Teisipäev, 25. detsember 2012

Javier Marías, "Oxfordi romaan"

Hispaania nüüdiskirjanduse paremikust eestindatakse üksteise järel raamatuid, mis on vähemal või rohkemal määral raamatutest. Nii ka Javier Maríase "Oxfordi romaan". Ja nagu mitme eelmisegi "Moodsa aja" sarja raamatu puhul köitis "Oxfordi romaan" mu tähelepanu kõigepealt kaanekujundusega. Vanade paksude raamatute seljad lasid haista vanade raamatute lõhna ja vihjasid truult inglismaalikule vanale. See raamat peab olema Oxfordist kui vanast ülikoolilinnast koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja nii ongi. Alapealkiri või ka alternatiivne pealkiri on "Kõik hinged".

Järelemõelduna on raamjutustus lihtsalt sellest, kuidas Oxfordis viibiv hispaanlasest külalisprofessor armub kolleegi võluvasse abikaasasse ja kuidas neist saavad armukesed. Suhet tuleb varjata, kuid naispool ei näi varjamise nimel eriti pingutavat. Miks peakski? Armusuhted on selles kogukonnas nii tavalised, et vaid võõrad ei valda seda kunsti nagu muu seas. Teisipidi vaadates on "Oxfordi romaan" hispaania kirjanduse õppejõu Oxfordis veedetud aja päevik. Töö kõrvale mahub ülikoolielu mitteametlikum ja traditsiooniline osa, aga ka kiindumine vanaraamatupoodide riiulitesse, kinnismõtted reaalsete ja ebareaalsete inimeste ja inimhingede ümber.

Tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et "Oxfordi romaan" ei ole kerge suvelugemine. See raamat eeldab süvenemist, aga veelgi enam vast seda, et mõte liiguks ja lendleks vabalt Oxfordi kohal ringi, jälgiks heatahtlikult kõrvalt ülikoolilinna vaimu tegemisi. Kaasa mõtlemata ei saa seda kuidagi teha. Näiteks kordab Marías mitmel korral peategelase aknast avaneva vaatepildi kirjeldust: akna all müüb üks tüdruk lilli; hommikuti tõstab mees kauba auto pealt maha ja õhtul korjab jälle kõik kokku. Nii lihtne nende elu ongi. Ühel päeval leiab peategelase korterisse tee keegi kirjandusfanaatik, neile mõlemale huvipakkuva autori seltsi liige. Kuidas leiavad ükskteist inimesed, kellel ei ole näiliselt midagi ühist ega võimalustki kokku sattuda?

Kellele kummituslikkus meeldib, sellele meeldib tõenäoliselt ka see romaan. Kui juba, siis juba - ja seetõttu eelistanuks mina kõike pisut teravamas kastmes. Tavamõistes teistsuguse maailma kirjeldamine ja kajastamine pakub vaheldust, ent kokkuvõttes selline päevikulaadsus häiris. Peategelane naaseb hispaaniasse, abiellub ja saab lapse, aga on millegipärast endiselt mõtetes Oxfordis. Liiga kaalutletud ja pragmaatilised tundusid tema edasised otsused, ometi on ilmselge, et Oxfordist oli aeg lahkuda.

Neljapäev, 13. detsember 2012

Aile Alavee, "Luule, ametnik"

"Luule, ametnik" köitis mu tähelepanu kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see oli Tänapäeva romaanivõistluse III koha töö, ent kuna autori kontaktandmed olid puudulikud, pidi kirjastus autorit pärast võistluse tulemuste teatavaks tegemist otsima hakkama. Välja ilmus! Natuke imestama pani, et "valesti vormistatud" töö üldse läbi loeti ja lausa auhinnavääriliseks nimetati. Teine põhjus, miks see raamat mind huvitama hakkas, oli isiklikumat laadi. Paljurahvuselises keskkonnas ja võõral maal elamisest on mul juba oma arusaam tekkida jõudnud. Raamatu lõpp võlus eriti kummastaval moel.

Kõige lihtsamalt võib öelda, et "Luule, ametnik" on olmeromaan, mille peategelaseks on noor eestlanna, kes satub tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni. Satub, sest algataja on hoopis tema elukaaslane, kes näeb Euroopa pealinna siirdumises eluunistust. Tegelikult läheb Luule Brüsselisse üksi ja nagu sageli selliste suurte elumuutuste korral läheb tal samal ajal ka isiklikus elus kõik sassi. Nii istub ta ühel päeval oma uue kontori laua taga ja proovib läbi töötada lauale kuhjatud kaustavirna, et saada aru, kust alustada. Kuni helices telefon ja juba ta ongi eurokarussellil, ümberringi võõramaalastest kolleegid. Korteriotsingud, eksamid ametnikulepingu nimel. Hingeline segadus klaasi ja betooni keskel on pikitud unistuslike võrdlustega kaugest kodumaast ja lähedal olevast Prantsusmaast. Hing ja süda tõmbavad Luulet ikka koju, kuigi vaid mõnekuuse äraoleku järel näeb Luule nii mõndagi juba teistmoodi.

Raamatu peategelane tutvub kena prantslasega, nende vahel tärkab armastus ja peagi külastatakse mehe kodukohta, käiakse Michelini tärnidega pärjatud restoranis õhtustamas, elatakse juba kooski. Mees hakkab õppima eesti keelt. Kuni saabuvad eksamitulemused. Armukadedusega pikitud lugu ei tõota midagi head ja ma tahaksin siinkohal kangesti lõpu ära rääkida, aga nii ei oleks ilus.

Mae näeb "Luule, ametnikus" seda, mis juhtub enamiku normaalsete inimestega, kui nad satuvad "karpi":

"No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes."

Minu jaoks on selline tõlgendusvõimalus natuke liiga kaugele minev. Minu jaoks kerkis olmelisus ehk liigagi tugevalt esile, üldistamisele jäeti liiga vähe ruumi. Kokkuvõttes on "Luule, ametnik" siiski korralik raamat, mis räägib sõltuvalt lugeja isiklikust kogemusest lihtsalt erinevat juttu. Aga oluline on, et räägib.

Neljapäev, 6. detsember 2012

Eestlanna Pariisis

"Eestlanna Pariisis" oli CinEasti filmifestivali avafilm ja pälvis seetõttu festivalil suuremat tähelepanu. Päris kõik soovijad ei mahtunud vist saaligi. Teisalt oli sellise seansi ajal saalis istuda omamoodi tore antropoloogiline kogemus. Kui keegi filmi ajal kusagil seljataga naeris, leidsin end mõtlemast, et huvitav, kas need naerjad on eestlased või välismaalased ... Päris mitu korda jõudsin tõdemuseni, et Eestis vaataksin seda filmi vististi hoopis teise pilguga. Praegu jõudis minuni kinolinalt croissant'i lõhn ja Pariis oli ikka tuntavalt lähemal ja reaalsem, kui olnuks võib-olla Eestis kinosaalis istudes.

Selle filmiga assotsieerus mul muu hulgas prantslaste möödunudaastane menufilm "1+1" ehk "Intouchables". Eks ikka peaosas olnud paari pärast (Frida - Jeanne Moreau ja Anne - Laine Mägi), kellest esimene kehastab suurema osa elust Pariisis elanud rikast eestlannat, kes ei saa üksi enam hakkama, ja teine äsja voodihaige ema matnud teist eestlannat, sedapuhku Eestist, kes saab ootamatu tööpakkumise minna Pariisi seda rikast eestlannat hooldama. Jää kahe naise vahel sulab aeglaselt, ent vargsi hakkab Anne hingama Pariisi-elu nagu värsket õhku. Õhtutuledes Eiffeli torni nägemine on võrreldav nirvaanaga ning maailm oma mitmekesisuses ja keerulisuses avaneb Anne vaateulatuses ja kuuldekauguses.

Ma ei ole täpne, küll aga väga subjektiivne, väites, et väiksest kaugest Eestist, külmalt Põhjamaalt armastuse linna sattumine võib tekitada tõepoolest tunde, et elu algab justkui otsast peale. Selline kergelt sümfooniline on kogu filmi meeleolu. Eestifilmilikult aeglane ja mõne vaataja arvates stsenaariumi poolest nõrk.

Teisalt on helgus petlik, sest taamal on ju lugu üksindusest. Frida oli suurema osa elust elanud kaugel võõral maal ja hoidis kapisügavuses ilusamaid mälestusi. Habras side Eestiga oli millegipärast purunenud. Võib-olla proovis ta sellest iga hinna eest vabaneda, unustades keelegi? Võib-olla oli see tema viis igatsusega toime tulla? Vaieldav koht on filmis teiste Pariisi-eestlaste külaskäik. Näitlejate mäng on amatöörlik, aga samas saab kiiresti selgeks, et väliseestlaste kogukonnad ei ole olnud kaugeltki nii sõbralikud ja ühtsed, nagu kodumaal tekkinud illusioonist järeldada saaks. Anne elu, mis koosnes aastaid vaid haige emaga olemisest, on olnud sama üksildane. Tundmatu võõras kultuuriruum ei tee midagi lihtsamaks, süvendab ennekõige veendumust, et inimene on väga väike ja nõrk.

Frida tunneb kõrkusest hoolimata ära inimlikkuse hindamatuse. Läbinisti päriseestlane Anne taasavab talle ukse maailma, mis on vaba illusioonidest ja pettustest, kuid mis ei ole ometi veatu.

"Eestlanna Pariisis" puhul mõjubki lummavalt filmi südamlikkus ja režissööri isiklikkus, vahetus. Ma ei oska seda võtta eraldiseisva filmina. Näen selles kellegi lugu, päriselu. Ja see ei lase olla objektiivne.