Reede, 30. detsember 2011

Sadamalinn Le Havre

Lihtsate inimeste elu kulgeb tasakesi linnas, kus erilist rikkust ei näi olevat. Majad on vanad ja räämas, tänavad kitsad ja elu vaene. Ometi toimub see kõik tänapäeval. Loo tuum on nii tänapäevane ja aktuaalne, lausa karjuv teema kõigi Lõuna- ja Lääne-Euroopa riikide jaoks, kellel on merepiir. Aki Kaurismäki on filmi "Le Havre - sadamalinn" teinud sellest, kuidas ühel päeval saabub sellesse Prantsusmaa sadamalinna merekonteineris hulk põgenikke Aafrikast. Üks teismeline poiss põgeneb politseiaktsiooni käigus ja satub linnakeses saapapuhastajana elatist teeniva Marceli (André Wilms) teele.

Marceli naine (Kati Outinen) on äsja viidud haiglasse, kus teda ootab ees raske operatsioon. Mustanahaline poiss soovib jõuda Londonisse, kus pidavat olema tema ema. Marcel tahab poissi aidata.

Kaurismäe film on üllatavalt lihtne. Nii loo kui ka võtete poolest. Selles filmis on kõik hea ja kõik head. Isegi need, kes peaksid olema pahad (kriminaalpolitseinik) või on pahad (koputajast naabrimees), on sisimas head. Tavalised inimesed ei ole kadedad: saiapoe omanik annab peategelase naise haigusest kuuldes Marcelile lahkelt saia võlgu ja juurviljapoe omanik varustab meest lahkelt muu söögikraamiga. Vajaduse korral aitavad kõik Marcelil poissi varjata ja tema eest hoolitseda. Et laevakaptenile, kes on nõus poisi Londonisse toimetama, vajalik rahasumma kokku ajada, korraldatakse kohe kiiresti heategevuskontsert. Peaaegu nagu "Pipi Pikksuka" lugudes. Ainult et politseiuurijat ei veeta ninapidi, vaid viimane on poisi päästjate poolel.

Ei ole üldse halb film, aga nii lihtsakoeline, et soov näidata headuse jõudu ja võlu muutub tänapäeva vaataja jaoks küsitavaks. Ütleks, et poliitiline muinasjutt, millega režissöör soovis ehk rõhutada lõhet inimlikkuse ja poliitika vahel. Südames ma vaatajana muidugi näen ja tunnen inimesele kaasa.

Kolmapäev, 28. detsember 2011

Tallinna Poistekoori jõulukontsert Nigulistes

Tallinna Poistekoori igadetsembrikuine jõulukontsert Tallinnas Niguliste kirikus teisel jõulupühal on saanud traditsiooniks, mis lõpeb alati kirikusaaliuksel poiste "Jäid jõule!" soovidega ja mis oma lihtsuses ja pühalikkuses on kujunenud minu jõulupühade lahutamatuks osaks.

Tänavune 26. detsember polnud erand. Poistekoori repertuaar on aastate jooksul tuttavaks saanud. Mõnikord on eesti muusikat rohkem, mõnikord vähem. Sel korral oli mitu "Ave Mariat". Üks neist külalissolisti Kädy Plaasi esituses. Ei puudunud ka popurrii. Kahju, et jõulud seekord lumeta mööduma pidid. See õige pidulik ja pühalik jõulutunne tekib mul ikka koos lumega ...

Lii Undi "Parim näitleja linnas"

"Parim näitleja linnas" on Lii Undi päevik Indias Varanasis veedetud ajast. Ajast, mil ta püüab alata otsast peale. Stiil on selline, et ma tahaks nimetada seda romaaniks või mahu tõttu pigem jutustuseks. Minategelane ehk autor on maailmale avatud, kuid ka piisavalt elutark ja uuriv-skeptiline. Puudub ülemäärane tingimusteta vaimustuv ja kõikeahmiv olek, mis on viimasel ajal reisikirjeldustele nii omaseks saanud. Lii Unt kulgeb ja arutleb.

Ma ei ole kunagi Indiasse ihalenud. Sellele ei olegi seletust. Aga seda mõjusam oli leida end nautimas Lii Undi raamatut, mis annab kokkuvõttes väga põhjaliku ülevaate ühe kauge maa elust ja kultuurist, avastades isegi, et hommiku- ja õhtumaade inimeste käitumises on ühistki. Olgu selleks siis "kõik müügiks" mentaliteet või enese eksponeerimise vajadus ühiskondlikult keskses rollis.

See on enda otsimise lugu. Autor veedab palju aega babade templites, jälgides babade tegemisi, rituaale, olles armastatud ja põlatud, tahtes olla ise rohkem kui turist. Viimane tal vist õnnestubki, sest kohalikele koha kätte näitamine, nendega nendele mõistetavas keeles asjade selgitamine ei nõua ühtäkki enam väga suurt pingutust ja samas kahaneb järjest kiusatus valgustada turiste, keda päise päeva all lakkamatult petetakse.

Huvitav on jälgida kodumaal viibivate sõprade arvu muutumist pöördvõrdelises seoses ajaga. Tähelepanek missugune! Rikastav lugemine on see raamat igatahes. Soovitada julgen igaühele.

Alvin ja koopaoravad

Ega ma ikka päris hästi aru ei saa, miks selliseid "Alvini ja koopaoravate" (Alvin and the Chipmunks: Chipwrecked) laadseid filme üha juurde tootma peab. Kahjuks või õnneks oli see praegune minu esmakokkupuude nende oravatega. Nii et ei saa öelda, kas kolmas film on parem või halvem kui esimene ja teine.

Põhjus, miks ma olen nõus jälle oma väikse lapsega kinno neid Hollywoodi multikaid vaatama minema, peitub dubleerimises. Olemata küll originaali näinud, peab tunnistama, et heaks tegi selle filmi eelkõige eestikeelne tõlge. Lihtsakesest loost sai tänu dubleeringule mõnus poolteisttund.

Aga lugu ise ... Täiskasvanud mees peab pesakonda väga erineva iseloomuga oravaid oma lasteks ja läheb nendega kruiisilaevale perepuhkust pidama. Oravate hulgas on hüperaktiivne Alvin, nohik Simon, paksuke Theodore ja kolm tibi. Tegelikult on nad muidugi meelelahutustööstuses kõvad tegijad, elavad paljude tänapäeva laste ja noorte unistuste elu. Siiamaani oli veel lootust. Aga siis satuvad kõik üksikule saarele ja ilma mänedžerita toimetulek pole sugugi nii lihtne. Kõige krooniks on saarel kümmekond aastat elanud noor naine, kes on seal tagajärjetult otsinud mereröövlite varandust. See osa on nii veider, et lastefilmile kohane moraalgi muutub hägusaks. Hea ja kurja võitlus muutub selgest pingutusest hoolimata ebausutavaks ja jätab tegelikult külmaks.

Lastele muidugi meeldib.

Pühapäev, 25. detsember 2011

Jan Beltráni teine romaan - "Nora"

Keerutasin "Norat" raamatupoes käes, kui see ilmus. Ei ostnud. Lugu prostituutide elust paistis mitte päris see, mis "müünuks". Hea kogemus "La mala vidaga" käis aga kaasas ja kui ma sain tänavu sünnipäevaks e-lugeri, valisin "Nora" üheks esimeseks e-raamatuks, mille sinna soetasin. Kirjanik jätkab tõsielul põhinevate lugudega. "Nora" põhinevat kahe endise prostituudi räägitul. Beltráni stiil on "Noras" endiselt nauditav ja kahe prostituudi jutustusest on saanud ühe lugu, kus peategelase elujaatav ja mitte kedagi süüdistav hoiak mõjub köitvalt.

Ka püüd tutvustada eesti lugejale kauge Lõuna-Euroopa riigi, Hispaania ajalugu on teises raamatus nagu esimeseski endiselt omal kohal, paigutades peategelase lapsepõlvekodu Sevillasse ja tekitades minus seletamatu isu selle linna külastamise järele. Iseseisvat elu alustab Nora Barcelonas, mis ei ole üldse see Barcelona, mida me tänapäeval Barcelonana mõistma oleme õppinud - ei mingit kunsti ega Gaudit. Ajad olid teised. Ja selle raamatu tegelastel oli elus tähtsamatki kui Gaudi.

Sellest tähtsamast rääkides ei saa ma jätta ütlemata, et erinevalt raamatu autorist ei suuda mina prostitutsioonis valikut näha. Mingil hetkel lausa ärritas prostitutsiooni igati tolereeriv toon. Igal inimesel on piir. Minu oma on ilmselt teises kohas kui "Nora" autoril, aga maailma vanimat elukutset ma mis tahes muu ametiga võrdsustada ei oska ega taha. Nora rääkis oma elust inimesele, kes pidi talle olema väga lähedane, kuid kes temast ometi eriti ei teadnud. Lõpus olin natuke pettunud, kui selgus, kes see oli ... Et sõna otseses mõttes elus kõikenäinule esimene armastus nii palju tähendas, mõjus lihtsalt ilukirjandusliku liialdusena.

Teine kahtlust äratav teema oli pojast loobumine, õigupoolest temaga taaskohtumine. Ei hakka siin arutlema, et mul on raske kujutleda, kuidas Nora tütar teadmisega ema elukutsest suureks kasvama pidi. Võib-olla on kõik seletatav aja ja ruumiga. Aga et Nora käis pojale kuni tädi surmani aastaid lastekodusse kingitusi viimas ja siis see verepilastusstseen, mille juures mul läks konkreetselt süda pahaks, kuni poja naasmiseni ema ellu. Kõike kokku sai liiga palju.

Episoodiliste tegelastena satub siia romaani ka mõni "La mala vidast" tuttav tegelane. Niisamuti oli juba "La mala vidas" kahtlust äratanud Rosa ja Pablo seos. Nüüd siis eeskätt Rosa ja Kristian. Seega on need kaks raamatut omavahel seotud ja võib-olla oleks lühem lugemisvahe rohkemgi äratundmist tekitanud. Kirjutada Beltrán oskab.

Neljapäev, 22. detsember 2011

Armastuse ajalugu

Sellel raamatul on imeilus pealkiri! Ja ega sisu ilugi pealkirjale kuidagi alla jää. Mind hakkas lihtsalt painama mõistmine, et ma ei mõista vist pooltki, mida kirjanik öelda on tahtnud. Nicole Krauss olevat Ameerika noorema põlvkonna kirjanik. Tema perekonnanimes ei ole küll midagi ameerikalikku või inglaslikku. Kuna "Armastuse ajaloo" tegelased on juudid, tahan ma vägisi näha selle loo taga midagi veelgi sügavamat, kui seda on üksindusest ja kaotatud armastusest jäänud tühimikule täite otsimine. "Armastuse ajalugu" peab olema juutluse ja juutide saatuse lugu, aga ma ei saanud sellest aru, õigemini ma ei oska seda endalegi mõistetavalt seletada, rääkimata siis kuidagi teistele edasi andmisest. Just seepärast on sellest raamatust nii himus raske kirjutada ...

"Armastuse ajaloost" sai mu jaoks raamat, mida kellelegi soovitada ei julge - no ei ole niisugune šedööver, et peab kindlasti lugema. Aga ometi oli neid kauneid, armastusest tiineid lehekülgi väga hea lugeda ja muudkui tõdeda, et jälle ei saa aru, kellest nüüd juttu on või kuhu see kõik välja peaks viima. Usun, et ma pole ainus, kes alustas kaks korda algusest. Teistkordse alustamisega sain hooga nii kaugele ära loetud, et sündmusteahel muutus (kronoloogiliselt) loogiliseks. Paraku ei aidanud see üldse kaasa viimase veerandi mõistmisele.

Mitu paralleelselt kulgevat lugu on praegusaja ilukirjanduses nii tavalised, aga Nicole Kraussil on need mitu lugu ülimalt segaselt ja sürrealistlikult läbi ja kokku põimitud. See muudab armastusloo sõnadega edasiandmatuks pärliks. Ometi on tegelased täiesti reaalsed inimesed. Olgu selleks siis mees, kes on kunagi kirjutanud "Armastuse ajaloo", või mees, kellele ta selle raamatu käsikirja andis, või naine, kes on raamatu peategelase prototüüp, või tüdruk, kellele on peategelase järgi nimi pandud, või mees, kes igatseb kogu elu oma esimest armastust ja oma last, või tüdruk, kes otsib kirjanikku. Olles ise kord üks või teine selles elu katkematus jadas, saab armastusest lugu ja hetkedest elu. Iga inimese kordumatus elus on keegi, kes valmistub üksikul saarel hakkama saama, ja keegi, kes teab täpselt, mida limonaadimüügist kogutud raha eest osta.

Tahaksin peaaegu, et see raamat oleks mul kusagil naha vahel olemas. Kogu helistikus. Sellisena, nagu elu ja armastus ja igatsus ja unistused päriselt on. Ma ei oleks armastuse ajalugu niimoodi tõlgendanud, kui pidanuksin ise kirjutama, aga tore, et keegi on püüdnud. Hingetoit kaunil ajal.

Kolmapäev, 14. detsember 2011

Aasta artist - ZAZ

Selle aasta parim muusikaline leid on prantsuse lauljatar ZAZ, pärisnimega Isabelle Geffroy. Tema kontsert müüdi siin vist minutitega välja. Ootenimekirja õnnestus end siiski panna ja lõpuks oli minu õnn, et kontsert edasi lükati. Ainult tänu sellele ma õigupoolest sinna sain. ZAZi muusika tundus plaadilt kuulduna olevat puhas kuld, alates arvatavasti kõige tuntumast laulust "Je veux".

Nõndaviisi ei ole ma filharmoonia suures saalis veel kunagi rokkinud. Kontserdikohana tundus filharmoonia saal olevat veider valik, aga mulle sobis. Istumisvõimalus on väärt võimalus!

Lauljatar on nagu elurõõmu ja nooruse võrdkuju ja see teeb nähes ja kuulates tuju lihtsalt väga heaks. Stiil on segu jazzist, bluesist, popist. Poolteist tundi läksid hõljudes. Veendusin, et live-esitus on samavõrd hea kui stuudios lindistatud plaat. Saalitäie kuulajate südamed ajasid ilmselt rõõmu üle ääre, aga ka nii peab südameid ja hingi raputama, onju.

Mario Vargas Llosa, "Tädi Julia ja kirjamees"

Väga lõbus lugemine. Kõigepealt kulus tükk aega, et aru saada, mitu eri lugu või liini Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamehes" on. Viimasel ajal on mitme paralleelse süžeeliiniga ilukirjandusteosed ju nii tavapärased. Tegelikult ei ole see midagi nii nüüdisaegne teos, sest esmatrükk ilmus juba 1977. aastal.

"Tädi Julia ja kirjamees" on
18aastase Mario ja tema tädi Julia armulugu, aga see on ka autobiograafiline romaan, saatjaks autori omaaegne skandaalne tutvumise lugu.

Mario ja Julia armulugu räägitakse üle peatüki, sest vahepealsed peatükid on raadiojärjejuttude katkendid, mida kirjutab Mario tööandja palgatud kirjanik-lavastaja Pedro Camacho sõsarraadiojaama jaoks. Neid on palju ja menukuse tõttu koosneb kõnealuse raadiojaama programm lõpuks vist ainult järjejututundidest. Kusjuures neid mitte ainult ei loeta ette, vaid lavastatakse!

Pedro Camacho töötempo ajab ta lõpuks hulluks. Mario elu kulgeb nagu seebiooperis. Ja seepärast sobivad raadioseebiooper ja eluseebiooper ühe kaante vahele nagu valatult. Mario elu koosneb pendeldamisest raadio uudistetoimetuse, Pedro askeetliku kirjutustoa ja oma sugulaste vahet. Kõlab nii lõunaameerikalikult. Ta on raadio uudistetoimetuse juhataja, aga teeb tööd siis, kui aega saab. Ja tema töö näib seisnevat ühe toimetaja rohkelt verd sisaldavate uudiste vahele leebemate uudiste lisamisest. Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet lisada, et linnapea otsimine, kes oleks nõus kahe armunu abielutunnistusele alla kirjutama, on nagu omamoodi kulminatsioon.

1970. aastatel ei teatud Peruu pealinnas Limas televisioonist midagi, kuid ajalehed ja raadio olid olemas. Nende kahe meedia pinnalt avaneb "Tädi Julia ja kirjamehe" sügavam tahk - ühiskonnakriitika ja poliitika. Esmapilgul ei saagi aru, miks Pedro Camacho nii hirmsasti argentiinlasi vihkab, aga ju tal on oma arvamus Peronidest. Miks elab peategelase isa Ühendriikides? Kes valitsevad kõrvalistes provintsides? Kirjanikuks saada ihkav noormees õpib elu, ja tema abielu kestab isegi väga kaua - kaheksa aastat.

Pühapäev, 11. detsember 2011

Teatrifestival "Eesti palsam II" Riias

16.-19.12.2011 toimub Riias teatrifestival "Eesti palsam II". Mängitakse neid etendusi:

16. detsembril kell 19.00 - Von Krahli Teater, "Idioodid"
17. detsembril kell 19.00 - ZUGA ühendatud tantsijad, "Kohe näha, et vanad sõbrad"
18. detsembril kell 19.00 - Võru Linnateater, "Samuel Beckettile"
19. detsembril kell 18.00 - Von Krahli Teater, "12karamazovit"

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Kas me peame rääkima Kevinist?

See paljukiidetud ja -räägitud raamat oli jälle üks neist, mille lugemist alustasin kunagi ammu lennukis, aga tundsin, et ei lähe kuidagi. Minategelase kirjad olid lohisevad, pikitud kahetsusest ja enesesüüdistustest. Ma lihtsalt ei suutnud kuidagi mõttega kaasas käia. Nii rändas Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" kodus raamaturiiulisse ja mitte ükski vägi ei pannud mind seda sealt uuesti välja võtma. Kuni ... tänavu suvel linastus Cannes'i filmifestivali põhiprogrammis sellesama raamatu põhjal tehtud film. Arutlesin endamisi, et kui ma kunagi tahan seda filmi vaadata, siis enne peaksin olema ikkagi raamatu läbi lugenud.

Ei saa üle ega ümber autorist. Sellepärast, et mehenime taga peitub tegelikult naine ja et autoril ei ole endal lapsi. Saatesõnast võib järeldada, et niisuguse teose kirjutamise ajendiks oli vajadus iseendale põhjendada, miks autoril lapsi ei ole; aga sealt loeb ka, et äkitselt ühiskonda vapustanud koolitulistamised räägivad laste kasvatamisega kaasnevast võimalikust paratamatust tagajärjest. Ühe sellise koolis massimõrva toimepanija ema on loo peategelane.

Lapsed on erinevad, aga ma keeldun uskumast, et mõni laps on sünnist saadik halb. Mõni on kinnisem ja riukalikum. Kui raamatu esimeses pooles tunduski, et ema heidab endale paljusid asju ette, siis raamatu edenedes hakkas lugu muutuma kahe küljega medaliks, mille ühel küljel oli pisut enesekeskne ema ja teisel pool last jumaldav isa. Otse öeldes on Lionel Shriveri sõnum lihtne: kui mehe ideaalide hulka kuulub laps, siis selle saamiseks on tal vaja naist. Kui muidu harmoonilises suhtes paari puhul otsustab naine sünnitada lapse vaid armastatud mehele heameele valmistamiseks, ei ole sel naisel võimalik oma rolli sünnitamisega lõpetatuks pidada. Vähemalt üldjoontes mitte. Mul käis peast läbi, et Kevinile sai saatuslikuks vastanditest koosnev perekond elik armastusest pimestatud ja usaldav isa ning kahtlustav ja vabaks rabeleda üritada püüdev ema.

Kui lapsed on erinevad, siis miks ei võiks vanemad olla erinevad? On ju vanemaid, kellele meeldivad (selle sõna kasutamine on väga ohtlik, sest võib kergesti valesti mõista) või sobivad päris tillukesed lapsed, ja selliseid, kellele sobivad pigem vanemad lapsed. Raamatu lõpus hakkavad ema ja poeg üksteist (paremini) mõistma ja Celiast saab tillukesest peale "oma ema tütar" just loomuse tõttu.

Mind häirisid selle raamatu puhul mõned mõttekäigud, aga kõigega ei peagi alati nõus olema. Tervikuna oli "Me peame rääkima Kevinist" siiski hea raamat. Tabavalt haaravad on Eva mõtisklused ühiskonnanormide ümber. Kas või näiteks see, miks on pere väga hea majanduslik olukord ja ühiskondlik positsioon automaatselt justkui alibi.

Lõpuks olin nii tüma, et Kevin mind küll enam ei veenda ei suutnud. Kas tõesti kaks aastat noortevanglas olid tema elus justkui tõsise õppetunni andnud ja temast sai inimene, kes mõistab oma teo mõttetust ja tõsidust? Niisugune lõpp tähendas vaid raamatus otsade kokkutõmbamist. Võib-olla oli Eva teisipidi tüma ja jäi Kevinit uskuma?

Pühapäev, 20. november 2011

Eestlased Balti Teatri Sügise festivalil, pärast seda Von Krahli Teater Prantsusmaal ja Saksamaal

Teatrifestivalil Balti Teatri Sügis Riias on Eesti teatrite päev 21. novembril 2011. Kavas on siis järgmised etendused:


kell 16.00 Tartu Uus Teater "Ird, K"

kell 21.00 Von Krahli Teater "The End"


***


23.11.-06.12.2011 toimub Prantsusmaal Nancys teatrifestival RING. Seal saab näha Von Krahli Teatri lavastusi "PostUganda" ja "Võluflööt. Remix ja selgitus". Mänguajad on järgmised:


25.11.2011 kell 22.30 "PostUganda"

26.11.2011 kell 22.00 "PostUganda"

05.12.2011 kell 20.30 "Võluflööt. Remix ja selgitus"

06.12.2011 kell 19.00 "Võluflööt. Remix ja selgitus"


***


Von Krahli Teatri "PostUgandat" saab vaadata ka Saksamaal Münchenis, kus on ajavahemikus 18.11.-04.12.2011 festival "Spielart". Etendust mängitakse 1. detsembril kell 21.30.

Laupäev, 19. november 2011

James Blunt, teist korda

Kui James Blunt varakevadel Metzist oma Euroopa-turneed alustas, tõdesin ühtäkki, et see on parim kontsert, kus ma eales viibinud olen. Kõik oli nii paigas. Alates noorukesest soojendajast Julian Perrettast ja lõpetades muidugi peaesineja endaga.

Kui selgus, et sügisel tuleb Blunt ka siia esinema, oli minust saanud lootusetu fänn, kes ei tahtnud kuidagi lasta käest võimalust oma lemmikut veel kord näha. Teada oli, et Galaxie Amneville'is ja Rockhal Esch-sur Alzette'is erinevad nagu öö ja päev: esimeses sai vanainimese kombel istuda, teises peab aga ainult seisma.

Nüüd ma siis nägin ära, mida tähendab kuudepikkune tuuritamine. Sama tuuri kaks nähtud-kuuldud kontserti ehk märtsikuine ja oktoobrikuine osutusid väga erinevaks. Oktoobris õhkus Bluntist peaasjalikult ainult väsimus (võib-olla oli ta haige?). Alates esimesest loost tundus kõik, mis lavalt tuli, kui üks suur pingutus. Jäin arutlema, et milline oli umbes kuu aega varem Tallinna-kontsert? Muidugi laulis ta oma paremad laulud kõik ilusti ära, aga mul oli ikka tunne, et kogu kontsert oli lühem ja päris kindlasti ei olnud enam nii palju lisalugusid. Publiku käte peale viskumise triki kohta olin Tallinna-kontserdi järelkajadest lugenud. Esimesel kontserdil seda veel polnud. Nüüd sai seda oma silmaga näha.

Kokkuvõttes jäi tunne, et mees vajab puhkust. Mis ei tähenda, et pärast sedagi kontserti poleks olnud põhjust olla sisemiselt laetud saamisest väsinud ja õnnelik.

Kolmapäev, 9. november 2011

Kultaste saaga - veel üks elulooraamat

1988. aastal oli Eesti Raadio saates "Kirjutamata memuaare" rääkinud oma elust Eesti-aegse Tallinna eliitkohviku omanik Nikolai Kultas. Kultase kohvik oli kohas, kus praegu on Wabadus, enne seda Kohvik Moskva. Juba mõnda aega on need memuaarid ka kirja pandud. Nikolai Kultase ja tema tütre Kristi Kultas-Ilinsky mälestused avaldati ühiste kaante vahel raamatus "Kultaste saaga". Esimese puhul ongi tegemist ülalnimetatud saates meenutatuga, Kristi Kultase autobiograafia, nagu ta seda ise nimetab, ilmus kõigepealt inglise keeles raamatuna "The Way It Was".

Mae tsiteerib raamatust lõike, mis lausa peaksid panema lugema. Igatahes minagi kui mittetallinlane tahaks Mae öeldule lihtsalt kahe käega alla kirjutada ja sellega võikski jutt sellest raamatust piirduda.

Minu kätte sattus "Kultaste saaga" ajal, mil mul oli raamatutega väga kehv suhe, s.t ühtegi nagu ei tahtnud lugeda. Nii ma seda laenatud raamatut enda käes hoidsin. Andestamatult kaua, aga tagantjärele mõeldes oli "Sillamäe passiooni" ja "Kultaste saagat" järjepanu lugeda väga kosutav. Üks täiendas teist. Eriti mis puudutab Siberit, aga ajastut üldiselt ka.

Nikolai Kultase jutustust on mõnusam lugeda. See on küpse, paljunäinud inimese tagasipilk elule ja ajale. Kristi Kultas on mõnekümne USAs elatud aasta kogemusega eesti lugeja jaoks minu meelest pisut võõrastav. Ta kirjeldab šokeerivalt olukordi ja asju, mis omal ajal (ma ei imesta, kui see on Venemaal nii veel praegugi) olid väga tavalised. Raske on kujutleda, et inimene, kelle teadlik lapsepõlv ja elu on möödunud sügaval Siberis, neid šokeerivaks pidas. Näiteks oli ta jaoks vastuvõetamatu kusagil järjekorras seista, et süüa või jalanõusid osta (või saada). Võimaluse korral tellis ja ostis ta kõik oma riided ja jalanõud Itaalias elavalt sõbrannalt. Võib-olla on see kasvatuses kinni.

Igatahes oli hea meel, et omaaegsel edukal ärimehel jätkus Venemaa sügavustes tarmukust, et võtta elult nii palju kui võimalik, leida üles kaotatud naine ja laps(ed). Ja et tema tütrest kujunes samasugune tarmukas, sihikindel ja tõsine inimene. Elulooraamat, aga selline väärtelulooraamat.

Cristina Branco kontsert

Cristina Branco käis "Fado Tango" tuuri raames ka siin! Ma ei tea, kas ta laulis samu laule möödunud Jõulujazzil Tallinnas, aga kindlasti on fado kui muusikastiil mu jaoks selle aasta üks paremaid leide.

Cristina Branco väreleva vibraatoga hääl rõhutab saatusest ja armastusest rääkivate laulude sõnumit. Korraks-paariks tuli lauljal endalgi pisar silma, kuigi kokkuvõttes jäi sellest kontserdist hinge tohutult suur helgus. Kõik fado laulud ei ole ju sugugi kurvad. Lõpus kõlas paar rõõmsamat lugu, millest üks kannab pealkirja "Maria Lisboa". Portugalikeelsetest sõnadest ma aru ei saa, paar laulu olid ka prantsuskeelsed.

Helguse ja maagilisuse suutis esile kutsuda ka üksnes muusika. Seega ei tohi valdavalt taustale jäänud saateansamblit alahinnata. Ma arvan, et see oli mul esimene kord kuulata elavas esituses portugali kitarri ... Võrratu oli pianist Ricardo Dias.

Pühapäev, 6. november 2011

Sillamäe passioon - ühe elu muusika

Mäletan, et mu vennal oli 1980. aastatel kirjasõber Sillamäelt.
Ma ei tea, miks ja millest nad kirjutasid, aga meie mõlema jaoks oli Sillamäe koht, kuhu vist ei saanud niisama minna. Päris täpselt ei teadnud ka. Ma ei ole Andrei Hvostovi põlvkonnast ja sestap leidsin "Sillamäe passioonist" võib-olla midagi muud kui need, kes kõike ise kogesid või nägid. Olin enne lugema hakkamist koguni pisut skeptiline - kaua sa ikka viitsid neid nõukaaja heietusi küll siit, küll muult poolt vaadatuna lugeda ... Esimesed leheküljed tõotasid just niisugust raamatut. Üks hea sõber oli pealegi enne öelnud, et see raamat kõneleb, kui on, mida uuesti läbi elada jne.

Peatükk või paar loetud, mõistsin, et "Sillamäe passioonis" on palju rohkem. See raamat on ajaloolase seisukoht ühe aja ja tinglikult ka koha suhtes. Ei, mitte mingi kodulugu, vaid mõistaandmine, et Nõukogude sõjatööstuse linn Sillamäe on midagi muud kui Hvostovi nimetatud "päris-Eesti". Sillamäel tuli lastel samuti suureks kasvada. Noorukiea (kas isikulised või umbisikulised) kirjeldused on värvilised ja nendes peatükkides ei saa kuidagi jätta tõmbamata paralleeli Mihkel Raua "Musta poriga näkku". Hvostov poriga kedagi ei loobi. Teda näib häirivat isa puudumine. Või annab hoopis mõista, et ühe pere piires ei tulnud lõimumisest midagi välja.

Hvostovi-sugused endised idavirumaalased on arvatavasti ainukesed, kes oskavad meil lõimumise teemal midagi arvata. Igasugusel eraldamisel, müüriga või ilma, ja ühendamisel on mõju, mille ulatus selgub vahest ainult lakmuspaberil elik mingist kaugemast ja pisut teisest punktist vaadates. See, kellena ennast identifitseerida, kuhu poole kuuluda, sõltub lõppeks ikkagi iseendast. Või kuuleme ainult neid rääkimas, kelle jutt rohkem meeldib?

Mulle meeldis, et "Sillamäe passioonis" nähakse laiemat pilti. Mulle meeldis, et see ei ole pelk mälestusteraamat, kuigi on aus. Mulle meeldis saadud tunne, et selle raamatu on kirja pannud inimene, kellel on olnud aega ja tahtmist kogeda, et hinnangut anda. Mulle meeldis, et see on ikkagi ka natukene minu lapsepõlvest. Kummalisel kombel ei erinenud üks kümnend teisest mitte eriti, kui just eriti üksikasjalikult neid lahti harutama ei hakka. Muide, ka sellele teemale on Hvostov peatüki pühendanud, rääkides põlvkond vanematest kaaslinlastest.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Tomasz Stanko kontsert

Tomasz Stańko esines kümmekond aastat tagasi Eestis Jazzkaarel. Kontserti, mille ta andis oktoobri alguses siin koos kvintetiga, nimetati Poola kui nõukogu eesistujariigi üheks olulisemaks kultuurisündmuseks.

Kvinteti ülejäänud pillimehed tundusid olevat skandinaavia päritolu. Mind jäi lõpuks kummitama mõte, et tühja sest Stańkost. Trummar ja bassimängija olid parimad! Anders Christensen basskitarril ja Olavi Louhivuori trummide taga. Minu meelest oli see eelkõige nende kontsert.

Kontsert algas Roman Polanski umbes veerandtunnise tummfilmiga "Dwaj ludzie z szafa" ("Kaks meest kapiga"). Pole midagi öelda - juba 1958. aastal oli Polanski tegija!

Stańko kvintett mängis tavapäraselt palju Krzysztof Komeda muusikat. Bändi esimehe boheemlus avaldus täielikult. Trompet lisas suurepäraste trummi- ja bassisoolode vahele oskuslikult värvi ja klaverist hõljusid kammermuusikasaali kaarjasse lakke elus muusika tekitatud helid. Ilus!

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Souad Massi kontsert

Sellest tuleb üks muusikaline sügis. Ma pole elu sees nii palju kontsertidel käinud. Oktoobris on seljataga juba kolm kontserti, täna õhtul on ees neljas. Ja ega vist novembergi alla jää. Tohutu janu muusika järele on.

Kohalikul filharmoonial on igal aastal kavas tore sari - "Autour du monde". Kaalusin kevadel isegi varianti, et ostan abonemendi. Lõpuks mõtlesin ikkagi, et otsustan jooksvalt. Mitte et ma maailmamuusikast, kohati väga erilisest, suurt midagi teaksin, vaid siia satub tegelikult ikka väga eriilmelisi ja huvitavaid esinejaid. Narr oleks võimalus kasutamata jätta.

Esimene kontsert sellest sarjast oli Alžeeria päritolu prantsuse lauljatari Souad Massi kontsert millalgi oktoobri alguses. Juhtus nii, et mu kaaslaseks oli inimene, kelle sõnul olevat Souad Massi üks tema lemmiklauljaid. Ainult et tal polevat olnud õrna aimugi, et Souad Massi siin esineb ...

Kontsert oli tavapäraselt väga hea. Esimest korda kogesin selles saalis väikesi viperusi heliga. Ju oli helimehel olnud paha päev. Aga nauditavust see siiski ei seganud. Laulja araabia-euroopasegune muusikastiil mõjus üllatavalt, sest ma pigem ei armasta idamaade muusikat, aga sellel kontserdil olid araabiapärased laulud palju paremad ja sügavamad kui need, mis olid tehtud arvatavasti eesmärgiga olla võimalikult laiale publikule söödav solist. Igatahes jälle poolteist tundi head muusikat.

Esmaspäev, 19. september 2011

NO-Teatri ja Von Krahli Teatri rahvusvahelised projektlavastused

Eelmisele postitusele täienduseks ei saa jätta kirjutamata kahest sellesügisesest lavastusest, mis on rahvusvahelised mitte ainult lavastajate pärast, vaid seetõttu, et neid mängitakse ka väljaspool Eestit. Üks neist on Teater NO99 "Three Kingdoms" ja teine Von Krahli Teatri "12 Karamazovit".

"Three Kingdoms" esietendus NO-teatris möödunud laupäeval ehk 17. septembril 2011. Lavastust on ette valmistatud neli aastat. Loo kirjutas briti näitekirjanik Simon Stephens tellimustööna, lavastas saksa üks hinnatumaid lavastajaid Sebastian Nübling. Kunstnik on Ene-Liis Semper ja muusikalise kujunduse tegi jälle sakslane Lars Wittershagen. Mängivad eesti, saksa ja inglise näitlejad. Proovigi tehti Eestis, Londonis ja Münchenis. Natuke räägivad lavastusest Ene-Liis Semper ja Jaak Prints Terevisioonis (vt alates 01:20:00). Pärast Eesti-etendusi saab seda lavastust vaadata 11 korral oktoobris-novembris Münchenis. 2012. aasta kevadel toimuvad etendused lisaks Münchenile ka Londonis.

Mänguajad sügisel Münchenis on sellised:
15.10.2011 kell 19.30
17.10.2011 kell 19.30
18.10.2011 kell 19.30
20.10.2011 kell 19.30
21.10.2011 kell 19.30
25.10.2011 kell 19.30
26.10.2011 kell 19.30
15.11.2011 kell 19.30
16.11.2011 kell 19.30
18.11.2011 kell 19.30
19.11.2011 kell 19.30

Von Krahli Teatri "12 Karamazovit" on kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitetudengite ühistöö soome tipplavastaja Kristian Smedsi juhendamisel. Esietendus on 1. oktoobril 2011 Tallinnas. Kuna see lavastus valmib Euroopa kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011 toetusel, siis on planeeritud etendused ka Turu Linnateatris. Kuid lisaks mängitakse Berliinis, Hamburgis ja Amsterdamis.

Mänguajad Turu Linnateatris on järgmised:
25.10.2011 kell 19.00
26.10.2011 kell 19.00
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00
30.10.2011 kell 15.00
03.11.2011 kell 19.00
04.11.2011 kell 19.00
05.11.2011 kell 19.00
08.11.2011 kell 19.00
09.11.2011 kell 19.00
11.11.2011 kell 19.00
12.11.2011 kell 15.00

Berliinis ja Hamburgis mängitakse "12 Karamazovit" Nordwind Festivali raames.

Mänguajad Berliinis:
01.12.2011 kell 20.00
02.12.2011 kell 20.00

Mänguajad Hamburgis:
06.12.2011 kell 21.00
07.12.2011 kell 21.00

Amsterdamis mängitakse "12 Karamazovit" kahel õhtul Stadsschouwburgis:
12.12.2011 kell 20.00
13.12.2011 kell 20.00

Reede, 16. september 2011

Eesti teatrid sel sügisel Turus ja Pariisis

Tallinn kui Euroopa Kultuuripealinn 2011 on tänuväärt projekt kas või sellepärast, et eesti kultuuri tutvustatakse selle egiidi all mujal Euroopas oluliselt agaramalt. 21. septembrist kuni 1. oktoobrini 2011 on eesti kultuuri päevad Belgias Antwerpenis. Sündmuse koondnimetus on BEstonia. Antwerpeni kinos Cinema Zuid saab kolmel õhtul vaadata valikut Eesti mängufilmidest – linastuvad „Püha Tõnu kiusamine“, „Klass“ ja „Somnambuul“. Lisaks sellele toimub mitu jazzkontserti jne. Kui see eesti kultuuri kümnepäevak 1. oktoobril Antwerpeni sadamas lõpeb, siirdub sinna saabunud viikingilaev edasi Pariisi. Aga sellest allpool. 1. oktoobril kogu päeva vältavasse kultuuriprogrammi mahub muu hulgas purjekino seanss, purjevarjuteatri etendus ja Eesti-Ukraina folkansambli Svjata Vatra kontsert.

Eesti professionaalset teatrit näeb oktoobris-novembris Turus ja Pariisis.

Vanemuine mängib 28. ja 29. oktoobril 2011 Turu Linnateatris "Puhastust".

Mänguajad on järgmised:
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00

Turu Linnateatris mängitakse 9. ja 10. novembril 2011 ka Tallinna Linnateatri lavastust "Vaata, ma kukun". See on nelja Läänemere-äärse riigi ühise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 üks võidunäidend.

Mänguajad:
9.11.2011 kell 19.00
10.11.2011 kell 19.00

Ja lõpetuseks viikingilaeva retke jätk Pariisi. Nimelt leiab oktoobris ja novembris 2011 Pariisis aset eesti kultuuri festival Estonie tonique. Festival avatakse 7. oktoobril, mil toimub Eesti Rahvusmeeskoori kontsert St Eustache’i kirikus Pariisi kesklinnas. Samal päeval algab vabaõhuprogramm Seine’i jõe ääres, kuhu randub kümneks päevaks viikingilaev ja pakutakse tegevust nii lastele kui täiskasvanutele. Viikingilaeva programmi täiendavad alternatiivmuusika õhtud kõrval asuvas klubis Point Éphémère. Eesti muusikutest esinevad Pariisis lisaks Rahvusmeeskoorile veel näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mis annab kaks kontserti, ühe neist koos Ensemble Orchestral de Paris’ga ja Vox Clamantis, aga ka Malcolm Lincoln, Villu Veski koos Sofia Rubinaga, Mari Kalkun, Svjata Vatra, Phlox ja teised. Oma kava on festivali ajaks eesti muusikaga täiendanud ka Paavo Järvi kunstilisel juhtimisel tegutsev Orchestre de Paris. Peale selle on veel kino- ja kirjanduseprogramm, kultuuripärandit tutvustavad sündmused jne. Saatkonna uudist võib lugeda siit.

Festivalilt ei puudu ka eesti teater. Peale selle, et toimub Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi "Küüni täitmine" ettelugemine, saab näha ka päris eesti teatrit.

4.-10. novembrini 2011 mängitakse Odéoni teatris Teater NO99 lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Üks artikkel ilmus selle kohta suve hakul ka Postimehes.

Mänguajad:
4.11.2011 kell 20.00
5.11.2011 kell 20.00
6.11.2011 kell 15.00
8.11.2011 kell 20.00
9.11.2011 kell 20.00
10.11.2011 kell 20.00

9.-11. novembrini 2011 on Théâtre de l’Atalante kolmel õhtul Theatrumi päralt. Kavas on:
9.11.2011 kell 20.30 - Üks suvepäev (lavastus, mis esietendub täna õhtul Hiiumaal Tahkuna tuletornis!)
10.11.2011 kell 20.30 - Linn
11.11.2011 kell 20.30 - Laulud (Eva Eensaare ja Maria Petersoni laulude õhtu)

Neljapäev, 15. september 2011

Mõned korrad muuseumis ...

Teatri-, kino- ja kontserdikülastuste vahele on mahtunud ka mõned meeleolukad näitusekülastused.

Suve hakul äratas tähelepanu Timo Tootsi installatsioon "Memopol-II", mis on 25. septembrini üleval KUMU 5. korrusel. Et aimu saada, mida internetist enda kohta leida võib, peab kaasa võtma ID-kaardi ja teadma selle PIN1. Seinale ilmus täiesti hämmastavat infot minu kohta! Ühe osa moodustas info, millele pääsebki interneti kaudu juurde ainult ID-kaardi abil, teise osa aga selline tühitähi (mis ei paistagi niimoodi vaadates enam väga tühitähine!), mille leiab näiteks Google'i otsinguga hõlpsasti igaüks üles. Minu taluvuse piir kõike niiviisi mustvalgel näha jõudis kätte väga kiiresti. Sellepärast, et koos kaardiomanikuga on samas ruumis teisedki näitusekülastajad. Timo Tootsi installatsioon on vaid osa 5. korruse näitusest "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur". Vaatamist ja proovimist on seal muljetavaldavalt palju. Isiklik lemmik oli Julius Poppi "bit.fall". Ilus ja geniaalne!

Kuni tänaseni, s.o 15. septembrini on Rotermanni kvartalis avatud näitus "Nõukogude elu". Seda käisime ka augusti lõpus kaemas. Muljetavaldavad olid vanad autod, millest osasse (näiteks vana tuletõrjeauto) sai sisse istuda. Aga seal oli ka tüüpkorter, Družba mootoriga muruniiduk, kontorisisustus, poelett, isegi riided.

Septembri esimestel päevadel käisime Londonis ja elus teist korda British Museumis. Ma armastan seda kohta! Seal ei ole mingit erilist interaktiivsust, kõik on traditsioonilisel moel lihtsalt klaasi taga.

Eesmärk oli keskenduda eelkõige Briti muuseumi Vana-Egiptuse saalidele, aga välja kukkus ikkagi nii, et vaatasime põhjalikult läbi kogu Euroopa ajaloo osa. Mõnes mõttes on kurb tõdeda, et Vana-Egiptuse pärand on ju sisuliselt kokku varastatud, aga teisalt on need siis nüüd kõigile tasuta vaatamiseks ja imetlemiseks. Kellade saalis ma polnud vist varem käinud. Ei mäleta vähemalt. Aga see on väga kihvt. Meie väikese lapse absoluutseks lemmikuks osutus Congreve kell. Pidime mitu korda kellade saali tagasi minema ja nüansitäpsuseni selgeks saama, kuidas kellamehhanism täpselt töötab. Jälle möödusid neli tundi Briti muuseumis linnulennul ja oleks tahtnud veelgi vaadata, aga vastuvõtuvõime polnud enam kiita. Esimesest korrast mäletan iseäranis Ameerika saale. Neis ei jaksanud seekord pikemalt peatuda.

Reede, 9. september 2011

Chicago Sümfooniaorkester ja Riccardo Muti

Chicago Sümfooniaorkester eesotsas peadirigent Riccardo Mutiga noppis möödunud aastal ühe Grammy auhindadest Verdi "Reekviemi" ettekandega. Siinsel filharmoonial õnnestus maestro Muti ja Chicago orkester nende Euroopa-turnee raames esinema kutsuda. Nende kontserdiga avati augusti lõpus filharmoonia uus hooaeg. Ma polnud suurt saali nii rahvast täis varem näinudki. Istuti isegi orkestritagustel pingiridadel. Raske kujutleda, missugust heli seal kuuleb ... küll aga näeb seal kindlasti kõike, mis dirigent teeb.

Kontsert koosnes kahest osast. Esimene oli Paul Hindemithi "Sümfoonia, es-duur", teine osa aga Sergei Prokofjevi süidid orkestrile "Romeost ja Juliast". Niisugune valik sellepärast, et mõlemal heliloojal on, nagu selgus kavalehelt, olnud väga tihedad sidemed Chicagoga ja sealse muusikaeluga. Hindemithist ja tema loomingust ei teadnud ma varem mitte midagi, kuid Prokofhevit olen alati väga armastanud. Seetõttu oli kontserdi teine pool mu jaoks oodatum ja kokkuvõttes ikkagi parem.

Niisugust dirigenti nagu Riccardo Muti oma silmaga näha tähendab ühest küljest ootusärevust ja sellega kaasnevat pidulikkust. Ja kui tema juhitav orkester esineb linnas, kus ükski sündmus ei möödu ilma ojadena voolava cremant'ita, on ju kõik selleks pidulikkuseks nagu loodud. Ilusas ja võrdlemisi uues kontserdimajas, kus on kadestamisväärne akustika. Selles kontserdimajas ta oma orkestrit mängitas, olles ise üdini elav ja peegeldades igati seda, kui ilus kõla Chicago orkestril on. Prokofjevi muusika puges hinge ja "Romeo ja Julia" lugu jooksis silme eest jälle läbi. Nii ilus!

Kolmapäev, 7. september 2011

Estonia "Parisfal"

Selle suve teatrisündmus number üks oli Estonia teatri "Parsifal". Mitte ainult pikkuse ja mastaapsuse pärast, vaid terviku pärast, mis koosnes muusikast, lavastusest, näitlejatest-solistidest, kohast ja korraldusest.

Ma polnud Noblessneri valukojas kunagi käinud, aga seal mere ääres oli 26. augusti õhtul nii ilus, nii ilus. Publiku toolid olid vanas räämas tehasehoones kaetud valge riidega ja ruumi akustika oli lihtsalt suurepärane. Natuke häiris koori(de) peale- ja mahatulek, sest ajutine tribüün kolises astumise all. Kui koor lavale liikus, oli seda häirivalt palju kuulda.

Nooruke sakslannast lavastaja Nicola Raab otsustas esimeses vaatuses kasutada Estonia poistekoori. Poistekoor sobis sinna nii hästi! Üldiselt aga häirisid mind lavastuses päris mitmed asjad alates kujundusest. Ma ei saanudki aru, mida pidid tähendama või tähistama esimeses vaatuses läikivad ja kolmandas vaatuses rääsunud torud, samuti ei jõudnud kohale kilekasvuhoone idee koos väikse poisiga, kes pidi taimi kastma või väetama. Esimene vaatus "Parsifalis" ei kanna, aga see on teose, mitte lavastuse viga. Pärast esimest vaatust mõjus teine vaatus austerlastest solistide soleerimisega kui värske sõõm õhku, või lootust. Ärgem mõistkem valesti! Teos tervikuna on ikka nii hea, rohkesti mõtlemisainet pakkuv, mitmekihiline ja ajatu, et eelnev ei tähenda kuidagi, nagu olnuks esimese vaatuse sisu ja sõnum kehvem kui teise oma, rääkimata viimasest ehk kolmandast vaatusest.

Mis sunnib minema vaatama viietunnist etendust? Miski ei sunni, aga hea etenduse puhul on alati tagatud, et niisuguse pika etenduse mõju ja järelkaja ning saadud emotsioon raputab läbi ka kõige sügavamad hingesopid. "Parsifali" muusika just niiviisi teeb. Estonia "Parsifali" lavastus on üks neist lavastustest, millest osasaamine tegi mind sisemiselt rikkamaks, mille puhul on tunda, et teater on tahtnud teha midagi erilist ja välja tuli tõepoolest midagi erilist. Sest isegi saaliteenindajate pealt ei hoitud kuidagi kokku. Neid oli nii saalis kui ka õues. Parkiminegi korraldati nõndaviisi ära, et kokku sai lihtsalt üks väsitav, aga õnnelik õhtu.

Teisipäev, 6. september 2011

Lotte ja kuukivi saladus

Arvukate uute tegelastega viimane Lotte film "Lotte ja kuukivi saladus" meelitas mind kohe kinno. Ikkagi Eesti oma multikas, mis, mulle tundub, muutub film filmi järel üha sarnasemaks Muumioru lugudega. Uutest tegelastest on põhitegelastel väga ilusti joonistatud karakter ja värviküllus teeb Lotte filmi väga-väga eestilikuks ehk selleks, mis tõestab, kui ilus ja hea koht Eesti on.

"Lottes" ei ole ükski tegelane halb ja lõpeb kõik niikuinii hästi. "Kuukivi saladuse" põhilugu on naaivsevõitu, kuid kahe kivi ülesotsimisega kaasneb terve rida seiklusi ja teel kohtab nii Lotte kui ka vaataja põnevate tegelastega, alates spordilembesest lehmast ja lõpetades kõrvuni armunud kassiga. Pingviinide tants on üliäge ja vee alt kõige maitsvamaid pannkooke püüda on samuti hiilgav idee, mis naelutab laste pilgud Sven Grünbergi muusika taustal ekraanile.

Nagu varasemadki Lotte filmid on ka "Kuukivi saladus" film igale eale, kuigi see on neist arvatavasti kõige lapsemeelsem.

Neljapäev, 1. september 2011

Kilulinnafilm ehk "Tallinna kilud"

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma eelmine film "Disko ja tuumasõda" oli dokumentaalsusest hoolimata tõeline pärl eesti kinomaastikul. Uus film "Tallinna kilud" meelitas mind Katusekinos ära käima. Et kõik kuidagi uhkem tunduks, tahtsin minna esilinastusele, aga ilm oli tol päeval külm ja kui just ei sadanud, siis ähvardas. Nii et rannatoolidele külmetama minek polnud ahvatlev. Augusti teises pooles hakati seda filmi näitama Katusekino südaöistel seanssidel ja ühel õhtul pärast teatrit otsisime tee katusele üles. Soe oli ka.

Olgu öeldud, et Katusekino on tõepoolest väga äge koht. Endiselt kripeldab, et ma pole sinna sattunud valgetel soojadel suveöödel. Aga kinos peabki pime olema! Ostsime baarist teed, panime klapid pähe ja film võis alata ...

Alustuseks jään hätta "Tallinna kilude" žanrimääratlusega. Kui see oleks film mõisnik Johann von Üxkülli ja tema tapetud talupoja Mattise loost, nagu see pidi esialgse pealkirja „Mattise martüürium” järgi olema, siis võinuks teha kas dokumentaal- või mängufilmi. Kilmi ja Aarma lähenesid keerulisemalt. Igal võimalusel viiakse jutt jälle Üxkülli ja Mattise juurde, aga seda teevad filmi kaasatud (suvalised) tallinlased, kellel on igaühel oma lugu ja oma kogemus, mille kaudu nad tõlgendavad Üxkülli ja Mattise tegutsemist. Jään lihtsalt lühifilmi juurde, sest mängulisust ju on, dokumentaalsust ka, aga pikkust oli vist 40 minutit.

Filmi algus meenutas mulle millegipärast bastionikäikude ekskursiooni sissejuhatuseks näidatavat Ülemiste vanakese kümneminutilist jutustust. See stiil vahetati aga kiiresti "Disko ja tuumasõja" stiili vastu.

Nõutu tunne tekkis. Üldiselt polnud ju viga, aga kipun arvama, et "Mattise martüürium" oli tegijatele liiga suur amps ja lõpuks tuli välja läbiproovitud "Disko ja tuumasõja" stiilis film, mille süžee aga lihtsustamise tõttu kannatas. Tavalised inimesed rääkisid oma elust ja poseerisid fotograafile nagu mõnel suvisel rahvaüritusel. Kord me "lavastasime" firma suvepäevadel filmi Eesti ajaloost. Kardan, et pikas perspektiivis jääb "Tallinna kilud" lihtsalt kuhugi kõvakettale arhiivi. Selliseid filme on Eestis veel, aga ainult selle filmi tegijad on tuntud tegijad.

Teisipäev, 30. august 2011

Karin ja Indrek, ei-tea-mitmes kord

Päris ausalt ära rääkides, siis viies kord. Iga kord on olnud natuke erinev, viimane uues koosseisus. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on täiuslik lavastus. Detailideni paigas ja isegi viiendal vaatamiskorral ei teki kordagi tunnet, et mõni koht pole nii eriline, et ei vääriks jälle vaatamist, kuulamist, mõtlemist.

Üks sõber ütles ühe vaatamiskorra vaheajal, et ta ei salli silmaotsaski selliseid naisi nagu Karin. Mina olen "Tõe ja õiguse" 4. osa raamatuna armastanud viisteist aastat just Karini pärast. Eesti (näite)kirjanduses on suutnud naise olemust võrreldavalt tabada minu jaoks veel vaid Jaan Tätte. Möödunud nädalal millalgi Linnateatri Põrgulava saalis istudes mõistsin ootamatult, mis see on, miks Indreku ja Kariniga niimoodi juhtus. Esimese vaatuse järel ei osanud ma seda ikka veel sõnastada. Indreku üleolekutunne? Lõpuks sai selgeks, et see ei ole muud kui romaani pealkirjast tulenev tõe otsimine ja õiguse tagaajamine. Egoismiga oleks tegemist juhul, kui Indrek oleks õnnelik, aga ta ei ole. Elab üksnes koormaga, mis muutub aasta-aastalt üha raskemaks. Karin ütleb Indrekule: "Tänapäeval on nii, et mida raskem töö, seda vähem raha!" Ja Indrek vastab talle, et siis läheb see maailm küll hukka. Ei ole seni läinud. Kui kaugele me peaksime üldse ette mõtlema ja muretsema sellepärast, mis tuleb ja mis saab? Või mis siis ikka saab? Pankrotimeistrid on tõelised meistrid ja peavad avalikult pidu. Elu käib nende taktikepi järgi.

Lavastuse uuest koosseisust. Peaosas on endiselt Hele Kõrve ja Indrek Sammul. Karini isa Vesiroosi mängib nüüd Andrus Vaarik, kes on väga erinev Andres Otsa mängitud Vesiroosist. Tõnn Lamp kunstnik Mägarina jäi kõvasti Mart Kolditsa varju. Melesk on Indrek Ojari, atašee Kalju Orro. Lapsehoidja Soonjat kehastab Anne Reemann, kes on üsna sarnane Marje Metsuriga. Karini sõbrannad proua Horst ja proua Meeli on uues lavaversioonis vastavalt Elisabet Tamm ja Sandra Uusberg. Nemad ongi kõige värvikam muudatus uues koosseisus! Eriti Elisabet Tamme kõnedefekt, mis peaks paistma vist moevooluna.

Arvasin, et seekord ma ei nuta. Aga nutsin ikka! Alati on need natuke erinevad kohad, mis nii kõvasti puudutavad või raputavad, aga nad on alati olemas. Kõige raskem ja kurvem oli nüüd hetk, kui Indrek teatas Karinile pärast kohut, et ta ei tule enam koju. Ma oleks läinud vist ka ja viskunud trammi alla. Kuhu see tõe ja õiguse tagaajamine ometi viib ...

Pühapäev, 28. august 2011

Gilgameš ehk igaviku saladus

Von Krahli teatri "Gilgameš" olevat lavastuse tutvustuse kohaselt üks kultuuripealinna etenduskunstide programmi tähtsündmusi. See on tõepoolest üks neist lavastustest, mis tuleks võimaluse korral ära vaadata, kui eesti teater vähegi korda läheb ja kui heast teatrist lugu peetakse. Etendus haaras mind endasse ja hoidis kinni veel mitu järgnevat päevagi.

Lavastus algab linnavalitsuse (?) korralise koosoleku stseeniga. Koosoleku päevakord ja ainus punkt, mida arutada jõutakse, on nii tühine, et korraks tekib kahtlus, kas ma ikka tahan näha nii mustvalgelt ühiskonnatriitilist lavateost ... Selles tühisuses ütleb järsku (Mart Koldits) keegi kõrgemalt, et tal on laval olijatele midagi öelda.

Kui ma ülikoolis esimesel kursusel "Gilgameši" lugesin, olin suures vaimustuses. Ilmselt mõjus midagi nii vana äsja keskkoolist tulnule nagu sõõm värsket õhku või kainestava arusaamana sellest, et ilmas on veel nii palju sellist, millest mul pole aimugi. Nii et mul on "Gilgameši" kui eeposega oma side või lugu. On oluline, et Juhan Ulfsak nimitegelasena lisas sellesse minu loosse 15 aastat hiljem midagi väga tähtsat. On oluline, et elu on väga lühike ja olulisima mõistmise hetkeks on lihtsalt liiga hilja. Teisipidi vaadates jällegi, et arvatavad kangelasteod on mõnikord nii tühised, et pelk sõbrast hoolimine võib olla palju-palju suurem tegu. Mul on "Gilgameši" lavastusega nii palju omi mõtteid, et nende jagamine ja selgitamine võib olla lugejale lihtsalt tüütu. Ilmselgelt ei ole ma kiidusõnadega siiski üksi.

"Gilgameš" on äärmiselt vonkrahlilik lavastus. Ah et mis on "vonkrahlilik"? No see on see, kui kujundid on nii sisukad ja mõttetihedad, et vaatajal pole vaja tunda tüviteksti. Siinne ja praegune on elus, kujunedes looks meie aja kangelasest ja vaadates tulevikku meie aja mõistmise kaudu. Aga mitte ainult. Kavalehel räägitakse, et kangelasega käib kaasas alati paariline. Näiteid tuuakse alates Don Quijotest, lõpetades Leopoldi ja onu Raivoga. Gilgameš käib oma rada koos Enkiduga (Erki Laur). Kes nad tänapäeval on? Uusrikas ja lihtne vabrikutööline? Parteijuht ja truu parteisõdur? Või hoopis teater ja elu? Kindel on, et teineteiseta on neil keeruline.

See oli minu esimene käik Kultuurikatlasse. Muljetavaldav. Ses mõttes, et kui mõni aeg tagasi "hääletati" Linnateatri uue saali või Kultuurikatla ehituse poolt või vastu, siis praegu tundub küll, et need on kaks võrreldamatud. "Gilgameši" produktsioon täiesti unikaalse kunstnikutööga (Liisi Eelmaa) sobib Kultuurikatlasse. Öelgu siis näiteks seinte vahel olev rõskus otsesõnu, et aeg on liigestest lahti. Suurelt ekraanilt näeb etenduse ajal selgelt tänapäeva(st) Kolgata teed, mille lõpus on baaridaami (Liina Vahtrik) seisukoht: "Mina saan ju teist aru, aga siin käivad teised inimesed ka." Ma olen seda lauset kusagil varem kuulnud, aga kus? Muide, ingliskeelsetes subtiitrites oli selle koha peal kasutatud tõlkes family restaurant! Keeruliseks on ilmaelu muutunud - mitte universaalse mõistmise pärast, vaid sellepärast, et "teised" võivad olla peale täiskasvanute ka lapsed või lausa koerad.

Igavese elu saladus puudub. Ainus viis on kõigest ja kõigist ülesõitmine. Taavi Eelmaa väljendus väga veenvalt oma mäe otsas, et "maksin selle eest ränka hinda".

Kunstnikutöö puhul on mainimisväärne kindlasti jumalate tempel. Tempel nagu tempel. Pole keeruline kujutleda, sest see ongi tavapärane tempel. Aga vesi (pattude lunastamiseks?) ja jumalannad, kes juhivad maailma mängu, karistades inimesi naiselikult salakavalal moel ...

Veel üks pluss. Üks paremaid teatrikavasid! Lugesin koduteel bussis rida-realt läbi. Ja kava polnud õhuke. Kui mõned häirivad keelevead kõrvale jätta, siis sisu poolest ikkagi üle kõige. Eriti muljetavaldavad olid viited ja vihjed elule enesele siin ja praegu.

Reede, 26. august 2011

"Ring" Palmse mõisas

Koomiline (abielu)draama, eriti niisugune, mida võib hea ilma ja suure publikuhuvi tõttu vajaduse korral kiiresti ümberkohandatult siseruumi asemel aias mängida või uues mängukohas iga ilmaga õues mängida, ei tohiks olla minu repertuaar. See tähendab, et tavaliselt ma niisuguste (suve)lavastuste vastu huvi ei tunne, kui need just väga kodu lähedal ei ole. Juunis Alatskivi lossis Roman Baskini lavastatud "Ring" äratas siiski huvi. Näidendi autori pärast. Teksti on kirjutanud W. S. Maugham. Alatskivi on Tallinnast ebamugavalt kaugel ja lavastus osutus vist juba enne esietendust nii menukaks, et loobusin kerge südamega. Siis aga juhtis üks sõbranna tähelepanu, et augustis mängitakse sedasama lavastust Palmse mõisas. Palmses ei hakanud korraldajad enam ilmale lootma, vaid ütlesid piletimüügiportaalis otsesõnu, et iga ilmaga mängitakse õues. Mahub ju vaatajaid rohkem ja õhku on ka rohkem.

Palmse mõis on väga-väga ilus. Alati, kui olen seal käinud, sirab taevas päike. Nii oli ka seekord. Etendus algas näitleja-toapoisi pöördumisega, et mobiiltelefonide helinaid nemad kuulda ei taha. Toapoiss ütles etenduse jooksul veel paar lauset, aga jäi selgusetuks, kas ta oli Palmse lavastuse tarvis "laenatud" idaviru harrastusnäitleja ... Kangesti tahtnuks nime teada!

Etendus on lühidalt öeldes tavaline suvekomöödia, mille lavastamisel on silmas peetud sellise publiku ootusi, kes tahab näha tükki, kus saab natuke naerda ja mõelda pole eriti vaja. Lugusid sellest, kuidas üks abikaasa jookseb uue kallimaga minema, on ümberringi nii palju, et isegi Maugham ei suuda üllatada. Lavastaja valis ilmselt täiesti teadlikult seetõttu jandi lavastamise tee. Kus aga sai, sinna pikkis midagi jantlikku sisse. Näiteks hea komöödianäitleja Tõnu Aava kaasamine.

Tõnu Aav mängis oma osa tõepoolest hästi. Lausa üllatas mind aga Kersti Kreismann. Peeter Jakobi oli lavastajal samuti väga hea leid. Eraldi peatükki vääriks Laura Peterson, kes on lihtsalt nii tore, et ei laskunud mitte kordagi mingile jantlikule tasandile, kui nii tohib öelda. Paraku tuleb lavastus tervikuna talle ikkagi ette ja mängimise võimalust jääb täpselt nii palju, kui jääb.

Sobib neile, kes tahavad teatris (suvel) vaadata midagi kerget, neile, kes tahavad näha laval häid eesti näitlejaid, neile, kes tahavad veeta suveõhtu mõisapargis. Nagu selgub, ongi niiviisi tagatud kordaminek. Mulle jääb see õhtu ilmselt meelde seltskonna, ilma ja meeleolu pärast, mitte aga lavastuse pärast.

Esmaspäev, 22. august 2011

Sinised mehikesed - smurfid

Ma ei proovigi väita, et "Smurfid" (The Smurfs) on mingi eriline šedööver, aga mitu korda parem on see film küll kui näiteks viimaste lihavõttepühade ajal vaadatud "Hop". Võrdlemiseks annab põhjust n-ö multikategelaste ja inimeste maailma kokkupanek ühte filmi.

Ma ei kuulu õnneks või kahjuks ka nende hulka, kes oleksid Soome TV vahendusel nende siniste olenditega koos üles kasvanud. Nii et kuni selle aastani oli mul ainult õrn ettekujutus, et sellised sinised olendid on olemas. Beneluxi maades hakati, nagu koduste kangelastega ikka, juba varakult praegusele sihtrühmale igasugust asjakohast nänni tootma ja müüma. Nii et meie lapsel oli kindel soov film suvel ära vaadata.

"Smurfide" algus oli tüütu. Võib-olla pidanuks olema mul kui vaatajal põhjalikum taustsüsteem? Ja smurfituumiku jõudmine New Yorki pani hirmu tundma, et see on pärast tüütut algust veel ka ülitüüpiline ameeriklastele söödavaks teha püütud mõttetu film. Tegelikult läks asi tasapisi kerides üha paremaks, päädides mõne südamliku ja elutarga smurfipapa ja Patricku vahelise vestlusega ning muutudes päris arvestatavaks peegelpildiks tarbimisühiskonnast, kus ka inimsuhted on sageli lihtsalt mustvalged. Seda arvesse võttes oli tore näha, et sinine värv muutis ka kõige südametumad lihtsalt mustast millekski keerulisemaks, üldse mitte lootusetuks.

Gargameli kass ei andnud midagi juurde, nagu ka smurf-tüveliste sõnade kasutamine kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, aga meeldis südamlik lugu, mille tunnistajateks sinised mehikesed New Yorgis sattusid. Kas sinine kuu on õnnestunuim turundustegu, ma ikka väga sügavalt kahtlen, kuigi proua omaniku meeli see liigutas ... Hea võidab kurja. Aga "Smurfide" film ei ole vist ikka mõeldud väga väikestele lastele ja suurte jaoks on moraali vähevõitu.

Kultuuripealinna "Morten lollide laeval"

VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühisprojekt-koguperelavastus "Morten lollide laeval" tundus algusest peale äärmiselt põnev ettevõtmine. Peaosas Ott Sepp, kunstnik ja loo autor Kaspar Jancis ... Akrobaat ja žonglöör olid värvatud Soomest ja Rootsist. Unustasin ära, et mulle ei meeldi eriti tsirkus, õigemini - ma ei oska tsirkusekunstist lugu pidada ja seda hinnata. Nüüdistantsu tipptegijad kipuvad akrobaatidele silmad ette andma.

Akrobaat oli "Mortenis" hea. Näitlejad nii head polnud. Ott Sepp mängis oma osa ausalt ja hästi, olles poisike, kes ihkab olla laevakapten. Isa ju on. Kuna tal oli vaid mängulaev, ei saanud sinna meeskonnaks inimesi valida. Morten otsustas valida oma laevale meeskonna putukate hulgast. Tema laevale said herilased, rohutirts, lepatriinu, ämblik, tarakan. Morten jälgib nende tegutsemist pikksilma abil. Teostuse seisukohast on pikksilmaga putukate jälgimine ja suurendatud pildi kuvamine ekraaniks kujundatud purjele põnev mõte, aga teatriimeks ma seda ei pea. Teiste putukate roll oli pildis püsida ja sellega said nad kenasti hakkama, kostüümid olid ka abiks. Pettumuse valmistas kõige olulisem - ämblik - Liisa Pulk. Tema ämblik oli lihtsalt kriiskav olend, kes pidi olema putukate putukas. Tädi Anna osas oli ta täitsa ok, aga ämblikule, kes lavale ilmudes oli akrobaadi kehastuses mitme aplausi väärilise etteaste teinud ja püüdlikult võrku pununud, ei sobinud selline emotsioonitu karjuv kõneviis üldse mitte.

Kõige suurema pettumuse valmistas aga loo üksainuke moraalilausejupike, mille merelt naasnud isa (Aarne Mägi) lõpus pojale ütles: kellekski saamiseks tuleb kõigepealt hoolega õppida. Arvatavasti meeldiks see lugu mulle lugedes rohkem. Aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus Salamandril". Tahaks uskuda, et hulk praegu tagaplaanile või lihtsustatult esitatud emotsioone on raamatus palju selgemalt olemas.

Nagu öeldud, tsirkus mulle ju ei meeldi ja see konkreetne lavastus oli loodud lavaefektidele rõhudes. Lavastuse tutvustuses oli öeldud: "Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas erinevaid meediumeid - nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni." Lõpptulemus olnuks veelgi parem, kui keelelist osa oleks vähem olnud. Päris õige pole ka väita, et ma pole sihtrühm. Juttu ju oli, et see on sobilik igaühele alates viiendast eluaastast. Wow-efekt jäi tulemata nii meie pere noorematel kui ka vanematel.

Laupäev, 20. august 2011

Marquis d'Artiste

Kaks meest - markii ja näitleja - räägivad Saku mõisas sellest, mida võim inimesega teeb ja millel on inimese üle võimu. Suur näitleja (Jan Uuspõld) võtab tundmatu markii (Hendrik Toompere jr) kutse vastu ja ootab kannatlikult sõnagi lausumata tund aega, et markiiga kohtuda. Sõnatult istuvad mehed ootavad Hendrik Toompere jr jr lavastatud "Marquis d'Artiste'i" alguses, kuni publik koguneb. Algab karm psühholoogiline mäng.

Lavastuse aluseks on katalaani kirjaniku Rodolf Sirera näidend, mille pealkiri otsetõlkes on "Teatrimürk". Nagu ka ühe teise katalaani näitekirjaniku näidendi puhul (pean silmas Jordi Galcerani "Grönholmi meetodit") olin siiralt üllatunud teksti üle. See on ülihea! Pealkiri ütleb, et juttu on teatrist. Seda muidugi ka, aga mitte ainult. Ühiskondlik positsioon ja selle positsiooniga kaasnev võimalus inimesi mõjutada on omaette teema. Suur näitleja võib kaotada enesevalitsuse teenriga suheldes, ta võib keelduda uskumast, et ta ei näe läbi nn amatööri näitlemist, aga ta teab suurepäraselt, et ükskõik kui veenev ta ka laval ei ole, päriselus on ta kõigest näitleja, kellel ei ole asja võimukandjatega samale pulgale. Markii loomulikult teab, et tal on hea tahtmise korral kõik vahendid, et panna näitlejat oma pilli järgi tantsima. Põhjuseks võib olla nii raha, uhkus kui ka soosimise ihalus.

Kaks suurepärast näitlejat teevad "Marquis d'Artiste'ist" tõeliselt nauditava teatrielamuse. Nad on küünlavalguses ja luksuslikus mõisameeleolus väga ehedad ja pärit üldse mitte kaugetest aegadest, vaid siitsamast, meie endi hulgast. Vaataja jaoks on nii Uuspõllu kui ka Toompere jr mäng pidevas muutumises, viimse vindi peale pingule keeratud. Tüki lõppu ei ole võimalik kuidagi ära arvata, kuigi mitmed käigud on ootuspärased. Kui mainitud võimuteema kõrvale jätta, siis on nad lihtsalt näitlejad, kes räägivad heast ja halvast teatris. Teater võib-olla ei ole elu, aga elu on küll teater, andes meile võimaluse oma osa paremini või halvemini etendada. Sõltub, kuidas keegi oskab, tahab, saab.

"Scapini kelmused", neljandik Molière'i suvest

"Scapini kelmused" on üks neljast Molière'i näidendite põhjal tehtud lavastusest sel suvel. Pakun, et Molière'i-ihalusel on üks põhjus: inimesed ihkavad lihtsa(l)t pila ja nalja. Kuna lavaaugu asemele pole ikka veel teatrimaja kerkinud ega paista kerkivatki, oli muidugi paslik võtta ette commedia dell'arte stiilis näidend ja lasta noortel näitlejatel selle tekstiga lustida, osatades kursuse juhendaja ja tüki lavastaja Elmo Nüganeni juhendamisel kurikavalalt nii mõnelegi päevakajalisele teemale. Tulemuseks on pretensioonitul moel tagatud hea tuju, eriti juhul, kui suveõhtu on soe. Vett ja nalja ja vilet on palju.

Kui ma üldse midagi "Scapini kelmuste" lavastusele ette heidan, siis seda, et algus pisut venis ja lugu ei läinud niisuguse lustiga käima, nagu see lõppes. Lõpus oli küll tahtmine öelda, et mängiga veel, nii äge! Tegelikult on viga ilmselt näidendis. Lavastades annaks valida tee, kus "Scapini kelmustest" saab lihtsalt labane jant. Seda teed Nüganen ei läinud. Oleks veider, kui oleks läinud. Linnateatri lavaaugus mängitud "Scapini kelmused" on teravmeelne.

Sellel kursusel õpivad kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kellest on osavalt tehtud kaks Scapini. Kuna kavalehel on nad veel nimetatud kui Märt-Priit Pius, võib teadmatum vaataja kuni lõpuni segaduses olla ja arvata, et Scapini mängib üks inimene. Igatahes üks on kindel - nendega hakkab veel eesti teatris nalja saama! Sest vaevalt et neil keegi eriti vahet tegema õpib. Juba praegu võib kindel olla, et head näitlejad on nad niikuinii.

Teised vennad on vennad Kalmetid, kes on "Scapinis" pandud mängima isa ja poega. Nende rollid on selles lavastuses kõige erilisemalt lahendatud. Üks räägib eriskummaliselt ja jääb arvatavasti aastateks meelde oma surematu hüüatusega: "Mis kurat ta sinna galeerile ronis?!" Teine võlub publiku ära kohe lavale jõudes, sest nii purjus annab olla ... Kaspar Velbergi löömamees oli muidugi ka ülihea. Teises isa-poja paaris astuvad üles Pääru Oja ja Priit Strandberg. Pärast seda, kui ma olen näinud Pääru Oja mängimas "Tasandikkude helinates", on küll tore teda hoopis teistsugusena ja teistsuguses rollis mängimas näha, aga sügavtõsine karakter on ikka mõjusam.

Tüdrukutele on jäänud selles näidendis rollid, kus eriti palju mängida ei saa. Piret Krumm sai küll korra pikemat juttu rääkida, aga situatsioonikoomika mängis seal juba niigi. Pealegi oli tal partneriks üks lavastuse säravamaid osatäitjaid - Henrik Kalmet.

Mängivad need, kes peavad. Andke raha, tõesti on vaja!

Kolmapäev, 17. august 2011

Tuhkatriinumäng Saueaugul

Draamateatri sellesuvine teine lavastus ja minu teine sõit sellel suvel Saueaugu Teatritallu. Tee sinna on nüüd küll selge. "Tuhkatriinumäng" on nii-nii müstiline ja niisuguse lavastuse lisandumine Saueaugu repertuaari lisab kohalegi omajagu müstilisust. Alati on seal nii ilus, pühapäeval oli lihtsalt äge.

Margus Kasterpalu lavastuses mängib printsi Tõnu Oja, Tuhkatriinud on Britta Vahur, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma. Saueaugu vana laut on valgete seintega ja sammaste vahelt tuleb prints otsima printsessi, keda ta kahtlustab sinna üheksateist aastat tagasi kaduma läinud olevat. Ma ei tea, aga minetasin vaadates igasuguse poliitilise tagamõtte. "Tuhkatriinumängust" sai lihtsalt igal ajal selle aja teemadest rääkiv lugu. Tõe otsimise ja pooltõdede rääkimise lugu niikuinii. Miks usub prints, et õige Tuhkatriinu on kõige noorem ja kõige ilusam? Miks üks peretütar arvab, et armastus käib kõhu kaudu, ja teine, et meestele meeldivad targad naised? Ja igavesed vastuolud ja vastuolulisused.

Kõik kokku on mäng. Mäng, milles ilmselt kehtivad oma reeglid, aga mängu käigus võidakse mõnikord ka reegleid muuta. Eriti kui mõni osaline on need sootuks unustanud või pole tingimused enam endised.

Alguses häiris muusika. See oli liiga vali ja väsitav. Mitte muusikavaliku pärast, vaid ruum surus kõigest kujunduslikust avarusest hoolimata liialt peale. Aga ikkagi on "Tuhkatriinumäng" vähemalt teatrigurmaani lavastus. Üleni valgesse riietatud Tuhkatriinud ihalevad ühte kinga, aga kingad on kindlalt perenaise jalas. Peremees kehastub selles loos natuke nagu heaks haldjaks.

Pühapäev, 14. august 2011

"Läbi klaasi" - Meleski klaasivabriku lugu

"Keisri hullu" lugemine osutus ääretult täpselt ajastatuks, sest Võisiku mõis kuulus von Bockidele ja klaasi hakati sealsamas lähedal Viljandimaal puhuma umbes Timotheus von Bocki eluajal. Krossi romaanis on klaasivabrikutest ja vabrikutööliste näol uut tüüpi inimestest ka põgusalt juttu. Laupäeva õhtul nähtud "Läbi klaasi" etenduse ning sellele eelnenud ja järgnenud Ott Sandraku "ajalootunni" toel tõusis viimati loetud raamatu väärtus mu silmis veelgi. Ja etendus tuli raamatu toel omakorda palju lähemale.

Hannes Kaljujärv kommenteeris ühes hiljutises intervjuus ümbruse mõju näitlejale ja lavastajale: "Ümbrus hakkab väga palju kaasa mängima. Teatri mõttes on see kõik dekoratsioon, aga ta on päris. Näiteks Vargamäel aitas kaasa teadmine, et seal see kõik toimuski, et sinna oli see kirjanikul mõeldud, ja tundus kuidagi tähenduslik, et meie etendame samas paigas. Selles kohas Albu vallas on vägi sees." Meleskis oli igal hetkel tunda, et Mats Traadi näidend on kirjutatud just selles kohas etendamiseks. Olemuselt on näidendi tekst lihtne ajalooline jutustus Rõika ja Meleski vabrikute algusaegadest kuni tänapäevani välja.

Priit Pedajas lavastajana on õnnestunud valik. Kes siis veel peale eesti dramaturgia kogenud lavaleseadja oleks võinud Ugala trupiga Mats Traadi näidendi ette võtta? Esimeses vaatuses häiris siiski näitlejate ebaühtlane, kehvema poole kreeni mäng. Ei olnud eriti usutav klaasi valmistama tulnud (või toodud? või kutsutud?) sakslaste kirju seltskond. Nii mõnelgi ei õnnestunud rollist rolli hüppamine. Mõneti mõistetav, sest 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus on 21. sajandi alguses juba nii vana aeg, et peensusteni täpset mängu lühikeste stseenide jooksul on keeruline tabada. Aga pikk etendus oli veel ees ja kasvamiseks jäi sellevõrra rohkem ruumi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas juhtuma ja 20. sajand on märkides lihtsamini tajutav nii näitlejatele kui ka vaatajatele. Teine vaatus oli hoogne ja igati õnnestunud tagasipilk peaaegu kogu 20. sajandi tegemistele Meleski klaasivabrikus.

Näitlejatest rääkides ei saa üle ega ümber Aarne Sorost, kellel on kõige kandvam osa. Tema on meister, kes saabub 1790. aastate algul Saksamaalt. Meister oli, on ja jääb. Aarne Soro niisamuti. Ta räägib lugusid, kirjeldab olusid ja puhub klaasi. Teiste puhul olid meeldejäävamad kindlasti Kadri Lepa ja Meelis Rämmeldi häbelik armastajapaar, Triinu Meriste endine klaasivabriku tööline ja emakeeleõpetaja, Arvo Raimo direkori asetäitja Puškarjov ja muidugi Martin Mill igas rollis. Muidugi sellepärast, et Martin Milli ümberkehastumisvõime on lihtsalt imeline. Paljude tegelaste nimed on näidendis muutmata, see tähendab, et ajalooliselt on paljud selliste nimedega isikud ka päriselt olemas olnud.

Muusikalises kujunduses kasutatakse rahvaloomingut, mida esitab Kairi Leivo. Laupäevasel etendusel sai paari loitsu tema esituses kuulata veel ka pärast etendust klaasivabriku õue peal. Muidu seda võimalust vist ei ole?

Inspiratsiooni sai Ugala oma tänavuse suvelavastuse väljatoomisel fraasist "unustatud kohtade romantika". Mul on nii-nii hea meel, et me selle teekonna Võrtsjärve äärde ikkagi ette võtsime ja käisime kui mitte kohas, millel on vägi sees, siis vähemalt kohas, millele annaks kindlasti uut väge sisse puhuda. Poolel teel ehk umbes 5 km kaugusel Mäost Tartu poole on Põhjaka mõis. Seal käisime söömas. Selle koha kohta kiidusõnade jagamisel jään tummaks. Kõik oli nii hea. Ükskõik kui unustatud see koht olnud on, aga praegu on seal niisugune vägi sees, et jääb vaid üle soovitada ise järgi vaadata. Kindlasti tuleks laud eelnevalt broneerida!

Saatuse heidikud täiskuuvalgel

Veel mitte päris täiskuuööl käisime Laitse Graniitvillas vaatamas ühte tänavusuvist Eesti Draamateatri lavastustest - "Saatuse heidikute kuud". O'Neilli looming mulle tohutult meeldib ja selle näidendi omamoodi eellugu, O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" Draamateatri lavaversiooni, käisin Keila-Joa mõisas vaatamas kahel järjestikusel suvel. Laitse puhul alustasime võimalusega kohapeal ka õhtust süüa, sest kolmekäigulise imemaitsva õhtusöögi saab ette tellida. Nagu öeldud, õhtusöök oli tõepoolest väga-väga hea! Graniitvilla ise on ka tore koht, mitte väga kaugel Tallinnast ja justkui loodud linnakärast eemal olles kontserdi- või teatriõhtu nautimiseks.

Ega ma ei salga, et lavastuse suhtes olid ootused väga kõrged. Olgu siis põhjuseks üks lemmiknäitekirjanikke või lavastuses üles astuvad lemmiknäitlejad või Draamateatri eelmine O'Neilli lavastus, mida praegusega seob Märt Avandi, kes mängib nüüd James Tyrone'i, või veel üks möödunudsuvine O'Neilli lavastus - "Iha jalakate all".

Pealtnäha lõbusas toonis kiiresti kulgenud esimene vaatus algab viimase poja (Roland Laos) põgenemisega kodust. Rohkem teda ei näe. Perekonnas valitsevad pinged jäävad iiri huumori ja koomiliste stseenide virvarris esiti tagaplaanile. Isa (Jaan Rekkor) juurde jääb veel vaid külas halva kuulsusega tütar Josie (Kersti Heinloo). Jaan Rekkor teeb Phil Hoganina suurepärase rolli, dikteerides tegelikult kogu etendust. Isa-tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone, keda, nagu öeldud, mängib Märt Avandi, võib varem antud lubadustest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelegi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Taavi Teplenkov) ei salli naabrimeest. Raha tal on ja soov Phil Hoganist lahti saada ka. Iiri huumor ja koomilisus on siiski ainult jäämäe ülemine osa. Vaatuse lõpus hakkas mõte vägisi märksa karmimatesse sügavustesse vajuma ja saabuva öö kiuste, kui kuu peaks täis saama, selgub, et need inimesed on hoopis teistsugused, kui nad seda võib-olla endale ja teistele tunnistada julgevad, ja probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs.

Etenduse teine vaatus on hoopis teistsugune. Nalja enam ei ole. On kuuvalge öö ja järgmine koidik, liiga palju viskit. Jah, liiga palju, sest Jamesi joodud viskikogus sai minu meelest etendusele saatuslikuks. Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat, aga nii purjus inimest on nii valusatest asjadest rääkivana väga keeruline tõsiselt võtta. Et Josie seda suutis, näitab, et tema oli veelgi rusutum. Josie ja James räägivad sel kuuvalgel ööl nii, nagu nad ilmselt kunagi varem pole rääkinud. Vaatus kipub venima ja nagu öeldud, alkoholi saab liiga palju, aga proovisin end sellest mitte häirida lasta, proovisin tajuda elujoovastust, mis peaks meil kõigil olemas olema, proovisin neid kahte noort armunut mõista, nende lootusetusest väljapääsu leida. Täiskuu muudab natuke emotsionaalsemaks ju ka.

Ootused olid tõesti kõrged ja seepärast pettusin natuke, kuid kokkuvõttes läks nähtud etendus ikkagi positiivse poole peale kirja. Pealegi tundub mõnikord, et suvel on terviku seisukohalt veel tegureid, mida ei saa ära unustada: koht, aeg, ilm jne. Tervik oli lummavalt hea, kui "lummav" on üldse sõna, mida siin kasutada tohib. Ja ma ikka väga soovitan "Saatuse heidikute kuud" vaatama minna.

Laupäev, 13. august 2011

"Keisri hull" - kirjandusklassika

Jah, ma ei olnud "Keisri hullu" varem lugenud. Gümnaasiumis võinuks, aga kuidagi läks see minust mööda. Liiatigi mäletan, et Krossi "Kolme katku vahel" jäi tollal millegipärast pooleli. Ju ma ei osanud siis märgata või hinnata Jaan Krossi kirjutatu väärtust ja sügavust. "Keisri hull" on aga võrratu raamat! Esimesest leheküljest saadik oli tunne, et see varjutab nüüd küll kõik hea, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja lugenud olen ma peamiselt kaasaegset kirjandust. Surematu klassika! Ega ilmaasjata ei ole seda raamatut nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja lausa eesti kirjanduse visiitkaardiks maailmas peetud.

"Keisri hull" on nn ajalooline romaan, tuginedes 19. sajandi alguse Võisiku mõisahärra polkovnik Timotheus von Bocki loole. Krossi romaan on justkui Timotheus von Bocki naisevenna Jakob Mättiku kirjutatud päevaraamat. Sellega loob kirjanik huvitava struktuuriga teose, pannes peategelase minajutustaja rolli. Minategelane saab niimoodi võimaluse rääkida Timotheusest seda, mida tema oluliseks peab, ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab.

Timotheusest saab keisri hull kirja tõttu, mille ta kui Liivimaa maapäeval ette kanda plaanitud kõne oma sõbrale keiser Aleksander I-le saadab. Keiser peab tema kirja riigireeturlikuks ja Timotheus mõistetakse kui ohtlik kurjategija vangi. Timotheus ei ole nõus mitte mingil juhul armu paluma ega oma põhimõtetest ja veendumustest taganema. Ta jätkab oma tööd ka pärast vangist vabanemist, olenemata sellest, et tal on naine ja laps. Tema naine, kes on päritolulult lihtne talutüdruk, seisab kindlalt mehe kõrval, toetades teda kõiges, olgugi et enamikust Timo ettevõtmistest on nende perele pigem kahju kui kasu. Olles saanud hariduse, sattunud aadelkonda, teab Timotheuse naine Eeva tegelikult vägagi hästi, et ta ei hakka sinna mitte kunagi päriselt kuuluma. Raamatu lõpus tõdeb Jakob, et Eevast on saanud daam, aga sellel ei ole seltskondlikus plaanis mingit tähendust. Jakob vastandub Timole. Erinevalt Timost leiab ta, et igasugust teisitimõtlemist ja avalikku arvamuseavaldamist peaks vältima ja varjama. Juba päeviku esimestel lehekülgedel rõhutab ta, kui oluline on leida sellele päevikule ja muudele paberitele, mida võidakse tõlgendada kui riigivaenulikku materjali, peidukoht. Esialgu ei julge ta isegi mõelda, et Timo mõtted võivad olla õiged või vähemalt tänapäevases mõistes õiged. Ajapikku julgeb ta seda siiski endale tunnistada. Lugeja jääb mõtisklema, kumb on parem, kas iga hinna eest tõtt kõnelemine, usu kuulutamine või silmakirjalikkus?

Raamatu teine oluline teema on Jakobi naissuhted, millest ta kirjutab pikemalt vaid kahest - armastusest Jette ja Anna vastu. Jette mahajätmine jääb Jakobit eluks ajaks painama. Anna jääb talle silma just Jette pärast. Anna ema pihtimine surivoodil on painajalik.

Mõttetihe raamat, mis kompromissi ja kompromissituse üle arutledes on ajatu ja aktuaalne. Mõnikord tahtnuks öelda Timotheusele, et andku ometi alla, ja siis jälle Jakobile, et kuidas ta aru ei saa ... Naispeategelased (Eeva, Anna, Jette, Elsy) jäävad oma hoiakutes tagaplaanile. Küll ei saa seda öelda mõne vilksamisi esile kerkiva aadliproua kohta, kes julgelt oma suhtumist ja seisukohti välja näitavad. Aga nendes suhtumistes ei ole niikuinii midagi revolutsioonilist.

Esmaspäev, 8. august 2011

Estonia teatribuss

14.-18. septembrini 2011 saab jälle minna Eesti 14 paigast eribussiga Estonia teatrisse. Teatribussiga saab Estoniasse Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Teatribussiga tulijatel on võimalik valida vaatamiseks nende lavastuste hulgast: ooperid "Armastus kolme apelsini vastu" ja "Tosca", balletid "Kolm musketäri" ja "Manon" ning lastemuusikal "Pipi Pikksukk".

Bussipakette müüakse kuni 5. septembrini või kuni bussides kohti jätkub telefoni ja meili teel, osta Estonia kassast, Piletimaailmast ja Piletilevist.

Reede, 5. august 2011

"Head ööd, ema!" Hüüru mõisas

Teadsin, et paljude jaoks on Hüüru mõisas mängitav "Head ööd, ema" selle suve paremaid lavastusi. Teadsin, et see on raske sisuga tükk. Teadsin, et pisaraid ma ilmselt tagasi hoida ei suuda. Etenduse tutvustus piletimüügiportaalis oli samuti selle kõige garantiiks. Juhtus hoopis nii, et mida polnud, olid pisarad, ja mida ma ei näinud, oli väga hea etendus.

Õigupoolest näidendil pole häda midagi. Teema on karm, alati aktuaalne. Võidetud Pulitzeri preemia võib olla samuti asja eest saadud. Igatahes materjali, millega mängida, on. Vilja Nyholm-Palm on teinud pooleteisetunnise lavastuse ja seda, kuidas poolteist tundi möödub, saab publik jälgida seinakellalt, mis seinal publiku vastas katkematult aega täis tiksub. Tõesti, ma ei mäleta etendust, mille ajal olen vaadanud alalõpmata kella. Ei, tüki sisu ei läinud kaotsi, sest ma kuulasin hoolega, mida kaks tegelast laval omavahel rääkisid. Mulle tuli järsku meelde üks ammu loetud arvamus selle lavastuse kohta. Pärast kodus otsisin uuesti välja. Vot see viide raadioteatrile, kuigi mul käis etenduse ajal peast läbi sõna "kuuldemäng".

Näitlejatele ei ole midagi ette heita. Minu arvates olid mõlemad (Anne Veesaar Jessiena ja Helgi Sallo Thelma Catesina) üldiselt väga head. Oli hetki, kus mõlema loomulikkus pani lausa hämmastama. Puudu jäi eri emotsioonide varjunditest, puudu jäi tundlikkusest. See on kivi lavastaja kapsaeda, mitte näitlejate pihta. Ma ei tunne enesetapjate hingeelu, aga selles lavastuses ei veennud mõned üksikud hetked, kui Jessie kas laua ääres kägaras istudes või ehmununa teadasaamisest, et tema eksabikaasal oli teine naine, vist hetkeks oma otsuses kahtlema lööb.

See on tükk, kus loo lõpp on algusest peale teada. Kui etenduse tutvustuses on kirjutatud, et "nad elavad vaikset ja rahulikku igapäevaelu", siis Hüüru mõisa lavastuses see nii küll ei ole. Närviliselt tuppa astuv Jessie otsib kohe vanu rätikuid, mingit kilet või vakstut ja revolvrit. Paari minutiga on ka emale selge, et midagi on teoksil. Ema proovib tütart ümber veenda, tehes seda küll heaga, küll halvaga. Kuni ta annab alla ja ütleb umbes nii: "Noh, hea küll, ütle siis, kus mul need rohud ja muu kõik on?" Kindlasti küsivad teised, kuidas ta sai lasta tal minna ... Ja kindlasti küsib ta seda isegi ... Tema peab edasi elama, tema peab saama. Hoolimata sellest, et ka tema elus on olnud küllalt põhjusi, et kõigest ära tüdineda.

Võib-olla on viga minus? Võib-olla mind häiris selle näidendi ameerikalikkus? Siiski, "Head ööd, ema" sellises lavastuses mõjus nagu heapoolne kuuldemäng. Laval nähtu puudutas liiga õrnalt, et anda põhjust mitmepäevaseks mõtlemisaineks.

Kolmapäev, 3. august 2011

"Morten lollide laeval" Mariehamnis ja Turus

1. augustil esietendus Kuressaare Sadamaaidas VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös koguperelavastus "Morten lollide laeval". Kuna see lavastus kuulub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi, mängitakse seda peale Saaremaa, Hiiumaa ja Tallinna ka Mariehamnis ja Turus:

10. augustil 2011 kell 19.00 Ahvenamaal Mariehamnis Alandica keskuses;
13. augustil 2011 kell 18.00 Turus Manilla keskuses Aurinkobaletti saalis.

"Morten lollide laeval" aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus salamandril". Mängivad Ott Sepp, Liisa Pulk, Aarne Mägi, Jörgen Liik, Juss Haasma, Tiiu Talvist, Raul Õitspuu, akrobaat Lisa Angberg Rootsist ja žonglöör Kaj-Mikael Schütt Soomest. Muusikat teeb ansambel Kriminaalne Elevant.

Pühapäev, 31. juuli 2011

"Autode" teine film

Minu väikse lapse suur suvine ootus oli "Autode" filmi järg ehk "Autod 2" (Cars 2). Hankisime Solarise kinno eellinastusele piletid ja filmivaatamine võis alata.

Olin eelnevalt siit-sealt kuulnud ja lugenud, et "Autode" järg ei ole üldse nii hea kui sama filmi esimene osa. Nagu ikka järgedega. Aga ma ei olnud ka mingi eriline "Autode" fänn esimese filmi ajal. Pikkamisi on jõudnud küll kohale, et selles filmis oli siiski väga intrigeeriv lugu 66. teest. "Autod 2" puhul on aga just lugu see, mis võiks olla parem.

Samas "Autod 2" mulle tegelikult täitsa meeldis. Võib-olla raha lõhna pärast, mis (eri)efektide ja mastaapsuse vahelt tunda oli. Raha ongi peamine märksõna, sest kogu see glamuur tuleb ju kuidagi kinni maksta, lugu keerleb salakavala naftaäri ja keskkonnaprobleemide ümber, lastefilmis (!) on üheks keskseks sündmuskohaks kasiinod. Mul ei ole enam viieaastast last, aga mõistus tõrgub uskumast, et näiteks viieaastane niisugustest asjadest midagi arvata oskab. Mine tea ... Selles ma ei kahtle, et viieaastane mõistab, mis on hääljuhtimine. Muide, hääljuhtimise teema pani tahes-tahtmata mõtlema ammusele rääkivale autole. Võib-olla on hääljuhtimine tänapäeva võtmesõna, kuigi minu meelest on selleks pigem puutetundlik ekraan.

Ülemaailmne tegevuskoht oli õigupoolest nutikalt valitud, sest ei mõjunud liiga segadust tekitavalt ega kirjult. Andis samas võimaluse tuua mängu lennuki ja laevad, kuigi viimaste roll oli ikka väga mõttetu liialdus. Tokyo, Pariis ja London on linnadena igale lapsele mõistetavad ja Itaalia rikkurite linnake rahajanus maailmale üldarusaadav. Seda enam, et itaallased olid Matu kodulinnas niikuinii filmi esimeseski osas olemas.

See on üks väheseid filme, milles 3D-efektid annavad midagi juurde. Väga kiidan ka dubleeringut. Sain oskuslike tõlkeleidude peale mitu korda kõva häälega naerda.

Reede, 29. juuli 2011

Vargamäe voonake

Pärast eileõhtust esietendust olin ühes väga kindel: niisuguseid lavastusi nagu "Vargamäe voonake" peaks mängima just Vargamäel ja neid peaks olema tegelikult veelgi rohkem. Autor-lavastaja Urmas Lennuk ütleb kavalehel: "Tammsaarest on kirjutatud palju. Liiga palju, et selles kõiges kaevama asudes veel mingigi objektiivse tõe jälgi leida. Teda on analüüsitud, ülistatud ja vihatud. Ta on küsimusi tekitanud ja vastuoludele maad kündnud. Kuid fakt - Tammsaare oli, on ja jääb - selle vastu ei saa."

Vargamäe saunikute vahele on ehitatud poolkaares lava, mis algab kitsa teega kahe maja vahelt ja lõpeb justkui taevatrepiga lehmakarjamaade ja metsa taustal. Madalamatel tasanditel aetakse maisemaid asju ja kõrgematel tasanditel neid asju, mis tuleb Jumalaga sirgeks rääkida. Nii istub Andres (Peeter Rästas) ikka kas sauna seina ääres või mõnel madalamal astmel ja teeb oma nalju, Indrek (Toomas Suuman) ajab oma asju kõgemal - vaheldumisi Jumala ja naistega, õigemini naistega Jumalast ja armastusest.

Päris aus olles valdas mind esimese vaatuse järel teadmine, et "Vargamäe voonakese" vaataja peab tundma Tammsaare loomingut, sest ainult siis hakkab tekst elama. Esimene vaatus mõjus piltlikult nagu lemmikraamatu(te) sirvimine ja siit-sealt ülelugemine. Küllap igaüks teab, mida see tähendab. Mina jumaldan Tammsaaret, iseäranis "Tõe ja õiguse" IV osa. Minu jaoks muutus Karin Anneli Rahkema kehastuses esimeses vaatuses jälle elusaks inimeseks. Korraks kartsin, et etendus kisub võib-olla isegi liigselt Karini poole kiiva. Seda siiski ei juhtunud, sest Indrekul oli muustki mõelda ja rääkida kui üksnes Karinist ja Kariniga. Teises vaatuses saab üha enam selgemaks põhjus, miks Indrekut mängib ealiselt vanem näitleja kui Andrest. Peeter Rästase lihtsakoeline Andres on arvatust märgilisem, sest viimaks tsiteerib ta juba ka "Tõe ja õiguse" motot.

Tiina rollis on Liisa Aibel, kelle puhul hakkab kõigepealt mängima kostüüm - esimeses vaatuses hall kleit mustade inglitiivataoliste volangidega, teises vaatuses musta riietatud teenijanna. AGA korraks saab temast ka sinimustvalgesse ehitud tüdruk, kelle jalad Karin puhtaks peseb, kelle Karin lunastab. Püstoli trambib seesama eesti tüdruk vees jalge alla.

Puudu ei ole ka katkine tassikõrv ... Mulle meeldis olla sel vihmaähvardaval õhtul Vargamäel ja "lugeda" üle kohti romaanist, mida ma väga armastan. Mulle meeldis tõdeda, et oleme vaid inimesed, et ma olen selle loo autoriga ühest rahvusest. See on Eesti - kui soovite, siis Eesti suvi -, need on eestlased ja "eestlastena oleks äärmiselt rumal ja lühinägelik Tammsaare maha vaikida", nagu seisab jällegi kavalehel.

Näidend ja lavastus olevat lavastaja Urmas Lennuki sõnul katse jõuda Tammsaare "Tõe ja õiguse" II, IV ja V osa kaudu lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele. Ka Tammsaare muuseum Albus on üks samasugune väärt katse. Millal siis veel kui mitte suvel seal (jälle) ära käia?!

Kolmapäev, 27. juuli 2011

Põrgupõhja Jürka rassib toomkiriku varemete vahel

Kui Jürka Lisettega Põrgupõhjale jõuab, on seal vaid harimata põllud. Jürka tuli Põrgust maa peale, et saada õndsaks. Inimesed näivat uskuvat, et õndsaks saab tööga. Tööd Jürka ei karda, kui vaid teaks, kust otsast alustada. Üleaedne Ants on nõu ja varaga abiks, andes Jürkale seapõrsa, hobuse, laenuraha, sulase ja tüdruku. Nii algab Tartu Toomkiriku varemete vahel Emajõe Suveteatri lavastus "Põrgupõhja uus vanapagan".

Andres Dvinjaninovi lavastuses mängib Jürkat Uku Uusberg. Uusbergi Jürka on aus ja tugev mees, kelle puhul jäi esimese vaatuse lõpus kõlama vanasõna "Loll saab kirikus ka peksa", teise vaatuse lõpus aga Hannes Kaljujärve kirikuõpetaja sõnad selle kohta, kuidas mõni püüab kogu hingest tõestada, et on kurat, aga elab nagu inimene, mõni inimene jällegi elab nagu kurat". Lühidalt kokku võttes saab esimeses vaatuses seda lugu naljaks pöörata, kuid teises vaatuses on asi naljast juba ikka väga kaugel.

Linases hõlstis Jürkale ja tema kodakondsetele, kes kannavad samuti linaseid riideid, sekundeerivad lavastuses mustades ülikondades Kaval-Antsud, eesotsas Kaval-Antsu endaga, keda mängib Raivo E. Tamm, ja jätkates ametnikearmeega, kelleks on Janek Joost, Rein Pakk, Aarne Soro, Leino Rei ja Nero Urke. Viimasel on kanda ka Noor-Antsu osa. Selles libekeelsete ja -meelsete meeste maailmas ei ole vanapaganal kerge, kuigi korraks lööb tema õigemehelik usk Kaval-Antsu kõikuma. Ants mõtleb järele ja jõuab järeldusele, et jäme ots on esialgu ikka tema peos, pealegi teda huvitab siin ja praegu toimuv.

Tammsaare teksti ajatus või just ajakohasus tuleb Emajõe Suveteatri lavastuses välja ideaalilähedaselt: pidevalt oma naha päästmise ja enda ninast kaugemale nägemise suhtes ei ole ajast, mil Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" kirjutas, muutunud midagi. Kolmveerandsaja aasta jooksul on Kaval-Antsusid vaid juurde tulnud ja nende kavalus murrab juba maha ka muidu targa ja tubli inimese, mis siis näiteks õnnetutest SMS-laenu "ohvritest" rääkida.

Kui "Põrgupõhja uus vanapagan" eelmisel suvel esietendus, ei räägitud eriti teravalt väljarändest. Tänavu on eelseisva rahvaloenduse hirmus see teema aga aina teravamalt üles kerkinud, sest keegi ei tea, palju eestlasi on siit välja rännanud. Põrgupõhja Jürka on n-ö sisserännanu, kes kogeb järjepanu kõiki võõral maal elava inimesi läbielamisi, mis saavad alguse kohalike olude ja kommete mittetundmisest, kohaliku keele mitteoskamisest ja kohalike sõprade mitteomamisest. See tahk muudab Dvinjaninovi lavastuse tänavusel suvel lausa üleilmselt mõistetavaks. Väga meelevaldselt annab mõelda isegi nii, et Jürka vahetab vana naise (Lisette - Merle Palmiste) mitte ainult noorema ja ilusama (Juula - Sandra Üksküla Uusberg) vastu, vaid pigem kohaliku vastu. Kui Juula näitemängu lõpus tütar Maiele (Merilin Kirbits) Noor-Antsu suhtes õpetussõnu jagab, ei ole need mitte ainult ema hirmud, vaid kohalikke olusid teadva naise jutud.

Tööd tuleb Jürkal-Juulal Põrgupõhjal kõvasti teha. Rikkaks sellega ei saa. Võib-olla õndsaks saab, kui niiviisi liiva sees kartulimaad künda, kartuleid maha panna, kartulikotte tassida ja kohta rentida, mille eest renti maksta niikuinii ei jõua. Aga kus see parem on? Alati abivalmis pankurite ja eluvõõraste ametnikega asjaajamisest ei pääse kusagil.

Teksti sügavuse tõttu jäävad mul näitlejad seekord põhjaliku tähelepanuta. Olgu öeldud, et lavastus lasi neil kõigil kõige paremast küljest särada ja nii paljude eri mõtete peast läbi käimine räägib kõige lihtsamalt öeldes sellest, kuivõrd mind nende kõigi mäng puudutas. Siiski, Sandra Üksküla Uusbergi tohutult paljude varjunditega mäng on elu ise!

Laupäev, 23. juuli 2011

Saueaugu tasandikkude helinad

Saueaugu Teatritalus mängitav "Tasandikkude helinad" on kindlasti selle suve üks paremaid lavastusi. Jaan Kruusvall on oma näidendisse leidnud sõitmast lakanud rongide ja busside kõrval palju lihtsamaid ja olulisemaid valupunkte, millest mitte ainult "ääremaa" elu ja elanike puhul rääkida. Unistused, lootused ja äraminekusoov on nii üldinimlikud. Äraläinu kirjutab, et selles kohas, kus ta nüüd Austraalias elab, räägitakse ümberringi eesti keelt ... Ja siiajäänu raiub, et tema ei tahagi kuhugi minna. Esimene tuleb tagasi, teine läheb ja tuleb ka tagasi.

"Tasandikkude helinaid" mängitakse Saueaugul endises laudas, millest on saanud suurepärane mängukoht lihtsa talutoa kujutamiseks. Pääsukesed lendavad ja laulavad lae all. Selle näitemängu puhul ei ole tegu küll talukohaga, vaid kunagise kirikuõpetaja koduga, kus praegu elavad tema tütar, tütre tädi ja Vambola. Vambola (Tõnu Oja) on missiooniga mees, kes ikka ja jälle on oma aateid kaitstes elus hammasrataste vahele jäänud. Aga ta on ka naisperele armsaks saanud. Tütar Virginia (Garmen Tabor) on muusikaõpetaja, kelle elus pole õiget armastust veel olnud. Ja ei paista ka, sest külla pole enam eriti kedagi elama jäänud ja lootused külast linna lahkuda luhtuvad.

Möödunud aegadega võrreldes on võsa kasvanud nii kõrgeks, et enam ei näe naabertalu katustki, kirikutki ei näe, ainult selle torn veel paistab. Naabertalus elab Franz, keda mängib selles lavastuses Pääru Oja. Superroll! Muidugi on tal ka materjali, mida mängida. Seda vahvam on, et niisugune tegelane on saanud Pääru Oja näol kehastuse, mida on keeruline üle mängida. Franz on 25aastase noormehena selles tühjaks jäänud külas viimane lootusekiir, kuni ... tuleb Helen (Katariina Kabel) ja kuni ... ja kuni ... Franz kirjutab raamatut, ajab talvel traktoriga teid lahti, praeb endale kartuleid, maalib sügist ja unistab vahetevahel linnaminekust.

Virginia tädi (Kaie Mihkelson) on sellest põlvkonnast, kelle unistused, lootused ja lahkumissoovid on ammu purunenud, kes on õppinud leppima ja lähtub soovist, et peab olema õnnelik. Surragi ei saa, kui ei ole õnnelik oldud. Sedasama õnne otsib ka Vambola, kes proovib ikka ja jälle otsustavalt ära minna, aga tuleb tagasi ja ütleb, et ei kunagi enam. Nii Virginia, Vambola kui ka tädi on elu jooksul paljust läbi tulnud ja üle saanud, noored annavad liiga kiiresti alla.

Nii nad seal elavad. Suvel ja sügisel, kui puude lehed on kõige uskumatumat värvi, ja talvel, kui hanged on põlvini, kui autodega lumest läbi ei saa. Ja kevadel, mis saabub armastuse tulles väga kiiresti. Kirikukell enam ei helise, sest trepp kellatorni on katki. Franz teeb selle korda. Kui kirikukell jääb jälle vait, helisevad tasandikud ikka edasi. Tasandikud helisevad alati.

Meie oma algupärane teatritekst, millest Aleksander Eelmaa taktikepi all on tekkinud tõeliselt tundeline lavastus. Unenäoline tempo lummab, kõigi näitlejate omavahelisest "keemiast" kostub muusikat, mille kuulmiseks ei ole vaja kordagi viiulikeeli venitada. Õnneks on oodata lisaetendusi.