neljapäev, 25. november 2010

Steinbecki hiired ja inimesed

John Steinbeck on aastaid olnud mu lemmikkirjanik. Sest "Vihakobarad" on geniaalne ilukirjandusteos. "Hommiku pool Eedenit" on hoopis teistmoodi raamat, aga nii hirmus põnev, et 750 lehekülje pärast võib ööune ära unustada. Rääkimata "Me tusameele talvest", mille stiil on sedavõrd ainulaadne, et ei oskagi millegagi võrrelda. Lummav!

"Hiirtest ja inimestest" on u sajaleheküljeline raamatuke, mis tuletas üle pika aja Steinbecki fenomenaalsuse eredalt meelde. Sattus see mulle kätte seetõttu, et oli teismelise lapse kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Lugesin koolivaheajal basseini ääres lesides läbi ja pistsin kõnealusele teismelisele ka pihku, olles enam kui veendunud, et talle see meeldib. Meeldiski. Ja küsis kohe, kas see kirjanik on veel mõne raamatu veel kirjutanud? Loomulikult on! Aga kui ta kuulis, et meil on kodus ainult eestikeelsed tõlked neist, siis ta huvi pisut rauges.

Ehe släng, mida kogu raamatus dialoogides kasutatakse, pani mind mõtlema, et Steinbecki peaks ilmselt lugemagi originaalis. Mina seda seni teinud polnud. Kindlasti on "Me tusameele talv" inglise keeles kordi parem kui tõlkes.

"Hiirtest ja inimestest" saab nii õhuke olla just sellepärast, et siin ei ole ühtki ülearust sõna. Tegelikult kehtib sama ka sama autori paksude raamatute puhul. Tekst on väga mitmekihiline. Raamatu peamine teema on igatsus oma kodu, oma maalapi järele ja seeläbi vabaks saamine. See on nii suure kui ka väikese inimese unistus. Tööd otsivad George ja Lennie rändavad Suure Depressiooni aegses Californias ja neid kannustab kindel usk, et kunagi on neil oma maja koos põlluga. Seni on nad nagu hiired, kes võivad küll leida kusagil ulualust ja midagi koguda, aga nii, kui nad millegagi hakkama saavad, tuleb jälle põgeneda. Samas on väikestel hiirtel isegi parem elu kui inimesel, kellel midagi ei ole. Suurt kasvu, aga kohtlane Lennie armastab hiirtega väga mängida. Kahjuks lõpevad need mängud hiirekestele alati kurvalt. Lugu pöördub traagiliseks, kui Lennie leiab "mängukanni" inimeste hulgast.

Steinbeck kirjutab ikka inimesest ja elust, sellest tavalisest. Tema tegelased ei teegi justkui midagi erilist, nad lihtsalt on, kulgevad, ja väga loomulikult. Seda on lugeda nii loomulik, sest see on nii loomulik. Võib-olla on tema kirjutistes natuke rohkem ängi kui muidu, aga elu ongi ängistav.

pühapäev, 21. november 2010

Ilus eksiil Eestis?

Hiljuti rääkis üks sõbranna, et tema meelest võiks Eestis ilmuda rohkem pehmeköitelisi odavaid raamatuid, mida oleks mõnus käekotti pista, et bussis lugeda. Eesti turg on väike ja raamatutiraažid niigi väiksed. Arvatavasti oleks kahjum ette teada, kui ühte raamatut tahta anda välja mitme eri kujundusega. Aga võib ju ka ainult pehmeköitelise tiraaži ilmutada!

Joao Lopes Marquesi "Minu ilus eksiil Eestis" võiks olla küll pehmekaaneline. Oleks hinna ja kvaliteedi suhe palju rohkem paigas. Väidetavalt on selle raamatu kaante vahele pistetud vabakutselise portugallasest ajakirjaniku Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklite paremik. Pealkiri on niisugune, et meelitab minusuguse Lääne-Euroopa elu näinu lugema küll, eriti ajal, mil Eesti-nostalgia mitme tuhande kilomeetri kaugusel kodust on suur.

Olin paar korda varem sattunud Ekspressist Marquesi artikleid lugema ja mõni tuli seetõttu tuttav ette. Minu arvates on tema parim artikkel "13 väikest asja eestlastest ja Eestist". Seda selles kogumikus ei ole, sest raamat oli ilmselgelt siis juba vähemalt trükis või ilmuda jõudnud.

Meile, eestlastele, meeldib ikka kuulda, mida meist arvatakse. Marques räägib meist sõbralikult, ka siis, kui kõne all on meie sugugi mitte kõige paremad küljed. Kuid mitte ei mõista, miks oli siia raamatusse vaja panna artikleid, kus polnud Eestist ja eestlastest poolt sõnagi, näiteks artikkel prantsuse suudlusest? Ja miks ei ole artiklid kronoloogilises järjekorras? Saanuks neid siis vähemalt teemadegi kaupa rühmitada, aga ei ...

Paras siit-sealt sirvimise ja lugemise raamat. Parafraseerides autorit, võiks öelda, et kui tema ei tea, mis teda Eestis nii kangesti kinni hoiab, ei tea mina pärast selle raamatu lugemist, mis mind sundis seda kaanest kaaneni läbi lugema. Arvatavasti jah nostalgialaksu saamise vajadus ja veelgi tõenäolisemalt see, et siin on eestikeelset lugemist palju vähem võtta.

teisipäev, 9. november 2010

Angelin Preljocaj ja Suur Teater

Angelin Preljocaj balleti ja Suure Teatri tantsijate koostöös valminud "Suivront mille ans de calme" on üks neist tantsulavastustest, mille üle jagub mõtlemist tükk aega pärast vaatamist. Nii terviklik on see teos, mis räägib kahe vaatuse jooksul kahekümne tantsija kaudu maailma lugu.

Lavastus on valminud Prantsuse-Vene aasta egiidi all ja tahes-tahtmata ei saa poliitilistest märkidestki mööda vaadata. Algab aga kõik ikka elu tekkimisest, millele järgneb keeruline arenguprotsess ja sellega kaasnev võimaluste ja valikute paljusus. Paarikümne tantsija kasutuses on nii kile kui ka müür. Võitlust elu ja surma pärast on, aga seda näitab Angelin Preljocaj ilma vereta, mis võiks olla ilmekas märk, et ka nüüdistantsu saab teha nii, et lavalt nähtav on esteetiliselt nauditav igas vanuses ja ka kõige konservatiivsemate vaadetega vaatajale.

Selle lavastuse juures tegi mind enim rahutuks ikkagi finaal ehk viimane stseen. Algas see sellega, et tantsijad pesid tagalaval kraanikaussides mingeid suuri riidetükke. Rõdult neid riidetükke kohe tuvastada ei olnud võimalik, aga mõne aja pärast tõmmati "pestud" palakad sirgeks ja tuli välja, et tegemist on riigilippudega. Eri riikide lippudega. Lipud pandi lavale maha ja mindi järgmisi pesema. Seda tehti seni, kuni lavapõrandale oli laiali laotatud 34 märga lippu (lugesin mitu korda üle). Millest ma läbi ei närinud, oli aga see, mille alusel need lipud valitud olid. Seal oli riike eri mandritelt. Algul mõtlesin, et võti peitub mingis suures rahvusvahelises organisatsioonis või mingis olulises maailmasündmuses - mõte liikus tahes-tahtmata näiteks ka Teise maailmasõja suunas. Ikka väheusutav, sest mõnda Teises ilmasõjas kindlasti osalenud ja rolli mänginud riiki polnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga professionaalselt tantsitud tükk on see küll, vähemalt sama professionaalse koreograafia ja ilmeka muusikavalikuga pealekauba. Pole midagi teha, aga teater paljude näitlejaga mõjub alati võimsalt, olgu tegemist draama- või mis tahes muusikalavastusega.

Von Krahli Teater Helsingis ja Teater NO99 Viinis

17.-21. novembrini toimub Helsingis järjekordne teatrifestival Baltic Circle. Eesti teatrit esindab sel aastal Von Krahli Teater, kelle repertuaarist saab vaadata "Võluflööti" ja "PostUgandat". Mänguajad on järgmised:

Võluflööt - kolmapäeval, 17. novembril kell 20.00 ja neljapäeval, 18. novembril kell 20.00 (Mediakeskus Lume, Hämeentie 135). 18. novembril saab kohtuda ka näitlejatega.

PostUganda - reedel, 19. novembril kell 22.00 (Universum, Perämiehenkatu 13).

***

16., 17. ja 18. novembril on Eestis viimased NO-teatri lavastuse "Onu Tomi onnike" etendused. Pärast seda antakse novembri lõpus veel kaks etendust Viini Rahvateatris. Mänguajad Viinis on järgmised:

reedel, 26. novembril kell 19.30
laupäeval, 27. novembril kell 20.00

***

Üks põnev asi, mis sisaldab nii kirjandust, tsirkust, teatrit, tantsu, kontserte, kino kui ka näitusi, on XIX Põhjamaade kultuuri festival Les Boréals, mis toimub 11.-27. novembrini Prantsusmaal Caenis.

Tänavu keskendutakse suuresti Baltimaade kultuurile. Esindatud on sellised nimed nagu Oskaras Korsunovas, Alvis Hermanis, Arvo Pärt, Paavo Järvi, Sofi Oksanen jne. Täieliku programmiga saab tutvuda siin. Peab mainima, et selles programmis on ikka väga-väga huvitavaid asju! Eesti teatrit kahjuks ei ole, küll aga on näiteks sellised filmid nagu "Klass", "Sügisball" ja "Leiutajateküla Lotte".

Hetked Marie Underi mõju all

Nägin üle pika aja jälle eestikeelset teatrit, sedagi tänu sellele, et teater Randlane tuli koju kätte. Harrastusteater küll, aga lavastuse "under Under ehk hetked Marie Underi mõju all" olid nad teostanud vähemalt sama professionaalselt kui professionaalsed teatrid. Lavastus olevat tegelikult unustatud vana, sest esietendunuvat juba 2004. aastal ja 2005. aastal saadi harrastusteatrite festivalil kaks preemiatki: dramaturgia ja interpretatsiooni eest.

Tükk sisaldab rohkelt Marie Underi luulet, mida on ju alati hea kuulata või lugeda. Õigemini sellest koosnes vaid lavastuse esimene osa. Vürtsiks on Marie Underi ja Ants Laikmaa kirjavahetusest inspireeritud instseneering. Kõik Underit ümbritsev ja Underi elus olnud ja olev saab luuleks, mida me tunneme ju nii hästi. Ma ei tea küll eriti tema luuletusi peast, kuid sellel õhtul seal saalis tuli peaaegu igaüks vähemalt ühe värsi poolest tuttav ette. Natuke kiires tempos luuletusi küll loeti, aga lõpuks andsin näitlejaile selle patu andeks. Mitu aastat varjusurmas olnud etenduse uuesti lavaletoomine ei ole kindlasti mitte kõige lihtsam ülesanne, mistõttu tempo on üsna väheoluline, kui muu on kena.

Lavastuse teine pool koosnes nendesamade näitlejate esitatud armastuslauludest, vürtsiks seejuures mõned publiku teadmistel mänglevad küsimused.

Luulel põhinevate etendustega kipub olema nii, et kui need ei ole eriti hästi lavastatud ja mängitud, lähevad kiiresti meelest. Kuna "under Under" on mul täna ehk umbes kolm nädalat hiljem ikka väga värskelt tehtud, tuleb tunnistada, et see oli väga hästi lavastatud ja mängitud. Nagu öeldud, harrastajad mängisid nagu päris. Läbi aegade parimaiks nähtud luulelavastusteks pean Linnateatri "Mandragorat" ja Rakvere Teatri "Johannese passiooni". "under Under" sobib nende kõrvale täitsa ilusti. Ühe agaga. Millegipärast ei kõlanud kaks Underit (kaks vastandlikku poolt) mu jaoks harmooniliselt kokku. Eraldivõetuna meeldinuksid nad väga, aga koos olid liiga erinevad, isegi selleks, et kahte vastandlikku poolt kehastada.