esmaspäev, 25. november 2013

"Grönholmi meetod", peaaegu neli aastat hiljem

Head asjad kestavad kaua, püsivad veel kauem meeles ja nende juurde on ikka hea tagasi pöörduda. Nägin Draamateatri "Grönholmi meetodi" lavastust esmakordselt 2010. aasta aasta alguses. Praegu on hea mõelda, et see võrgupäevik siin on olemas. 30. märtsil 2008 esietendunud lavastus on jätkuvalt teatri mängukavas ja mul on võimalus uue nähtud etenduse valguses tollastes ja praegustes mõtetes revideerida. Nüüd, novembri alguses anti paar külalisetendust Brüsselis ja Luxembourgis. Ühte neist käisin vaatamas.

Saal, kus mängiti, oli poole suurem kui Draamateatri väike saal. Lava oli ka suurem, aga võrdlemisi staatilise lavastuse puhul (pean silmas seda, et kõik neli näitlejat on enamiku ajast laval ja suuri rekvisiite või mööblitükke on väga vähe) ei ole sellest lugu. Erinevus võib suurem olla hoopis juhul, kui lavakõrgus on erinev, aga seda probleemi ka polnud. Nii et ikkagi võrdsed vaatamisvõimalused.

Huvitav oli jälgida enda mõtete muutumist. Mitte ainult seepärast, et vaatasin teist korda. Mitmeaastase vahe tõttu olid detailid hägustuda jõudnud, ent näiteks etenduse lõpp oli erakordselt mõjusana eredalt meeles ja teistkordsel vaatamisel ei tundunudki see enam peene psühholoogilise mängu ootamatu lõpplahendus, vaid pelk otste kokkusõlmimine väikse vindiga. Seevastu olid mütsid palju-palju kõnekamad kui esmakordsel vaatamisel. Oma osa on siin arvatavasti näidendi katalaani algupäral ja minu kui vaataja maailmapildi avardumisel. Härjavõitlejal, narril ja piiskopil on Hispaanias karikeerivam tähendus kui Eestis, ja Lääne-Euroopas mängituna mõjusid mütsid-maskid palju tähenduslikumalt. Isegi poliitik näib tõmbavat olulisemaid niite. Mütsi pähepanek või maski ettepanek teeb rolli minemise lihtsamaks ja loomulikumaks. Mask loob võimaluse tõeliseks illusiooniks, ja lennuõnnetus muutubki tõeliseks, rääkimata sellest, et härjavõitlejal ei ole tõesti ühtki põhjust, miks tema peaks ilmtingimata ellu jääma. See Jan Uuspõllu ahastusega öeldud repliik sööbis kriipiv-valusalt mällu.

Etendus puudutas, kuid palju enam pääses seekord mõjule koomiline. Võib-olla oli esimesel korral tõsine kiht mu jaoks olulisem ja võimsam ... Uuel vaatamisel pääses näidendi naljakam pool enam mõjule. Isegi niivõrd, et jäi mulje, nagu laveeritakse hea maitse ja jantlikkuse piiril. Veel natuke, ja välja võinuks kukkuda lihtne palagan. Pinge on kogu aeg õhus ja tegelikult poleks midagi ettearvatav, kui sisu ei teaks. Ilmselt see oligi põhjus, miks lõpp enam nii äge ei tundunud. Lavastus on siiski endiselt värske ja elus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar