laupäev, 22. veebruar 2014

VAT Teatri "Faust"

VAT Teatri "Fausti" lavastuse žanr on määratletud kui "ekspressionistlik rännak Murnau, Goethe ja Marlowe ainetel". Väga täpne, sest kõike seda selles lavastuses ka on. Tummfilmiesteetika teeb lavastusest ühe huvitavama teatritüki Eesti teatripildis, kuid pärast seda, kui on nähtud filmikunstis tehtud austusavaldused tummfilmile - "Artist" ja "Elavad pildid" -, ei mõjunud tummfilmi kujutamine teatrilavalgi enam ootamatult. Olin just näinud ka Priit Võigemasti "Hamletis" viiteid Charlie Chaplinile. Siiski on VAT Teatri lavastus näide heast ansamblitunnetusest ja mängulisuse tõttu ka hästi põnev.

Jah, Goethe teose dramatiseering võib olla nii põnev, et mu kõrval, ees ja taga istunud gümnasistid olid väga suures vaimustuses kõigest, mis laval tehti. Ago Soots teeb Faustina väga kihvti rolli. See võimendub suhetes Mefistoga (Tanel Saar) kurikavalaks poisikesetembuks, kus Fausti ihad on nii iseenesestmõistetavad, et jääb ainult Mefisto kombel ohata, kui doktor liigse tarkuse ja tarmukuse tõttu suurt armastust otsib. Olgu parem pidu taevani.

Ülejäänud osades on Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Katariina Ratasepp mängib Margaretat, kes on küll rohkem saksa muinasjutu Gretchen ehk süütuse ja puhta armastuse võrdkuju ja kujuneb mängu käigus niivõrd mõjuvaks peategelaseks, et Mefistol näib korraks kavalus otsa lõppevat. Siiras armastus võidab ju kõige kurjemadki kavatsused?! Kuidas inimesed targa arsti kergemeelselt endi hulgast välja heidavad, siis jälle tagasi võidavad ja kuidas needsamad inimesed eksinud naisele andeks ei anna, on paradoksaalsel kombel vägagi tänapäevane.

Etendus algab "tehnilise viperusega", mille puhul juurdlen tegelikult ikka veel, kas see juhtus kogemata või oli planeeritud ... Kui oli lavastatud, siis minu arvates oli see tarbetu. Filmilint jäi seisma, kohmetunud näitlejad astusid rambivalgusesse ja publik jõudis mõelda, et mis siis nüüd ... Nii ehk naa, Katariina Ratasepa otsusel ja otsustavusel mängida ilma videopildita (?) on märgiline tähendus: me oskame Fausti loo ka ise ette kanda ega vaja moodsat tehnikat, kostüüme või keerulisi rekvisiite. Sünnib nappide vahenditega visuaalteater.

"Faust" jääb meelde ja võlub mängulisusega mustvalgel foonil, kui teatrinäitleja seisab silmitsi kaameraga - valguse ja varjudega. Leidlik ja ootamatu on, et laval olevad näitlejad liigutavad ainult suud. Hääl miksitakse lava kõrval pildiga kokku. Kõigest kõige olulisem on "Fausti" loo tänapäevaseks ja arusaadavaks tegemine. Seda lavastust pole põhjust karta. Tasuks hoopis juhust kasutada ja vaadata (kui juba ei tea), milles Fausti õnn ja õnnetus seisneb.

Ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedile vastanud kriitikud hääletasid "Fausti" 2013. aasta parimaks lavastuseks. Arvasin ekslikult, et 2012. aasta lõpus esietendunud lavastus ei kuulu aruandeaastasse. Aitäh anonüümsele selgitajale, et lähtutakse tetrihooajast, mitte kalendriaastast. Tegelikult mõistetav, sest muidu ei saaks ju ankeeti ajakirja detsembrinumbris avaldada. Samast ankeedist jäi silma aga veel üks üldistus, mille tõttu "Faust" jällegi kindlasti kuulub möödunud aastasse - ühes rütmis hingavad trupid. VAT Teatri rühmatöö on praegu täiesti omaette klass.

3 kommentaari:

  1. See alguse tehniline viperus - pauk ja sähvatus prožektoriterivis on etenduse osa, jep. ;)

    Ma avaldasin ükspäev sarnast nördimust Raadio 2 Aastahiti hääletuse osas, et mis mõttes eelmise aasta lugu sisse sai, aga tehti mullegi selgeks, et ei ole oluline loo ilmumisaasta vaid see aasta, mil ta popiks sai. :)

    Ja seda oli tore lugeda, ma nii lootsin et Sulle ka meeldiks:)

    VastaKustuta
  2. väga ilus mõtisklus!
    täpsustuseks siiski: TMK Teatriankeedi aruandeühik on teatrihooaeg - seega 2013. aasta lõpus ilmunud ankeedis võeti kokku hooaeg 2012/13, kuhu Faust ju kenasti mahubki.
    elagu Fausti tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum!

    VastaKustuta
  3. Liis! Meeldis jah, aga kuna ma olen nüüd palju VAT Teatri lavastusi näinud, siis kipun neid võrdlema. Kõige rohkem meeldib mulle ikkagi "Nisa". Aastakokkuvõttes on konkurentsiväliselt kõigist eesti teatri lavastustest üle "Utoopia ranniku" kaks esimest osa, kuigi tegelikult kuuluvad need lausa erinevatesse kaalukategooriatesse. :)

    Anonüümne! Aitäh täpsustuse eest!

    VastaKustuta