kolmapäev, 5. veebruar 2014

VAT Teatri "Karin ja Pearu"

Tammsaare "Tõe ja õiguse" Karin on ilukirjanduslik tegelane, kes on mu konkurentsitu lemmik. Ajapikku on muutunud ehk ainult tahud, mida ma tema juures rohkem armastan. "Karini ja Pearu" lavastus sündis VAT Teatris Karini osatäitja Katariina Undi soovil, kuid ilmselt mitte päris selline, nagu nimitegelane kujutles.

Andrus Kiviräha kirjutatud "Karin ja Pearu" portreteerib "Tõe ja õiguse" kahte tegelast. Aare Toikka lavastuse muusikalises kujunduses kasutatud sama motiiv, mis oli ka Nüganeni "Karinis ja Indrekus", tekitab võõristusmomendi. Vaataja läheb justkui pildi sisse, kus ta jääb silmitsema kahte inimest. Need kaks jäävad kohvikulaua äärde juttu rääkima.

Kuna mul on "Tõe ja õiguse" neljas osa peaaegu peas ja kujutlus Karinist selgepiiriline, tahaksin keskenduda selles tõlgenduses Pearule (Raivo Trass) ja kelnerile (Meelis Põdersoo). Kelner on siin kõrvaltegelane, kelle ülesanne on külastajaid joodava ja söödavaga varustada, kuid kellel avaneb üheks hetkeks võimalus rääkida lapsepõlves ootamatult saadud vabast päevast ja kahekümnest kopikast. Sellest loost paistab inimese suutmatus hinnata seda, kuidas kas või väikesed rütmist kõrvalekaldumised loovad olukorra, kus inimene kaotab kergesti pea ega oska harjumuse jõule kuidagi vastu seista. Põdersoo lahendab oma osa lihtsalt, põlastades maameest ja oodates intriigi, mis Karini vabameelsust arvestades võib ju kusagilt tekkida.

Pearuga on asi segasem. Täpselt nagu raamatuski. Kohvikusse sisse marssiv purupurjus Pearu räägib valju häälega ja mõjub esimese hooga eemaletõukavalt nii Karini kui ka vaataja jaoks. Karin pole niisuguste inimestega harjunud, vaataja tunneb ülemängimise pärast hirmu. Mõne minuti pärast saab Pearu kaineks, sest selgub, et tema vestluskaaslaseks on naabrimehe minia. Viin enam pähe ei hakka ja kaks üllatavalt sarnast tegelast puistavad teineteisele südant. Ikka nii, et nemad ei saa ilma, et elus midagi põnevat ei juhtuks ja et igatsus juhib käike. Pearu proovis elus kuidagi lihtsamalt läbi ajada, mõistmata, et ilma suure pingutuseta ei tule tegelikult midagi.

Karin jääb kuidagi tagaplaanile. Ei, ta meeldib mulle ikka! Võib-olla on viga minus, sest ma lasen sellel lool avaneda Pearu kaudu. Karini rolliks on Pearu väiteid kinnitada ja omalt poolt täiendada. Temas on siiski midagi, mis Pearu Murakagi mõistmisest kauge kaarega üle käib. Karini naiivsus on isegi maamehele liiast, aga Karini julgus on imekspandav.

Sel päeval pidid kohvikusse tulema ka Karini sõbrannad. Miks nad tulemata jäid? Kui Karin ja Pearu oleksid Tammsaarel ka niimoodi kokku saanud, kas siis oleks raamatus midagi muutunud? Eh, Kivirähk oskab! Lavastuses on sellesse materjali mu meelest liiga pealiskaudselt suhtutud, aga head näitlejad loovad teose, mida on väga hea vaadata, ja eneseksolemise mõttelõng muudkui jätkub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar