Pühapäev, 22. veebruar 2009

"Rentslimiljonär" - parim film AD 2008?

"Rentslimiljonäri" ("Slumdog Millionaire") operaatoritöö ja muusikaline kujundus on võrratult head. Kummalisel kombel olevat see film žanrimääratluselt romantiline komöödia. Komöödiast on asi väga kaugel ja armuloo sissetoomine tegi sellest filmist jälle ühe üsna tüüpilise Hollywoodi hea lõpuga filmi.

Samas on "Rentslimiljonäri" detailirohkus hämmastav. Tõesti harva juhtub, et Hollywoodi filmi puhul ei näe kohe kõike esimesel vaatamiskorral. Igatahes hästi lühidalt öeldes on tegemist ikka väga hea filmiga!

Mulle meeldis filmi lõpus mõelda, et selline slummielu on mõnes mõttes palju arukam elukorraldus kui demokraatlik või kapitalistlik või mis tahes muu süsteem. "Kord" on neil palju rohkem majas kui meil ülitsiviliseeritud ühiskonnas. Ja teisalt jällegi teab igaüks suurepäraselt oma kohta: kes on rentslis, see on rentslis, ja kes on kusagil kõrgemal, on kõrgemal. Samas ei pruugi ülemistes kastides elamine ja olemine tähendada suuremat õnne. Olid ju peategelase vennal need miljonid ammu olemas, mis Jamal miljonimängust võitis. Õnnelikuks need teda teinud ei olnud.

Stsenaarium on kehv. Õnneks operaatoritöö korvab paljud filmivead, aga no mitte kuskilt otsast vaadates ei saa ma aru, mismoodi peategelane pärast peksmist, elektrišokki jne istus poole tunni pärast uurija vastas täiesti vinks-vonks väljanägemisega ... Miljonimängu esimese saate salvestuse ja järgmise saate salvestuse vahel oli ju täpselt üks päev!

Kinoskäigu juures tegi päris kõvasti nalja, et olin püüdnud hoolega valida seanssi, kus on originaalheli, et mitte sattuda prantsuse keelde dubleeritud seansi peale. :) Muidugi selgus vaatamise ajal, et pool filmi on hindi keeles ja subtiitrid ikka prantus- ja flaamikeelsed! Kusjuures veidi painama mind see keeleteema jäigi, sest agulis rääkisid lapsed hindi keeles, hiljem täiskasvanuna needsamad lapsed inglise keeles. Ei usu, et see juhuslik oli. Pigem tõmmati sealtmaalt piir elu vahel agulis ja elu vahel väljaspool agulit.

Kaks Oscarit on kindlad. Aga eks täna öösel selgub tõde. :)

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

"Jalutuskäik dinosaurustega" novembris Eestis

Lisaks Madonnale ja Brasiilia jalgpallikoondisele jõuab 2009. aastal Eestisse ka koguperevaatemäng "Jalutuskäik dinosaurustega" ("Walking with Dinosaurs"). Väidetavalt on tegemist Inglismaalt algava Euroopa-ringreisiga. Nende endi kodulehelt ei selgu praegu veel, milliseid riike peale Inglismaa külastatakse, aga näha tahaks seda vaatemängu küll. Eestisse ma arvatavasti sel ajal ei pääse.

"Tuulepealne maa" raamatukaante vahel


Tahaks kangesti Eestisse raamatupoodi ja seda raamatut lapata. Tegelikult on täiuslikkusest puudu DVD. Nii vahva oleks, kui "Tuulepealsest maast" oleks korraga ilmunud raamat ja DVD.

Teisipäev, 17. veebruar 2009

Ugalas lavastatakse muusikal Artur Rinnest

Eestis on täielik elulugude buum. Raamatupoodidesse jõuab üha uusi eestlaste elulugusid. Möödunudsuvise muusikali "Ruja" järel tahavad vist teised teatrid ka muusikali teha. Millalgi jooksis ajakirjandusest läbi kellegi plaan teha muusikal Uno Loobist, tänane Postimees kirjutab, et Ugalas valmistatakse ette muusikalist lavalugu Artur Rinnest, peaosas Juss Haasma ja Jüri Aarma.

Veidi konkreetsemalt on Ugala plaanidest kirjutatud Õpetajate Lehes. Lavastus pealkirjaga „Arturi laulud ja aastad” esietendub Ugala suurel laval 4. aprillil. Lisaks sellele esietendub 11. aprillil Ugala väikses saalis Indrek Sam­muli lavastuses ungari kirjaniku Sandor Marai psühholoogilise loo „Küünlad põlevad lõpuni”, peaosades Hannes Kaljujärv ja Peeter Tammearu. Suvel etenduvat Ugala tiigi kaldal Kalju Komissarovi lavastuses Bertold Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti” ja Taago Tubin valmistavat mööda Eestit tuuritavaks ringreisiks Brandon Thomase ja Mati Undi lustiloo „Charley tädi”.

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" on üks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta aastapreemia nominentidest. Selline õhuke veidi vähem kui 150-leheküljeline raamat. Formaat on ka väiksem kui tavaliselt, kõvade kaantega. Hea reisile kaasa võtta ja näiteks lennujaamas lugeda, sest erilisi tingimusi süvenemiseks tõepoolest vaja ei ole.

"Lasnamäe lunastaja" on ära mainitud ka Eesti Ekspressi parimate 2008. aastal ilmunud raamatute loetelus, aga Märt Väljataga kommentaar sellele on veidramast veidram: "Oleks tore, kui see romaan saaks elava mõttevahetuse aineks ja juhataks sisse mõnevõrra tõsisema ajajärgu meie kultuuris." Miks? Mille põhjal? Või ei saanud mina lihtsalt raamatust õigesti aru? Minu jaoks on see lihtsalt üks kerge lugemine, "kristliku romaani kirjutamise katsest", nagu Väljataga seda nimetab, on asi kaugel, pigem mõjub jumala sissetoomine raamatus punnitamisena. Panin eile õhtul kaane kinni ja jäin mõtlema, miks selline pealkiri, kes see lunastaja siis nüüd õigupoolest oli?

Nagu juba ütlesin, tegelikult on ju hea kerge lugemine, ja üsna ootamatute pööretega, aga pigem selline noortekirjandus. Konflikti on vähevõitu. Üksi teismelist tütart kasvatav venelanna kaotab elektroonikatehases töö. Lihtsa inimese moel peab ta väga tähtsaks tütre eest hoolitsemist ja tütre tulevikku. Tütre hambumus on nii vale, et ortodondi sõnul ei pruugi laps 15 aasta pärast suudki enam lahti teha saada. Järelikult tuleb investeerida palju raha hammaste kordategemisse. Aga kust seda raha võtta, kui tööd enam pole. Naine leiab sõbranna abiga tasuva, aga räpase töö. Ka tütar leiab rahateenimisvõimaluse, lugedes rikkast perest pärit sõbranna vanaemale ajalehti ette. Tõtt-öelda need leheküljed tüdruku ja selle vana naise dialoogidega ongi raamatu parim osa. Peategelase dialoogid jumalaga, jumalast ja andekspalumine on nii tüüpiline vene inimesele, et ilma selleta ei olekski saanud ühte õiget venelase karakterit kujutada. Teatud mõttes tundub, et see raamat oleks võinud ilmuda mitu-mitu aastat tagasi. Töökaotus, narkootikumid, aids, prostitsioon jne ei ole ju ainult Lasnamäe või venelaste probleem.

Loodan siiralt, et teised selles kategoorias olevad teosed on peakõrguselt üle, muidu oleks eesti kirjanduse seisu üle praegu väga kurb meel.

Uus teater - Monoteater

Eestis veel üks uus teater - Monoteater. Teatri esinäitleja on Piletilevi andmeil Jan Uuspõld ja märtsis saab vaadata uuendatud "Ürgmeest". Postimehe andmeil hakkab teatris kaasa tegema ka Peeter Oja. Eesmärk on tutvustada Eestis laiemalt nn stand-up komöödiat. Võib-olla kehval ajal tõesti õige asi. :)

Pühapäev, 15. veebruar 2009

"Hertsoginna" - ilus kostüümidraama

Internetiajastu tekitab kummalisi sõltuvusi. Eile läks millalgi lõunaajal internet ära ja tagasitulekust ei paistnud ühtki märki. Otsustasime kinno minna, aga kumbki meist polnud selles kinos varem käinud ega teadnud ka, kus see üldse asub. Muidu oleks ju saanud internetist aadressi järele vaadata, selle GPSi toksida vms. Helistasin ühele töökaaslasele ja tema üritas seletada, aga tänavanimesid ka ei teadnud peast. Õnneks asukoht oli niigi üsna lihtsasti tuvastatav. Jõudsime ilma viperusteta kiiresti kohale.

Vaadatavaks filmiks olime valinud "Hertsoginna" (The Duchess), mille peaosades Keira Knightley ja Ralph Fiennes. Viimane on minu üks lemmiknäitlejatest vist alates "Inglise patsiendist". Ta on tõepoolest praeguse aja üks paremaid meesnäitlejaid.

Lugu ise on ajalooliselt tõetruu, aga stsenaarium on üsna lihtne. Ühest küljest saab ju muidugi öelda, et 18. sajandi Inglismaal abiellutigi sellepärast, et (õigest soost) järglast saada, et see nime edasi kanda saaks. Ja naistel sõnaõigust polnud. Mulle väga-väga meeldis Charlotte Ramplingi osatäitmine Georgiana emana. Tema oli täpselt tolle aja naise kehastus - teadis täpselt, kus on naise koht, mis on naise roll, kuidas olla, mida teha jne. Teisest küljest jällegi oli probleeme 18. sajandi lõpu elus palju rohkem kui pelgalt peresuhted ja need probleemid ei saanud ju jääda kajastumata ühe või teise inimese elus. "Hertsoginnas" on see muu kõrvale jäetud. Samas võimaldas lihtne süžee teha sellest filmist tõelise kostüümide paraadi ja enamikku stseene rõhutatult mängida.

Näiteks lapse äraandmise stseen. Ronkmustad hobused, süngete (ilmselt) sügiseste poriste põldude vahel, mitte kõige vähematki inimlikkust. Ja siis veel järelehüütud nimi Eliza, millest õhkub peaaegu et kuninglikkust. Lõpuks ikkagi hüsteeriliselt nuttev ema ja mustade lindude parv halli taeva taustal.

Või naiseks saamise/tegemise stseen. Kaks ümmardajat aitavad naist ehtida hõbebrokaatkleiti, kuni tuleb mees, kes kommenteerib vaid, et ta ei mõista, miks naised peavad nii keeruliselt riidesse pandud olema ja sõna otseses mõttes lõikab kogu selle uhkuse naise ümbert ära. Jääb vaid värisev, häbelik, alandatud naine - sünnitusmasin.

Siis jällegi. Naine proovib endale "osta" õnne, pakkudes mehele ja armukesele diili. Mingeid kompromisse ei ole olemas!

Igatahes Ralph Fiennes on supernäitleja ja Keira Knightley on justkui loodud selliste vanaajafilmide jaoks.

Muide, "Hertsoginna" jookseb praegu Tallinnas Sõpruses. Tasub vaadata, sest see on tõepoolest igati korralikult tehtud film, mitte eriti sügav, aga kindlasti mõjuv ja tõetruu.

Laupäev, 14. veebruar 2009

Paljajalu kõrrepõllul

Ma ei ole ammu lugenud nii tabava pealkirjaga raamatut, nagu on Kersti Kreismanni ja Margit Kilumetsa kahasse kirjutatud "Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul". Esialgu mõtlesin, et kust niisugune huvitav sõnapaar üldse on leitud, aga kogu raamatust õhkubki justnimelt sellist paljajalu kõrrepõllul olemise tunnet.

See on ilus raamat. Nii seest kui ka väljast. Hoolega valitud sõnade ja lausete abil räägitakse kõigest - lapsepõlvest, perest, lavakaajast, teatrist, rollidest, meestest, lapsest jne. Just hoolega valitud sõnade ja lausete abil, sest kogu raamatu vältel on mul tunne, et ta jätab väga palju rääkimata. Kersti kirjutab juba esimeses peatükis: "Ometi ei kahetse ma, et oma kunagised ülestähendused kergendustundega ära põletasin. Kindlasti ei olnud see päevik siiras pihtimus ega aus eneseanalüüs, nüüd aga pole enam harjumust." Ja niisamuti tundub mulle, et ka see raamat ei ole siiras pihtimus ega aus eneseanalüüs. Kas peakski olema? Igatahes jääb Kersti Kreismann ikka "igaveseks teiseks", sest ta ei taha ega oskagi millegagi niiviisi esile kerkida, jääb ikka selliseks näitlejannaks, kelle puhul ei oska ühtki halba rolli nimetada. Samamoodi eluski.

Väga olulise tähtsuse omistaksin selles raamatus siiski Mati Undist kirjutavatele peatükkidele. Kuidas nad kokku said, nende kirjavahetus, Mati Undi viis ja stiil sõnumeid edastada. Juhan Viidingu ja Kersti Kreismanni sõpruse kaudu saab Juhan Viiding raamatus justkui uue ärkamise. Tema avaldamata luuletused jne ... Tegelikult hakkab kuidagi kurb ja imelik, kui mõelda, kui palju Kerstile ilmselt väga lähedasi inimesi on nüüd juba surnud - Unt, Viiding, Krjukov.

Mul seisavad lugemisootel nii Mari Tarandi "Ajapildi sees" kui ka Kalev Kesküla "Undi-jutud" ja nii hea meel on mõelda, et "Paljajalu kõrrepõllul" täiesti kogemata enne neid kätte sattus. Lähtepositsioon kust neid järgmisi raamatuid lugema hakata, on hoopis teine.

Teisipäev, 10. veebruar 2009

Maalaste juhtumised nõukogude päevil

Mihkel Raua bestseller "Musta pori näkku" ei olnud mu jaoks kerge lugemine. Tegelikult teadsin juba enne, et endale seda raamatut osta ei kavatse ja laenutan lihtsalt kusagilt või kelleltki, et teada saada, millest siis eelmise aasta menukaima eestikeelse raamatu autor kirjutab. Ei pidanud endas pettuma, see tähendab ei istu mulle selline lausropendav stiil.

Umbes pool raamatut edeneski tegelikult üsna vaevaliselt - otseselt igav ei olnud, käest sootuks ära ka ei tahtnud panna, aga tundsin ometi, et mulle põhimõtteliselt ei istu selline sopaloopimine. Väikse inimese mõtlemine ja tegemised. Endast võib ju rääkida mida tahes, mis tahes kujul ja mahus, aga kõigi ümberkaudsete nimepidi nimetamine on alatu. Paljugi, millega me keegi kunagi hakkama oleme saanud, aga igaühel meist võiks siiski jääda õigus otsustada, kuidas me selle ukse enda selja taga kinni paneme. Rokkarid rokkariteks, aga juttu on ka inimestest, kes on täiesti juhuslikult teele ette jäänud.

Alates kümnendast peatükist omandas "Musta pori näkku" hoopis teise mõõtme. Umbes sealtmaalt, kui said alguse Tartu levimuusikapäevade kirjeldused. Algas laulev revolutsioon ja tajusin järsku, et Mihkli tekst kõlab täpselt niisamuti nagu lõigud mingis telesaates, kus räägitakse ühe rahvuse nimega maalased tegemistest, kommetest ja eluolust. Oleks nagu hoopis teist raamatut lugenud. Miski enam ei häirinud. Kusagilt mäletasin end lugenuvat, et "lõpp alles heaks lähebki". Ja nüüd sain aru, et see oli nii õigesti öeldud.

Raamatu parim peatükk on peatükk Stetson-kaabuga mehest. Vist ilma ühtegi roppu sõna kasutamata kirjutab Mihkel raamatu kõige vastikuma peatüki. Tahtsin peaaegu ise ka oksendama hakata. Oeh.

Alguses arvasingi, et nii nagu näiteks Võsa Pets on populaarseim meediakangelane Eesti telemaastikul, nii on ju ka arusaadav, miks Mihkel Raua keskmisele eestlasele kirjutatud mõistetavas stiilis raamat on saavutanud üüratu müügiedu. Aga võib-olla olid Baudelaire, Flaubert ja teised omal ajal samuti sedavõrd harjumatult skandaalsed? Võib-olla me ei ole (ikka veel) harjunud rääkima asjadest õigete nimedega? Praegu tundub küll, et pole eestlast, kes "Musta pori näkku" ei tea ja sellest midagi ei arva. Vahet pole, kas hästi või halvasti.

Kaks meest: Benjamin Button ja Forrest Gump

Palju on võrreldud kahte filmi: 1994. aastal linastunud "Forrest Gumpi" ja 2008. aastal linastunud "Benjamin Buttoni uskumatut elu". Tundus ebatõenäoline, aga "Forrest Gump" oli minust ringiga mööda läinud. Esialgu küll arvasin, et ei suuda lihtsalt midagi sellest filmist meenutada. Pärast laupäevaõhtust kinokülastust ja "Benjamin Buttoni" vaatamist vaatasin pühapäeval ka "Forrest Gumpi" otsa. Saabus lõplik selgus: ma ei olnud seda filmi varem näinud.

Sarnasusi muidugi on, tuleb möönda. Aga eks see on suuresti käsikirja (kirjutaja) teene (loe: Eric Rothi teene). Lavastuslikus mõttes on need kaks filmi väga erinevad. "Benjamin Button" võlub aeglase tempoga, "Forrest Gump" eelkõige armastuslooga. Mõlema filmi taustaks on arvestatava pikkusega periood Ameerika Ühendriikide ajaloost, aga tüübilt on peategelased väga erinevad. Ometi on neis mõlemas piisav annus oskust olla elus justkui kõrvalseisja, liikuda mingit rada mööda, ilma et kusagil oleks mingeid erilisi dilemmasid vaja lahendada. Mulle nii hirmsasti meeldib, et mõlemad filmid on hästi positiivse alatooniga: mehed võtavad elult lihtsalt seda, mis elul on anda.

Pühapäev, 8. veebruar 2009

Elu on pikk ehk Benjamin Button

Üritan viimased paar tundi kramplikult mälusopist välja meelitada raamatu pealkirja või kohta, kust hiljuti lugesin umbes sellist lauset: "Elu on väga pikk, selles juhtubki." No ei tule meelde! Kui meenub, parandan siinset postitust.

Käisin üle pika aja kinos. Tahtsin väga näha tänavust 13 Oscari nominendina nimetatud filmi (The Curious Case of Benjamin Button). Lühidalt "Benjamin Buttonit". "Curious" on tõlgitud eesti keelde kord kui "uskumatu", kord kui "imeline". Ütleksin pigem selle filmi põhjal, et elu on (nii) veider, imelik. Veel ausam olles: ainus mõte, mida pärast vist umbes tunnipikkust lakkamatut pisaravoolu öelda tahtsin ja oskasin, oli, et see, kes selle filmi tegi, on geenius, minugipoolest - saagu kõik 13 Oscarit. Tegelikult tuleb rõhutada, et see on kinos vaatamise film, vähemalt esimesel korral.

"Benjamin Buttoni" suurim pluss on äärmiselt õige tempo - istud ja vaatad ja tunned, kuidas oled ise selle sees, oled nagu eluteel. Film on servast servani sümboleid täis. Ja see ei ole armastusfilm, kuigi sageli nii öeldakse. Minu jaoks ei ole. Armastuslugu muidugi taustaks on, aga peamine on ikka see, et elu on väga pikk. 85 aastasse mahub nii palju! Kusjuures elu ei ole seejuures ainult merereis, selles on ka hulga teiste inimeste lugusid, selles on hulk teisi inimesi.

Uskumatu kogemus on elada nii, et oled lapsena teiste inimeste arvates täiskasvanu, lausa rauk. Jamaks läheb siis, kui vananemise asemel justkui noorened.

Brad Pittil vedas, sest ta sai ilmselt oma parima rolli täpselt õigel ajal.

Üks väga ilus arvamus on siin.

Laupäev, 7. veebruar 2009

Palju õnne argipäevaks!

Minupoolest võiks Linnateatri "Palju õnne argipäevaks!" saada telekast vaadata vähemalt sama sagedasti kui Ugala menulavastust "Armastus kolme apelsini vastu".

"Palju õnne argipäevaks!" on kindlasti üks paremaid ja igikestvamaid komöödiatekste. Iga lause (tegelikult isegi iga sõna) on nii mitmekihiline, et iga kord võivad sõltuvalt meeleolust, (elu)kogemusest, vastuvõtuvõimest tekkida sootuks erinevad mõtted. Mäletan näiteks, et esimest korda seda lavastust teatrist vaadates oli mul lausa nukker meeleolu seal Linnateatri väikses saalis. Üks teine kord telekast vaadates pidin lakkamatust naerust peaaegu kõhuvalu saama. Eile õhtul lihtsalt nautisin lavastuse tempot.

Ühest asjast on mul kahju. Nimelt sellest, et ei ole näinud mängimas Marko Matveret. Selles etenduses, mida teatrisaalis vaatasin, mängis Peeter Tammearu ja ka videosalvestus on tehtud koos Tammearuga. Mitte et Tammearu halb oleks, aga nii väga tahtnuksin võrrelda. Pealegi, ma ei suuda mitte kuidagi kujutleda, et Matvere kuidagigi Tammearuga selles rollis sarnaneda võiks.

Anu Lamp ja Piret Kalda on selles loos tegelased, kelle puhul ei ole väga vahet, kuidas neid mängida või kes neid tegelasi mängiks. Meestel on siin palju suurem ja tundlikum osa. Jaan Tätte mõni näoilme oli nii-nii õige, et ... Kahju, et telerežii ühes minu arvates väga olulises stseenis ei näidanud Tätte nägu suures plaanis. Nimelt selles, kus Uus-Manfred keeldub magamistuppa minemast. Kuidas Tätte seal uksepiida najale toetudes seisis ...

Mulle meeldib, et selles näidendis ei saa ühest järeldust teha, kas Uus-Manfred on homo või mitte.

Üks tuttav ütles kunagi, et tema meelest naine mõtles kogu armumiseloo otsast lõpuni välja. Et kuidagi argipäeva vaheldust tuua, et raputada veidi oma muretut abielu. Otsis mehe, kes oli nõus sellist "näitemängu" kaasa tegema. Mine võta kinni, aga interpreteerimisvõimalusi on ikka tõepoolest väga palju.

Seekordsest vaatamisest jäid mulle eriliselt kummitama kaks kohta. Esiteks see, kus Tätte ütles, et armumine kellessegi teisesse ja muu sellega kaasnev läheks ju mööda ja elu läheks jälle edasi. Teiseks lõpus koht, kus Anu Lamp ütleb, et "teda pean ma tänama, et ta sellel juhtuda ei lasknud." Läkski mööda. Ja tekkis võimalus teineteisega lihtsatest asjadest avameelselt rääkida.

Järgmisel reedel on "Sõduri" õhtu. Selle lavastuse parim osa (ja minu arvates ainus hea osa) on Roman Baskini näitlejatöö. Kas telekast vaadatuna sama nauditav kui teatris, veel ei tea.

Neljapäev, 5. veebruar 2009

Ingel, ingel, vii mind taeva ...

Kivirähk olevat näidendi "Ingel, ingel, vii mind taeva ..." kirjutanud Katariina Laugule. Mina kibelen selle näidendi pärast ostma endale Kivirähki viimast ilmunud näidenditekogu "Voldemar". Kujutan ette, et noore kommunistist naisvangi ja tema vangivalvuri teksti loeksin ikka ja jälle.

Mis mulle VAT Teatri lavastuse puhul enim muljet avaldab, on see, et üle pika aja nägin jälle teatris seda Marko Matveret, keda olin harjunud nägema siis, kui ta töötas veel kutselise näitlejana Linnateatris. Mul on hea meel, et VAT Teater ei ole "ostnud sisse" ühte paremat eesti näitlejat mitte sellepärast, et nimi müüb, vaid Marko tõesti sobib sellesse rolli kõige paremini. Võib-olla olen niiviisi kirjutades ja arvates lihtsalt sinisilmne? Jäägu mulle mu usk ja lootus. Vastupidine näide on alates uhketest photoshopitud plakatitest möödunudsuvine "Vihurimäe".

Igatahes "Ingel, ingel, vii mind taeva ..." lavastuses on Matvere mängitud vangivalvur selline, et hakkasin uskuma, et see ongi päriselt ka Marko. Olen meelevaldne, aga mulle hakkas meeldima mängimine mõttega, nagu see olekski tema enda lugu, ehk ühe täiesti tavalise mehe lugu, kes lavastuse (näidendi) esimeses osas on 35aastane, kes armub nooresse paarikümneaastasesse naiivsesse tüdrukusse, ja kes viimases osas on 49aastane. Ma hakkasin päriselt ka uskuma, et Marko on ise selles rollis oma elus. Ta on kohe sellist tüüpi nii inimese kui ka näitlejana. Temast õhkub mingitmoodi turvalisust. Ei tea. Igatahes järgmisel hommikul lennukis lugesin Postimehe viimaselt leheküljelt, et tal on sünnipäev. Jälle jäin mõtlema elu kulgemise üle.

Tsiteerin taaskord ühte blogi:

"Minu lemmik koht terves etenduses oli Matvere monoloog oma vanglast. Igal inimesel on oma vangla või mitu. Sa ei saa sellest välja, aga kui see peaks su ümber tuhaks põlema, jääb sinu sisse vaid suur must tühi auk haigutama. Selle koha pärast läheksin veel vaatama. Ja Katariina pärast läheksin ka veel."

Lugesin seda lõiku ja mõtlesin, et huvitav, kas see oli sama koht, aga minu lemmikkoht oli see, kus Matvere (vangivalvur) ütles, et tema tahaks ennast parandada, remontida, et saaks puhtaks. Tõesti, oleksin ainuüksi selle koha pärast valmis kas või kohe uuesti teatrisse minema.

Aga Katariina Lauk. Tema on vist ainus eesti näitlejanna, kelle puhul ütlen: "Uskumatu! Kuidas ta oskab?" Tõesti, mul ei tule meelde mitte ainumastki rolli, milles ta oleks ebaõnnestunud või lihtsalt mittemidagiütlev olnud. Ta on "päästnud" nii mõnegi suhteliselt kehva lavastuse. Viimane lause ei käi muidugi kõnesoleva VAT Teatri lavastuse kohta! Kivirähk kirjutas Katariinale teksti, mis laseb tal üle pika aja jälle lavalaudadel särada. Siia lõppu tahaks kuidagi ära mainida need seitse surmapattu, mis on selle loo taustaks.

Igatahes esmapilgul mittemidagiütlev pealkiri osutub lõpuks ülimalt ilusaks ja ainuvõimalikuks pealkirjaks.

Selliseid (mehi) enam ei sünni!

Ükskõik, kas pealkirjas viidatu all pidada silmas sellistes heroilistes näidendites nagu näiteks "Cyrano de Bergerac" olevat nimitegelast või Üllar Saaremäe sarnast näitlejat. Igatahes oli Rakvere Teatri "Cyrano de Bergerac" mul kolme päeva jooksul nähtud kolmest etendusest teine Kalju Komissarovi lavastatud töö. Võrreldes "Kangelasega" küll väga erinev, aga jälle väga hea. Siinkohal ei saa tänada ainult nimiosatäitjat, kuigi olen nüüd lõplikult veendunud, et Üllar Saaremäe on tänu ja kiituse parima meesnäitlejana kuhjaga ära teeninud. Peale selle tuli pärast etenduse lõppu tahtmatult meelde Üllar Saaremäe tänukõne, kui ta oma auhinnale NO-teatri saalis järele läks. Siis ta ütles tabavalt-teravalt-naljaga: "Ja tervitan Mart Kolditsa ema!" :)

Pille-Riin Purje kirjutas Sirbis pärast esietendust uskumatult armsalt ja tabavalt:

"Miks lavastatakse Edmond Rostandi värssnäidendit „Cyrano de Bergerac” siinmail enam-vähem iga 20 aasta tagant? Ilmselt vajab iga põlvkond oma Cyranod, kelle paradokslevale saatusele kaasa elades mõtestada armastuse, sõpruse, aukoodeksi ajaülesust. Või aegumist – juhul kui samastuda krahv de Guiche'i õukondliku künismiga."

Sirvisin enne kirjutama hakkamist teisteski teatriblogides kirjutatut ja avastasin väga palju väga sarnasid mõtteid. Alates mu enda loo pealkirjaga seonduvast. Sellest kirjutas H. postituses "Üllust ja eneseohverdust tänapäeval vist nii palju ei leidu":

"Sarnaneb kuidagi ka praeguse maailmaga, vaid selle vahega, et tollastel meestel oli ka õilsust ja üllast meelt end ohverdada. Nüüd seda enam ei juhtu, vaid enda paremale oksale upitamine on peamine. Ja need, kes seda ei tee, lüüakse “lahingus” lihtsalt maha."

Ma küll mõtlesin Saaremäe puhul, et vot kus on tal ikka diktsioon! Praeguste noorte näitlejate häda on tihtipeale just see, et istud küll väikses saalis või ruumis ja lausa esireas, aga sõnadest aru ei saa.

Ja veel üks suur-suur pluss lavastuse juures: kuigi mulle enamasti meeldivad kõiksugused klassikatõlgendused, olen ometi ütlemata õnnelik, et Rakvere Teatris lavastati see tükk nii klassikalise ja tekstitruuna, kui vähegi sai. Millised kostüümid! Milline imepärane värss! Kolm ja pool tundi kadus nagu lennates. Ja hing täitus harduse, õrnuse ja imetlusega.

Üllar Saaremäele absoluutselt võrdväärse partnerina ei saa kuidagi mainimata jätta Margus Grosnõid. Olen teda seni näinud vaid "Vargamäe kuningriigis", aga sealne Oti osatäitmine nii tähelepanuväärne küll ei olnud. Margus on "Cyranos" tõesti nagu päris.

Marin Mägi Roxane jäi mu jaoks kahjuks lõpuni nooreks tüdrukuks. Ei tajunud, et vahepeal oli 15 aastat mööda läinud. Aga noore Roxane'ina oli ta siiski väga hea. Üllatavalt hea ja täpne oli aga Tiina Mälberg. Tarvo Sõmerale oli lavastaja andnud küll hästi sobiva osa, aga karakteri kujutamine jäi nõrgaks. Ei teagi, kummal siin suurem süü on, kas näitlejal või lavastajal? Ruumi ju oleks mängida olnud küll.

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Mis need jooksvad kulud õigupoolest on?

Mõnikord mul on hästi hea meel, kui lavastus on lühike. Eks see sellest tuleneb, et näidend on lühike. Igatahes saab ruttu koju. Aga lühidalt öeldes ja tehes on väga raske ühe etenduse vältel vaatajat puudutada. Vanemuise "Jooksvad kulud" just selline on: veidi alla kahe tunni, üks vaatus ja peaaegu kõik jäi lahtiseks.

Miks see Jeesus enne etendust publiku hulka erinevatele kohtadele istuda üritas? Kas selleks, et igaüks saaks võimalikult lähedalt Jeesuse olemasolu tunnetada? No ei saanud aru. Kokkuvõtteks oli Martin Kõivu mängitud Jeesus siiski üks paremaid osatäitmisi selles lavastuses.

Heakene küll, raha kulub ikka rohkem, kui algselt planeeritakse või arvestatakse, aga kogu loo vältel oli nii palju ebausutavat alates karakteritest, lõpetades olmesituatsioonidega. Tanel Jonas eristus küll igati ülejäänutest ja pidi justkui kehastama seda täitsa tavalist inimest. Oli kah selline mõnus suur, soe ja turvaline. Aga kui ta ühel hetkel oma eluga täielikus plindris oli, siis see küll enam kusagilt selgelt ei peegeldunud.

Ma ei ole eriline konservatiiv, kui küsimuse all on jälle see, kas näitlejad ikka peavad end laval alasti koorima. See on mõnikord absoluutselt asjakohane (nt "Rujas"). "Jooksvates kuludes" ei näinud ma mingit põhjust kedagi paljaks kiskuda. Aga ometi kisuti.

Arvan, et selle tüki nõrkus on ennekõige tekst. Paraku ei päästnud seda kuidagi ka välismaised (loe: vene) lavastajad-kunstnikud-heliloojad.

Pühapäev, 1. veebruar 2009

"Kangelane" - lugu soomepoistest

Olen aastaid Endla teatrist suure kaarega ringi käinud. Mitme järjestikuse suure pettumuse pärast. Viimane hea lavastus, mida nende repertuaarist näinud olen, oli "9 ööd". Pidi olema 2000. aastate algus.

Eelmisel aastal nimetati Endla teatrit ja Endla näitlejaid teatri aastaauhindade nominentide hulgas väga mitmel korral, kusjuures lausa parima lavastuse kategoorias. "Kangelane" sai preemia parima kunstnikutöö eest. Aga Kalju Komissarovi lavastajatöö on samuti vaid kiidusõnu väärt, niisamuti Ago Anderson kui parim meeskõrvalosatäitja. Need olid kategooriad, kus seda lavastust nominendina nimetati.

Nii ehedalt mõjuvat ja täpset lahinguolustiku kujutamist ei ole mina varem teatris näinud! Ei laval ega vabas õhus. Väga hea valguskujundus. See oli iseäranis teises vaatuses peaaegu nagu suurelt ekraanilt filmi vaatamine.

Kivastiku teksti kohta ei ole mul seekord samuti mitte ühtegi halba sõna öelda. Kivastiku puhul juhtub minu arvates liiga sageli seda, et ta on midagi teemakohast kuidagi kokku kirjutanud ja lavastaja püüab seda materjali päästa, kuidas jaksab. Üks selline näide oli "Eesti asi" Viinistus - täna lauludele oli lool ka "liha ümber". "Kangelase" omamoodi etüüdilisus mõjub parima viisina rääkida erinevate soomepoiste elulugudest. Nende hulgas oli selliseid, kes mitte kunagi poleks kellegagi kakelnud, rääkimata võitlemisest või sõdimisest, nende hulgas oli selliseid, kes ei osanud kaotada, nende hulgas oli selliseid, kes läksid alati optimistlikult ette vaadates läbi elu. Ja nii edasi. Toredad noored mehed, keda mängisid lavastuses väga toredad noored näitlejad. Tõesti, harva, kui nii noored näitlejad kõik vaid positiivselt üllatada suudavad.

Segi paisatud hinged, elud, inimesed - mulle meeldis viis, kuidas seda kõike on võimalik kirjeldada paari tunni jooksul. Tükk aega mõtisklesin veel uue ajalooõpetaja (Ireen Kennik) sõnade üle: "Olge ajalootunnis eriti ettevaatlikud, väga ettevaatlikud, sest muidu võib olla valus, väga valus." Kannatavad ju ikka need lihtsad inimesed. Kavalehel toodud katkend Ilmar Talve "Juhansoni reisidest" räägib ju ka vaid tavalise inimese mõtetest, selle tavalise inimese mõtetest, kes nendest ilmaasjadest suurt midagi ei jaga, aga kes mõtleb, et targad inimesed peaksid ju paremini teadma ...

Õigesti tegin, et Pärnusse kohale sõitsin.