reede, 30. detsember 2011

Sadamalinn Le Havre

Lihtsate inimeste elu kulgeb tasakesi linnas, kus erilist rikkust ei näi olevat. Majad on vanad ja räämas, tänavad kitsad ja elu vaene. Ometi toimub see kõik tänapäeval. Loo tuum on nii tänapäevane ja aktuaalne, lausa karjuv teema kõigi Lõuna- ja Lääne-Euroopa riikide jaoks, kellel on merepiir. Aki Kaurismäki on filmi "Le Havre - sadamalinn" teinud sellest, kuidas ühel päeval saabub sellesse Prantsusmaa sadamalinna merekonteineris hulk põgenikke Aafrikast. Üks teismeline poiss põgeneb politseiaktsiooni käigus ja satub linnakeses saapapuhastajana elatist teeniva Marceli (André Wilms) teele.

Marceli naine (Kati Outinen) on äsja viidud haiglasse, kus teda ootab ees raske operatsioon. Mustanahaline poiss soovib jõuda Londonisse, kus pidavat olema tema ema. Marcel tahab poissi aidata.

Kaurismäe film on üllatavalt lihtne. Nii loo kui ka võtete poolest. Selles filmis on kõik hea ja kõik head. Isegi need, kes peaksid olema pahad (kriminaalpolitseinik) või on pahad (koputajast naabrimees), on sisimas head. Tavalised inimesed ei ole kadedad: saiapoe omanik annab peategelase naise haigusest kuuldes Marcelile lahkelt saia võlgu ja juurviljapoe omanik varustab meest lahkelt muu söögikraamiga. Vajaduse korral aitavad kõik Marcelil poissi varjata ja tema eest hoolitseda. Et laevakaptenile, kes on nõus poisi Londonisse toimetama, vajalik rahasumma kokku ajada, korraldatakse kohe kiiresti heategevuskontsert. Peaaegu nagu "Pipi Pikksuka" lugudes. Ainult et politseiuurijat ei veeta ninapidi, vaid viimane on poisi päästjate poolel.

Ei ole üldse halb film, aga nii lihtsakoeline, et soov näidata headuse jõudu ja võlu muutub tänapäeva vaataja jaoks küsitavaks. Ütleks, et poliitiline muinasjutt, millega režissöör soovis ehk rõhutada lõhet inimlikkuse ja poliitika vahel. Südames ma vaatajana muidugi näen ja tunnen inimesele kaasa.

kolmapäev, 28. detsember 2011

Tallinna Poistekoori jõulukontsert Nigulistes

Tallinna Poistekoori igadetsembrikuine jõulukontsert Tallinnas Niguliste kirikus teisel jõulupühal on saanud traditsiooniks, mis lõpeb alati kirikusaaliuksel poiste "Jäid jõule!" soovidega ja mis oma lihtsuses ja pühalikkuses on kujunenud minu jõulupühade lahutamatuks osaks.

Tänavune 26. detsember polnud erand. Poistekoori repertuaar on aastate jooksul tuttavaks saanud. Mõnikord on eesti muusikat rohkem, mõnikord vähem. Sel korral oli mitu "Ave Mariat". Üks neist külalissolisti Kädy Plaasi esituses. Ei puudunud ka popurrii. Kahju, et jõulud seekord lumeta mööduma pidid. See õige pidulik ja pühalik jõulutunne tekib mul ikka koos lumega ...

Lii Undi "Parim näitleja linnas"

"Parim näitleja linnas" on Lii Undi päevik Indias Varanasis veedetud ajast. Ajast, mil ta püüab alata otsast peale. Stiil on selline, et ma tahaks nimetada seda romaaniks või mahu tõttu pigem jutustuseks. Minategelane ehk autor on maailmale avatud, kuid ka piisavalt elutark ja uuriv-skeptiline. Puudub ülemäärane tingimusteta vaimustuv ja kõikeahmiv olek, mis on viimasel ajal reisikirjeldustele nii omaseks saanud. Lii Unt kulgeb ja arutleb.

Ma ei ole kunagi Indiasse ihalenud. Sellele ei olegi seletust. Aga seda mõjusam oli leida end nautimas Lii Undi raamatut, mis annab kokkuvõttes väga põhjaliku ülevaate ühe kauge maa elust ja kultuurist, avastades isegi, et hommiku- ja õhtumaade inimeste käitumises on ühistki. Olgu selleks siis "kõik müügiks" mentaliteet või enese eksponeerimise vajadus ühiskondlikult keskses rollis.

See on enda otsimise lugu. Autor veedab palju aega babade templites, jälgides babade tegemisi, rituaale, olles armastatud ja põlatud, tahtes olla ise rohkem kui turist. Viimane tal vist õnnestubki, sest kohalikele koha kätte näitamine, nendega nendele mõistetavas keeles asjade selgitamine ei nõua ühtäkki enam väga suurt pingutust ja samas kahaneb järjest kiusatus valgustada turiste, keda päise päeva all lakkamatult petetakse.

Huvitav on jälgida kodumaal viibivate sõprade arvu muutumist pöördvõrdelises seoses ajaga. Tähelepanek missugune! Rikastav lugemine on see raamat igatahes. Soovitada julgen igaühele.

Alvin ja koopaoravad

Ega ma ikka päris hästi aru ei saa, miks selliseid "Alvini ja koopaoravate" (Alvin and the Chipmunks: Chipwrecked) laadseid filme üha juurde tootma peab. Kahjuks või õnneks oli see praegune minu esmakokkupuude nende oravatega. Nii et ei saa öelda, kas kolmas film on parem või halvem kui esimene ja teine.

Põhjus, miks ma olen nõus jälle oma väikse lapsega kinno neid Hollywoodi multikaid vaatama minema, peitub dubleerimises. Olemata küll originaali näinud, peab tunnistama, et heaks tegi selle filmi eelkõige eestikeelne tõlge. Lihtsakesest loost sai tänu dubleeringule mõnus poolteisttund.

Aga lugu ise ... Täiskasvanud mees peab pesakonda väga erineva iseloomuga oravaid oma lasteks ja läheb nendega kruiisilaevale perepuhkust pidama. Oravate hulgas on hüperaktiivne Alvin, nohik Simon, paksuke Theodore ja kolm tibi. Tegelikult on nad muidugi meelelahutustööstuses kõvad tegijad, elavad paljude tänapäeva laste ja noorte unistuste elu. Siiamaani oli veel lootust. Aga siis satuvad kõik üksikule saarele ja ilma mänedžerita toimetulek pole sugugi nii lihtne. Kõige krooniks on saarel kümmekond aastat elanud noor naine, kes on seal tagajärjetult otsinud mereröövlite varandust. See osa on nii veider, et lastefilmile kohane moraalgi muutub hägusaks. Hea ja kurja võitlus muutub selgest pingutusest hoolimata ebausutavaks ja jätab tegelikult külmaks.

Lastele muidugi meeldib.

pühapäev, 25. detsember 2011

Jan Beltráni teine romaan - "Nora"

Keerutasin "Norat" raamatupoes käes, kui see ilmus. Ei ostnud. Lugu prostituutide elust paistis mitte päris see, mis "müünuks". Hea kogemus "La mala vidaga" käis aga kaasas ja kui ma sain tänavu sünnipäevaks e-lugeri, valisin "Nora" üheks esimeseks e-raamatuks, mille sinna soetasin. Kirjanik jätkab tõsielul põhinevate lugudega. "Nora" põhinevat kahe endise prostituudi räägitul. Beltráni stiil on "Noras" endiselt nauditav ja kahe prostituudi jutustusest on saanud ühe lugu, kus peategelase elujaatav ja mitte kedagi süüdistav hoiak mõjub köitvalt.

Ka püüd tutvustada eesti lugejale kauge Lõuna-Euroopa riigi, Hispaania ajalugu on teises raamatus nagu esimeseski endiselt omal kohal, paigutades peategelase lapsepõlvekodu Sevillasse ja tekitades minus seletamatu isu selle linna külastamise järele. Iseseisvat elu alustab Nora Barcelonas, mis ei ole üldse see Barcelona, mida me tänapäeval Barcelonana mõistma oleme õppinud - ei mingit kunsti ega Gaudit. Ajad olid teised. Ja selle raamatu tegelastel oli elus tähtsamatki kui Gaudi.

Sellest tähtsamast rääkides ei saa ma jätta ütlemata, et erinevalt raamatu autorist ei suuda mina prostitutsioonis valikut näha. Mingil hetkel lausa ärritas prostitutsiooni igati tolereeriv toon. Igal inimesel on piir. Minu oma on ilmselt teises kohas kui "Nora" autoril, aga maailma vanimat elukutset ma mis tahes muu ametiga võrdsustada ei oska ega taha. Nora rääkis oma elust inimesele, kes pidi talle olema väga lähedane, kuid kes temast ometi eriti ei teadnud. Lõpus olin natuke pettunud, kui selgus, kes see oli ... Et sõna otseses mõttes elus kõikenäinule esimene armastus nii palju tähendas, mõjus lihtsalt ilukirjandusliku liialdusena.

Teine kahtlust äratav teema oli pojast loobumine, õigupoolest temaga taaskohtumine. Ei hakka siin arutlema, et mul on raske kujutleda, kuidas Nora tütar teadmisega ema elukutsest suureks kasvama pidi. Võib-olla on kõik seletatav aja ja ruumiga. Aga et Nora käis pojale kuni tädi surmani aastaid lastekodusse kingitusi viimas ja siis see verepilastusstseen, mille juures mul läks konkreetselt süda pahaks, kuni poja naasmiseni ema ellu. Kõike kokku sai liiga palju.

Episoodiliste tegelastena satub siia romaani ka mõni "La mala vidast" tuttav tegelane. Niisamuti oli juba "La mala vidas" kahtlust äratanud Rosa ja Pablo seos. Nüüd siis eeskätt Rosa ja Kristian. Seega on need kaks raamatut omavahel seotud ja võib-olla oleks lühem lugemisvahe rohkemgi äratundmist tekitanud. Kirjutada Beltrán oskab.

neljapäev, 22. detsember 2011

Armastuse ajalugu

Sellel raamatul on imeilus pealkiri! Ja ega sisu ilugi pealkirjale kuidagi alla jää. Mind hakkas lihtsalt painama mõistmine, et ma ei mõista vist pooltki, mida kirjanik öelda on tahtnud. Nicole Krauss olevat Ameerika noorema põlvkonna kirjanik. Tema perekonnanimes ei ole küll midagi ameerikalikku või inglaslikku. Kuna "Armastuse ajaloo" tegelased on juudid, tahan ma vägisi näha selle loo taga midagi veelgi sügavamat, kui seda on üksindusest ja kaotatud armastusest jäänud tühimikule täite otsimine. "Armastuse ajalugu" peab olema juutluse ja juutide saatuse lugu, aga ma ei saanud sellest aru, õigemini ma ei oska seda endalegi mõistetavalt seletada, rääkimata siis kuidagi teistele edasi andmisest. Just seepärast on sellest raamatust nii himus raske kirjutada ...

"Armastuse ajaloost" sai mu jaoks raamat, mida kellelegi soovitada ei julge - no ei ole niisugune šedööver, et peab kindlasti lugema. Aga ometi oli neid kauneid, armastusest tiineid lehekülgi väga hea lugeda ja muudkui tõdeda, et jälle ei saa aru, kellest nüüd juttu on või kuhu see kõik välja peaks viima. Usun, et ma pole ainus, kes alustas kaks korda algusest. Teistkordse alustamisega sain hooga nii kaugele ära loetud, et sündmusteahel muutus (kronoloogiliselt) loogiliseks. Paraku ei aidanud see üldse kaasa viimase veerandi mõistmisele.

Mitu paralleelselt kulgevat lugu on praegusaja ilukirjanduses nii tavalised, aga Nicole Kraussil on need mitu lugu ülimalt segaselt ja sürrealistlikult läbi ja kokku põimitud. See muudab armastusloo sõnadega edasiandmatuks pärliks. Ometi on tegelased täiesti reaalsed inimesed. Olgu selleks siis mees, kes on kunagi kirjutanud "Armastuse ajaloo", või mees, kellele ta selle raamatu käsikirja andis, või naine, kes on raamatu peategelase prototüüp, või tüdruk, kellele on peategelase järgi nimi pandud, või mees, kes igatseb kogu elu oma esimest armastust ja oma last, või tüdruk, kes otsib kirjanikku. Olles ise kord üks või teine selles elu katkematus jadas, saab armastusest lugu ja hetkedest elu. Iga inimese kordumatus elus on keegi, kes valmistub üksikul saarel hakkama saama, ja keegi, kes teab täpselt, mida limonaadimüügist kogutud raha eest osta.

Tahaksin peaaegu, et see raamat oleks mul kusagil naha vahel olemas. Kogu helistikus. Sellisena, nagu elu ja armastus ja igatsus ja unistused päriselt on. Ma ei oleks armastuse ajalugu niimoodi tõlgendanud, kui pidanuksin ise kirjutama, aga tore, et keegi on püüdnud. Hingetoit kaunil ajal.

kolmapäev, 14. detsember 2011

Aasta artist - ZAZ

Selle aasta parim muusikaline leid on prantsuse lauljatar ZAZ, pärisnimega Isabelle Geffroy. Tema kontsert müüdi siin vist minutitega välja. Ootenimekirja õnnestus end siiski panna ja lõpuks oli minu õnn, et kontsert edasi lükati. Ainult tänu sellele ma õigupoolest sinna sain. ZAZi muusika tundus plaadilt kuulduna olevat puhas kuld, alates arvatavasti kõige tuntumast laulust "Je veux".

Nõndaviisi ei ole ma filharmoonia suures saalis veel kunagi rokkinud. Kontserdikohana tundus filharmoonia saal olevat veider valik, aga mulle sobis. Istumisvõimalus on väärt võimalus!

Lauljatar on nagu elurõõmu ja nooruse võrdkuju ja see teeb nähes ja kuulates tuju lihtsalt väga heaks. Stiil on segu jazzist, bluesist, popist. Poolteist tundi läksid hõljudes. Veendusin, et live-esitus on samavõrd hea kui stuudios lindistatud plaat. Saalitäie kuulajate südamed ajasid ilmselt rõõmu üle ääre, aga ka nii peab südameid ja hingi raputama, onju.

Mario Vargas Llosa, "Tädi Julia ja kirjamees"

Väga lõbus lugemine. Kõigepealt kulus tükk aega, et aru saada, mitu eri lugu või liini Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamehes" on. Viimasel ajal on mitme paralleelse süžeeliiniga ilukirjandusteosed ju nii tavapärased. Tegelikult ei ole see midagi nii nüüdisaegne teos, sest esmatrükk ilmus juba 1977. aastal.

"Tädi Julia ja kirjamees" on
18aastase Mario ja tema tädi Julia armulugu, aga see on ka autobiograafiline romaan, saatjaks autori omaaegne skandaalne tutvumise lugu.

Mario ja Julia armulugu räägitakse üle peatüki, sest vahepealsed peatükid on raadiojärjejuttude katkendid, mida kirjutab Mario tööandja palgatud kirjanik-lavastaja Pedro Camacho sõsarraadiojaama jaoks. Neid on palju ja menukuse tõttu koosneb kõnealuse raadiojaama programm lõpuks vist ainult järjejututundidest. Kusjuures neid mitte ainult ei loeta ette, vaid lavastatakse!

Pedro Camacho töötempo ajab ta lõpuks hulluks. Mario elu kulgeb nagu seebiooperis. Ja seepärast sobivad raadioseebiooper ja eluseebiooper ühe kaante vahele nagu valatult. Mario elu koosneb pendeldamisest raadio uudistetoimetuse, Pedro askeetliku kirjutustoa ja oma sugulaste vahet. Kõlab nii lõunaameerikalikult. Ta on raadio uudistetoimetuse juhataja, aga teeb tööd siis, kui aega saab. Ja tema töö näib seisnevat ühe toimetaja rohkelt verd sisaldavate uudiste vahele leebemate uudiste lisamisest. Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet lisada, et linnapea otsimine, kes oleks nõus kahe armunu abielutunnistusele alla kirjutama, on nagu omamoodi kulminatsioon.

1970. aastatel ei teatud Peruu pealinnas Limas televisioonist midagi, kuid ajalehed ja raadio olid olemas. Nende kahe meedia pinnalt avaneb "Tädi Julia ja kirjamehe" sügavam tahk - ühiskonnakriitika ja poliitika. Esmapilgul ei saagi aru, miks Pedro Camacho nii hirmsasti argentiinlasi vihkab, aga ju tal on oma arvamus Peronidest. Miks elab peategelase isa Ühendriikides? Kes valitsevad kõrvalistes provintsides? Kirjanikuks saada ihkav noormees õpib elu, ja tema abielu kestab isegi väga kaua - kaheksa aastat.

pühapäev, 11. detsember 2011

Teatrifestival "Eesti palsam II" Riias

16.-19.12.2011 toimub Riias teatrifestival "Eesti palsam II". Mängitakse neid etendusi:

16. detsembril kell 19.00 - Von Krahli Teater, "Idioodid"
17. detsembril kell 19.00 - ZUGA ühendatud tantsijad, "Kohe näha, et vanad sõbrad"
18. detsembril kell 19.00 - Võru Linnateater, "Samuel Beckettile"
19. detsembril kell 18.00 - Von Krahli Teater, "12karamazovit"

kolmapäev, 7. detsember 2011

Kas me peame rääkima Kevinist?

See paljukiidetud ja -räägitud raamat oli jälle üks neist, mille lugemist alustasin kunagi ammu lennukis, aga tundsin, et ei lähe kuidagi. Minategelase kirjad olid lohisevad, pikitud kahetsusest ja enesesüüdistustest. Ma lihtsalt ei suutnud kuidagi mõttega kaasas käia. Nii rändas Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" kodus raamaturiiulisse ja mitte ükski vägi ei pannud mind seda sealt uuesti välja võtma. Kuni ... tänavu suvel linastus Cannes'i filmifestivali põhiprogrammis sellesama raamatu põhjal tehtud film. Arutlesin endamisi, et kui ma kunagi tahan seda filmi vaadata, siis enne peaksin olema ikkagi raamatu läbi lugenud.

Ei saa üle ega ümber autorist. Sellepärast, et mehenime taga peitub tegelikult naine ja et autoril ei ole endal lapsi. Saatesõnast võib järeldada, et niisuguse teose kirjutamise ajendiks oli vajadus iseendale põhjendada, miks autoril lapsi ei ole; aga sealt loeb ka, et äkitselt ühiskonda vapustanud koolitulistamised räägivad laste kasvatamisega kaasnevast võimalikust paratamatust tagajärjest. Ühe sellise koolis massimõrva toimepanija ema on loo peategelane.

Lapsed on erinevad, aga ma keeldun uskumast, et mõni laps on sünnist saadik halb. Mõni on kinnisem ja riukalikum. Kui raamatu esimeses pooles tunduski, et ema heidab endale paljusid asju ette, siis raamatu edenedes hakkas lugu muutuma kahe küljega medaliks, mille ühel küljel oli pisut enesekeskne ema ja teisel pool last jumaldav isa. Otse öeldes on Lionel Shriveri sõnum lihtne: kui mehe ideaalide hulka kuulub laps, siis selle saamiseks on tal vaja naist. Kui muidu harmoonilises suhtes paari puhul otsustab naine sünnitada lapse vaid armastatud mehele heameele valmistamiseks, ei ole sel naisel võimalik oma rolli sünnitamisega lõpetatuks pidada. Vähemalt üldjoontes mitte. Mul käis peast läbi, et Kevinile sai saatuslikuks vastanditest koosnev perekond elik armastusest pimestatud ja usaldav isa ning kahtlustav ja vabaks rabeleda üritada püüdev ema.

Kui lapsed on erinevad, siis miks ei võiks vanemad olla erinevad? On ju vanemaid, kellele meeldivad (selle sõna kasutamine on väga ohtlik, sest võib kergesti valesti mõista) või sobivad päris tillukesed lapsed, ja selliseid, kellele sobivad pigem vanemad lapsed. Raamatu lõpus hakkavad ema ja poeg üksteist (paremini) mõistma ja Celiast saab tillukesest peale "oma ema tütar" just loomuse tõttu.

Mind häirisid selle raamatu puhul mõned mõttekäigud, aga kõigega ei peagi alati nõus olema. Tervikuna oli "Me peame rääkima Kevinist" siiski hea raamat. Tabavalt haaravad on Eva mõtisklused ühiskonnanormide ümber. Kas või näiteks see, miks on pere väga hea majanduslik olukord ja ühiskondlik positsioon automaatselt justkui alibi.

Lõpuks olin nii tüma, et Kevin mind küll enam ei veenda ei suutnud. Kas tõesti kaks aastat noortevanglas olid tema elus justkui tõsise õppetunni andnud ja temast sai inimene, kes mõistab oma teo mõttetust ja tõsidust? Niisugune lõpp tähendas vaid raamatus otsade kokkutõmbamist. Võib-olla oli Eva teisipidi tüma ja jäi Kevinit uskuma?