me esivanemate ja meie endi taga vaba inimest, kes ei peaks kelleltki endale maad või õigust ostma. Meie vabadusel on rohkem värve kui mullavärv. Hea meel on, et kogu värviskaala siin nii otseses kui ka kaudses mõttes ära näidati. Ja muidugi - mulgipuder maitses pärast seda pöörast üht- ja teistpidi näidatud ajalooetendust väga hästi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar