laupäev, 16. november 2013

"Tuhk ja akvaviit", Ita Everiga

Ita Everil täitub tänavu Eesti Draamateatris 60 lava-aastat. Tehtagu järgi! Ja kuna mul millegi samaväärsega (isegi mitte ligilähedasega) vastata ei ole, siis Ita Everi nimi osatäitjate loetelus sunnib lavastuse žanrit ja võimalikku sihtrühma unustama ning heitma pilku lavastusele, mida ma muidu võib-olla ilmtingimata ei vaataks. Everi koduteatri mängukavas on sel hooajal kaks (uus)lavastust, kus meie teatri grand old lady'l on täita austav peaosa. Üks neist - "Tuhk ja akvaviit" - esietendus tegelikult juba eelmise hooaja lõpus, kevadel.

Soome-rootsi kirjaniku, endise Helsingi Rootsi teatri peanäitejuhi, lavastaja ja dramaturgi Bengt Ahlforsi näidendi peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastabki Ita Ever. Pärast etendust kuulsin garderoobis ühte inimest kommenteerimas, et see on Everi teine polkovniku lesk. Iseenesest huvitav seos.

Koloneli ja koloneliproua elu on möödunud pealtnäha õnnelikult ja lesk otsustab tuua kadunud mehe tuha koju ning keeldub urni matmast. Poeg (Tiit Sukk) ja tütar (Hilje Murel) üritavad teda küll veenda, ent vanaproua on kõigutamatu. Vastuargumendid on tal muidugi head, sest erinevalt tütrest, kellel on eri meestega ühtekokku viis last, ja pojast, kellel on raskusi ainsa poja ülalpidamisega ja keda kimbutab viinaviga, on kolonel ja tema proua osanud elust nii kenasti läbi liuelda, et lesk võib jätkuvalt nautida elu suures majas ja oma reegleid kehtestada. Esimene vaatus kulgeb üsna rahulikus tempos, naerda ei olegi eriti põhjust, sest põhjuse ja tagajärje seosed on ilmselged. Kogu näitetrupp (paari erandiga) on laval.

Teine vaatus on märksa tempokam, sest kõik see, milleks esimese vaatuse jooksul "valmistuti", peab kulmineeruma. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase kunagist suurt armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise (Laine Mägi) ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab. Majapidajannal (Kersti Kreismann) näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine.

Näitlejad ja vaatajad naudivad, sest lavastus on pretensioonitu. Meil on kuhjaga põhjust rõõmu tunda, et meil on niisugune teater ja niisugused näitlejad. Ja eelkõige muidugi Ita Ever.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar