teisipäev, 21. jaanuar 2014

"Armastus tööpostil" Tallinnas

Poleks uskunud, et mind on veel võimalik Brežnevi-aegse komöödiaga väga heas mõttes üllatada. Rakvere Teater suutis, sest "Armastus tööpostil" on kõige ajaülesem nõukaaja peegeldus, mida ükskõik mis vormis näinud olen. Eks armastus olegi ajaülene ja inimesed ju põhiolemuselt ei muutu. Võime ja võimalus iseenda üle naerda tekitab nostalgiat, rääkimata igatsusest vanade heade vene filmide järele.

Lugu räägib sellest, kuidas Nõukogude Venemaa suure linna suures ametiasutuses, täpsemalt statistikabüroos, armuvad teineteisesse selle büroo naisjuht Kalugina (Tiina Mälberg) ja saamatu nohiklik kahe lapsega üksikisa Anatoli Jefremovitš Novoseltsev (Velvo Väli), kelle ülesanne on vorpida statistikaaruandeid, aga kehv majanduslik olukord ja auväärne staaž peaksid ammuilma olema talle andnud õiguse  saada osakonnajuhatajaks. Kibestunud vanamutist direktor isegi ei kaalu sellist varianti. Abi ei paista ka sellest olevat, kui kohe alguses sekkub mängu Šveitsis käinud ja töötanud Juri Grigorjevitš Samohvalov (Erni Kask). Too usub esiti, et asjad kallil kodumaal käivad lihtsalt.

Sündmustik areneb paralleellugudena ja on sõbraliku sooja huumoriga niiviisi vürtsitatud, et lust vaadata. Peeter Tammearu on lavastuses rõhutanud huvitavaid detaile, mis karikeerivad tegelasi, aga ei ületa kordagi hea maitse piiri. "Armastus tööpostil" on äärmiselt intelligentne komöödia. Asutuse sekretäri laud on sündmuste keskel, aga nii tagasihoidlikult, et kõik näib olevat parimas korras. Sekretäri (Kertu Moppel) amet on juba kord selline, et ta peab teadma kõigest ja kõigist kõike. Teabki, aga pole mingi arutu tibi, vaid kaalutlev preili, kes tunneb muu hulgas hästi ka Samohvalovi-suguseid. Väga kihvt rollilahendus.

Ametiühinguaktivist Šura (Marin Mägi) peaks tavapäraselt tegelema raamatupidamisega, aga see ei sobi tema aktiivse asjaajaja loomusega kuidagi kokku. Nii ta siis muudkui organiseerib ja nuputab ja on valmis igal hetkel kõiges nõuga abiks olema. Peab ütlema, et see tuleb tal imeliselt välja.

Novoseltsevi toakaaslane Rõzova (Anneli Rahkema) on nõukogude naise võrdkuju. Elab elu, nagu elavad kõik naised, ja kaotab esimest armastust kohates kohe pea, sest lõunavaheaegadel poesabas passimine, hommikuti ja õhtutiti rongiga tööle ja koju loksumine ei ole just parim meelelahutus. Aga armumine on tema kui korraliku nõukogude kodaniku puhul muidugi taunitav. Novoseltsev ja Kalugina on vabad, nemad võivad.

Üllaid eesmärke toetab kujundusse lisatud Brežnevi ja Puškini portree. Puškini oma vahetatakse tööviljakuse paranemise tulemusel (Kalugina ja Novoseltsevi kokkusaamisel) veel ühe Brežnevi portree vastu välja. Õige kah! Ja I-le pannakse täpp peale siis, kui etenduse lõpus teatab Novoseltsev kõlaritest: "Kuna teie aeg on liikunud palju kiiremini kui meie oma, võite nüüd oma mobiiltelefonid jälle sisse lülitada." Velvo Väli sai möödunud aastal selle rolli eest Teatriliidu aastapreemia parima meespeaosa eest. Väga väärt vaatamine ja elamus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar