kolmapäev, 29. august 2012

Imeline ämblikmees

Mul ei olnud "Imelise ämblikmehe" (The Amazing Spider-Man) filmi vastu absoluutselt mitte mingisugust huvi, aga ühel päeval oli vaja paar tundi lapsega linnas oodata ja olin siis nõus minema n-ö ajatäiteks "Ämblikmeest" vaatama. Tagantjärele liigitub see film nüüd nende hulka, mis üllatavad positiivselt kas või ainuüksi põhjusel, et ei osanud neist midagi arvata ega oodata. Lapsel oli muidugi pärast väga hea meel, et ma ei pidanud kinos kannatlikult aja kulgemist jälgima, vaid sain kinoelamuse.

Varasematest ämblikmeestest ei tea ma midagi, aga see praegune oli ühe ulmemaigulise märulifilmi (või märulimaigulise ulmefilmi?) kohta, mis on veel pealegi suunatud vist lastele, täitsa korralikult tehtud. Eriefektid olid korralikud, kuigi 3D oli tavapäraselt mõttetu liialdus. Üldiselt apokalüptlised teemad mulle istuvad ja võib-olla sellepärast film tervikuna meeldiski. Üks mõte jäi magusvalustäpselt kõlama, kuigi on selline lihtsake. Igaüks peab tegema seda, milles ta on tugev. Ainult nii võib öelda, et oled teinud kõik, mis on sinu võimuses.

Andrew Garfieldi kehastatud ämblikmees on tänapäeva noormees, kes käib rulaga koolis ja ammutab teadmisi internetist. Paistab silma ehk vaid geneetilise pagasiga, mille on oma vanematelt (eelkõige isalt) kaasa saanud, ning on seetõttu kiiresti kohanev ja õppimisvõimeline. Eks noored ikka on ja peavadki olema. "Imelise ämblikmehe" lugu võib tunduda naiivne ja liiga lihtne, ent on mõistetavuse ja jälgitavuse poolest kindlasti nii mõnestki palju väiksematele lastele mõeldud multikast kõvasti üle. Seejuures ei mõju "mäng" bioloogilise relvaga eriti keeruliselt. Ütleksin lausa, et filmi didaktiline pool kaalub loo enda üle. Loo puhul on aga oluline, et vist kohustuslik armastusliin (ämblikmehe pruuti Gwen Stacyt mängib Emma Stone) ei ole nii oluline, kui seda on noorema põlvkonna kaudu avalduv teistsugune maailmatunnetus, millest korraliku perekonna korralik perepea ei oska aru saada.

Sobis "Imelise ämblikmehe" noortepärasus ja see, et lihtsustamisega oli peetud täpselt parasjagu piiri. 3D oleks võinud muidugi ära jätta.

neljapäev, 23. august 2012

Gilgameš, teist korda

Inimesed vajavad kangelasi. Möödunud suvel oli linn täis "Gilgameši" plakateid, millel suurelt üks "meie aja kangelane". Pärast teatripäeva auhinnasadu muutusid Von Krahli Teatri lavastuse peategelased ja parima meespeaosa eest auhinna võitnud Juhan Ulfsak ja Erki Laur ise kangelasteks. Värviline plakat vahetati tänavu suvel mustvalge kangelaste pildi vastu välja, lisanduseks vaid viie roosa templijäljendiga kinnitus, et uskuge, see on väärt lavastus. Peeter Jalakas kommenteeris pärast "Gilgameši" edu teatriauhindade galal: "... iseenesest paneb see kukalt kratsima, et avangardistid hakkavad preemiaid saama. Et mis siis juhtunud on? Et kas nad on muutunud klassikuteks või on siis ümberringi kõik segi läinud?" Võib-olla nii see kui ka teine. Vaatasin veel kord ja nüüd juba palju analüütilisema pilguga kui esimesel korral.

Muidugi on Jalakase "Gilgameš" hea lavastus. Kunstnikutöö ja muusikaline kujundus on erilised pärlid. Kõike toetab aga ruum. Lavastusel ei oleks niisugust mõju ja võimu, kui Kultuurikatla auk kohana kaasa ei mängiks. Vaatajale avanev pilt teeb juba enne etenduse algust ootusärevaks ja üllatusi jagub. Seda nii ruumi ärakasutamise kui ka tehniliselt nutikate lahenduste (kanuu, mägi, jumalate spaa, baar, diskosaal ...) mõttes. "Gilgameš" on ajas ja ruumis õige asi. Igavikuliste küsimuste küsimine ning nende vastused vonkrahlilikus võtmes on huvitavad ja kõnekad. Teistmoodi ka. Ulfsaki-Lauri rollide kooshindamine on küsitavam. Mõlemad on senise töö eest tunnustuse ära teeninud, kuid millegi nii ainulaadse ja erinevaga nad nüüd "Gilgamešis" hakkama ei saanud, et öelda, et teised seda ei suudaks. Tõsi, surelikkusega leppimist ei ole lihtne eriliseks teha. Varem või hiljem ja vähem või rohkem on igaüks mõelnud, et miks kõik lõpeb. Sestap võib-olla ma teen näitlejaile praegu liiga, kui julgen siin arvata, et ei tea, kas ikka oli piisavalt hea ...

Algab kõik ikka linnavalitsuse koosolekuga, mille peateema või teema, millest kaugemale ei jõuta, on linnapea võimul olemise juubeliaastapäeva tähistamine. "Kangelane", kellele omistatakse tänu kõige eest, ka selle eest, millega ei ole tal mitte mingisugust pistmist. Mis juhtub, kui on inimesi, kes peavad kangelasteks teistsuguseid inimesi ja nende teistsuguseid tegusid? Ootasin põnevusega, kas koosoleku tekstis (päevakorras) on aasta jooksul muudatusi tehtud, aga ei olnud. Kõik on endistviisi, linnapeagi on sama.

Mis juhtub õpi- ja arenemisvõimelise kangelasega? Gilgameš kohtub Enkiduga ja leiab sõbra, kellele on põhjust alt üles vaadata, kellega on hea koos edasi minna. Võitlus seedrimetsa koletisega on nagu võitlus tuuleveskiga. Illusoorne kangelane on lihtsalt üks mõttetu ambitsioonitu kuju. Jumalatega ei tasu nalja teha. Või eluga.

Von Krahli lavastuse tugevus peitub veel ka trupi ühtlaselt heas tasemes, mitte lavastuse avangardlikkuses. Vahet ei ole, kas mängida on suur peaosa või pisike kõrvalosa. Vajaduse korral tuleb iga näitleja rollist välja ja kehastub kohe kellekski teiseks.

Enne etendust jalutasime kultuurikilomeetril ja sõime jälle kord Mooni kohvikus kõhu täis. Kalamaja on mulle selle suvega palju lähemale tulnud. Kõike, mis seal on, peab enda jaoks kordama. Kummastav. Päikest polegi nagu olnud, aga meri on nii lähedal ja midagi kestvat on mõne koha vaates või mõne asja ülevaatamises.

kolmapäev, 22. august 2012

Muriel Barbery, "Siili elegants"

Okkalise pealispinna all on suur süda. Vähemalt kehtib see Muriel Barbery "Siili elegantsi" mõlema peategelase kohta. Ei pea sugugi nii olema. Vastupidiseid tõestusi on selles raamatus ka.

Majahoidjana töötav Renée Michel on pärit vaestest oludest ja kõikide klassiühiskonna reeglite järgi määratud elama lihtsat elu. Vähemasti nii arvab ta ise ja ega selles keskkonnas, kus ta kogu oma täiskasvanuelu on elanud, ei ole ta julgenud ka millestki muust unistada. Ometi huvitub ta salamisi kaunitest kunstidest ja jumaldab näiteks Tolstoi loomingut. Teine peategelane on samas majas elav 12aastane Paloma, kes on andnud endale lubaduse, et sooritab 13. sünnipäeval enesetapu. Ta otsib siiski veel põhjust, miks seda mitte teha. Alguses ei paista kusagilt lootust, ent siis kolib samasse majja rikas jaapanlane, keda kadestavad kõik majaelanikud.

Raamat on kirjutatud paralleellugudena. See on vist 21. sajandi alguse ilukirjandusele üldiselt iseloomulik. Renée lugu on minategelase jutustus, Paloma oma teismelisele omaselt pandud kirja päeviku (õigemini isegi mitme päeviku) vormis, kus ta mitte niivõrd ei kirjelda sündmusi, kuivõrd analüüsib neid ja põhjendab, miks ta ei näe põhjust elada.

Tegevuspaik on Pariis, kuid väga tühine, kui selgub, kuidas vene 19. sajandi kultuur on Renée mõjutanud ja inspireerinud, ning kui ilmneb, et tänapäeva teismeline Pariisis imetleb jaapani kultuuri. Raamatus on nii Renée keerulisi traktaate kui ka kõige tavalisemat igapäevaelu igapäevainimestega. Juhustel on täita oma osa.

Kusagilt lugesin, et "Siili elegantsi" tõeline väärtus on selle raamatu viimased viiskümmend lehekülge. Ma ei kontrollinud üle, aga üldiselt kaldun seda mõtet jagama.Viimastel lehekülgedel juhtub väga palju, tekib lootus ja kaob jälle. Raamat on küll ka tervikuna nauditav lugemine, sest näiline igapäevasus haarab kaasa ja kogu aeg püsib vähemalt ootus, millal need kaks inimest siis kokku saavad ja kuidas nad peaksid üksteist aitama. Lahendusi ei paista kusagilt. Mainitud viimased leheküljed on liiga teistmoodi. Loeks peaaegu nagu eraldiseisvat raamatut, sest kõik kulgeb filmiliku kiirusega ja lootusetuse saatel. Meeletult kurb hakkab. Raputab ja jääb vähemalt korraks hinge kriipima. See on hea.

esmaspäev, 20. august 2012

Seitse venda, teist korda

Mina pean vähemalt üks kord suve jooksul Saueaugu Teatritallu saama. Tänavu oli nõndaviisi hea võimalus lasta kahel kallil inimesel osa saada kevadel Draamateatris lavastatud "Seitsmest vennast", sest leidsin ühel päeval, et nüüdseks juba lavaka lõpetanud poisid mängivad kaks etendust augusti keskel Saueaugul. Kindel on, et Margus Kasterpalu teatritalu võitis selle käiguga sinna laante vahele ühe suure sõbra veel juurde. Ja "Seitse venda" sobis talu laut-saali palju paremini kui Draamateatri maalisaali.

Mõistukõne on meie peres viimastel päevadel olulise koha leidnud ja küsimusi ei unustata enamasti nimetissõrme üles tõstes rõhutamata. Minul, seda lavastust teist korda näinuna, oli rohkem mahti detaile näha ja pidin tõdema, et Saueaugul muutus Priit Pedajase lavastus tänapäevases mõistes ideaalseks "Seitsme venna" tõlgenduseks. Tõsises põhjanaabrite loos võlub lustlikkus ja noorte meeste muretus julgusena, mis kipub aastate lisandudes asenduma skeptilisusega. Kahe etenduse suurim erinevus peitub kunstlikes helides. Palkmajas ei olnud vaja mitmesuguseid helisid esile kutsuda - näiteks sai taplusstseeni mängida väljas, kuid klassiklirinat oli mõistlik ikka "tekitada".

Näitlejaist tegid ilmekamad rollid ikka Pääru Oja, kelle Juhani juhib veenvalt nooremate vendade elusaatust. Ta teab, et temal kui vanimal vennal lasub kohustus ja vastutus. Juhani ei ole metsaline, kui elu ristub V-ga, Juhani usub, et osavus aitab alati hädast välja. Juhani kõva pead ei jäta aga noorim vend Eero (Priit Strandberg) kunagi torkimata. Juhani ja Eero nagu A ja Ö nagu algus ja ots nagu vanim ja noorim mängivad nii, et kõik ülejäänud muutuvad vahetevahel ainult taustsüsteemiks. Kivi otsas härgade eest varjul olles demonstreerib Karl-Andreas Kalmet korraks oma publiku naerutamise oskust. Meiega olnud väikseimat teatrivaatajat jääb lõpuni painama küsimus, et kuidas nii pikka teksti on võimalik pähe õppida ja nii kiiresti ette kanda ... No ega mina ka ei tea. Meelde jääb veel kaksikvendadest näitlejate pidev teineteisele korrutamine, et köster ja nimismees on kaksikvennad ja paistavad sellepärast väga sarnased, ainsaks nähtavaks erisuseks ühe rinnas olev roos.

Kui lavastus tervikuna suvelavastuse vormist ainult võitis, siis kümme aastat vendade elust möödusid seekord sõna otseses mõttes lennates ja kodukülla naasnud noorte meeste üle oli kõigil küll väga hea meel, aga seda muutust, nagu kevadel teatrisaalis nähtud etenduses peaaegu tunda võis, ma Saueaugu Teatritalus ei tajunud. Seitse venda tulid seiklusrikkalt rännakult koju, küsimused kurgus kipitamas ja süda rahul. Tahaks peaaegu uskuda, et maaõhk on puhtam kui linnakivide sillutav mõju. Niisuguste etenduste pärast ma armastan teatrit nagu elu. Ausõna.

Kuutõusu kuningriik

Wes Andersoni "Kuutõusu kuningriik" (Moonrise Kingdom) oli tänavuse Cannesi filmifestivali avafilm ja esimene mõte pärast filmi vaatamist oligi mul, et see on kõige tüüpilisem ja ideaalsem filmifestivali avafilm. Pretensioonitu ja alates plakatist kuni sisuni muinasjutuline film lapsepõlvest 1965. aastal. Selgusetuks jääb ainult, mis on poole sajandi taguses lapsepõlves nii teistmoodi, et tänapäeval ei tohi seda filmi nooremad kui kaheteistkümneaastased vaadata? Ütleksin hoopis, et lapsed võiks kinno kindlasti kaasa võtta. Vähemalt kooliealised.

"Kuutõusu kuningriik" on Sami ja Suzy lugu. Esimene on eeskujulik skaut, keda laagris ei sallita ja kelle probleemidele ei taha ega oska ka skautide juht tähelepanu pöörata. Teine on juristide perekonna vanim laps, kelle jaoks ei ole vanematel aega ega huvi. Varateismeline on lihtsalt üks tüütu probleem nende niigi keeruliseks muutunud elus. Lapsendatud Sam on oma kasuvanemate jaoks samamoodi probleem, millest nad on üritanud vabaneda.

Kahest lapsest saavad salamisi sõbrad ja nad otsustavad põgeneda. Üks kodust, teine laagrist. Kõige hädatarvilikum võetakse kaasa. Kuigi see, mis on hädatarvilik, erineb tüdruku ja poisi vaates kõvasti, niisamuti selle vaates, kes on õppinud vähesega toime tulema, ja selle vaates, kes ei ole millestki ainelisest puudust tundnud. Laste kadumist peavad lahendama täiskasvanud, kellest enamiku puhul saavad enda probleemid hoopis teise tähenduse. Kõik põgenevad kuhugi. Samil näib kõige tõsisem põhjus olevat, kuid kokkuvõttes peegeldub "Kuutõusu kuningriigis" lapsepõlve julmus, mis jätab jälje. Iroonilis-realistlikult tekib kujutelm, kas ja mida on täiskasvanud ise teinud: politseiülemal jääb üle veel võidelda õigluse, mitte seaduse nimel, Suzy vanematel oma "mängumaa" piires. Skautide juhtide eetiline piir nihutatakse kuristiku äärele.

Võib-olla mu jutt tõukab sellest filmist eemale. See ei ole kindlasti eesmärk. Pigem tuleks ikka võimaluse korral kinno minna ja lasta end kuningriiki kaasa viia. Mõndagi on praeguseks ajaks muutunud, ent sugugi mitte kõik. Muidu film ei kõneleks. Hea on, et režissöör jätab tegelastele võimaluse midagi muuta ja näha süsteemist kaugemale. Elu on ju keerulisem kui täiskasvanute maailmas kokkuleppeliselt kehtivad reeglid. Advokaatide poolt vaadatuna isegi musta valgeks rääkimiseni välja.

neljapäev, 16. august 2012

"Islandi kell" Draamateatris

Tagalaval rippuv suur kell ja üle Draamateatri suure saali tõmmatud must riidepalakas, mis jätab rõdult etenduse vaatamise võimaluse seekord ära, loovad juba enne etenduse algust Priit Pedajase "Islandi kella" lavastusele Halldór Laxnessi romaani lähendava meeleolu. Igatahes võrdub nii pimedas saalis oma istekohani jõudmine muldonnis liikumisega. Sama mõjus kui järgnev etendus, kus kõik olulisemad rollid on teksti sügavusest hoolimata väga ilmekalt esitatud ja teose dramaatilisus on mõningasest lavastuse staatilisusest hoolimata haigettegev. Mis ei tähenda, et selles loos ei oleks üldse koomikat.

Võib-olla ei ole ma "Islandi kella" lavastusele praegu parim hinnangute andja. Raamat on alles hiljuti loetud ja selle sisu üsna värskelt meeles. Sellevõrra oli sündmuste arengut lihtne jälgida ja sai keskenduda Benedikt Erlingssoni dramatiseeringule. Olin dramatiseeringut enne enim kartnud ja sain nüüd rõõmuga tõdeda, et oluline on olemas. Ei tea küll nimetada ühtegi kohta, mis tänamatult välja oleks jäetud. Snæfríduri (Hilje Murel) ja Arnæuse (Indrek Sammul) armastusloo kestuse põhjused jäid ehk liiga tagaplaanile, aga selle loo põhiprobleem on au ja väärikus, mis ühe väikerahva saatuses on olulisem kui mõni üksikisik. Arnæus pettis Snæfríduri kolm korda, aga ta ei müünud oma maad sakslastele. Arnæuse ja Hamburgi kaupmehe (Tõnu Kark) dialoog on üks etenduse puudutavamaid kohti, pannes iseenesest mõtlema eestlaste ja sakslaste seostele.

Tõnu Kark karikeerib oma väikesed osad täpselt ja demonstreerib niiviisi suurepärast ümberkehastumisvõimet. Teine, kes ümberkehastumisega ja väikestes kõrvalosades tõeliselt üllatas, oli Hendrik Toompere jr jr. Iseäranis tõetruu oli ta Islandi valitseja ja ülemmaksukoguja rollis.

Loo omamoodi peategelane on popsitalunik Jón Hreggviðsson (Jan Uuspõld), kelle süüdi- ja õigeksmõistmine on tinglikult üle kantav kogu Islandi rahvale. Olin endale mõttes kinnitanud, et lavastuse võib õnnestunuks pidada, kui Uuspõllul õnnestub usutavalt mängida Jóni vananemist. Õnnestus! Isegi nii hästi, et hallipäine Jón ei tekita mingit kahtlust, et mis ka edasi ei juhtuks, on tema oma pika elu jooksul ajanud õiget asja. Jóni peas ja sees on see, mida targemad mehed naharäbalatelt kokku korjata püüavad.

Hilje Mureli kehastatud Snæfrídur on naine, kelle kõrge päritolu ei maksa taanlaste silmis midagi, kuid kes Islandil on kahtlemata rikkaima mehe tütar. See kõrgete nõudmistega naine ei ole nõus abielluma paremuselt teise mehega. Arnæusest ilmajäämist kompenseerib joodikust junkur (Mait Malmsten), aga Snæfríduri uhkus ei vähene sellest grammivõrdki. Võimukandja tütrena teab ta, kuidas niite tõmmatakse, kuigi seda ei tunnistata. Selles osas ei ole maailmas paari sajandi jooksul mitte midagi muutunud. Võimulolijate pahed on endiselt kinni mätsitud. Niisamuti nagu kurjategijad on endiselt kurjategijad, kellele kehtib justkui teine koodeks.

Mait Malmsteni junkur Magnús on koomiline ja ohutu. Tema kirvega vehkimine ei tekita hirmu, vaid on lihtsalt markeeriv. Ka Tiit Suka sahkerdaja peaks vähemalt Arnæuse abilise (Tõnu Oja) sõnul kardetav ja tüütu kurjategija olema, kuid on pigem leebe kõigi sõber muidusööja. Teisalt on need kolm tegelast lavastuse koomilisimad, kandes tegelikult igaüks oma tõsist sõnumit ja valu. Islandlased.

Arnæuse naine (Kaie Mihkelson) on islandlaste rahastaja, sest ilma tema varanduseta ei oleks Arnæus ilmselt mitte keegi. Ei maksa arvata, et ta on lihtsalt inetu, vana ja loll. Jón Hreggviðssoni elukogemus näib teda küll jahmatavat, ent ehk üllatab uhket naist selle lihtsa ja tähtsusetu islandlase inimlikkus ... Pole meilegi võõras baltisaksa parunite veendumus, et eestlane on pärisori, kes ei kõlba muuks kui härraste ees kummardama.

Miks Draamateater "Islandi kella" ainult suvelavastuseks valis? Õnnestumist ja teemat arvesse võttes võiks mängukordi palju rohkem olla. Jätkuma peaks laiemapõhjalist ja sügavamale minevat arutelugi. Peale selle on mul ülihea meel, et suve oodatuim lavastus oli päriselt ka seda ootamist väärt.

kolmapäev, 15. august 2012

Vuosaari

Ei mäleta, et oleksin Aku Luohimiehe filme varem näinud. Mis seal salata, "Vuosaari" tekitas huvi eelkõige sellepärast, et eesti meedias oli sellest Lenna Kuurmaa osatäitmise tõttu palju räägitud. Filmi vaatamise ajal selgus aga, et eesti näitlejaid on teisigi. Nii et peaaegu nagu eesti-soome film, mille pealkiri tuleneb ühest Helsingi linnaosast, kus on esindatud väga erinevad ühiskonnakihid.

"Vuosaari" õhustik meenutab kangesti meie "Sügisballi". Filmis portreteeritakse pealtnäha väga erinevaid ja erineva taustaga inimesi, keda ühendab igatsus armastuse järele. Laste puhul tundus esialgu peaaegu uskumatu, et nii saab Soome ühiskonnas üldse olla, aga mida edasi, seda mõistetavamaks muutusid koolitulistamised, mida on Soomes viimastel aastatel korduvalt olnud. Vanemate äng põhjamaise kinnise loomuse pärast ja tõttu kandub selles ruumis valusalt lastele, kes jäävad ajapuuduses vaevlevatele vanematele lihtsalt jalgu. Tõsi, enamik lastest on pärit katkistest peredest, aga kui vanemal ei ole puudust just rahast, siis armastusest on neil kõigil puudus, ja kui vanemal kulub kogu aeg ja energia armastuse otsimisele, tundub laps seal kõrval vaid piiksuv vähetähtis olend. Need täiskasvanud, kes ei ole lapsevanemad, janunevad "Vuosaaris" samamoodi armastuse järele. Luohimies läheb isegi nii kaugele, et näitab, nagu ei ole mustanahalisel sellel külmal maal võimalik elada. Hoolimata keeleoskusest. Tüdruk, keda tõmbab pruunlase poole, soovib enim Soomest ära saada. Raha ei tee õnnelikuks ja kõik need teised tõed.

Tegelasi tuleb filmis aina juurde. Mingil hetkel tekib küsimus, kuhu need lood välja jõuavad, kuidas režissöör loo kokku plaanib tõmmata? Kõik laheneb kenasti ja välja kukub õnneliku lõpuga film, kus vist iga tegelane sõlmib vähemalt iseendaga rahu. Mõnel läheb pareminigi.

"Vuosaarist" jääb meelde põhjamaine ängistav kargus. Lumerohke külm talv, mil filmi tegevus toimub, lisab tõsidust ja peaks näiteks temperamentses lõunamaalases pelgalt kirjeldusegi kaudu jubedust tekitama. Meile on see film oma. Tükike igapäevapilti, mis saadab meid taustsüsteemina ajast aega ega lase end kuidagi halvaks või heaks liigitada. See on elu külmal maal, kus ellujäämise nimel tuleb end liigutada ja armastuse nimel peab lootma. "Vuosaari" tegelastes on tohutu suures koguses lootust ja usku ja seetõttu sünnib kokkuvõttes palju hea lõpuga muinasjutte.

neljapäev, 9. august 2012

Undiin Toomkiriku varemetes

Ain Mäeotsa lavastatud "Undiin" räägib Tartu Toomkiriku varemetes looduse ja glamuuri vastandumisest. Emajõe Suveteatri poolt juba mitmendat korda mängupaigana kasutatud toomkiriku varemed rõhutavad selles näidendis väga olulist looduse jõudu ja salapära, kuid Ain Mäeotsa seekordse "Undiini" teine vaatus on  šõuelemente nii täis pikitud, et laval toimuvat on raske tõsiselt võtta. Kolmas vaatus ei suuda enam tervikut päästa. Kolmetunnisest etendusest jääb hea lavastuse asemel järele meenutus palaganist.

Algab kõik hästi. Kalur (Egon Nuter) ja tema naine (Liina Tennosaar) räägivad võru murdes, ilmestades niiviisi midagi ürgset ja lihtsat, ka nende toidud on lihtsad. Kuni saabub rüütel (Juss Haasma), kes proovib end eelolevas abielus veenda. Undiini (Sandra Uusberg) nähes ununeb kõik, jääb ulm. See ulm muudab esimese vaatuse tõeliselt nauditavaks. Sandra Uusbergi ja Juss Haasma mäng on tõeline - noorte armastajate ennastunustav ime, kuigi Haasma rüütel paistab peaaegu totuna. Aga see ongi eesmärk, sest Undiin olla valinud selle kõige rumalama.

Teises vaatuses jõutakse lossi, kus Undiin peaks tutvuma õukonnaga. Kahjuks on teises vaatuses vint nii üle keeratud, et hakkab piinlik. Raivo E. Tamm kammerteenrina on tänapäevane üritusturundaja, kellel on sisulistest teemadest väga ähmane ettekujutus. Kuningas kaaskonnaga saabub musta Renault'ga, esitletakse kuninga ninal ilutsevat suurt soolatüügast ja daamide värvilisi tualette. Kõik räägivad, kui tähtis koht on kuninga elus Heraklesel. Undiin ei oska kingadega midagi peale hakata, hoiab neid lihtsalt käes. Kuninganna (Liina Olmaru) mõistab naiseliku vaistuga, et Undiin ei sobi sellesse keskkonda, ja soovitab Undiinil kiiresti kaduda. Teise vaatuse musta maagia trikkidega algavad ka rollivahetused, mida näitlejad tunduvad võtvat kui ärategemist vajavaid otsi. Need ei ole usutavad.

Kolmas vaatus peaks jälle tõsine olema, sest vahepeal korda saadetud teod nõuavad kui mitte karistust, siis vähemalt tagajärgi. Teise vaatusega loodud õhustikku on raske muuta ja nii kujuneb kohtumõistminegi pigem farsiks, rüütli mõrsja Bertha monoloog avab mõne esimeses vaatuses lahtiseks jäänud tahu, nagu näiteks selle, et Bertha oli rase. Pisaraid ei tule ja tegelikult ei mõju enam ka rüütli murdumine eriti usutavalt.

Need on mõnepäevase settimise järel kirja pandud mõtted "Undiinist". Imeilusal suveõhtul oli Tartus Toomemäel siiski väga ilus olla. Head ja väga head näitlejad mängisid seekord täpselt nii hästi, nagu lavastus lubas, kuid pigemini, jah, läheb sekordne "Undiin" kergema teatri poole peale kirja ja meelde jäävad ilmekad esimese vaatuse rollid. Ühes Postimehes ilmunud arvustuses on peaaegu sõna-sõnalt minu mõtted.

Mesallianss Ohtu mõisas

Ohtu mõisa kõrvalhoone, kus "Mesallianssi" mängitakse, on olnud ilmsesti kunagi karjalaut, ent praegune mängukoht ja lavastuse kujundus on muljetavaldavad ja rõhutavad juba mängupaiga abil elu kauni koore all peituvat närusust. Tegevus toimub rikka pesuvabrikandi häärberis, kuhu autentsuse huvides ei ole unustatud isegi kaminat ehitada, rääkimata roheliseküllasest köögi sisekujundusest ja vaatajate silme all gaasipliidil valmivast praest. Samal ajal kui pada tulel podiseb, juhtub tütre kihlatut ja selle isa võõrustava vabrikandi kodus ütlemata palju.

G. B. Shaw näidendi tekstis pole põhjust kahelda. Roman Baskini lavastust võib lühidalt kirjeldada kui üdini tema käekirjaga komöödialavastust. Esimeses vaatuses ei ole peaaegu üldse põhjust naerda. See on lausa kammerlik, lastes oletada, et vabrikandi tütrel Hypatial (Elina Pähklimägi) ja aadlisoost Bentleyl (Alo Kõrve) on väga vähe ühist. Kahe maailma ristumisel tekib groteskne kujutluspilt. Ühel pool kodanlased ja teisel pool aadlimehed. Aadlikele on palju elulist võõras, vabrikanti ehk seda meest, kes on kõik oma käte ja pea abil kokku kuhjanud, ehmatab, kui keegi lennumasinaga kasvuhoonesse maandub. Kummalgi pole põhjust palju rõõmustada laste üle. Kaks väga erinevat meetodit hariduse omandamisel on andnud vähemalt poiste puhul võrdväärse tulemuse ja Hypatiale on jäänud teadmine, et kellegagi ta ükskord ju abielluma peab. Esimese vaatuse grotesksus asendub teises vaatuses puhtakujulise publiku naerutamisega.

Vist teist korda juhtus minuga teatris nii, et etendus kulges oma vaiksel moel kuni hetkeni, kui lavale tuli Üllar Saaremäe. Ta teeb uksest sisse astudes justkui sõrmenipsu ja ütleb: "No nii, nüüd mängime!" Igatahes on publik tema ilmumise tulemusel pihus ja "Mesallianssi" vaadates saab sest hetkest peale peaaegu lakkamatult naerda. Ükskõik kas otseütlemiste või ridade vahelt välja loetava üle.

Hypatia on tüdinenud seltskondliku positsiooniga kaasnevast tähelepanust ja kindlates raamides püsimisest. Ta on ammuilma mõistnud, et see on vaid fassaad, mis kaitseb ühtviisi nii kodanlast kui ka aadlikku. Kõige parema meelega ihkab ta lihtsalt seiklust. Seepärast tundub poolatarist tsirkuseartist (Maria Peterson) huvitav eeskuju. Ainult et poolatar on liiga ratsionaalne ja tänapäevases mõistes valusnaljakalt vana ja uue maailma vastuolu rõhutav. See ei tähenda, et poolataril austajatest puudust oleks. Lõpuks ei olevat õnneliku abielu tõenäosuse puhul vahet, kas abielluda loosirattast leitud partneriga või kellegagi, kes peaks seisuse järgi sobilik olema, või hoopis armastusest. Milleks siis mingid seisuslikud piirangud? Või üldse kõik need kombed?

"Mesallianssist" on raske kirjutada, sest sisust rääkimist on paljude tegelaste ja selle tempo juures, kuidas publikut naerutatakse, keeruline vältida. Aga siis ei ole vist enam nii huvitav? Roman Baskin teeb ise majaperemees Tarletoni rollis kaasa ja jäin mõtlema, et mida aeg edasi, seda enam sarnaneb tema mängumaneer Ita Everi omaga. Proua Tarletoni mängib Epp Eespäev, nende tütart niisiis Elina Pähklimägi ja poega Riho Kütsar. Mine võta kinni, kumb äpum on, kas vabrikandi poeg või aadlivõsu? Lord Summerhaysi (Martin Veinmann) ainus mure tundub küll olevat see, et saaks oma pojale rikka pruudi. Ja et kõik luukered ikka kolinal kapist välja kukuksid, jõuab kohale ka arveametnik Julius Baker (Andres Raag). Rohkem ette öelda ei tohi vist. Kõlab loodetavasti niigi juba piisavalt jaburalt. Suveõhtuseks meelelahutuseks korralik klassikalise näitekirjanduse põhjal tehtud lavastus, mis on ühtviisi ajatu ja aktuaalne.

laupäev, 4. august 2012

Lastefilm "Vaprake"

Üks niisugune lastemultikas, kus kärtsu ja mürtsu peaaegu polegi. Ometigi Hollywoodis tehtud ja 3Dna kinos vaadatav. Kuigi 3D on selle filmi puhul küll üpris mõttetu, nagu tegelikult enamiku filmide puhul. Jutt on äsja kinodes jooksma hakanud "Vaprakesest" (Brave).

Ma ei teadnud "Vaprakesest" kinno minnes absoluutselt mitte midagi. Olin näinud vaid reklaamplakatit. Isegi treiler polnud silma või vähemalt mitte meelde jäänud. Filmi aluseks on keldi müüdid ja kiviringide maagia. Kui peaks võrdlema, siis kõige rohkem sarnaneb see film "Rapuntsliga". Esiotsa arvasin, et "Vaprakese" aluseks on samuti mingi konkreetne muinasjutt, mida ma lihtsalt ei tea, aga muinasjutu asemel põhineb see Šoti müütidel. See müütilisus on võluv.

Lugu ise on sellest, kuidas printsess Merida ei taha minna mehele, kes seisuse järgi peaks talle kuuluma ja kelle ta peaks kolme kandidaadi hulgast välja valima. Merida isa Fergus on üks nelja klanni juhist ja on kuulsust ja au kogunud muu hulgas printsessi lapsepõlves karuga võideldes. Tõtt-öelda on kõik mehekandidaadid igaüks omamoodi veidrikud ja printsess ei taha kuidagi leppida sellega, et peab tavade kohaselt käituma. Ta eelistab hoopis mööda metsi ratsutada ja robinhoodilikult vibuga mängida. Juba päris pisikesena märkab ta metsas kord sootulukest, mis pidavat ema Elinori sõnul näitama saatust. Peigmeeste eest põgenedes kohtub ta uuesti sootulukestega ja järgneb neile ... Juhtub küll igasuguseid üleloomulikke asju, aga kõik need on muinasjutu reeglitega põhjendatavad.

Ilusa lõpuga ilus film. Tähelepanuväärne muusikaline kujundus teeb veel eriti rõõmu.

neljapäev, 2. august 2012

Tasuta lastelavastus "Naksitrallid"

Nukuteater sõidab pärast pikka vaheaega ringi jälle punase Muhvi autoga. Muhvi auto on sel suvel koos Eno Raua lasteraamatu tegelastega sõna otseses mõttes Eesti-turneel. Marion Unduski dramatiseeringu põhjal ja koostöös Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel on Sandra Lange ja Katariina Tamm lavastanud "Naksitrallid", mida saab vaadata paljudes kohtades üle Eesti TASUTA.

Esietendus oli 22. juulil Viimsi vabaõhumuuseumis ja nüüd kimab Muhv täistuuridel mööda Eestimaad ringi. Mängupaikade loend on küll internetis leitav. Isegi mitmes kohas. Aga millal etendused toimuvad, seda saab teada enamasti ainult välireklaami kaudu, kui just vald vm omavalitsus oma kodulehel reklaami ei tee. Kas põhjus on tõesti selles, et kardetakse väikestesse kohtadesse suurt hulka mujalt tulijaid?

Umbes 45 minuti pikkune etendus sobib ka päris pisikestele vaatajatele, kui just helivõimendus ei kohuta. Lavastus räägib sõprusest ja looduse hoidmisest. Sõpruse teema jääb pisut varju, aga see võis ka ainult tunduda, sest täiskasvanuna ma ammuilma tean seda, kuidas Muhv, Kingpool ja Sammalhabe olid kunagi väga üksikud ja kuidas nad siis otsustasid koos rändama hakata. See kõik mängitakse autoparandajat oodates lastele ette. Keskkonna hoidmise teema on aga algusest lõpuni läbiv, sest auto läheb katki suure prügihunniku juures ja Sammalhabeme eestvedamisel ei minda enne mere äärde, kui prügi on autosse tõstetud ja ära koristatud. Seejuures muutuvad prügihunnikus olevad asjad nagu Nukuteatris ikka kohe nukkudeks-kõrvaltegelasteks.

Nad tahavad luua näitemängu, mis muudaks maailma

"Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud." Selle mõttega algab ja lõpeb tänavusuvine Jäneda Pullitalliteatri lavastus "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma". See on utoopia, kuhu jõuavad 2016. aastaks viis (kuus?) näitlejat, kui nad on nelja aasta eest (ehk siis praegu, 2012. aastal) eraldunud muust maailmast ja sulgenud end vanasse pullilauta, et leida teatritegemise viis, mis muudaks vaatajat. Sest inimesed ei näe oma heaolumullis probleemi.

"Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" on võib-olla sobivam ja meelepärasem teatriteadlikumale vaatajale, sest etenduses on omajagu sisenalju ja viiteid või vihjeid teoreetilisele teatritegemise poolele. Kindlasti oli sihilik näiteks Stanislavski teose (ajutine) "ülespoomine", kõrvalejätmine. Kuna tegelased ja tegijad on vabakutselised, siis mõjub valu meie maailma pärast teravamalt. Kuivõrd huvitub lihtne vaataja sellest, kas näitleja on talvel kusagil soojas teatrimajas või mitte? Sellele on omaette lehekülg pühendatud isegi kavalehel. Igatahes mängitakse Jänedal hoogsalt ja kaasahaaravalt. Mõte hakkab liikuma - viieliikmelise trupi otsinguid on põnev jälgida.

Mõni tähelepanek ja leid on kohe väga nutikas. Konstruktiivsust on omajagu ja ei mingit kardetud ropendamist. Juba esimest stseeni (kui seda nii nimetada võib) ilmestas mõte lavastusest, kus laval on reaalsed nälgivad aafrika lapsed, kellele eesti ema näitab, kuidas elama peab. Mõte surmast seadis kahjuks piirid. Tüli mittemillestki päädib väikse õnnetusega ja see kainestab. Unenägu sellest, kuidas näitlejad leiavad end Euroopa-turneelt ja Berliini Volksbühne lavalt, ei ole nagu ka päris see, mida otsitakse. Ja nii nad seal proovivad ja mõtlevad. Kuni selleni välja, kas naised ja mehed on üldse võrdsed. Ja kuni ühe saabuva kirjani, milles Märt (Meos?) kirjeldab olukorda riigis, mis sarnaneb nirvaanasse jõudmisega ja kus näitleja roll on teraapia ja mediteerimine. Niisugust Eestit me ju ka ei taha!

Tükis mängivad Margus Prangel, Leino Rei, Jüri Tiidus, Nero Urke ja Marilyn Jurman. Viimane üllatas väga. Tema sisemine rahu tasakaalustas nelja meest, kuigi kolm neist olid vähem või rohkem veendunud, et naisega ei saa arvestada. Nero Urke plastilisus on mõjus ja tema paar minutit Hamletina olid väga usutavad.

Selle lavastuse pluss on kindlasti püüd raputada, proovida näidata, et ideaalriik ei pruugi olla kõige ideaalsem. See õnnestub detailidena, sest lavastuses on tõepoolest väga teravaid osatusi ja mängulisi hetki, mis ei anna mitte kuidagi põhjust etenduse ajal tunda, nagu oleks igav või ropp või lihtsalt halb. Tõsi, mõni asi oli punnitatud, aga selle põhjuseks võis olla lihtsalt parema lahenduse puudumine. Arusaamatuks jäi muusikaline pool. Muusika lõhestas terviku, kuigi oleks pidanud lisama hoogu ja aitama veelgi rohkem "sisse minna". Veelgi tõenäolisem tundub, et tšiili lavastaja ei andnud ruumi mittetundmise tõttu tükile suurt juurde.

Positiivne teatrielamus. Teistmoodi ja sotsiaalkriitiliselt hea sõõm teatrit isegi suvel. Pileti asemel saab viimasteks etendusteks osta ka Cherry vautšeri. Mida me ikkagi tahame ja mis on see, mis enam-vähem kõiki rahuldab? See ei ole ilmselt see, kui on kogu aeg lihtsalt hea olla.

kolmapäev, 1. august 2012

Ott, sa ju tead ...

... kuidas me sind armastame. Oh ei, ma ei proovi kõigi eest rääkida. Aga eile õhtul Lohusalu sadamas oli imeline Ott Leplandi kontsert. Rahvast oli palju, meri taamal seisis ja kuulas.

Olles olnud küll Otti üks kord varem live'is põgusalt kuulnud, on iga elava muusika kontsert ikka natuke erinev. Pealegi eile oli täispikk kontsert, mitte lihtsalt üks esineja paljude seas. Bänd oli ka jälle uus asi. Bändi puhul üllatas kõigepealt see, et mitmele esimese plaadi loole olid tehtud uued, väga huvitavad seaded.

Endistviisi oli see, et eesti publik istub ja kuulab hardunult. Päris käima läks alles siis, kui solist publikul "Läbi öise Tallinna" laulmise ajaks püsti palus tõusta, aga see oli juba peaaegu lõpulugu. Lisalugude esitamiseks jäi Ott üksi lavale ja vist kontserdi suurima üllatusena laulis kõigepealt ühte oma kaunimat ballaadi "Sa ju tead". Ma nagu ei oleks osanudki seda laulu oodata. "Sinuni" koos Marvi Vallastega oli ka ilus. Ja kõige lõpuks muidugi "Kuula". Üks väga kallis inimene saatis mulle vahetult enne kontserdi algust SMSi: "... ja nüüd KUULA ..."