neljapäev, 18. veebruar 2010

NO-teatri "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Kui "Kes kardab Virginia Woolfi?" NO-teatris novembri alguses esietendus, otsisin kannatamatult võimalust, et seda lavastust näha. Menulavastustega kipub olema nii, et alguses ei oska tahta ja hiljem on raske saada. Mul juhtus vastupidi: tahtsin hirmsasti, aga ei saanud. Esietendusest saadik olid etendused välja müüdud ja hiljem ei klappinud mänguajad minu plaanidega. Aga nüüd ma nägin selle ära. Jah, nägin teisipäeva õhtul ära ühe klassikalisema teatritüki, mida Eesti teatrilavadel praegu mängitakse, nägin ära lavastuse, mille aluseks on üks maailma ilusamaid armastuslugusid, nägin ära lavastuse, milles kohtab haruldaselt head ansamblimängu ja mille puhul tean vähemalt ühte inimest, kes avastas seal enda jaoks Hendrik Toompere.

Mina avastasin sellel õhtul Hendrik Toomperes enda jaoks midagi ennenägematut ja tõtt-öelda see mõjus väga ootamatult. Toompere meenutas rohkem kui paar korda Evald Hermaküla. See on peaaegu ime, mismoodi Toompere "Virginia Woolfis" George'i rollis esineb!

Aga see lavastus ei ole siiski vaid Hendrik Toompere soolo, see on väga hea ansamblimäng selle sõna kõige paremas tähenduses. Marika Vaarik Marthana on vähemalt sama hea ja noored (Mirtel Pohla ja Sergo Vares) niisamuti. Kusjuures Mirteli pärast on mul veel parem meel: eelmisel õhtul vaadatud "Prahis, linnas ja surmas" säras ta Rosa B-na nii eredalt, et muutis selle tüki mängleva kergusega enda omaks. "Virginia Woolfis" mängib ta kullakest sama ägedalt. Eriti kummastav ongi mõelda, mida tähendab näitleja jaoks anda endast kaks õhtut järjest kahes eri rollis kõik. Ja need ei ole sugugi väiksed ja ebaolulised kõrvalosad ju! Sergo Varese Nick jääb pisut tagaplaanile. Võib-olla on põhjuseks, et Mirteli osatäitmine on nii võimas ja lausa üllatavalt lahendatud. Mirtelist selles rollis on juttu ka NO-teatri blogis. Kui Toompere meenutas kangesti Hermaküla, siis Sergo meenutas millegipärast Brad Pitti. Nende näojoontes on midagi sarnast ja Nicki rollis pakatab ta sisemisest sihikindlusest ja uljusest, nagu ilusale-poisile kohane.

Linke tekib siia postitusse juba omajagu, aga ühe tahan kindlasti veel lisada. Nimelt seoses pöördlava tekkimisega. Sellest rääkis Tiit Ojasoo TEDx-il. Lava meenutab teatavas mõttes "Padjamehes" kasutatud lahendust, aga siis lava ei pöörelnud. Praegune lahendus annab "Virginia Woolfi" lavale mitu olulist tähendust, ilma milleta mõjuks lavastus kindlasti teisiti.

Korra hakkasin etenduse ajal nutma. Selle tingis valu, mis lavalt minusse voogas. Korduvalt kummitasid fraasid "purunenud unistused" ja muidugi "illusioonideta elu". Kas ma kardan puruneda võivaid unistusi ja illusioonideta elu?! Martha ja George'i mängud ei olnud mängud, need olid päriselt. Noorte külaliste kohkumised ja ehmatused ja protest olid ka päriselt. See, mis toimub "Virginia Woolfi" etenduse ajal NO-teatri laval, on nii päris, et kinnitab taas, kuidas teater on mõnikord suurem kui elu. Mina olen selle äratundmise juures alati õnnelik, et teater on osa minu elust.

1 kommentaar:

  1. Päris hea see Toompere võrdlus Hermakülaga. Ma seda vaadates ei osanud mõelda, aga nüüd kui Sa ütlesid, siis tõesti ongi nii!!!

    See oleks ääretu ülekohus, kui Teatriliit ei nomineeriks Toomperet aasta parima meespeaosa eest. Sellepärast ma kahtlen ka Võigemasti võidus, et mõlemad mehed on millegi vingega hakkama saanud... Ja kahtlemata oleks vähemalt Marika ja Mirtel samavõrra nominatsioone väärt... ja miks mitte ka Sergo...

    VastaKustuta