neljapäev, 13. august 2009

Pikk päevatee kaob Keila-Joal öösse

Teatrietendus on mõnikord nagu elu, tegelikult rohkem kui elu, sest avastad, et keegi on osanud panna ühteainsasse näidendisse selle, mis on kas praegu väga aktuaalne, väga tähtis või sunnib lihtsalt tahtma, et lavalt nähtav, kostuv ei lõpeks veel, või jäävad elluäratatud teemad päevadeks mõtetesse keerlema. Etendus toimub ju siin ja praegu, see ei ole film, mida saab soovi korral edasi kerida, uuesti vaadata. Etendus algab, kestab ja lõpeb. Õige harva olen tahtnud hüüda, et oodake, ma ei suuda praegu rohkem. Aga etendus kulgeb omasoodu. Näitlejad näitavad elu, mida ma vähem või rohkem tunnen.

Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" pani mind eile õhtul Keila-Joal mõtlema, et kui vaid saaksin, läheksin elus mitu aastat tagasi ja prooviks uuesti. Aga tagasi ju ei saa. Prooviks siis vähemalt kuidagi teistmoodi jälle. Kokkuvõtvalt - olen sõnatu, aga midagi tuleks kirjutada, on vähemalt hiljem, millest kinni hakata. Need sõnad ja laused on hirmus segased, sest mida oskan ma veel lisada sellele, mida üks mees on tuhat korda paremini kirja pannud ja mida mõned näitlejad mulle kolme tunni jooksul nii elutruult näitasid ... Kummaline, aga ma olin ka kunagi üdini veendunud, et Shakespeare on tegelikult kõik öelnud. Kas pärast teda on mingit kirjandust või mitte, sellel pole mingit tähtsust. Võib-olla, igatahes praegu näib, et ta ütles kõike kuidagi liiga ilusti. Me ei räägi enam ammu nii ilusti. Ammugi ei mõtle nii ilusti. Ükskõik kui autobiograafiline selle näidendi tekst ka ei oleks, see on igaljuhul ülimalt eluline.

Merle Karusoo lavastus on ehe klassikalise teatri näide. Mõtlen selle all, et tegemist on üpris kiiksutu lavastusega, mille muudavad enam kui nauditavaks näitlejad. Ain Lutsepa ja Märt Avandi dialoog teise vaatuse alguses kestis vist vähemalt pool tundi. Aeg seisis. Või läks hoopis nagu lennates? Igatahes selle pildi pärast olnuksin nõus kas või kohe uuesti vaatama.

Möödunud aastal kirjutas kass:
"teater: kes sind õpetas, et sa ei teeks neid vigu, mida sa ei taha teha.
elu: vaheajal istud külmas mõisasaalis ja mõtled, et kuidas ma siia sattusin. sellesse elukohta. sellesse tundesse. mul on seda viga väga vaja.
läbi sõrmede voolav see, mida ma vajan"


Mulle oli eile õhtul seda kõike nii väga vaja. Oli vaja impulssi, mis aitaks lähemale mõistmisele, mis kell on ja millest olen unistanud, mida teinud, mida teen.

Kui ainult saaksin, vaataksin seda Merle Karusoo lavastust veel. Üldse, Draamateater oma klassikalise klassikaga on tagaplaanile jäänud. Proovin end parandada. "Pikk päevatee kaob öösse" on ehedam, kui elu ise pealtnäha olevat näib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar