kolmapäev, 3. juuni 2009

Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab

Linnateatri Põrgulava taasavamine oli omaette teatrisündmus. Niisamuti nagu on omaette teatrisündmus taas üks Nüganeni suurlavastus.

Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased" on näidend teatrist ja teatritegemisest, aga ka perekonnast, traditsioonidest, usaldusest, lubadustest, unistustest. Sellega seoses räägitakse palju Kafkast ja äsja eesti keeles ilmunud Kafka päevikutest. Viimased on tegelikult ka näidendi aluseks või ajendiks. Teisalt ei ole see üldse nii kafkalik, nagu karta võib. Ühe lausega kokku võttes on tegemist hoopis lavastusega, mis ajapikku üha kasvab ja jääb kusagile mälusoppi pikaks ajaks alles.

Istusin mõneti halvas kohas, sest esimesed paarkümmend minutit toimus tegevus lava paremas servas asuvas kitsukeses garderoobi moodi puuris. Sinna vaatamisest jäi kael kangeks, aga tegelasi oli palju ja nende kõigi omavaheliste suhete lahkamiseks tuli ära kuulata erinevate tegelaste vahelised dialoogid. Ja nüüd, umbes nädal aega pärast etenduse vaatamist leian ma ikka veel sümboleid, mida Elmo Nüganen on oma lavastuse nendesse esimestesse minutitetesse põimida suutnud. Huvitav, kas ta on näinud ka ise mõnda Lagarce'i lavastust Prantsusmaal? Ja huvitav, millal tal tekkis mõte just see tükk lavastada? Võimalik, et sellest on ka kusagil kirjutatud. Ma lihtsalt ei mäleta või pole sattunud lugema.

Absoluutselt kohustuslik on osta kavaleht, selle lugemisest on väga-väga palju abi. Eriti, kui pärast etendust tekib tahtmine otsida mõnele arusaamatule kohale põhjendusi, seletusi. Näidendi tegevus toimub Euroopa südames, aga Eestis tundub see Euroopa süda ikka nii hirmus kaugel olevat. Ja ometigi kerkib etenduse ajal uuesti ja uuesti esile mõte, et see kõik toimub ju meiega siin ja praegu, ei ole lihtsalt võimalik ... Aga on! Ma otsisin teadlikult paralleele Linnateatriga hiljuti juhtunuga, sellega, et pidi ju ehitatama uus suur maja ja ühel hetkel ei lugenud miski enam. Aga ka see ei ole peamine.

Kogu etenduse vältel on peaaegu kogu trupp laval. Ja kui keegi ka lahkub, toimub see väga põhjendatud moel. Isegi külalisnäitlejad on valitud rollidesse põhjusega. Kogu ansamblist paistsid eriliselt silma Anu Lamp, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Andero Ermel. Aga näiteks Helene Vannari, Andres Raag ja Piret Kalda peegeldasid mingit sellist osa elust, kus ainult kahe jalaga maa peal olles saab midagi ära teha. Epp Eespäev - suur pruut, keda tema peigmees ilmselt ei armasta ... Kas Lagarce on oma näidendis remarkidega kirjeldanud tegelaste välimust? Teada on, et näidendi kirjutamisel pidas ta igas rollis silmas mõnda konkreetset näitlejat.

Mõtlesin kogu aeg, miks see kõrts just niisugune on tehtud, milleks need lauad? Kui lõpuks lauad üksteise peale tõsteti, taipasin, et see on rong, aga siis hakkasin kahtlema, sest võib-olla pidi see olema hoopis pikk-pikk sammastega koridor? Või hoopis narid vangilaagris?

"Meie, kangelased" on jälle üks nendest etendustest, millest tegelikult parema meelega ei tahakski rääkida. Tekkinud ja ikka veel tekkivad mõtted tahavad olla enda sees ja panevad janunema mõne muu Lagarce'i tüki lavastuse järele. Kindel on, et Linnateatri lavastus on kohustuslik kõigile, kes armastavad head teatrit, ja kõigile, kes armastavad suurt kirjandust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar