Reede, 29. juuni 2012

Perefilm "Me ostsime loomaaia"

"Me ostsime loomaaia" (We Bought A Zoo) on armas ja südamlik perefilm. Pühapäeva pärastlõunal, kui akna taga vaheldus vihmasadu lihtsalt pilvise taevaga, oli selline nukker-südamlik lugu vaatamiseks väga sobilik. Ei mingeid eriefekte ega action'it, lihtsalt eluline lugu.

Filmi peategelane Benjamin Mee kaotab abikaasa ja peab saama üksi hakkama kahe väikese lapse kasvatamisega. Noorem on kõigest kuueaastane imearmas tüdrukuke ja vanem on teismeline poiss. Tüdruk asub kodus kohe perenaise rolli, nentides, et kodus on nii palju teha. Poiss elab ema kaotust raskesti üle ja teda vaevab tähelepanupuudus. Isa hakkab otsima endale ja lastele uut kodu ja leiab tütre heameeleks kogemata vana loomaaia. Muredest priid ei ole ka loomad ja loomaaia töötajad. Üldmulje jääb ikkagi, et kõik on lihtsalt ilusad ja head või et kõik on ilus ja hea.

Loomasõprade ja loomi armastavate laste jaoks väga väärt vaatamine. Minu jaoks just selline vihmase pärastlõuna film, et kena loo taustal vahepeal vihma sekka pisaratel põski mööda alla voolata lasta, kui väga kurb hetk on. Tegelikult on ju tore, kui on lootus ja kui mureliku poole kõrval on rõõmus pool selgesti äratuntav. Arvatavasti kaua sellist filmi detailideni ei mäleta, aga mõnikord ongi korraks saadud emotsioon palju tuntavam.

Esmaspäev, 4. juuni 2012

Viikingilaeval, mis on Pariisist koduteel ...

... ehk jõeretk Moselil ehk kuidas me viikingiks käisime.

Möödunud aasta oktoobris-novembris oli Pariisis eesti kultuuri festival ja seal oli esindatud ka Emajõe Lodjaseltsi viikingilaev Turm. Pärast talvitumist Prantsusmaal alustas laev mai alguses koduteed Eestisse. Prantsusmaa on seljataha jäänud ja eelmisel nädalal jõudis see ehtsa viikingilaeva koopia Luksemburgi-Saksamaa piiri äärde. Homme ehk teisipäeva hommikul jätkab Turm teekonda Saksamaal ja jõuab kõigepealt Trieri. Ja nii edasi koduni välja. Laeva teekonda saab vaadata siit.

Kui me laupäeva õhtul Turmi sinna piiriäärsesse sadamasse uudistama läksime, saime kapteniga kiiresti jutu peale. Kapten kutsus meid kohe ka lahkesti järgmisel hommikul ühele väiksele laevasõidule. Ainus mure oli pühapäeva hommikul taevast alla kallanud vihm. Ega see mingi luksusjaht ole! Turmile on siiski telgiriidega katusealune tehtud ja suurema saju ajal sai seal ilusti ära redutada.

Moseli kohalik luik ujus enne laevasõidu algust parda äärde ja nõudis heaga (tiibu sirutades ja kaela õieli ajades) ja kurjaga (kahtlaselt kuristades ja solvunud nägu ette manades) süüa. Vihmasest ja pilvisest ilmast hoolimata möödusid tunnid laeval imekiiresti ja väga vahva oli varasuvine pilk muistsest laevast kahel pool Moselit kõrguvatele viinamarjamägedele heita. Mõni hetk on ilusam kui teine ... Lihtsalt nii on, noh!

Pühapäev, 3. juuni 2012

Väikeste Asjade Jumal

Keeruline on kirjutada või arvata raamatust, mis olevat juba enne ilmumist menukiks saanud ja millel on üle maailma väga palju fänne. Olen kõigest äsja esimest korda Arundhati Roy "Väikeste Asjade Jumala" tagumise kaane sulgenud lugeja, pealegi tundub, et sellest raamatust ei saa niisama lihtsalt lahti. Olgu alustuseks siis kirjeldatud tausta: see olevat ühe mu sõbranna lemmikraamat; tema andis selle lugeda ühele meie ühisele kolleegile, kes loobus poole peal; raamat rändas järgmise kolleegi kätte, kuid see loobus juba mõnekümne lehekülje järel; minul läksid esimesed mõnikümmend lehekülge väga kiiresti, aga siis hakkas midagi stiilis häirima ja pidin aeg-ajalt paar lehekülge tagasi keerama, et need veel kord üle lugeda.

Neljandik raamatust loetud, käis justkui mingi klõps ja tundsin, et nüüd annab raamat end kätte. Mõistsin, et seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, sõnade asemel tuleb mõttel voolata lasta. Ja kuigi mind see korduseid ja ellipseid täis tekst ikka kohati väga tüütas, trotsisin tüütust, nii mõnigi kord põlglikult öökapil vedeleva raamatu poole tõrjuvaid pilke heites ja asendustegevusi otsides, ning jõudsin ühel õhtul viimase neljandikuni ehk kohani, alates millest pidin alalõpmata mõlema käeseljaga pisaraid põskedel laiali ajama ja nägu kuivatada üritama. Lugesin lõpuni. Üle pika aja tekkis tahtmine kohe uuesti algusest alata, aga järgmisel päeval oli tööpäev ja peaasjalikult muretsesin, kas ma sellise lõpu peale üldse magada suudangi.

"Väikeste Asjade Jumalas" on justkui terve maailm lahti kirjutatud. Maailma mõista ja tõlgendada on aga talumatu. Mõni asi on talumatult julm, mõni teine talumatult ilus, mõni kolmas talumatult kallis, ja mõni lihtsalt arusaamatu. Arusaam tekib võib-olla ajaga, aga võib-olla hoopis muutub. Mind häiris, et ma ei ole ikka (veel) õppinud kuidagi Indiasse ehk selle raamatu tegevuspaika suhtuma. Ma ei tea Indiast eriti midagi, ma ei ole sinna kunagi ihalenud ja ma ei taju sealset kultuuriruumi vist üldse mitte. Proovin tegevuspaiga kõrvale jätta. See ei ole päris kindlasti ainult ja üksnes India lugu.

Maagiline realism ei ole samuti mu lemmikstiil, kuigi öeldakse, et realism olevatki maagiline, ja kuigi juba seegi on näitaja, et suutsin selle raamatu lõpuni lugeda. Entusiastlikku soovitajat minust ei saa. Ometi puudutas Estha ja Raheli lugu mind väga - autor hoolitses selle eest, tuletades iga natukese aja tagant visalt meelde, et üks hetk võib muuta kõik või et paljud asjad on meie eest ammu enne otsustatud. Konservi- ja Kompotiparadiisis tehakse räpast äri. Kakskümmend kolm aastat hiljem on aga olukord veelgi hullem, sest:

"Puud olid endiselt rohelised, taevas endiselt sinine, ja asi seegi. Niisiis lasti aga käia ja lehkav paradiis töötati sisse - Jumala enese maa, nagu seda brošüürides kutsuti -, sest nemad, see nutikas Hotellirahvas, juba teadis, et lehk nagu teiste vaesus on lihtsalt harjumise asi. Distsipliini küsimus. Piisab järeleandmatusest ja õhu konditsioneerimisest. Muud midagi."

Igaühel on täita lihtsalt oma osa mingis hierarhias. Isegi paadunud kommunist pöörab pead kõigest õiges suunas ja nii ei olegi lootust, et see, kes kuulub madalamasse kasti või, veelgi hullem, lausa väljapoole süsteemi, saaks midagi muuta. Kaks rikkast perest last ei küündi iialgi Sophie Moli kõrgusele ja nende ilusal emal ei ole lootustki oma lapsi kunagi tagasi saada. See on otsustatud temast hoolimata. Näivad väikesed asjad, ent on nii hirmus elulised. (Elu) masinavärgi keerutajad näivad mõtlevat pisiasjadele, aga rikuvad niiviisi elusid. Mis peamine, me elame üle, jääme ellu ka siis, kui meie ema ütleb meile, et ta armastab meid nüüd natukene vähem. Ma ei teagi ... ehk olnuks parem, kui ma poleks seda raamatut lugenud? Hirm on.