Veljo Tormise sünnipäeva hommikul (tegelikult kell 3 öösel) läksin Rahvusraamatukogu eest Looduse Omnibussile, et sõita Kodru rappa "Isuri eepose" esietendusele. Ööpimeduses alanud bussisõit lõppes aovalges kilomeeter-paar pärast Tammsaare muuseumi Albus. Sealt tuli minna mööda metsateed jalgsi veel paar kilomeetrit kuni etenduspaigani. Ei olnudki nii porine, kui olin kartnud. Etendus pidi algama kell 5, aga inimeste tribüünile mahutamine võttis natuke rohkem aega, ja nii sai see varahommikune looduse ja muusika duett alata umbes veerandtunnise hilinemisega.
Jalgsimatk etenduspaigani tuletas meelde kümme aastat tagasi ette võetud teatriretke Pärnumaale Soontagana maalinna juurde, et vaadata Raivo Trassi lavastatud "Soolaeva". Publikutribüünilt avanenud pilt lavale - kaskede vahel looklevale laudteele - meenutas veel ühte kümne aasta eest nähtud lavastust - Jaan Toominga, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi "Lemminkäist - mängu "Kalevala" teemadel", mida mängiti Tallinnas Vabaõhumuuseumis. Kui viimase aluseks olid "Kalevala" runod, siis nüüd olid lavastajad (Anne Türnpu ja Eva Klemets) võtnud oma lavastuse aluseks Veljo Tormise tsükli "Unustatud rahvad: Isuri eepos" ja Mart Saare kolm koorilaulu isuri meloodiatel. Kammerkoori Voces Musicales juhatas Janne Fridolin Paar aastat tagasi tegi Anija mõisas Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastuses "Tokerjad" kaasa Janne Fridolini noorte segakoor Vox Populi. Karge, koos päikesega ärkav loodus erutas meeli ja riburadapidi elustusid mitu nähtud lavastust, luues niimoodi pooleteisttunnisele etendusele raami ja konteksti. See on teatrimälu ja vaatajakogemus, mis kujundab ja mõjutab paratamatult ka uut kogemust.
Mõnikord annavad sellised ootamatud paralleelid juurde, mõnikord võtavad ära. "Isuri eeposes" on üks tegelane - muusika. Olgu kehastunud publiku selja tagant kostvaks koorilauluks või lava külgedelt isuri ürpidesse riietatud lauljaiks, kelle lihtsakoelise värvilise pealiskihi alt ilmuvad poole etenduse ajal välja frakid, või hoopis Jaak Lutsoja akoridionimänguks, mis võimendub kõlaritest müstilise ja müütilise kajana kui sümfoonia.
Viis näitlejat kaovad puude vahele metsa ära ega saa muusikast kordagi suuremaks. Enamasti räägivad nad teksti, mis on kavalehel laulusõnades kirjas, pärimuslikke lugusid, mida juba ka koor esitab. Mõne õnnestunud lahenduse (nt nekrutiks minemine, kosja minemine, ikoonidena mõjuvad maskid) kõrval tundus näitlejate kasutamine enamasti tarbetu. Või taotletigi, et näitlejad jääksid tagaplaanile? Milleks siis nii head näitlejad? Milleks Risto Kübar Marika Vaariku asemel? Tekkis terve rida küsimusi näitlejate osa kohta ses lavastuses, kuni tõdesin, et ükskõik kui kaua lavastajatel "Isuri eepose" idee ka meeles mõlkunud pole, Tormise muusika, igaviku ja looduse vastu nad siiski nüüd saanud ei ole.
Teatriime asemel sündis veel üks võrdlus "Tokerjatega". Pärast etenduse lõppu ootas metsa servas kaetud laud sooja hernepudru, sigurikohvi ja kuklitega. Heili Sibrits nimetab Postimehes "Isuri eepose" lavastust kunsti ja elamusturismi piiril liikumiseks. Kui "Tokerjate" puhul oli õhtusöök etenduse osa, siis "Isuri eeposes" pakuti hommikusööki pärast etendust. Nii sai unenäoline muusikaline rännak hõimurahvaste juurde minevikuks ja algas tavaline päev. Hommikusöök söödud, kõndisid vaatajad tagasi autode, busside juurde. Metsatee oli juba tuttav ja oli ka rohkem aega süveneda kahele poole tee äärde kaskede külge kinnitatud isurite elu-olu-piltidesse. Kui buss jälle Rahvusraamatukogu ees peatus, oli kell umbes 9. Inimesed läksid tööle, Omnibussistki astuti välja justkui uue inimesena - kummikute asemel kontsakingad jalas. Mu jaoks oli nähtu, kuuldu ja kogetu sedapuhku kõvasti elamusturismi poole kaldu.
pühapäev, 16. august 2015
neljapäev, 6. august 2015
"Vargamäe unistaja" - ikka Vargamäel
Albu vald on kujunenud Eestis teatrilooliselt oluliseks kohaks. Selle märgiks saab praegu Albu mõisas vaadata teatrikunstnik Pille Jänese koostatud ja kureeritud näitust "17 teatrisuve Albus ja Vargamäel", samal ajal mängitakse A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel teist suve Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud "Vargamäe unistajat".
Urmas Lennuk on "Tõest ja õigusest" ennegi näidendeid kirjutanud ja eks neid epopöa mis tahes osast loodud lugusid on ka Vargamäel ja mujal edukalt või vähem edukalt ikka ja jälle mängitud. Viis-kümme aastat tagasi oli tõeline Tammsaare-buum, praegu on lihtsalt hea meel, et Albu vald hoiab Tammsaare lavastamist jätkuvalt elus. On ikka põhjust Vargamäel käia! Mu teismeline laps sõnas täna, kui parkisime auto Vargamäe väravate taha, et see on ikka nii äge koht. Ta on seal varemgi käinud, ja ena, tahab tagasi! Rõõmustan ja olen südamest õnnelik, et meie kirjandusloo vaat et olulisim teos on ühte tavalist 21. sajandi inimesehakatist puudutama hakanud.
Teater on elav ja muutuv kunst, paljuski sõltuvuses keskkonnast. Kuuldavasti tegid möödunud suvel "Vargamäe unistaja" etendustes kaasa päris põrsad (kelle Andres (Ott Sepp) pidi toast välja viskama ja et nad enam tuppa ei pääseks, tuli neile ka tara ukse ette ehitada. Tänavu sead niisama õue peal enam ringi joosta ei tohi, üldse on neid targem ilmarahva lähedusest eemal hoida. Sestap olid tuppa pääsenud hoopis kaks kana. Terviku koha pealt ei ole lavastus ilmselt eriti palju võitnud ega kaotanud, kuigi läbiva kujundina töötanuks sead ehk paremini, nagu korduvalt mainitud lehmad, keda armastasid nii Krõõt (Loore Martma) kui ka Mari (Liisa Pulk).
Urmas Lennuki näidendi tekst on värske. Nüüdisaegne keel on segatud osavalt Tammsaare-aegsete teemadega. Nii on tekkinud veenev ja ajatu pilt, ikka eestlase ja meie vaeva olemusest. Vist kunagi varem pole Pearu (Tarmo Tagamets) paistnud nii heatahtlik ja positiivne tegelane. Ta mõjub väga nüüdisaegsena, toetades ikka ja jälle pea ühe või teise Andrese naise sülle. Mees, kes üritab kodus kehtestada võimu, aga on ometigi õrn ja igatseb hoopis hoolimist ja armastust. Andres, tõsine tööinimene, ei suuda sellist tüüpi tõsiselt võtta. Nendib vaid: "Jälle on see sitt siin siruli!" Andres unustab naise(d) ja lapsed, tema vastane ja armastatu on maa. Kaasiku ja rukkipõllu järele ihaldava Andrese rõõmu on Krõõdal keeruline jagada. Tema ei usu võitu soo üle.
Lavastuse teeb värskeks eeskätt see, et ootamatult on laval kõik noored inimesed. Lootust, ootust ja unistusi täis. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi paremini visualiseerinud Krõõda malbe, tasase ja õrna oleku, kui seda teeb Loore Martma, samas väljendab Liisa Pulk parimal võimalikul moel Mari elurõõmu, lakkamatut lõkendavat naeru. Tasapisi hävitab töö muidugi temagi rõõmu. Kuivendatud soo täidab Andrese ühe unistuse, kuid pojad on kodust välja läinud. Armastust ei tule.
Mulle meeldis, et selles lavastuses on Ott Sepp andnud Andresele oma oleku. Usun, et Otil on süda õige koha peal - meile, eestlastele, siin ja praegu mõistetava soone peal. Tema Andres kujuneb ja muutub aja ja eluga, aga keskendub peamisele. Õrnu naisi vaadates on muidugi kahju, et nende jaoks aega ei jätku, aga mõistame ju tegelikult, et on pakilisematki tegemist kui armastada. Väga vajalik lavastus!
Urmas Lennuk on "Tõest ja õigusest" ennegi näidendeid kirjutanud ja eks neid epopöa mis tahes osast loodud lugusid on ka Vargamäel ja mujal edukalt või vähem edukalt ikka ja jälle mängitud. Viis-kümme aastat tagasi oli tõeline Tammsaare-buum, praegu on lihtsalt hea meel, et Albu vald hoiab Tammsaare lavastamist jätkuvalt elus. On ikka põhjust Vargamäel käia! Mu teismeline laps sõnas täna, kui parkisime auto Vargamäe väravate taha, et see on ikka nii äge koht. Ta on seal varemgi käinud, ja ena, tahab tagasi! Rõõmustan ja olen südamest õnnelik, et meie kirjandusloo vaat et olulisim teos on ühte tavalist 21. sajandi inimesehakatist puudutama hakanud.
Teater on elav ja muutuv kunst, paljuski sõltuvuses keskkonnast. Kuuldavasti tegid möödunud suvel "Vargamäe unistaja" etendustes kaasa päris põrsad (kelle Andres (Ott Sepp) pidi toast välja viskama ja et nad enam tuppa ei pääseks, tuli neile ka tara ukse ette ehitada. Tänavu sead niisama õue peal enam ringi joosta ei tohi, üldse on neid targem ilmarahva lähedusest eemal hoida. Sestap olid tuppa pääsenud hoopis kaks kana. Terviku koha pealt ei ole lavastus ilmselt eriti palju võitnud ega kaotanud, kuigi läbiva kujundina töötanuks sead ehk paremini, nagu korduvalt mainitud lehmad, keda armastasid nii Krõõt (Loore Martma) kui ka Mari (Liisa Pulk).
Urmas Lennuki näidendi tekst on värske. Nüüdisaegne keel on segatud osavalt Tammsaare-aegsete teemadega. Nii on tekkinud veenev ja ajatu pilt, ikka eestlase ja meie vaeva olemusest. Vist kunagi varem pole Pearu (Tarmo Tagamets) paistnud nii heatahtlik ja positiivne tegelane. Ta mõjub väga nüüdisaegsena, toetades ikka ja jälle pea ühe või teise Andrese naise sülle. Mees, kes üritab kodus kehtestada võimu, aga on ometigi õrn ja igatseb hoopis hoolimist ja armastust. Andres, tõsine tööinimene, ei suuda sellist tüüpi tõsiselt võtta. Nendib vaid: "Jälle on see sitt siin siruli!" Andres unustab naise(d) ja lapsed, tema vastane ja armastatu on maa. Kaasiku ja rukkipõllu järele ihaldava Andrese rõõmu on Krõõdal keeruline jagada. Tema ei usu võitu soo üle.
Lavastuse teeb värskeks eeskätt see, et ootamatult on laval kõik noored inimesed. Lootust, ootust ja unistusi täis. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi paremini visualiseerinud Krõõda malbe, tasase ja õrna oleku, kui seda teeb Loore Martma, samas väljendab Liisa Pulk parimal võimalikul moel Mari elurõõmu, lakkamatut lõkendavat naeru. Tasapisi hävitab töö muidugi temagi rõõmu. Kuivendatud soo täidab Andrese ühe unistuse, kuid pojad on kodust välja läinud. Armastust ei tule.
Mulle meeldis, et selles lavastuses on Ott Sepp andnud Andresele oma oleku. Usun, et Otil on süda õige koha peal - meile, eestlastele, siin ja praegu mõistetava soone peal. Tema Andres kujuneb ja muutub aja ja eluga, aga keskendub peamisele. Õrnu naisi vaadates on muidugi kahju, et nende jaoks aega ei jätku, aga mõistame ju tegelikult, et on pakilisematki tegemist kui armastada. Väga vajalik lavastus!
laupäev, 1. august 2015
Kus sa oled, Juhan Liiv?
Urmas Vadi äraspidine tõlgendus Juhan Liivi loomingust ja elust - "Kus sa oled, Juhan Liiv?" - esietendus Alatskivil Liivi muuseumis juba möödunud suvel. Mina jõudsin seda vaatama alles nüüd. Õnnestunud näidendist räägib ka tõik, et Kultuurkapital nimetas selle teatriteksti möödunud aastal ilmunud näitekirjanduse aastaauhinna nominendiks.
Liivi muuseumi rehe all mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Valguslahendus on erakordne, sest publikul tuleb ise valida, keda ja mida parasjagu valgustada. Aga see töötab! Vähemalt õhtusel ajal (mõni etendus on vist ka päeval?), kui rehe all läheb aina pimedamaks. Nii võimenduvad nüansid järk-järgult ja ühest küljest on lugu arenedes üha mustvalgem, teisest küljest otseses sõltuvuses "valgustajate" tahtest.
Esimeses vaatuses on ridade vahelt lugemist rohkem, samas eeldab see ilmselt Juhan Liivi loomingu tundmist. Aga kes ei tunne? Või ega ma ju ei tea, kuidas ja mida täpselt näevad need, kes Liivi teada-tuntud luuletusi kuulnud või lugenud pole ... Meeldetuletamise peale on mõeldud (kavalehtki koosneb luuletustest), nagu ka selle peale, et näidendi tekst peaks mõjuma naljaka ja põnevana siiski, kui Juhan Liivi looming ise ei kõneta. Vadi tekst on tõesti leidlik ning nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale tulnud publikule huvitav jälgida. Raivo E. Tamme rännumees räägib talutüdrukule endast tänapäevase loo ja etendus läheb lahti.
Esimeses vaatuses seletatakse elu luuletus luuletuse haaval lahti. Johannes ehk Juhan (Aarne Soro) kogeb isa (Raivo E. Tamm) mõistmatust ja ema (Klaudia Tiitsmaa) jäägitut armastust, jõuab linna, olles veendunud, et ta on andekas luuletaja, õiges kohas. Vend Jakob (Jaan Pehk) selgitab aga, et isamaast kirjutada ei ole moodne, luuletama peab nii nagu Koidula, üleüldse on parem olla naine. Juhan ei heitu, on hoopis enam kui kindel, et see, mida tema teeb ja kirjutab, on parem ja õige: "Praegu teatakse mind tänu sinule, Jakob, aga kunagi tuleb aeg, mil sind tuntakse tänu minule." Teises vaatuses kaotavad sõnamängud värskuse, lugu muutub tuttavaks ja liiga selgeks. Viisistatud luuletuste ettekandedki ei ärgita midagi sügavamalt otsima. Seda, et Juhan Liiv uskus end olevat Poola kuningas, teab ju igaüks, ja seda, et nooreestlased teda aidata tahtsid, teatakse niisamuti. Võimalik, et esimese vaatuse põnevus ridade vahelt väheteada fakte otsida pidi teises vaatuses asenduma vastupidisega, aga mina ei läinud sellega kohe kaasa?
Näitlejaist meeldis enim Klaudia Tiitsmaa, kes noorusest hoolimata suutis olla nii tüdruk, ema kui ka proua. Tema malbe, vajaduse korral kohmetu olek oli alati õige. Raivo E. Tamm sai arvukates rollides ootuspäraselt hästi hakkama. Ümberkehastumisvõime on näitlejameisterlikkuse tunnus, aga selles lavastuses (näidendis?) muutus ta kord ühelt, kord teiselt poolt justkui sekundandina mängu ilmudes pikapeale liiga staatiliseks. Sellisena täitis ta osava koomikuna küll paljusid eriilmelisi rolle, kuid meelde jäävad neist eeskätt isa ja "mingi tüüp". Justkui näidendi topeltraami moodustas Jaan Pehki kehastatud jumala kuju, kes pilvepiirilt Juhanile õpetussõnu jagas ning maale käima tulles pillil tinistas ja Juhani kirjutatud laule laulis.
Ei imestaks, kui Vadi on juba näidendi kirjutamisel peategelase ehk Juhan Liivi rollis silmas pidanud just Aarne Soro. Igatahes on tema Juhan Liivi rollis väga õige valik. (Hull)julgus ja enesekindlus on omased pigem tänapäevale, aga selline võrdlus ongi vajalik, et leida see keegi, kes suudaks praegu täita Juhan Liivist jäänud tühja koha. Olgu siis laval või elus. Mängukoht Alatskivil Liivi muuseumis on kui minek tagasi juurte, algpõhjuste, peamise juurde. Retooriline soov meie aja Liivi leida püsib.
Liivi muuseumi rehe all mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Valguslahendus on erakordne, sest publikul tuleb ise valida, keda ja mida parasjagu valgustada. Aga see töötab! Vähemalt õhtusel ajal (mõni etendus on vist ka päeval?), kui rehe all läheb aina pimedamaks. Nii võimenduvad nüansid järk-järgult ja ühest küljest on lugu arenedes üha mustvalgem, teisest küljest otseses sõltuvuses "valgustajate" tahtest.
Esimeses vaatuses on ridade vahelt lugemist rohkem, samas eeldab see ilmselt Juhan Liivi loomingu tundmist. Aga kes ei tunne? Või ega ma ju ei tea, kuidas ja mida täpselt näevad need, kes Liivi teada-tuntud luuletusi kuulnud või lugenud pole ... Meeldetuletamise peale on mõeldud (kavalehtki koosneb luuletustest), nagu ka selle peale, et näidendi tekst peaks mõjuma naljaka ja põnevana siiski, kui Juhan Liivi looming ise ei kõneta. Vadi tekst on tõesti leidlik ning nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale tulnud publikule huvitav jälgida. Raivo E. Tamme rännumees räägib talutüdrukule endast tänapäevase loo ja etendus läheb lahti.
Esimeses vaatuses seletatakse elu luuletus luuletuse haaval lahti. Johannes ehk Juhan (Aarne Soro) kogeb isa (Raivo E. Tamm) mõistmatust ja ema (Klaudia Tiitsmaa) jäägitut armastust, jõuab linna, olles veendunud, et ta on andekas luuletaja, õiges kohas. Vend Jakob (Jaan Pehk) selgitab aga, et isamaast kirjutada ei ole moodne, luuletama peab nii nagu Koidula, üleüldse on parem olla naine. Juhan ei heitu, on hoopis enam kui kindel, et see, mida tema teeb ja kirjutab, on parem ja õige: "Praegu teatakse mind tänu sinule, Jakob, aga kunagi tuleb aeg, mil sind tuntakse tänu minule." Teises vaatuses kaotavad sõnamängud värskuse, lugu muutub tuttavaks ja liiga selgeks. Viisistatud luuletuste ettekandedki ei ärgita midagi sügavamalt otsima. Seda, et Juhan Liiv uskus end olevat Poola kuningas, teab ju igaüks, ja seda, et nooreestlased teda aidata tahtsid, teatakse niisamuti. Võimalik, et esimese vaatuse põnevus ridade vahelt väheteada fakte otsida pidi teises vaatuses asenduma vastupidisega, aga mina ei läinud sellega kohe kaasa?
Näitlejaist meeldis enim Klaudia Tiitsmaa, kes noorusest hoolimata suutis olla nii tüdruk, ema kui ka proua. Tema malbe, vajaduse korral kohmetu olek oli alati õige. Raivo E. Tamm sai arvukates rollides ootuspäraselt hästi hakkama. Ümberkehastumisvõime on näitlejameisterlikkuse tunnus, aga selles lavastuses (näidendis?) muutus ta kord ühelt, kord teiselt poolt justkui sekundandina mängu ilmudes pikapeale liiga staatiliseks. Sellisena täitis ta osava koomikuna küll paljusid eriilmelisi rolle, kuid meelde jäävad neist eeskätt isa ja "mingi tüüp". Justkui näidendi topeltraami moodustas Jaan Pehki kehastatud jumala kuju, kes pilvepiirilt Juhanile õpetussõnu jagas ning maale käima tulles pillil tinistas ja Juhani kirjutatud laule laulis.
Ei imestaks, kui Vadi on juba näidendi kirjutamisel peategelase ehk Juhan Liivi rollis silmas pidanud just Aarne Soro. Igatahes on tema Juhan Liivi rollis väga õige valik. (Hull)julgus ja enesekindlus on omased pigem tänapäevale, aga selline võrdlus ongi vajalik, et leida see keegi, kes suudaks praegu täita Juhan Liivist jäänud tühja koha. Olgu siis laval või elus. Mängukoht Alatskivil Liivi muuseumis on kui minek tagasi juurte, algpõhjuste, peamise juurde. Retooriline soov meie aja Liivi leida püsib.
Tellimine:
Postitused (Atom)