laupäev, 28. juuli 2012

Poistebändi tõus ja langus

Parimal juhul võiks "Boybandi" etendus Endla teatris päädida minekuga ööklubisse. Õnnestunud lavastus haarab jäägitult kaasa ja paneb teise vaatuse lõpuks uskuma, et vaataja on teatrietenduse asemel (poistebändi) kontserdil, kus kõlab ridamisi jumaldatud hittlugusid. Igatahes on Andres Dvinjaninov loonud Endlas publikumagneti, mis avab näitlejaidki ootamatust küljest.

Suurbritannia näitekirjaniku Peter Quilteri näidendil põhinev muusikal on Dvinjaninovil toodud kenasti Eesti konteksti. Freedomi-nimelisest poistebändist saab esimene Eesti poistebänd, mis saavutab üleeuroopalise tuntuse ja mille edulugu peab mänedžeri plaanide kohaselt piirduma Wembley staadionil. Siis tahab mänedžer raha taskusse pista ja uutesse projektidesse sukelduda. Ootamatu edu muudab ahneks, ent muusikatööstuse varjukülgede esiletoomise kõrval tulevad näidendi tekstist hästi välja niisuguste "toodete" lühiealisuse põhjused. Noored poisid saavad vanemaks ja kuidas ka ei püüaks, raske on aimata iga järgneva põlvkonna maitset. Sisuliselt tähendab see, et teismelistele (tüdrukutele) suunatud muusika ei saa areneda, vaid peab kogu aeg aimama ja püsima nooruslikult trendikana. Rääkimata sellest, et poisid ei tohi vananeda. Paradoksaalne ja võimatu.

Tagasivaatelise ülesehituse pärast Endla "Boyband" arvatavasti meeldibki väga erinevas vanuses vaatajaile. Lauldakse eri põlvkondade iidolite laule ja seejuures ei ole ära unustatud šõud ega helikvaliteeti. Praegune teismeline naudib seda lavastust aga ka sellepärast, et teismelisele meeldib lihtne ja lõbus asi. See kõik on "Boybandis" olemas. Kergesti tekib ka võimalus oma iidolitele kaasa elada ja ebaõiglust põlata. Olgugi et miski ei ole päris must ja valge.

Freedom on mänedžer Voolandi (Indrek Taalmaa) kogemata õnnestunud projekt. Vooland on sellisel kujul arvatavasti üpris tõepärane muusikamänedžer, kuigi Taalmaa ei üllatanud kuidagi. Tema ropendav Vooland mõjus hoopis ülemängitult. Seevastu Ahti Puuderselli Robert oli väga väljapeetud ja täpne. Koreograaf (Ireen Kennik) maandas osavalt mänedžeri ja bändi vahelisi pingeid. Ülejäänud kõrvalosad tegid ära Liis Laigna ja Kaili Viidas.

Bändiliikmetel eesotsas Koit Toomega ei lase tekst eriliselt karaktereid kujundada, kuid sellegipoolest paistsid kenasti silma parima laulja (Koit Toome) isiklikud ambitsioonid kuni soolokarjäri ihaluseni välja ning veel kahe bändiliikme (Sten Karpov ja Tambet Seling) lauluoskus ja isiksuse eripära. Sten Karpovi Marki blondeeritud tukk ja renarskauperslikud säravad silmad rääkisid iseenda eest, lisaks veel tagasihoidlikkus ja tõdemine, kuidas ta ei ole mitte kunagi pidanud ise millegi pärast ja eest võitlema. Kui ta suu lahti tegi, tekkis peaaegu tahtmine teismeliseks tahta. Kaks ülejäänut (Priit Loog ja Bert Raudsep) jäid laulmises varju. Nende puhul pidi isiklik pool rohkem mängima. Jäigi mulje, et nad sobivad kõige vähem sellesse ärisse.

Rollilahendustest hoolimata on "Boybandi" lavastuse juures kõige olulisem ikkagi laval ja saalis tekkiv sünergia. Kui lõpuks tõuseb terve saal püsti ja sõna otseses mõttes rokib kaasa, on see ometigi midagi, mida teatris iga õhtu ei kohta ja mis näitab, et lugu ja selle esitusviis lähevad vaatajale väga korda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar