pühapäev, 20. oktoober 2013

Enesetapja dilemma Vene Teatri saalis

"Enesetapja" on teine lavastus, kus lavakooli praeguse neljanda kursuse tudengeid kõiki korraga laval näha saab. Nikolai Erdmani skandaalne näidend annab võimaluse hinnata ka noorte näitlejate karakteriloomeoskust, kuigi seatud ülesanded on erinevad. Peaosatäitja Jörgen Liik väärib oma osa igati ja mõni kõrvalosa on samuti väga silmapaistvaks kujundatud. Kogu trupi mängulust on iseloomulik pea kõigi noorte näitlejate puhul. Kahju vaid, et lavastuses siirast võimalust naerda nii vähe on. Võib-olla oli põhjuseks esietendus, võib-olla lavastaja taotlus algmaterjalile truuks jääda, võib-olla veel miski.

Kuigi ma ei ole Erdmani tekstiga tuttav, tundus, et seda pole lavastuse jaoks interpreteeritud ega mõne aktuaalse viitega värskendatud. Näidendi teksti grotesksust rõhutatakse eelkõige tegelaste oleku ja käitumise ebaloomuliku võimendamisega kuni kordusteni välja. Algul mõjub see kui situatsioonikoomika, siis hakkad vaatajana mõtlema, et Tiit Ojasoo ei tee ju ometi mõtteta või sõnumita teatrit ... Otsid ja ootad. Teises vaatuses läheb lahti: peategelane karjatab eri huvirühmadest pärit "kosilastele", et kui üldse, siis tapab inimene ennast iseenda, mitte ideede pärast. See tema mõte, mis tekstis väljendub viitena sellele, kuidas reageerib üksikisik sõjateatele, on kui pöördepunkt, mis paneb kogu eelnenud janti hoopis teisiti suhtuma ning mis sunnib eelnevalt kuuldud teksti üle sügavamalt järele mõtlema. Rõhutatud groteski tagant astuvad välja väiksed lihtsad inimesed ja räägivad ikka ainult neile olulisest. Eks nad muidugi püüavad varjuda üldise ja teatud huvirühmi huvitavate loosungite taha. Nagu meil praegu.

Jörgen Liik tõestab peaosas veenvalt, et suurel laval, mida Vene Teatri lava kahtlemata on, ja suure näiteansambli keskel võib säravalt soleerida, kui toetamas on veel kas või ainult paar olulisemat tegelast. Igatahes on Jörgeni roll lahendatud täpselt. Tema kehastatud Semjoni on nauditav vaadata. Maša (Helena Pruuli) ja Maša ema (Marian Heinat) toetavad eksistentsiaalsesse segadusse sattunud Semjoni kogu hingest. Kõrvalosades paistavad silma intelligent (Jarmo Reha) ja naabrimees (Veiko Porkanen). Kõrvalosades olevatest tüdrukutest jääb enim meelde Rea Lest.

Ene-Liis Semperi lavakujundus ja kostüümid on ajastutruud. Uksed tagaseinas viitavad ühiskorterile või -elule, kus privaatsust on niikuinii raske leida, ja peamiseks mööbliesemeks olev voodi, õigemini madrats markeerib täpselt seda, kuidas tõeline peab jääma enda teada. Ühiselu teises stseenis on kõrtsilaud - julguse kogumiseks ja ideaalide lihvimiseks.

"Enesetapja" teemad on praegu vist komöödia jaoks liialt tõsised. Nii ei olegi tegelikult naerukohtade vähesuse üle põhjust väga kurta. Või siis peaks just nüüd proovima lugeda ja vaadata "Enesetapja" teksti tekstina iseenesest, millest omakorda järeldub selle teksti tugevus ja ajatus. Näidend võiks praegu olla väärt ka suuremat kõlapinda, kui seda saavutab ehk pelk niinimetatud koolitöö. Olgugi et peaaegu valmis näitlejate esituses. Koomilised võtted sobivad noorte hoogsasse mängu hästi ja soovi korral (või ka lavastuse sissemängimise tulemusena) leiab vaataja sellest lavastusest hulga hetki, et teatriõhtut nautida. Lavastust mängitakse Tallinnas Vene Teatris, kus saab soovi korral ka klappidest sünkroontõlget vene keelde kuulata. Tervik mõjub sellisel kujul paraku siiski üksnes jantlikult.

laupäev, 19. oktoober 2013

"Tango Abrazos" - sloveenia film, mis avas festivali

Nüüd juba täies hoos oleva Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivali CinÉast tänavune avafilm oli sloveenia film "Tango Abrazos" (Vaje v objemu). Eesti filme saab festivalil näha teist aastat ja mäletatavasti oli möödunud aastal avafilmiks Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis". Mingit ühisosa neist kahest filmist otsida ei maksa, kuigi sloveenide sõnul on "Tangos" ühendatud nende rahvuslikud stereotüübid ja pealinna Ljubljana kaadrid.

"Tango" võib lühidalt kokku võtta kui korraliku festivali avafilmi - võimalikult paljudele meeltele sobiv armastusfilm, mille süžee on ühe poolakast sõbra sõnul kolme lausega kokkuvõetav ja mis ka kunstiliselt on üsna pretensioonitu. Korraks hea vaadata, sest saab naerda ja soovi korral ka nutta. Filmi lõpp on lausa banaalne.

Kaks paari otsustavad minna tangokursustele. Paaril esimesel tunnil kõnnitakse ja õpitakse lihtsamaid samme, siis vahetatakse partnereid ja millegipärast jäävad paarid lõpuni risti tantsima. Tasapisi hakatakse perekondlikult omavahel suhtlema, veedetakse ühe paari juures ühine filmiõhtu ja hiljem võetakse teise paari maakodus vastu uus aasta. Vähemal või rohkemal määral tekib uute partnerite vahel keemia ja ilmselt on vaid aja küsimus, mil omavahelistes suhetes toimuks pööre. Vana aasta läheb ja uus saabub segaselt ning hommikuse pohmelusega võideldes sünnib nii neil, kes oma maamajja koristama jäävad, kui ka neil, kes lumistel metsa- ja mägiteedel koduteed otsivad, plaan, kuidas eluga sellest punktist edasi minna. Olgu öeldud, et banaalseks teeb filmi lõpu just mõlema paari ühesugune otsus, mis ei jäta vaataja fantaasiale mitte mingisugust ruumi. Seda otsust siinkohal otsesõnu välja öelda poleks vist aus, kuigi on raske uskuda, et film kunagi Eesti kinolevisse jõuab.

Pärast filmi said vaatajad režissöörile küsimusi esitada. Muu hulgas küsiti, kas see on režissöör Metod Peveci parim film? Mees vastas, et ei, talle ei meeldi see film üldse. Tal tekkivat kõikidest filmidest nende tegemise järel küllastumus. Tehniline tegevus kõige ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimise ja veel kord ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimisega kaotab filmi vastu igasuguse huvi. See seisukoht oli üllatav ja ristivastupidine näiteks meie oma režissööri Ilmar Raagi seisukohaga, kes "Kertut" kommenteerides ütles, et iga uus film on selle vigadest hoolimata tema jaoks alati parim film.

Režissööri arvates "Tango Abrazos" jõulufilm (või vähemalt talvisel ajal vaatamise film), kuid Sloveenias oli film jooksnud kinodes südasuvel ... Kaldun olema režissööriga sama meelt.

Veel üks tähelepanek tekkis sloveenidest küsijate kaudu Ljubljana kohta. Nimelt tundusid sloveenid selle filmi puhul väga hindavat ja väärtustavat Ljubljana kaadreid, mis pidid olema imeilusad ja rõhutama linna kaunidust. Jäi arusaamatuks, kas jutt käis magalarajoonide ja paari kesklinnas oleva ostutänava vaadetest? Kusjuures vihmavarjud olid sõrmuse osturetkel tähtsal kohal. Lumine mägimaastik ja tüüpiline Alpides asuv maja olid palju muljetavaldavamad.

neljapäev, 17. oktoober 2013

Võidab see, kellel on kõige hullem mees

Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus Sinilind etendub jätkuvalt tegijate jaoks üllatava publikumenu osaliseks saanud püstijalakomöödia-estraadi-dokumentaalteatri segulavastus "Võidab see, kellel on kõige hullem mees". See on lavastus, kus enne etendust tuleks meeled vabaks lasta. Nii saab kaugemalt või lähemalt äratuntav leebes otsekohesuses needsamad meeled ära vallutada. Naer on ju terviseks.

See ei ole lavastus, millesarnaseid ma palju või ainult vaadata tahan, ent niisugune teater sobib mõnikord väsitava tööpäeva lõppu imekenasti. Enne või pärast sealsamas kohvikus üritust klaasi (vahu)veiniga kroonida ei oleks ka halb mõte.

Kaks noort naist räägivad väidetavalt enda ja oma sõprade lugusid. Vaatajad kuulavad niisamuti arvatavasti enda ja oma sõprade lugusid ja kuigi umbes tunniajase jutustamise järel jõutakse üpris aimatava tõdemuseni, mõjub kõik pigem vabastavalt ja rahustavalt. Mitte et mõni läti või saksa mees parem oleks, sest eesti mees on juba piisavalt hull, võidab omas žanri(tuse)s sedasorti arutlus kergesti kerget meelelahutust otsiva vaataja südame. Hoolimata sellest, et näitlejannadel (Katariina Tamm ja Piret Krumm) on enesekindluse kõrval ka terav enesekriitiline meel. Nad ei karda alustada enda üle naermisest. Kuigi üks stseen - riidekapipuistamise stseen - venis liiga pikaks, olid etenduses kuuldud-mängitud sketšid üldiselt teravad ja just paraja pikkusega.

Naerda saab igaüks erinevalt, sest kõik ei saa kõigile tuttav ette tulla ja mõni hetk võib lausa võõristav olla. Kuigi mitte ebausutav. Tihtilugu on lood elust enesest mõjulepääsemiseks ju kontekstist välja rebitud. Kusagilt lugesin Pireti öeldud (kuigi tõenäoliselt või tahaks loota, et kontekstist välja rebitud) mõtet, et tänapäeva ühiskonnas on kõige tähtsam sõnaosavus, et teod ei loe enam üldse ja et niisuguses ühiskonnas on väga raske leida armastust. Proovin end nüüd kujutleda praeguseks kahekümneviieseks. Sõnaosavus võib olla masse otseses ja kaudses mõttes liigutav jõud, kuid armastus on ikka midagi muud kui paaniline leidmissoov.

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on pelga meelelahutusena tore lugu. Publikumenu on põhjendatav ehk sellega, et niisugust poliitikavaba meelelahutust on vähe ja inimesi, kes sõnaosavuse tagant armastuse teeotsa kätte leida unistavad, on massiliselt.

kolmapäev, 16. oktoober 2013

Tallinna Tantsuteater Tartu Uues Teatris ehk Preili J

Strindbergi "Preili Juliest" inspireeritud Tallinna Tantsuteatri lavastus "Preili J" on loona tuntavalt oma alge vääriline ja võinuks viidet Strindbergile ka nimes palju julgemalt kanda. Eriti veel, kuna praegune nimi on hääldamatu. Aga nimi ei muuda midagi. Tartu Uue Teatri saalis nähtud "Preili J" esietendus jäi meelde kui üks kirglikumaid, erutavamaid nüüdistantsuetendusi, mida olen senise elu jooksul Eestis näinud.

Näitlejate-tantsijate kolmiku kirg kandus lavalt saali. Kui see oli kellegi jaoks elu esimene tantsulavastus, siis tahaks uskuda, et soov midagi sarnast kogeda, millestki niisugusest osa saada või nõndaviisi tund-paar elus ikka ja jälle mööda saata aina kasvab. "Preili J" on täpne ja nüansirikas lavastus, milles pilkude ja kehakeelega räägitakse inimese vastuolulisest siseilmast.

Kui jätta Strindbergi näidend kõrvale, siis võib rahumeeli kõrvale jätta ka tegelastekolmiku seisusliku vahe. Armukolmnurga keskel on lihtsalt mees (Jean - Endro Roosimäe), kes ei suuda valida turvalise ja lihtsa elu (Kristin - Sigrid Savi) ning preili Julie (Xenia Rudakova) vahel. Viimasega kaasneb mingi näiline vabadus, kirglikkus, muretus, aga ka ajutisus. Kristin toimetab tasakesi kui vari taustal, astub aeg-ajalt endastmõistetava õiguse ja kindlusega lavale, toob kausi habemeajamisvahenditega ja taandub. Sellist kaaslast igatseme, kui astume väsinult koduuksest sisse. Inimest, kes loeb mõtteid. Preili Juliega kaasnevad tagaseinas video vahendusel pildid hetkedest, mille nimel tahaksime elada, aga vaevalt et igapäev päris niisugune olla saab. Segaduses rappuvat Jeani on kerge mõista, tahaks talle lausa kaasa tunda.

Viimastel aastatel vaid draamanäitljejatega töötanud Oleg Titov kasutab omandatud kogemusi väga oskuslikult. "Preili J" ei ole ülemäära keerulise koreograafiaga, kuid suurepärase näitlejaandega tantsijad "jutustavad" lugu nii, et mis tahes sõnad oleksidki liigsed. Sädemed lendavad õhus ja videopilt elustab kujuteldavat mängu. Tõesti - väga soovitan! Sest sellist kirge elus iga päev ei kohta, laval veel vähem. Aga me vajame sellist kirge, et uuesti sõnastada elule seatud ootusi või et tunda, kuidas hing tasakesi kellegi käte vahel või kellegi õlgade ümber väriseb.

esmaspäev, 14. oktoober 2013

Sarah Kane'i "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos" Von Krahli Teatris

Mul on mitu sõpra, kellele ma ei julgeks ega tahaks kunagi soovitada vaadata Sarah Kane'i näidendite lavastusi. Tõenäoliselt ei jõua nad ka ise Sarah Kane'ini. Kuigi neile meeldib väga teater. Selline, kus räägitakse lugu ja kus lugu ise paneb mõtted liikuma, elule ja olule mingi uue, värske, teistmoodi pilguga vaatama. Sarah Kane ei ole minu arvates niisuguse teatri näide. Sarah Kane on moodsa linnaühiskonna paisete peegeldaja, mis paistab Eestis Kalamaja taustal hirmus friigilik. Kuigi Juhan Ulfsak lavastas "Puhastatud" ja "4.48 psühhoosi" tervikuks, ei tekitanud kumbki neist tunnet, nagu peaks lubatud "tumedamat laksu" siinses teatripildis kui midagi väga olulist käsitama.

"Puhastatud" venis talumatult pikaks. Liiga palju häiris ja ärritas, traumeeris. Kui mõistsin, et kõnealune lavastus läheb kategooriasse, kus markeeritakse kättesaadavate või kasutada olevate vahenditega mingit keerulisemalt lavastatavat stseeni, ideed või võtet, muutus vaheaja (ehk etenduse lõpu) ootamine juba lausa kinnisideeks. Ketšupipudelist voolav kunstveri, suurest rullist rullitav toidukile, kuni selleni välja, et soovahetuseks lahkutakse saalist, said määravaks, kui hakkasin mõtlema, et mu elus ei ole praegu see aeg, mil niisugune "mängimine" ja niisugused teemad kõige tähtsamad ja õigemad on. Andke andeks, aga see ei ole päriselu. Või kui on, siis mingi väga väikse osa pärisosa.

"4.48 psühhoos" oli parem, sest Taavi Eelmaa mängis hästi. Isegi nii hästi, et tema kaudu kahe näidendi tervikuks sidumine kahandas esimese osa väärtust. Tal polnud esimeses osas rolli. Kui koduaknast väljavaatamine tähendas soovi kuuluda nende hulka, kes tänavail ringi uitasid ja ratastega ringi sõitsid, elu mängisid, siis võinuks ta sealt aknalt ka puududa. Juhtunud poleks midagi. Niisamuti poleks ilmselt juhtunud midagi, kui esimese vaatuse "tegelased" poleks publikuna rõdule vaatama läinud või jäänud. Eesmärk näis olevat võimendada seina lõhkumisega efekti, et meie oleme nemad ja nemad on meie.

Kuigi üldiselt soovitatakse neid kahte lavastust koos ja terviklikult vaadata, pakun, et kes tahab Sarah Kane'ist aimu saada, võiks alustuseks ainult "4.48 psühhoosi" vaadata. On kindlam. Lühem ka. Ja kui ainult seda vaadata, siis jällegi jääb "Puhastatute" osalemine selles lavastuses arusaamatuks. Suletud ring.

Hinnang on subjektiivne. Juhtusin lugema ühte teist(sugust) arvamust ka. Ei saa kuidagi jätta kinni võtmast ühest lõigust:

"PAUS. Siinkohal ei saa mainima jätta seda noaga lõigatavat pinget ja emotsiooni, mis vallutas kogu Von Krahli teatri, baari ja siseõue kahe etenduse vahel. Publikuliikmed pigem ei vaadanud üksteisele otsa, raske oli leida vestlusainest. Tundus, et nii mõnelgi oli tekkimas migreen. Samas oli ka neid, kes blokeerisid kogu kogemuse huumori ja alkoholiga. Ohtralt oli aga neid, kes pahvisid hoolega suitsu teha, et kuidagi moodi mürgitada neid emotsioone ja seejärel nad enesest välja puhuda. Abjektsioon?"

Sellel õhtul, kui mina Von Krahli Teatris viibisin, midagi niisugust ei olnud. Mõni lahkus, mõni istus ülemise korruse laudade taha arvustusi lugema, mõni suundus vaheajal baari, mõni (nagu mina) jäi teist poolt rohkem sisemisest sunnist või põhimõtte pärast ootama ja vaatama. Võib-olla olen ma Kane'i jaoks liiga vana? Aga võib-olla ikka pigem see, mis ma alguses ütlesin: praegu ei ole see aeg, mil ma niisuguste probleemide üle mõelda tahan või viitsin? Sellise elu peegeldus ei mõjuta ega puuduta mind mitte mingil moel. Ja ma ei tunne end sellepärast halvasti või süüdi. Olgu, las ma eiran võib-olla probleemi. Aga mul ei ole soovi karjuda samal ajal "Vaiki!" ja "Räägi veel!". On vaid küsimus: "Milleks?"

Kane tekitas Lääne-Euroopas skandaali peamiselt 1990. aastatel ja veidi hiljem. Kuidagi kummastav on lugeda neid arvamusi, et (miks) Eestis pole teda lavastatud. Ja kui ongi (nt Rakvere Teatris "Neetud"), siis ei saavutata justkui loodetud kõlapinda. Nagu öeldud, mõjuvad tema tekstid, ja sellest johtuvalt lavastused, siinses kontekstis lihtsalt friigilikult, võõristavalt. Millegipärast oli Ulfsak oma lavastustesse 1990. aastaid vürtsikalt lisanud. Milleks? Ma ei saa ikka aru, miks Kane siin ja praegu?

neljapäev, 10. oktoober 2013

As You Like It - Shakespeare'i tragöödia?

Paar aastat tagasi lavastas Douglas Rintoul siinses teatris Patrick Marberi "Läheduse". Nii näidend kui ka nähtud etendus olid mälestusväärsed. Kui nüüd pakkus üks hea sõber ootamatult piletit sama lavastaja Shakespeare'i tõlgendusele - komöödiale "As You Like It" -, siis ma ei leidnud ühtki põhjust, miks kahelda või kõhelda. Shakespeare'i näidendite sellised lavastused, kus kaugenetakse algsest ja püütakse suhestada teksti ja sisu tänapäevaga, on sageli väga põnevad ja leidlikud. Need tuletavad ikka ja jälle meelde mitusada aastat vanade näidendite ajatust. Tõsi on, et Rintouli lavastus oligi "Nagu teile meeldib" üks selline kaasajastatud tõlgendus. Tulemus olnuks arvatavasti nauditav, kui näitlejad nii kehvasti poleks mänginud. Truppi oli kaasatud mitu harrastajat ja aeg-ajalt oli laval toimuvat lihtsalt piinlik vaadata.

Et komöödiat on võimalik mängida (või ega ma tea, võib-olla ka lavastada) nii, et naerda ei saagi, läheb sinna kategooriasse, et on nii halb, et on juba naljakas. Igatahes kui midagi naljakat oligi, siis just sellepärast, et naerma ei ajanud miski. Väga harva juhtub, et keset (!) esimest vaatust lahkub saalist viis-kuus inimest. Vaheajal lahkus veel mõni, ja mõned (nagu mina) jäid ilmselt jonnist lõpuni vaatama. Samas oli ka neid, kes millegi peale iga natukese aja tagant turtsatasid.

Positiivne oli kindlasti etendusele eelnenud paarikümneminutine sissejuhatav loeng, kus inglasest kirjandusteadlane rääkis näidendist, taustast, tegelastest, nendevahelistest keerulistest suhetest ja komplitseeritusest teksti mõistmisel. Kõverpeeglisse vaatamist ja segiajamist on näidendis palju. Keerukust lisab seegi, et Shakespeare'i ajal olid näitlejad eranditult mehed. Nii osutub Rosalind tegelaskujuna palju mitmetahulisemaks, kui ehk esmapilgul paistab.

Rintouli lavastuse tegelased olid eluheidikud, kes magasid mahajäetud majas ja otsisid metsas hulkudes eluõnne. Kehva mängu kõrval väljendas lavakujundus võimendatult vaesust ja viletsust - kõik oli üdini hall ning kogu esimese vaatuse lasti lava kõrvalt aina suitsu juurde. Lootust, et üksik päikesekiir kusagilt paistma hakkaks, polnud ollagi. Mille või kelle üle vaataja niisuguses halluses ja trööstituses veel naerab ... Päris alguses kirjeldas mustanahaline näitleja, kuidas teised öömajalised suhtuvad tema Shakespeare'i-armastusse. Raamatu oli ta kusagilt prügikastist kord leidnud ja luges seda nüüd ikka ja jälle. Võimendatult koomiline võte, ent kahjuks edasine oli kõik kuni päris viimaste stseenideni naljavaene. Viimased stseenid olid naljakad tegelikult vaid farsi kui žanri jumaldajatele.

Hea maitse piiril nalja teha on keeruline. Nähtud etendus oli kõike muud kui hea komöödia.