Hommikueine Tiffany juures

Maailmas on väga palju häid raamatuid ja filme, kuid ükski inimene ei suuda kõike teada, kogeda, lugeda, vaadata. Ka siis mitte, kui vaid väga vähestele neist on ametlikumal või vähem ametlikumal moel külge riputatud silt "klassika". Nii olin ma küll kuulnud nii Truman Capote'i lühiromaanist "Hommikueine Tiffany juures" kui ka samanimelisest 1961. aastal vändatud filmist, mille aluseks ikka Capote'i teos. Aga igasugune side seni puudus.

Eile õhtul seadsin end mõnusalt teleka ette ja vaatasin filmi ära. Pole mõtet kirjutada, et juba kahetsen, et ei läinud möödunud nädalavahetusel Londonis olles üsna värskelt esietendunud lavastust vaatama. Kuuldavasti olevat selles lavastuses mindud südamerahus mööda omaaegsest menufilmist ja võetud aluseks jälle Capote'i tekst. Päris huvitav olnuks tutvuda Capote'i loominguga tänapäevases võtmes. Aga seda ma ei teinud kahjuks.

Film võitis kaks Oscarit muusika eest. Pole ka imestada, sest "Moon River" on võrratu laul! See muidugi ei tähenda, et üks hea laul otsustab filmi saatuse ja tagab kohe mitu Oscarit.

Audrey Hepburn on muidugi selle filmi staar. Tema ülimalt oskuslikult mängitud naiivne lapsnaine Holly paneb samal ajal nii kaasa elama kui ka kaasa tundma. Võib-olla põhjendamatult, aga mitmel korral leidsin end mõtlemast, et "Hommikueine Tiffany juures" on nagu "Seks ja linn" umbes 60 aasta eest. Komöödiastsenaariumis on kindlasti algteksti sügavust vähendatud, aga just see žanr on selle loo puhul filmile sobivaim. Naersin mitmes kohas sügavalt ja pikalt, kuigi lõpustseenid panid sõna otseses mõttes pisarad voolama.

Hebpurni partneriks on kirjanik Paul (Fred) Varjak, keda kehastab George Peppard. Esimene koht, kus ma filmis südamest naersin, oli see, kus Holly ronib aknast Fredi magamistuppa ja seal hommikumantli väel ringi traavib, lõpuks aga voodisse mehe rinna najale poeb ja magama jääb. Nii täpne on see, kuidas Fred tal asju käest ära võtab ja öökapile paneb ...

Ilus komöödia, puhas klassika! Sobiks vaatamiseks nt jõulude ja aastavahetuse ajal, kui tahaks midagi helget, ilusat, kerget ja head. Ja ajatut.