Teisipäev, 30. august 2011

Karin ja Indrek, ei-tea-mitmes kord

Päris ausalt ära rääkides, siis viies kord. Iga kord on olnud natuke erinev, viimane uues koosseisus. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on täiuslik lavastus. Detailideni paigas ja isegi viiendal vaatamiskorral ei teki kordagi tunnet, et mõni koht pole nii eriline, et ei vääriks jälle vaatamist, kuulamist, mõtlemist.

Üks sõber ütles ühe vaatamiskorra vaheajal, et ta ei salli silmaotsaski selliseid naisi nagu Karin. Mina olen "Tõe ja õiguse" 4. osa raamatuna armastanud viisteist aastat just Karini pärast. Eesti (näite)kirjanduses on suutnud naise olemust võrreldavalt tabada minu jaoks veel vaid Jaan Tätte. Möödunud nädalal millalgi Linnateatri Põrgulava saalis istudes mõistsin ootamatult, mis see on, miks Indreku ja Kariniga niimoodi juhtus. Esimese vaatuse järel ei osanud ma seda ikka veel sõnastada. Indreku üleolekutunne? Lõpuks sai selgeks, et see ei ole muud kui romaani pealkirjast tulenev tõe otsimine ja õiguse tagaajamine. Egoismiga oleks tegemist juhul, kui Indrek oleks õnnelik, aga ta ei ole. Elab üksnes koormaga, mis muutub aasta-aastalt üha raskemaks. Karin ütleb Indrekule: "Tänapäeval on nii, et mida raskem töö, seda vähem raha!" Ja Indrek vastab talle, et siis läheb see maailm küll hukka. Ei ole seni läinud. Kui kaugele me peaksime üldse ette mõtlema ja muretsema sellepärast, mis tuleb ja mis saab? Või mis siis ikka saab? Pankrotimeistrid on tõelised meistrid ja peavad avalikult pidu. Elu käib nende taktikepi järgi.

Lavastuse uuest koosseisust. Peaosas on endiselt Hele Kõrve ja Indrek Sammul. Karini isa Vesiroosi mängib nüüd Andrus Vaarik, kes on väga erinev Andres Otsa mängitud Vesiroosist. Tõnn Lamp kunstnik Mägarina jäi kõvasti Mart Kolditsa varju. Melesk on Indrek Ojari, atašee Kalju Orro. Lapsehoidja Soonjat kehastab Anne Reemann, kes on üsna sarnane Marje Metsuriga. Karini sõbrannad proua Horst ja proua Meeli on uues lavaversioonis vastavalt Elisabet Tamm ja Sandra Uusberg. Nemad ongi kõige värvikam muudatus uues koosseisus! Eriti Elisabet Tamme kõnedefekt, mis peaks paistma vist moevooluna.

Arvasin, et seekord ma ei nuta. Aga nutsin ikka! Alati on need natuke erinevad kohad, mis nii kõvasti puudutavad või raputavad, aga nad on alati olemas. Kõige raskem ja kurvem oli nüüd hetk, kui Indrek teatas Karinile pärast kohut, et ta ei tule enam koju. Ma oleks läinud vist ka ja viskunud trammi alla. Kuhu see tõe ja õiguse tagaajamine ometi viib ...

Pühapäev, 28. august 2011

Gilgameš ehk igaviku saladus

Von Krahli teatri "Gilgameš" olevat lavastuse tutvustuse kohaselt üks kultuuripealinna etenduskunstide programmi tähtsündmusi. See on tõepoolest üks neist lavastustest, mis tuleks võimaluse korral ära vaadata, kui eesti teater vähegi korda läheb ja kui heast teatrist lugu peetakse. Etendus haaras mind endasse ja hoidis kinni veel mitu järgnevat päevagi.

Lavastus algab linnavalitsuse (?) korralise koosoleku stseeniga. Koosoleku päevakord ja ainus punkt, mida arutada jõutakse, on nii tühine, et korraks tekib kahtlus, kas ma ikka tahan näha nii mustvalgelt ühiskonnatriitilist lavateost ... Selles tühisuses ütleb järsku (Mart Koldits) keegi kõrgemalt, et tal on laval olijatele midagi öelda.

Kui ma ülikoolis esimesel kursusel "Gilgameši" lugesin, olin suures vaimustuses. Ilmselt mõjus midagi nii vana äsja keskkoolist tulnule nagu sõõm värsket õhku või kainestava arusaamana sellest, et ilmas on veel nii palju sellist, millest mul pole aimugi. Nii et mul on "Gilgameši" kui eeposega oma side või lugu. On oluline, et Juhan Ulfsak nimitegelasena lisas sellesse minu loosse 15 aastat hiljem midagi väga tähtsat. On oluline, et elu on väga lühike ja olulisima mõistmise hetkeks on lihtsalt liiga hilja. Teisipidi vaadates jällegi, et arvatavad kangelasteod on mõnikord nii tühised, et pelk sõbrast hoolimine võib olla palju-palju suurem tegu. Mul on "Gilgameši" lavastusega nii palju omi mõtteid, et nende jagamine ja selgitamine võib olla lugejale lihtsalt tüütu. Ilmselgelt ei ole ma kiidusõnadega siiski üksi.

"Gilgameš" on äärmiselt vonkrahlilik lavastus. Ah et mis on "vonkrahlilik"? No see on see, kui kujundid on nii sisukad ja mõttetihedad, et vaatajal pole vaja tunda tüviteksti. Siinne ja praegune on elus, kujunedes looks meie aja kangelasest ja vaadates tulevikku meie aja mõistmise kaudu. Aga mitte ainult. Kavalehel räägitakse, et kangelasega käib kaasas alati paariline. Näiteid tuuakse alates Don Quijotest, lõpetades Leopoldi ja onu Raivoga. Gilgameš käib oma rada koos Enkiduga (Erki Laur). Kes nad tänapäeval on? Uusrikas ja lihtne vabrikutööline? Parteijuht ja truu parteisõdur? Või hoopis teater ja elu? Kindel on, et teineteiseta on neil keeruline.

See oli minu esimene käik Kultuurikatlasse. Muljetavaldav. Ses mõttes, et kui mõni aeg tagasi "hääletati" Linnateatri uue saali või Kultuurikatla ehituse poolt või vastu, siis praegu tundub küll, et need on kaks võrreldamatud. "Gilgameši" produktsioon täiesti unikaalse kunstnikutööga (Liisi Eelmaa) sobib Kultuurikatlasse. Öelgu siis näiteks seinte vahel olev rõskus otsesõnu, et aeg on liigestest lahti. Suurelt ekraanilt näeb etenduse ajal selgelt tänapäeva(st) Kolgata teed, mille lõpus on baaridaami (Liina Vahtrik) seisukoht: "Mina saan ju teist aru, aga siin käivad teised inimesed ka." Ma olen seda lauset kusagil varem kuulnud, aga kus? Muide, ingliskeelsetes subtiitrites oli selle koha peal kasutatud tõlkes family restaurant! Keeruliseks on ilmaelu muutunud - mitte universaalse mõistmise pärast, vaid sellepärast, et "teised" võivad olla peale täiskasvanute ka lapsed või lausa koerad.

Igavese elu saladus puudub. Ainus viis on kõigest ja kõigist ülesõitmine. Taavi Eelmaa väljendus väga veenvalt oma mäe otsas, et "maksin selle eest ränka hinda".

Kunstnikutöö puhul on mainimisväärne kindlasti jumalate tempel. Tempel nagu tempel. Pole keeruline kujutleda, sest see ongi tavapärane tempel. Aga vesi (pattude lunastamiseks?) ja jumalannad, kes juhivad maailma mängu, karistades inimesi naiselikult salakavalal moel ...

Veel üks pluss. Üks paremaid teatrikavasid! Lugesin koduteel bussis rida-realt läbi. Ja kava polnud õhuke. Kui mõned häirivad keelevead kõrvale jätta, siis sisu poolest ikkagi üle kõige. Eriti muljetavaldavad olid viited ja vihjed elule enesele siin ja praegu.

Reede, 26. august 2011

"Ring" Palmse mõisas

Koomiline (abielu)draama, eriti niisugune, mida võib hea ilma ja suure publikuhuvi tõttu vajaduse korral kiiresti ümberkohandatult siseruumi asemel aias mängida või uues mängukohas iga ilmaga õues mängida, ei tohiks olla minu repertuaar. See tähendab, et tavaliselt ma niisuguste (suve)lavastuste vastu huvi ei tunne, kui need just väga kodu lähedal ei ole. Juunis Alatskivi lossis Roman Baskini lavastatud "Ring" äratas siiski huvi. Näidendi autori pärast. Teksti on kirjutanud W. S. Maugham. Alatskivi on Tallinnast ebamugavalt kaugel ja lavastus osutus vist juba enne esietendust nii menukaks, et loobusin kerge südamega. Siis aga juhtis üks sõbranna tähelepanu, et augustis mängitakse sedasama lavastust Palmse mõisas. Palmses ei hakanud korraldajad enam ilmale lootma, vaid ütlesid piletimüügiportaalis otsesõnu, et iga ilmaga mängitakse õues. Mahub ju vaatajaid rohkem ja õhku on ka rohkem.

Palmse mõis on väga-väga ilus. Alati, kui olen seal käinud, sirab taevas päike. Nii oli ka seekord. Etendus algas näitleja-toapoisi pöördumisega, et mobiiltelefonide helinaid nemad kuulda ei taha. Toapoiss ütles etenduse jooksul veel paar lauset, aga jäi selgusetuks, kas ta oli Palmse lavastuse tarvis "laenatud" idaviru harrastusnäitleja ... Kangesti tahtnuks nime teada!

Etendus on lühidalt öeldes tavaline suvekomöödia, mille lavastamisel on silmas peetud sellise publiku ootusi, kes tahab näha tükki, kus saab natuke naerda ja mõelda pole eriti vaja. Lugusid sellest, kuidas üks abikaasa jookseb uue kallimaga minema, on ümberringi nii palju, et isegi Maugham ei suuda üllatada. Lavastaja valis ilmselt täiesti teadlikult seetõttu jandi lavastamise tee. Kus aga sai, sinna pikkis midagi jantlikku sisse. Näiteks hea komöödianäitleja Tõnu Aava kaasamine.

Tõnu Aav mängis oma osa tõepoolest hästi. Lausa üllatas mind aga Kersti Kreismann. Peeter Jakobi oli lavastajal samuti väga hea leid. Eraldi peatükki vääriks Laura Peterson, kes on lihtsalt nii tore, et ei laskunud mitte kordagi mingile jantlikule tasandile, kui nii tohib öelda. Paraku tuleb lavastus tervikuna talle ikkagi ette ja mängimise võimalust jääb täpselt nii palju, kui jääb.

Sobib neile, kes tahavad teatris (suvel) vaadata midagi kerget, neile, kes tahavad näha laval häid eesti näitlejaid, neile, kes tahavad veeta suveõhtu mõisapargis. Nagu selgub, ongi niiviisi tagatud kordaminek. Mulle jääb see õhtu ilmselt meelde seltskonna, ilma ja meeleolu pärast, mitte aga lavastuse pärast.

Esmaspäev, 22. august 2011

Sinised mehikesed - smurfid

Ma ei proovigi väita, et "Smurfid" (The Smurfs) on mingi eriline šedööver, aga mitu korda parem on see film küll kui näiteks viimaste lihavõttepühade ajal vaadatud "Hop". Võrdlemiseks annab põhjust n-ö multikategelaste ja inimeste maailma kokkupanek ühte filmi.

Ma ei kuulu õnneks või kahjuks ka nende hulka, kes oleksid Soome TV vahendusel nende siniste olenditega koos üles kasvanud. Nii et kuni selle aastani oli mul ainult õrn ettekujutus, et sellised sinised olendid on olemas. Beneluxi maades hakati, nagu koduste kangelastega ikka, juba varakult praegusele sihtrühmale igasugust asjakohast nänni tootma ja müüma. Nii et meie lapsel oli kindel soov film suvel ära vaadata.

"Smurfide" algus oli tüütu. Võib-olla pidanuks olema mul kui vaatajal põhjalikum taustsüsteem? Ja smurfituumiku jõudmine New Yorki pani hirmu tundma, et see on pärast tüütut algust veel ka ülitüüpiline ameeriklastele söödavaks teha püütud mõttetu film. Tegelikult läks asi tasapisi kerides üha paremaks, päädides mõne südamliku ja elutarga smurfipapa ja Patricku vahelise vestlusega ning muutudes päris arvestatavaks peegelpildiks tarbimisühiskonnast, kus ka inimsuhted on sageli lihtsalt mustvalged. Seda arvesse võttes oli tore näha, et sinine värv muutis ka kõige südametumad lihtsalt mustast millekski keerulisemaks, üldse mitte lootusetuks.

Gargameli kass ei andnud midagi juurde, nagu ka smurf-tüveliste sõnade kasutamine kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, aga meeldis südamlik lugu, mille tunnistajateks sinised mehikesed New Yorgis sattusid. Kas sinine kuu on õnnestunuim turundustegu, ma ikka väga sügavalt kahtlen, kuigi proua omaniku meeli see liigutas ... Hea võidab kurja. Aga "Smurfide" film ei ole vist ikka mõeldud väga väikestele lastele ja suurte jaoks on moraali vähevõitu.

Kultuuripealinna "Morten lollide laeval"

VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühisprojekt-koguperelavastus "Morten lollide laeval" tundus algusest peale äärmiselt põnev ettevõtmine. Peaosas Ott Sepp, kunstnik ja loo autor Kaspar Jancis ... Akrobaat ja žonglöör olid värvatud Soomest ja Rootsist. Unustasin ära, et mulle ei meeldi eriti tsirkus, õigemini - ma ei oska tsirkusekunstist lugu pidada ja seda hinnata. Nüüdistantsu tipptegijad kipuvad akrobaatidele silmad ette andma.

Akrobaat oli "Mortenis" hea. Näitlejad nii head polnud. Ott Sepp mängis oma osa ausalt ja hästi, olles poisike, kes ihkab olla laevakapten. Isa ju on. Kuna tal oli vaid mängulaev, ei saanud sinna meeskonnaks inimesi valida. Morten otsustas valida oma laevale meeskonna putukate hulgast. Tema laevale said herilased, rohutirts, lepatriinu, ämblik, tarakan. Morten jälgib nende tegutsemist pikksilma abil. Teostuse seisukohast on pikksilmaga putukate jälgimine ja suurendatud pildi kuvamine ekraaniks kujundatud purjele põnev mõte, aga teatriimeks ma seda ei pea. Teiste putukate roll oli pildis püsida ja sellega said nad kenasti hakkama, kostüümid olid ka abiks. Pettumuse valmistas kõige olulisem - ämblik - Liisa Pulk. Tema ämblik oli lihtsalt kriiskav olend, kes pidi olema putukate putukas. Tädi Anna osas oli ta täitsa ok, aga ämblikule, kes lavale ilmudes oli akrobaadi kehastuses mitme aplausi väärilise etteaste teinud ja püüdlikult võrku pununud, ei sobinud selline emotsioonitu karjuv kõneviis üldse mitte.

Kõige suurema pettumuse valmistas aga loo üksainuke moraalilausejupike, mille merelt naasnud isa (Aarne Mägi) lõpus pojale ütles: kellekski saamiseks tuleb kõigepealt hoolega õppida. Arvatavasti meeldiks see lugu mulle lugedes rohkem. Aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus Salamandril". Tahaks uskuda, et hulk praegu tagaplaanile või lihtsustatult esitatud emotsioone on raamatus palju selgemalt olemas.

Nagu öeldud, tsirkus mulle ju ei meeldi ja see konkreetne lavastus oli loodud lavaefektidele rõhudes. Lavastuse tutvustuses oli öeldud: "Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas erinevaid meediumeid - nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni." Lõpptulemus olnuks veelgi parem, kui keelelist osa oleks vähem olnud. Päris õige pole ka väita, et ma pole sihtrühm. Juttu ju oli, et see on sobilik igaühele alates viiendast eluaastast. Wow-efekt jäi tulemata nii meie pere noorematel kui ka vanematel.

Laupäev, 20. august 2011

Marquis d'Artiste

Kaks meest - markii ja näitleja - räägivad Saku mõisas sellest, mida võim inimesega teeb ja millel on inimese üle võimu. Suur näitleja (Jan Uuspõld) võtab tundmatu markii (Hendrik Toompere jr) kutse vastu ja ootab kannatlikult sõnagi lausumata tund aega, et markiiga kohtuda. Sõnatult istuvad mehed ootavad Hendrik Toompere jr jr lavastatud "Marquis d'Artiste'i" alguses, kuni publik koguneb. Algab karm psühholoogiline mäng.

Lavastuse aluseks on katalaani kirjaniku Rodolf Sirera näidend, mille pealkiri otsetõlkes on "Teatrimürk". Nagu ka ühe teise katalaani näitekirjaniku näidendi puhul (pean silmas Jordi Galcerani "Grönholmi meetodit") olin siiralt üllatunud teksti üle. See on ülihea! Pealkiri ütleb, et juttu on teatrist. Seda muidugi ka, aga mitte ainult. Ühiskondlik positsioon ja selle positsiooniga kaasnev võimalus inimesi mõjutada on omaette teema. Suur näitleja võib kaotada enesevalitsuse teenriga suheldes, ta võib keelduda uskumast, et ta ei näe läbi nn amatööri näitlemist, aga ta teab suurepäraselt, et ükskõik kui veenev ta ka laval ei ole, päriselus on ta kõigest näitleja, kellel ei ole asja võimukandjatega samale pulgale. Markii loomulikult teab, et tal on hea tahtmise korral kõik vahendid, et panna näitlejat oma pilli järgi tantsima. Põhjuseks võib olla nii raha, uhkus kui ka soosimise ihalus.

Kaks suurepärast näitlejat teevad "Marquis d'Artiste'ist" tõeliselt nauditava teatrielamuse. Nad on küünlavalguses ja luksuslikus mõisameeleolus väga ehedad ja pärit üldse mitte kaugetest aegadest, vaid siitsamast, meie endi hulgast. Vaataja jaoks on nii Uuspõllu kui ka Toompere jr mäng pidevas muutumises, viimse vindi peale pingule keeratud. Tüki lõppu ei ole võimalik kuidagi ära arvata, kuigi mitmed käigud on ootuspärased. Kui mainitud võimuteema kõrvale jätta, siis on nad lihtsalt näitlejad, kes räägivad heast ja halvast teatris. Teater võib-olla ei ole elu, aga elu on küll teater, andes meile võimaluse oma osa paremini või halvemini etendada. Sõltub, kuidas keegi oskab, tahab, saab.

"Scapini kelmused", neljandik Molière'i suvest

"Scapini kelmused" on üks neljast Molière'i näidendite põhjal tehtud lavastusest sel suvel. Pakun, et Molière'i-ihalusel on üks põhjus: inimesed ihkavad lihtsa(l)t pila ja nalja. Kuna lavaaugu asemele pole ikka veel teatrimaja kerkinud ega paista kerkivatki, oli muidugi paslik võtta ette commedia dell'arte stiilis näidend ja lasta noortel näitlejatel selle tekstiga lustida, osatades kursuse juhendaja ja tüki lavastaja Elmo Nüganeni juhendamisel kurikavalalt nii mõnelegi päevakajalisele teemale. Tulemuseks on pretensioonitul moel tagatud hea tuju, eriti juhul, kui suveõhtu on soe. Vett ja nalja ja vilet on palju.

Kui ma üldse midagi "Scapini kelmuste" lavastusele ette heidan, siis seda, et algus pisut venis ja lugu ei läinud niisuguse lustiga käima, nagu see lõppes. Lõpus oli küll tahtmine öelda, et mängiga veel, nii äge! Tegelikult on viga ilmselt näidendis. Lavastades annaks valida tee, kus "Scapini kelmustest" saab lihtsalt labane jant. Seda teed Nüganen ei läinud. Oleks veider, kui oleks läinud. Linnateatri lavaaugus mängitud "Scapini kelmused" on teravmeelne.

Sellel kursusel õpivad kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kellest on osavalt tehtud kaks Scapini. Kuna kavalehel on nad veel nimetatud kui Märt-Priit Pius, võib teadmatum vaataja kuni lõpuni segaduses olla ja arvata, et Scapini mängib üks inimene. Igatahes üks on kindel - nendega hakkab veel eesti teatris nalja saama! Sest vaevalt et neil keegi eriti vahet tegema õpib. Juba praegu võib kindel olla, et head näitlejad on nad niikuinii.

Teised vennad on vennad Kalmetid, kes on "Scapinis" pandud mängima isa ja poega. Nende rollid on selles lavastuses kõige erilisemalt lahendatud. Üks räägib eriskummaliselt ja jääb arvatavasti aastateks meelde oma surematu hüüatusega: "Mis kurat ta sinna galeerile ronis?!" Teine võlub publiku ära kohe lavale jõudes, sest nii purjus annab olla ... Kaspar Velbergi löömamees oli muidugi ka ülihea. Teises isa-poja paaris astuvad üles Pääru Oja ja Priit Strandberg. Pärast seda, kui ma olen näinud Pääru Oja mängimas "Tasandikkude helinates", on küll tore teda hoopis teistsugusena ja teistsuguses rollis mängimas näha, aga sügavtõsine karakter on ikka mõjusam.

Tüdrukutele on jäänud selles näidendis rollid, kus eriti palju mängida ei saa. Piret Krumm sai küll korra pikemat juttu rääkida, aga situatsioonikoomika mängis seal juba niigi. Pealegi oli tal partneriks üks lavastuse säravamaid osatäitjaid - Henrik Kalmet.

Mängivad need, kes peavad. Andke raha, tõesti on vaja!

Kolmapäev, 17. august 2011

Tuhkatriinumäng Saueaugul

Draamateatri sellesuvine teine lavastus ja minu teine sõit sellel suvel Saueaugu Teatritallu. Tee sinna on nüüd küll selge. "Tuhkatriinumäng" on nii-nii müstiline ja niisuguse lavastuse lisandumine Saueaugu repertuaari lisab kohalegi omajagu müstilisust. Alati on seal nii ilus, pühapäeval oli lihtsalt äge.

Margus Kasterpalu lavastuses mängib printsi Tõnu Oja, Tuhkatriinud on Britta Vahur, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma. Saueaugu vana laut on valgete seintega ja sammaste vahelt tuleb prints otsima printsessi, keda ta kahtlustab sinna üheksateist aastat tagasi kaduma läinud olevat. Ma ei tea, aga minetasin vaadates igasuguse poliitilise tagamõtte. "Tuhkatriinumängust" sai lihtsalt igal ajal selle aja teemadest rääkiv lugu. Tõe otsimise ja pooltõdede rääkimise lugu niikuinii. Miks usub prints, et õige Tuhkatriinu on kõige noorem ja kõige ilusam? Miks üks peretütar arvab, et armastus käib kõhu kaudu, ja teine, et meestele meeldivad targad naised? Ja igavesed vastuolud ja vastuolulisused.

Kõik kokku on mäng. Mäng, milles ilmselt kehtivad oma reeglid, aga mängu käigus võidakse mõnikord ka reegleid muuta. Eriti kui mõni osaline on need sootuks unustanud või pole tingimused enam endised.

Alguses häiris muusika. See oli liiga vali ja väsitav. Mitte muusikavaliku pärast, vaid ruum surus kõigest kujunduslikust avarusest hoolimata liialt peale. Aga ikkagi on "Tuhkatriinumäng" vähemalt teatrigurmaani lavastus. Üleni valgesse riietatud Tuhkatriinud ihalevad ühte kinga, aga kingad on kindlalt perenaise jalas. Peremees kehastub selles loos natuke nagu heaks haldjaks.

Pühapäev, 14. august 2011

"Läbi klaasi" - Meleski klaasivabriku lugu

"Keisri hullu" lugemine osutus ääretult täpselt ajastatuks, sest Võisiku mõis kuulus von Bockidele ja klaasi hakati sealsamas lähedal Viljandimaal puhuma umbes Timotheus von Bocki eluajal. Krossi romaanis on klaasivabrikutest ja vabrikutööliste näol uut tüüpi inimestest ka põgusalt juttu. Laupäeva õhtul nähtud "Läbi klaasi" etenduse ning sellele eelnenud ja järgnenud Ott Sandraku "ajalootunni" toel tõusis viimati loetud raamatu väärtus mu silmis veelgi. Ja etendus tuli raamatu toel omakorda palju lähemale.

Hannes Kaljujärv kommenteeris ühes hiljutises intervjuus ümbruse mõju näitlejale ja lavastajale: "Ümbrus hakkab väga palju kaasa mängima. Teatri mõttes on see kõik dekoratsioon, aga ta on päris. Näiteks Vargamäel aitas kaasa teadmine, et seal see kõik toimuski, et sinna oli see kirjanikul mõeldud, ja tundus kuidagi tähenduslik, et meie etendame samas paigas. Selles kohas Albu vallas on vägi sees." Meleskis oli igal hetkel tunda, et Mats Traadi näidend on kirjutatud just selles kohas etendamiseks. Olemuselt on näidendi tekst lihtne ajalooline jutustus Rõika ja Meleski vabrikute algusaegadest kuni tänapäevani välja.

Priit Pedajas lavastajana on õnnestunud valik. Kes siis veel peale eesti dramaturgia kogenud lavaleseadja oleks võinud Ugala trupiga Mats Traadi näidendi ette võtta? Esimeses vaatuses häiris siiski näitlejate ebaühtlane, kehvema poole kreeni mäng. Ei olnud eriti usutav klaasi valmistama tulnud (või toodud? või kutsutud?) sakslaste kirju seltskond. Nii mõnelgi ei õnnestunud rollist rolli hüppamine. Mõneti mõistetav, sest 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus on 21. sajandi alguses juba nii vana aeg, et peensusteni täpset mängu lühikeste stseenide jooksul on keeruline tabada. Aga pikk etendus oli veel ees ja kasvamiseks jäi sellevõrra rohkem ruumi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas juhtuma ja 20. sajand on märkides lihtsamini tajutav nii näitlejatele kui ka vaatajatele. Teine vaatus oli hoogne ja igati õnnestunud tagasipilk peaaegu kogu 20. sajandi tegemistele Meleski klaasivabrikus.

Näitlejatest rääkides ei saa üle ega ümber Aarne Sorost, kellel on kõige kandvam osa. Tema on meister, kes saabub 1790. aastate algul Saksamaalt. Meister oli, on ja jääb. Aarne Soro niisamuti. Ta räägib lugusid, kirjeldab olusid ja puhub klaasi. Teiste puhul olid meeldejäävamad kindlasti Kadri Lepa ja Meelis Rämmeldi häbelik armastajapaar, Triinu Meriste endine klaasivabriku tööline ja emakeeleõpetaja, Arvo Raimo direkori asetäitja Puškarjov ja muidugi Martin Mill igas rollis. Muidugi sellepärast, et Martin Milli ümberkehastumisvõime on lihtsalt imeline. Paljude tegelaste nimed on näidendis muutmata, see tähendab, et ajalooliselt on paljud selliste nimedega isikud ka päriselt olemas olnud.

Muusikalises kujunduses kasutatakse rahvaloomingut, mida esitab Kairi Leivo. Laupäevasel etendusel sai paari loitsu tema esituses kuulata veel ka pärast etendust klaasivabriku õue peal. Muidu seda võimalust vist ei ole?

Inspiratsiooni sai Ugala oma tänavuse suvelavastuse väljatoomisel fraasist "unustatud kohtade romantika". Mul on nii-nii hea meel, et me selle teekonna Võrtsjärve äärde ikkagi ette võtsime ja käisime kui mitte kohas, millel on vägi sees, siis vähemalt kohas, millele annaks kindlasti uut väge sisse puhuda. Poolel teel ehk umbes 5 km kaugusel Mäost Tartu poole on Põhjaka mõis. Seal käisime söömas. Selle koha kohta kiidusõnade jagamisel jään tummaks. Kõik oli nii hea. Ükskõik kui unustatud see koht olnud on, aga praegu on seal niisugune vägi sees, et jääb vaid üle soovitada ise järgi vaadata. Kindlasti tuleks laud eelnevalt broneerida!

Saatuse heidikud täiskuuvalgel

Veel mitte päris täiskuuööl käisime Laitse Graniitvillas vaatamas ühte tänavusuvist Eesti Draamateatri lavastustest - "Saatuse heidikute kuud". O'Neilli looming mulle tohutult meeldib ja selle näidendi omamoodi eellugu, O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" Draamateatri lavaversiooni, käisin Keila-Joa mõisas vaatamas kahel järjestikusel suvel. Laitse puhul alustasime võimalusega kohapeal ka õhtust süüa, sest kolmekäigulise imemaitsva õhtusöögi saab ette tellida. Nagu öeldud, õhtusöök oli tõepoolest väga-väga hea! Graniitvilla ise on ka tore koht, mitte väga kaugel Tallinnast ja justkui loodud linnakärast eemal olles kontserdi- või teatriõhtu nautimiseks.

Ega ma ei salga, et lavastuse suhtes olid ootused väga kõrged. Olgu siis põhjuseks üks lemmiknäitekirjanikke või lavastuses üles astuvad lemmiknäitlejad või Draamateatri eelmine O'Neilli lavastus, mida praegusega seob Märt Avandi, kes mängib nüüd James Tyrone'i, või veel üks möödunudsuvine O'Neilli lavastus - "Iha jalakate all".

Pealtnäha lõbusas toonis kiiresti kulgenud esimene vaatus algab viimase poja (Roland Laos) põgenemisega kodust. Rohkem teda ei näe. Perekonnas valitsevad pinged jäävad iiri huumori ja koomiliste stseenide virvarris esiti tagaplaanile. Isa (Jaan Rekkor) juurde jääb veel vaid külas halva kuulsusega tütar Josie (Kersti Heinloo). Jaan Rekkor teeb Phil Hoganina suurepärase rolli, dikteerides tegelikult kogu etendust. Isa-tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone, keda, nagu öeldud, mängib Märt Avandi, võib varem antud lubadustest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelegi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Taavi Teplenkov) ei salli naabrimeest. Raha tal on ja soov Phil Hoganist lahti saada ka. Iiri huumor ja koomilisus on siiski ainult jäämäe ülemine osa. Vaatuse lõpus hakkas mõte vägisi märksa karmimatesse sügavustesse vajuma ja saabuva öö kiuste, kui kuu peaks täis saama, selgub, et need inimesed on hoopis teistsugused, kui nad seda võib-olla endale ja teistele tunnistada julgevad, ja probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs.

Etenduse teine vaatus on hoopis teistsugune. Nalja enam ei ole. On kuuvalge öö ja järgmine koidik, liiga palju viskit. Jah, liiga palju, sest Jamesi joodud viskikogus sai minu meelest etendusele saatuslikuks. Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat, aga nii purjus inimest on nii valusatest asjadest rääkivana väga keeruline tõsiselt võtta. Et Josie seda suutis, näitab, et tema oli veelgi rusutum. Josie ja James räägivad sel kuuvalgel ööl nii, nagu nad ilmselt kunagi varem pole rääkinud. Vaatus kipub venima ja nagu öeldud, alkoholi saab liiga palju, aga proovisin end sellest mitte häirida lasta, proovisin tajuda elujoovastust, mis peaks meil kõigil olemas olema, proovisin neid kahte noort armunut mõista, nende lootusetusest väljapääsu leida. Täiskuu muudab natuke emotsionaalsemaks ju ka.

Ootused olid tõesti kõrged ja seepärast pettusin natuke, kuid kokkuvõttes läks nähtud etendus ikkagi positiivse poole peale kirja. Pealegi tundub mõnikord, et suvel on terviku seisukohalt veel tegureid, mida ei saa ära unustada: koht, aeg, ilm jne. Tervik oli lummavalt hea, kui "lummav" on üldse sõna, mida siin kasutada tohib. Ja ma ikka väga soovitan "Saatuse heidikute kuud" vaatama minna.

Laupäev, 13. august 2011

"Keisri hull" - kirjandusklassika

Jah, ma ei olnud "Keisri hullu" varem lugenud. Gümnaasiumis võinuks, aga kuidagi läks see minust mööda. Liiatigi mäletan, et Krossi "Kolme katku vahel" jäi tollal millegipärast pooleli. Ju ma ei osanud siis märgata või hinnata Jaan Krossi kirjutatu väärtust ja sügavust. "Keisri hull" on aga võrratu raamat! Esimesest leheküljest saadik oli tunne, et see varjutab nüüd küll kõik hea, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja lugenud olen ma peamiselt kaasaegset kirjandust. Surematu klassika! Ega ilmaasjata ei ole seda raamatut nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja lausa eesti kirjanduse visiitkaardiks maailmas peetud.

"Keisri hull" on nn ajalooline romaan, tuginedes 19. sajandi alguse Võisiku mõisahärra polkovnik Timotheus von Bocki loole. Krossi romaan on justkui Timotheus von Bocki naisevenna Jakob Mättiku kirjutatud päevaraamat. Sellega loob kirjanik huvitava struktuuriga teose, pannes peategelase minajutustaja rolli. Minategelane saab niimoodi võimaluse rääkida Timotheusest seda, mida tema oluliseks peab, ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab.

Timotheusest saab keisri hull kirja tõttu, mille ta kui Liivimaa maapäeval ette kanda plaanitud kõne oma sõbrale keiser Aleksander I-le saadab. Keiser peab tema kirja riigireeturlikuks ja Timotheus mõistetakse kui ohtlik kurjategija vangi. Timotheus ei ole nõus mitte mingil juhul armu paluma ega oma põhimõtetest ja veendumustest taganema. Ta jätkab oma tööd ka pärast vangist vabanemist, olenemata sellest, et tal on naine ja laps. Tema naine, kes on päritolulult lihtne talutüdruk, seisab kindlalt mehe kõrval, toetades teda kõiges, olgugi et enamikust Timo ettevõtmistest on nende perele pigem kahju kui kasu. Olles saanud hariduse, sattunud aadelkonda, teab Timotheuse naine Eeva tegelikult vägagi hästi, et ta ei hakka sinna mitte kunagi päriselt kuuluma. Raamatu lõpus tõdeb Jakob, et Eevast on saanud daam, aga sellel ei ole seltskondlikus plaanis mingit tähendust. Jakob vastandub Timole. Erinevalt Timost leiab ta, et igasugust teisitimõtlemist ja avalikku arvamuseavaldamist peaks vältima ja varjama. Juba päeviku esimestel lehekülgedel rõhutab ta, kui oluline on leida sellele päevikule ja muudele paberitele, mida võidakse tõlgendada kui riigivaenulikku materjali, peidukoht. Esialgu ei julge ta isegi mõelda, et Timo mõtted võivad olla õiged või vähemalt tänapäevases mõistes õiged. Ajapikku julgeb ta seda siiski endale tunnistada. Lugeja jääb mõtisklema, kumb on parem, kas iga hinna eest tõtt kõnelemine, usu kuulutamine või silmakirjalikkus?

Raamatu teine oluline teema on Jakobi naissuhted, millest ta kirjutab pikemalt vaid kahest - armastusest Jette ja Anna vastu. Jette mahajätmine jääb Jakobit eluks ajaks painama. Anna jääb talle silma just Jette pärast. Anna ema pihtimine surivoodil on painajalik.

Mõttetihe raamat, mis kompromissi ja kompromissituse üle arutledes on ajatu ja aktuaalne. Mõnikord tahtnuks öelda Timotheusele, et andku ometi alla, ja siis jälle Jakobile, et kuidas ta aru ei saa ... Naispeategelased (Eeva, Anna, Jette, Elsy) jäävad oma hoiakutes tagaplaanile. Küll ei saa seda öelda mõne vilksamisi esile kerkiva aadliproua kohta, kes julgelt oma suhtumist ja seisukohti välja näitavad. Aga nendes suhtumistes ei ole niikuinii midagi revolutsioonilist.

Esmaspäev, 8. august 2011

Estonia teatribuss

14.-18. septembrini 2011 saab jälle minna Eesti 14 paigast eribussiga Estonia teatrisse. Teatribussiga saab Estoniasse Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Teatribussiga tulijatel on võimalik valida vaatamiseks nende lavastuste hulgast: ooperid "Armastus kolme apelsini vastu" ja "Tosca", balletid "Kolm musketäri" ja "Manon" ning lastemuusikal "Pipi Pikksukk".

Bussipakette müüakse kuni 5. septembrini või kuni bussides kohti jätkub telefoni ja meili teel, osta Estonia kassast, Piletimaailmast ja Piletilevist.

Reede, 5. august 2011

"Head ööd, ema!" Hüüru mõisas

Teadsin, et paljude jaoks on Hüüru mõisas mängitav "Head ööd, ema" selle suve paremaid lavastusi. Teadsin, et see on raske sisuga tükk. Teadsin, et pisaraid ma ilmselt tagasi hoida ei suuda. Etenduse tutvustus piletimüügiportaalis oli samuti selle kõige garantiiks. Juhtus hoopis nii, et mida polnud, olid pisarad, ja mida ma ei näinud, oli väga hea etendus.

Õigupoolest näidendil pole häda midagi. Teema on karm, alati aktuaalne. Võidetud Pulitzeri preemia võib olla samuti asja eest saadud. Igatahes materjali, millega mängida, on. Vilja Nyholm-Palm on teinud pooleteisetunnise lavastuse ja seda, kuidas poolteist tundi möödub, saab publik jälgida seinakellalt, mis seinal publiku vastas katkematult aega täis tiksub. Tõesti, ma ei mäleta etendust, mille ajal olen vaadanud alalõpmata kella. Ei, tüki sisu ei läinud kaotsi, sest ma kuulasin hoolega, mida kaks tegelast laval omavahel rääkisid. Mulle tuli järsku meelde üks ammu loetud arvamus selle lavastuse kohta. Pärast kodus otsisin uuesti välja. Vot see viide raadioteatrile, kuigi mul käis etenduse ajal peast läbi sõna "kuuldemäng".

Näitlejatele ei ole midagi ette heita. Minu arvates olid mõlemad (Anne Veesaar Jessiena ja Helgi Sallo Thelma Catesina) üldiselt väga head. Oli hetki, kus mõlema loomulikkus pani lausa hämmastama. Puudu jäi eri emotsioonide varjunditest, puudu jäi tundlikkusest. See on kivi lavastaja kapsaeda, mitte näitlejate pihta. Ma ei tunne enesetapjate hingeelu, aga selles lavastuses ei veennud mõned üksikud hetked, kui Jessie kas laua ääres kägaras istudes või ehmununa teadasaamisest, et tema eksabikaasal oli teine naine, vist hetkeks oma otsuses kahtlema lööb.

See on tükk, kus loo lõpp on algusest peale teada. Kui etenduse tutvustuses on kirjutatud, et "nad elavad vaikset ja rahulikku igapäevaelu", siis Hüüru mõisa lavastuses see nii küll ei ole. Närviliselt tuppa astuv Jessie otsib kohe vanu rätikuid, mingit kilet või vakstut ja revolvrit. Paari minutiga on ka emale selge, et midagi on teoksil. Ema proovib tütart ümber veenda, tehes seda küll heaga, küll halvaga. Kuni ta annab alla ja ütleb umbes nii: "Noh, hea küll, ütle siis, kus mul need rohud ja muu kõik on?" Kindlasti küsivad teised, kuidas ta sai lasta tal minna ... Ja kindlasti küsib ta seda isegi ... Tema peab edasi elama, tema peab saama. Hoolimata sellest, et ka tema elus on olnud küllalt põhjusi, et kõigest ära tüdineda.

Võib-olla on viga minus? Võib-olla mind häiris selle näidendi ameerikalikkus? Siiski, "Head ööd, ema" sellises lavastuses mõjus nagu heapoolne kuuldemäng. Laval nähtu puudutas liiga õrnalt, et anda põhjust mitmepäevaseks mõtlemisaineks.

Kolmapäev, 3. august 2011

"Morten lollide laeval" Mariehamnis ja Turus

1. augustil esietendus Kuressaare Sadamaaidas VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös koguperelavastus "Morten lollide laeval". Kuna see lavastus kuulub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi, mängitakse seda peale Saaremaa, Hiiumaa ja Tallinna ka Mariehamnis ja Turus:

10. augustil 2011 kell 19.00 Ahvenamaal Mariehamnis Alandica keskuses;
13. augustil 2011 kell 18.00 Turus Manilla keskuses Aurinkobaletti saalis.

"Morten lollide laeval" aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus salamandril". Mängivad Ott Sepp, Liisa Pulk, Aarne Mägi, Jörgen Liik, Juss Haasma, Tiiu Talvist, Raul Õitspuu, akrobaat Lisa Angberg Rootsist ja žonglöör Kaj-Mikael Schütt Soomest. Muusikat teeb ansambel Kriminaalne Elevant.