Laupäev, 25. juuli 2015

Ingeland

Läksin täna raamatupoodi ja ostsin August Gailiti "Ekke Moori". Olen alati Gailiti loomingut armastanud, aga "Ekke Moori" polnud lugenud. Tõnu Õnnepalu teoseid olen siit-sealt lugenud, aga tema kirjutatu ei meeldi mulle eriti. Sestap olen jätnud tähelepanuta ka tema hiljutised teatritükid. Saueaugu Teatritalu peremehe Margus Kasterpalu palvel kirjutas Õnnepalu "Ekke Moori" ainelise näidendi "Ingeland". Aleksander Eelmaa lavastajakäe all sündis sellest nüüd Saueaugul üks neist lavastusist, miks ma teatrit mitte ainult ei armasta, vaid jumaldan!

Inimeseks või inimesena olemise lõpmatu küsimus on Ekke Mooril (Pääru Oja) mõtteis, kui ta kodutalust lahkub. Eneken (Külli Teetamm) ütleb ka, et tulgu tagasi siis, kui on enese leidnud. Ega ta tahagi jääda, sest Ekkes on lapsest saadik sees see rahutus, mis sunnib vaatama "lahtiste allikate" poole. Ta ei varja, et liigub aina edasi - kusagil peab ju olema tema õnn ... ja armastus.

"Ingelandi" esimene vaatus mõjus kui pildikeste kogum külaelust, kõigi oma murede, rõõmude, ootuste ja lootustega, ometigi suutis juba seegi vaatajat raputada. Selles lavastuses on koos varemgi Saueaugul nähtud näitlejad, ent nad kõik teevad imetlusväärsed rollid. Pääru Oja Ekke Moor on kirjeldamatult täpselt lahendatud karakter. Temas on kõik inimsuse paremad omadused, olgugi et ümbritsev kadedus ei luba teda igas olukorras armastada. Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja täidavad rolle, kus elutarkus peaks allikate otsijaile teed näitama, Kaspar Velberg jääb üldpildis tagaplaanile, aga see ei kahanda tema olulisust ses lavastuses ega headust tõsise töömehe kujutamisel. Ja muidugi Külli Teetamm, kes nii Enekeni kui mõne teise tütarlapsena on ühtviisi valguskiir ja päästeingel. Tõesti! Mitte ühtegi kriitikanoolt pole selle ansambli pihta põhjust suunata. Imepärane tervik. Justkui võõrkehana, aga äärmiselt vajaliku ja vältimatu võõrkehana - peen elu-olu, prantsuse keel ja "meel" lihtsa, väsinud rännumehe peatuspunktis - tuli ka Tõnu Õnnepalul endal lõpus lavale astuda.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis lavastuse teisest vaatusest. Sellest, kus Pääru Oja monoloog päästis valla mu pisarad. Sellistes kohtades tahaks ikka ja jälle hüüda, et pidage hoogu, oodake, las ma kogun end pisut, kuid seda muidugi ei juhtu. Ja siis taban end jälle mõttelt, et mina vaatajana võin ju nutta, pisaraid tagasi hoida, üritada end välja lülitada, aga tema seal laval peab edasi mängima ... Harva, väga harva juhtub, et näitleja hääl murdub päriselt. Pääru hääl katkes. Pidigi katkema, muidu poleks selles armastusavalduses olnud väge. Uhkesti riidesse ehitud lihtne töömees vajub üha enam julgust koguma, samas kui Ekke lendab unistustes koju, Enekeni juurde. Maagiline! Tohutult kurb niisamuti.

Kolmandas vaatuses saab Ekke rännakute ring täis: karmi põhjamaa mees annab mõistlike sõnadega mõista, et tee enda juurde võib ka tinglikult ette võtta, ja juba viidatud ülemkelner peenes restoranis ei pruugi palju näinud meest sugugi paremini mõista. Aastad lähevad, ja kui Ekke oma rännakutelt koju tagasi jõuab, meenusid mulle järsku ühe sõbra hiljuti öeldud sõnad: "Tagasi minna ei saa, elus tuleb minna edasi." Too sõber oli tookord nii veenev, et jäin teda uskuma. Nüüd oli Ekke Moor veenvam. Kandis Ingelandi ja Enekeni endaga kaasas. Aga kas ikka peab midagi ja kedagi kogu aeg kaasas kandma? Kas poleks lihtsam (ja ausam?) olla koos? Teisalt jällegi, kas elu ja ilm muudab meid nii palju, et tagasi minna ei saa?

Mulle meeldib Gailiti juures just see, et tema idealistlikkus ei paista naivistlikult. Ja mul on ääretult hea meel, et Õnnepalu on just need kohad "Ekke Moorist" üles leidnud ja üles märkinud. Saueaugu Teatritalu on mu südame jäägitult võitnud. Sinna kisub ikka tagasi teater selle kõige paremas tähenduses. Lavastused kohas, kus koht annab väga palju juurde. 

Olgugi et lavastuse lõpustseenis purtsatas saalitäis vaatajaid naerma, kui Ekke-Eneken autoga Ingelandi laadale kihutasid, võinuks see auto siiski olemata olla. Selline lahendus oli kontekstist väljas, isegi kohatu. Miks mitte minna lihtsalt käsikäes, lõpuks ometi käsikäes, koos? Aga olgu. "Ingeland" jääb sest suvest kindlasti meelde.

Teisipäev, 21. juuli 2015

"Grace ja Glorie" Rehe küünis

Ei tea, kui mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, on patt minemata jätta. "Grace ja Glorie" Saku lähedal Rehe küünis on just niisugune näide. Küsimus oli ainult sobivas vabas suveõhtus, mida oli esimeste etenduste ajal võimalik ka valida. Ilm ei loe, sest mängitakse ju siseruumis.

Olgugi et Tom Ziegleri "Grace ja Glorie" oli alles mõni aasta tagasi Ugala teatri repertuaaris (osades Leila Säälik ja Kadri Lepp), mina seda lavastust ei näinud. Tõtt-öelda ei mäleta eriti ka retseptsiooni, et võinuks nüüdse, Sakus mängitava lavastuse vastu suuremat huvi tunda. Nii et ei osanud eriti midagi oodata. Peale selle muidugi, et Ülle Kaljustet ja Hilje Murelit on ikka hea laval näha.

Vilja Nyholm-Palmil on "Grace'i ja Glorie" lavastusega õnnestunud kujutada ja tõlgendada Ziegleri näidendit nii, et  leebe huumori, elujaatamise, lootuse ja lohutuse (millega piletimüügiportaalis lavastust tutvustatakse) kõrval avaldub ka vastupidine elupale. Ülle Kaljuste Grace on vitaalne, teravmeelne ja taibukas vana naine. Raske on uskuda, et talle on vaja hooldajat ja et ta ei saa enam hakkama. Kirjelduse järgi peaks ta olema rumal, kitsarinnaline ja jõuetu. Eks ole sedagi, kuid kokkuvõttes ei tähenda eelöeldu sugugi, et Ülle Kaljuste ei sobiks sellesse rolli. Vastupidi! Elu ei ole lihtsalt nii lihtne. Mulle tohutult meeldis, kuidas ta mängis välja leppimise. Mitte ainult haiguse ja vanusega leppimise, vaid selle, et oled "valmis". Kui oled vähihaige, 90aastane ja arstide sõnul on elada antud veel viimased elupäevad, ei ole ju mingit tähtsust eluvõõra vabatahtliku manitsusel, et "soola liigne tarvitamine vähendavat arvukate uuringute kohaselt eluiga kümme aastat".

Vitaalse, tulevikku vaatava Grace'i kõrval on Hilje Mureli Glorie tüdinud, ametlik. Teatavas mõttes on Murelil täita isegi raskem ülesanne. Esimeses vaatuses paistab tema tegelaskuju justkui mõnest ameerika filmist pärit naiivsevõitu keskealine naine, kellel on kõik olemas ja kes on nüüd igavuse peletamiseks otsinud endale tegevust vabatahtlikuna lootusetult haigete lohutamise ja neile seltsiks olemisega. Ajapikku ilmneb, et Glorie on (olnud) edukas ja jõuline naine, kes on saavutanud kõik ja siis jälle kõik kaotanud, langenud lõpuks sügavasse depressiooni jne. Klassikaliselt kaasaegne. Niisuguse mitmepalgelisuse väljamängimine eeldab aga rolli süvitsi arendamist, mis õnnestub näitlejannal väga peenelt.

Teise vaatuse alguses tüdinesin korraks ära, sest kogu näidend paistis nii ameerikalik - korrektne halastuse ja lohutuse tiraad, mille taustal kostis üks halvale suhtele viitav telefonikõne. Jälle nagu filmis! Meelde jäi ka Grace'i küsimusele, kuidas Glorie mees seda talub, et naine pidevalt öösiti kodust ära on, antud vastus: "Mis tal muud üle jääb?" Sest hetkest peale paistis kogu lugu palju mitmekihilisem. Kuni sinnani välja, et eduka ärinaise hooldustöö on puhas äritehing, mis päädib pärast mõningast panustamist väärilise pärandusosaga. Grace'i eest hoolitsemine osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Loole veelgi peenemat tõlgendust otsides tekkis lõpuks kahtlus, kas Glorie polnud mitte ise see sugulane, keda Grace vaid ette loetud kirjade kaudu tundis ja teadis ...

Lavastus kulgeb mõnusas humoorikas rütmis ja heas tempos, mis on kahe-näitleja-tüki puhul väga oluline. Kuidas ja mida vaataja siit kaasa võtab, on iseasi. Teksti sügavamad kihid tulevad esile eeskätt tänu suurepärastele näitlejatöödele, ent ka pealiskihid on oma inimlike ja igaveste teemade tõttu tähenduslikud.