kolmapäev, 7. september 2011

Estonia "Parisfal"

Selle suve teatrisündmus number üks oli Estonia teatri "Parsifal". Mitte ainult pikkuse ja mastaapsuse pärast, vaid terviku pärast, mis koosnes muusikast, lavastusest, näitlejatest-solistidest, kohast ja korraldusest.

Ma polnud Noblessneri valukojas kunagi käinud, aga seal mere ääres oli 26. augusti õhtul nii ilus, nii ilus. Publiku toolid olid vanas räämas tehasehoones kaetud valge riidega ja ruumi akustika oli lihtsalt suurepärane. Natuke häiris koori(de) peale- ja mahatulek, sest ajutine tribüün kolises astumise all. Kui koor lavale liikus, oli seda häirivalt palju kuulda.

Nooruke sakslannast lavastaja Nicola Raab otsustas esimeses vaatuses kasutada Estonia poistekoori. Poistekoor sobis sinna nii hästi! Üldiselt aga häirisid mind lavastuses päris mitmed asjad alates kujundusest. Ma ei saanudki aru, mida pidid tähendama või tähistama esimeses vaatuses läikivad ja kolmandas vaatuses rääsunud torud, samuti ei jõudnud kohale kilekasvuhoone idee koos väikse poisiga, kes pidi taimi kastma või väetama. Esimene vaatus "Parsifalis" ei kanna, aga see on teose, mitte lavastuse viga. Pärast esimest vaatust mõjus teine vaatus austerlastest solistide soleerimisega kui värske sõõm õhku, või lootust. Ärgem mõistkem valesti! Teos tervikuna on ikka nii hea, rohkesti mõtlemisainet pakkuv, mitmekihiline ja ajatu, et eelnev ei tähenda kuidagi, nagu olnuks esimese vaatuse sisu ja sõnum kehvem kui teise oma, rääkimata viimasest ehk kolmandast vaatusest.

Mis sunnib minema vaatama viietunnist etendust? Miski ei sunni, aga hea etenduse puhul on alati tagatud, et niisuguse pika etenduse mõju ja järelkaja ning saadud emotsioon raputab läbi ka kõige sügavamad hingesopid. "Parsifali" muusika just niiviisi teeb. Estonia "Parsifali" lavastus on üks neist lavastustest, millest osasaamine tegi mind sisemiselt rikkamaks, mille puhul on tunda, et teater on tahtnud teha midagi erilist ja välja tuli tõepoolest midagi erilist. Sest isegi saaliteenindajate pealt ei hoitud kuidagi kokku. Neid oli nii saalis kui ka õues. Parkiminegi korraldati nõndaviisi ära, et kokku sai lihtsalt üks väsitav, aga õnnelik õhtu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar