Esmaspäev, 19. september 2011

NO-Teatri ja Von Krahli Teatri rahvusvahelised projektlavastused

Eelmisele postitusele täienduseks ei saa jätta kirjutamata kahest sellesügisesest lavastusest, mis on rahvusvahelised mitte ainult lavastajate pärast, vaid seetõttu, et neid mängitakse ka väljaspool Eestit. Üks neist on Teater NO99 "Three Kingdoms" ja teine Von Krahli Teatri "12 Karamazovit".

"Three Kingdoms" esietendus NO-teatris möödunud laupäeval ehk 17. septembril 2011. Lavastust on ette valmistatud neli aastat. Loo kirjutas briti näitekirjanik Simon Stephens tellimustööna, lavastas saksa üks hinnatumaid lavastajaid Sebastian Nübling. Kunstnik on Ene-Liis Semper ja muusikalise kujunduse tegi jälle sakslane Lars Wittershagen. Mängivad eesti, saksa ja inglise näitlejad. Proovigi tehti Eestis, Londonis ja Münchenis. Natuke räägivad lavastusest Ene-Liis Semper ja Jaak Prints Terevisioonis (vt alates 01:20:00). Pärast Eesti-etendusi saab seda lavastust vaadata 11 korral oktoobris-novembris Münchenis. 2012. aasta kevadel toimuvad etendused lisaks Münchenile ka Londonis.

Mänguajad sügisel Münchenis on sellised:
15.10.2011 kell 19.30
17.10.2011 kell 19.30
18.10.2011 kell 19.30
20.10.2011 kell 19.30
21.10.2011 kell 19.30
25.10.2011 kell 19.30
26.10.2011 kell 19.30
15.11.2011 kell 19.30
16.11.2011 kell 19.30
18.11.2011 kell 19.30
19.11.2011 kell 19.30

Von Krahli Teatri "12 Karamazovit" on kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitetudengite ühistöö soome tipplavastaja Kristian Smedsi juhendamisel. Esietendus on 1. oktoobril 2011 Tallinnas. Kuna see lavastus valmib Euroopa kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011 toetusel, siis on planeeritud etendused ka Turu Linnateatris. Kuid lisaks mängitakse Berliinis, Hamburgis ja Amsterdamis.

Mänguajad Turu Linnateatris on järgmised:
25.10.2011 kell 19.00
26.10.2011 kell 19.00
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00
30.10.2011 kell 15.00
03.11.2011 kell 19.00
04.11.2011 kell 19.00
05.11.2011 kell 19.00
08.11.2011 kell 19.00
09.11.2011 kell 19.00
11.11.2011 kell 19.00
12.11.2011 kell 15.00

Berliinis ja Hamburgis mängitakse "12 Karamazovit" Nordwind Festivali raames.

Mänguajad Berliinis:
01.12.2011 kell 20.00
02.12.2011 kell 20.00

Mänguajad Hamburgis:
06.12.2011 kell 21.00
07.12.2011 kell 21.00

Amsterdamis mängitakse "12 Karamazovit" kahel õhtul Stadsschouwburgis:
12.12.2011 kell 20.00
13.12.2011 kell 20.00

Reede, 16. september 2011

Eesti teatrid sel sügisel Turus ja Pariisis

Tallinn kui Euroopa Kultuuripealinn 2011 on tänuväärt projekt kas või sellepärast, et eesti kultuuri tutvustatakse selle egiidi all mujal Euroopas oluliselt agaramalt. 21. septembrist kuni 1. oktoobrini 2011 on eesti kultuuri päevad Belgias Antwerpenis. Sündmuse koondnimetus on BEstonia. Antwerpeni kinos Cinema Zuid saab kolmel õhtul vaadata valikut Eesti mängufilmidest – linastuvad „Püha Tõnu kiusamine“, „Klass“ ja „Somnambuul“. Lisaks sellele toimub mitu jazzkontserti jne. Kui see eesti kultuuri kümnepäevak 1. oktoobril Antwerpeni sadamas lõpeb, siirdub sinna saabunud viikingilaev edasi Pariisi. Aga sellest allpool. 1. oktoobril kogu päeva vältavasse kultuuriprogrammi mahub muu hulgas purjekino seanss, purjevarjuteatri etendus ja Eesti-Ukraina folkansambli Svjata Vatra kontsert.

Eesti professionaalset teatrit näeb oktoobris-novembris Turus ja Pariisis.

Vanemuine mängib 28. ja 29. oktoobril 2011 Turu Linnateatris "Puhastust".

Mänguajad on järgmised:
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00

Turu Linnateatris mängitakse 9. ja 10. novembril 2011 ka Tallinna Linnateatri lavastust "Vaata, ma kukun". See on nelja Läänemere-äärse riigi ühise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 üks võidunäidend.

Mänguajad:
9.11.2011 kell 19.00
10.11.2011 kell 19.00

Ja lõpetuseks viikingilaeva retke jätk Pariisi. Nimelt leiab oktoobris ja novembris 2011 Pariisis aset eesti kultuuri festival Estonie tonique. Festival avatakse 7. oktoobril, mil toimub Eesti Rahvusmeeskoori kontsert St Eustache’i kirikus Pariisi kesklinnas. Samal päeval algab vabaõhuprogramm Seine’i jõe ääres, kuhu randub kümneks päevaks viikingilaev ja pakutakse tegevust nii lastele kui täiskasvanutele. Viikingilaeva programmi täiendavad alternatiivmuusika õhtud kõrval asuvas klubis Point Éphémère. Eesti muusikutest esinevad Pariisis lisaks Rahvusmeeskoorile veel näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mis annab kaks kontserti, ühe neist koos Ensemble Orchestral de Paris’ga ja Vox Clamantis, aga ka Malcolm Lincoln, Villu Veski koos Sofia Rubinaga, Mari Kalkun, Svjata Vatra, Phlox ja teised. Oma kava on festivali ajaks eesti muusikaga täiendanud ka Paavo Järvi kunstilisel juhtimisel tegutsev Orchestre de Paris. Peale selle on veel kino- ja kirjanduseprogramm, kultuuripärandit tutvustavad sündmused jne. Saatkonna uudist võib lugeda siit.

Festivalilt ei puudu ka eesti teater. Peale selle, et toimub Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi "Küüni täitmine" ettelugemine, saab näha ka päris eesti teatrit.

4.-10. novembrini 2011 mängitakse Odéoni teatris Teater NO99 lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Üks artikkel ilmus selle kohta suve hakul ka Postimehes.

Mänguajad:
4.11.2011 kell 20.00
5.11.2011 kell 20.00
6.11.2011 kell 15.00
8.11.2011 kell 20.00
9.11.2011 kell 20.00
10.11.2011 kell 20.00

9.-11. novembrini 2011 on Théâtre de l’Atalante kolmel õhtul Theatrumi päralt. Kavas on:
9.11.2011 kell 20.30 - Üks suvepäev (lavastus, mis esietendub täna õhtul Hiiumaal Tahkuna tuletornis!)
10.11.2011 kell 20.30 - Linn
11.11.2011 kell 20.30 - Laulud (Eva Eensaare ja Maria Petersoni laulude õhtu)

Neljapäev, 15. september 2011

Mõned korrad muuseumis ...

Teatri-, kino- ja kontserdikülastuste vahele on mahtunud ka mõned meeleolukad näitusekülastused.

Suve hakul äratas tähelepanu Timo Tootsi installatsioon "Memopol-II", mis on 25. septembrini üleval KUMU 5. korrusel. Et aimu saada, mida internetist enda kohta leida võib, peab kaasa võtma ID-kaardi ja teadma selle PIN1. Seinale ilmus täiesti hämmastavat infot minu kohta! Ühe osa moodustas info, millele pääsebki interneti kaudu juurde ainult ID-kaardi abil, teise osa aga selline tühitähi (mis ei paistagi niimoodi vaadates enam väga tühitähine!), mille leiab näiteks Google'i otsinguga hõlpsasti igaüks üles. Minu taluvuse piir kõike niiviisi mustvalgel näha jõudis kätte väga kiiresti. Sellepärast, et koos kaardiomanikuga on samas ruumis teisedki näitusekülastajad. Timo Tootsi installatsioon on vaid osa 5. korruse näitusest "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur". Vaatamist ja proovimist on seal muljetavaldavalt palju. Isiklik lemmik oli Julius Poppi "bit.fall". Ilus ja geniaalne!

Kuni tänaseni, s.o 15. septembrini on Rotermanni kvartalis avatud näitus "Nõukogude elu". Seda käisime ka augusti lõpus kaemas. Muljetavaldavad olid vanad autod, millest osasse (näiteks vana tuletõrjeauto) sai sisse istuda. Aga seal oli ka tüüpkorter, Družba mootoriga muruniiduk, kontorisisustus, poelett, isegi riided.

Septembri esimestel päevadel käisime Londonis ja elus teist korda British Museumis. Ma armastan seda kohta! Seal ei ole mingit erilist interaktiivsust, kõik on traditsioonilisel moel lihtsalt klaasi taga.

Eesmärk oli keskenduda eelkõige Briti muuseumi Vana-Egiptuse saalidele, aga välja kukkus ikkagi nii, et vaatasime põhjalikult läbi kogu Euroopa ajaloo osa. Mõnes mõttes on kurb tõdeda, et Vana-Egiptuse pärand on ju sisuliselt kokku varastatud, aga teisalt on need siis nüüd kõigile tasuta vaatamiseks ja imetlemiseks. Kellade saalis ma polnud vist varem käinud. Ei mäleta vähemalt. Aga see on väga kihvt. Meie väikese lapse absoluutseks lemmikuks osutus Congreve kell. Pidime mitu korda kellade saali tagasi minema ja nüansitäpsuseni selgeks saama, kuidas kellamehhanism täpselt töötab. Jälle möödusid neli tundi Briti muuseumis linnulennul ja oleks tahtnud veelgi vaadata, aga vastuvõtuvõime polnud enam kiita. Esimesest korrast mäletan iseäranis Ameerika saale. Neis ei jaksanud seekord pikemalt peatuda.

Reede, 9. september 2011

Chicago Sümfooniaorkester ja Riccardo Muti

Chicago Sümfooniaorkester eesotsas peadirigent Riccardo Mutiga noppis möödunud aastal ühe Grammy auhindadest Verdi "Reekviemi" ettekandega. Siinsel filharmoonial õnnestus maestro Muti ja Chicago orkester nende Euroopa-turnee raames esinema kutsuda. Nende kontserdiga avati augusti lõpus filharmoonia uus hooaeg. Ma polnud suurt saali nii rahvast täis varem näinudki. Istuti isegi orkestritagustel pingiridadel. Raske kujutleda, missugust heli seal kuuleb ... küll aga näeb seal kindlasti kõike, mis dirigent teeb.

Kontsert koosnes kahest osast. Esimene oli Paul Hindemithi "Sümfoonia, es-duur", teine osa aga Sergei Prokofjevi süidid orkestrile "Romeost ja Juliast". Niisugune valik sellepärast, et mõlemal heliloojal on, nagu selgus kavalehelt, olnud väga tihedad sidemed Chicagoga ja sealse muusikaeluga. Hindemithist ja tema loomingust ei teadnud ma varem mitte midagi, kuid Prokofhevit olen alati väga armastanud. Seetõttu oli kontserdi teine pool mu jaoks oodatum ja kokkuvõttes ikkagi parem.

Niisugust dirigenti nagu Riccardo Muti oma silmaga näha tähendab ühest küljest ootusärevust ja sellega kaasnevat pidulikkust. Ja kui tema juhitav orkester esineb linnas, kus ükski sündmus ei möödu ilma ojadena voolava cremant'ita, on ju kõik selleks pidulikkuseks nagu loodud. Ilusas ja võrdlemisi uues kontserdimajas, kus on kadestamisväärne akustika. Selles kontserdimajas ta oma orkestrit mängitas, olles ise üdini elav ja peegeldades igati seda, kui ilus kõla Chicago orkestril on. Prokofjevi muusika puges hinge ja "Romeo ja Julia" lugu jooksis silme eest jälle läbi. Nii ilus!

Kolmapäev, 7. september 2011

Estonia "Parisfal"

Selle suve teatrisündmus number üks oli Estonia teatri "Parsifal". Mitte ainult pikkuse ja mastaapsuse pärast, vaid terviku pärast, mis koosnes muusikast, lavastusest, näitlejatest-solistidest, kohast ja korraldusest.

Ma polnud Noblessneri valukojas kunagi käinud, aga seal mere ääres oli 26. augusti õhtul nii ilus, nii ilus. Publiku toolid olid vanas räämas tehasehoones kaetud valge riidega ja ruumi akustika oli lihtsalt suurepärane. Natuke häiris koori(de) peale- ja mahatulek, sest ajutine tribüün kolises astumise all. Kui koor lavale liikus, oli seda häirivalt palju kuulda.

Nooruke sakslannast lavastaja Nicola Raab otsustas esimeses vaatuses kasutada Estonia poistekoori. Poistekoor sobis sinna nii hästi! Üldiselt aga häirisid mind lavastuses päris mitmed asjad alates kujundusest. Ma ei saanudki aru, mida pidid tähendama või tähistama esimeses vaatuses läikivad ja kolmandas vaatuses rääsunud torud, samuti ei jõudnud kohale kilekasvuhoone idee koos väikse poisiga, kes pidi taimi kastma või väetama. Esimene vaatus "Parsifalis" ei kanna, aga see on teose, mitte lavastuse viga. Pärast esimest vaatust mõjus teine vaatus austerlastest solistide soleerimisega kui värske sõõm õhku, või lootust. Ärgem mõistkem valesti! Teos tervikuna on ikka nii hea, rohkesti mõtlemisainet pakkuv, mitmekihiline ja ajatu, et eelnev ei tähenda kuidagi, nagu olnuks esimese vaatuse sisu ja sõnum kehvem kui teise oma, rääkimata viimasest ehk kolmandast vaatusest.

Mis sunnib minema vaatama viietunnist etendust? Miski ei sunni, aga hea etenduse puhul on alati tagatud, et niisuguse pika etenduse mõju ja järelkaja ning saadud emotsioon raputab läbi ka kõige sügavamad hingesopid. "Parsifali" muusika just niiviisi teeb. Estonia "Parsifali" lavastus on üks neist lavastustest, millest osasaamine tegi mind sisemiselt rikkamaks, mille puhul on tunda, et teater on tahtnud teha midagi erilist ja välja tuli tõepoolest midagi erilist. Sest isegi saaliteenindajate pealt ei hoitud kuidagi kokku. Neid oli nii saalis kui ka õues. Parkiminegi korraldati nõndaviisi ära, et kokku sai lihtsalt üks väsitav, aga õnnelik õhtu.

Teisipäev, 6. september 2011

Lotte ja kuukivi saladus

Arvukate uute tegelastega viimane Lotte film "Lotte ja kuukivi saladus" meelitas mind kohe kinno. Ikkagi Eesti oma multikas, mis, mulle tundub, muutub film filmi järel üha sarnasemaks Muumioru lugudega. Uutest tegelastest on põhitegelastel väga ilusti joonistatud karakter ja värviküllus teeb Lotte filmi väga-väga eestilikuks ehk selleks, mis tõestab, kui ilus ja hea koht Eesti on.

"Lottes" ei ole ükski tegelane halb ja lõpeb kõik niikuinii hästi. "Kuukivi saladuse" põhilugu on naaivsevõitu, kuid kahe kivi ülesotsimisega kaasneb terve rida seiklusi ja teel kohtab nii Lotte kui ka vaataja põnevate tegelastega, alates spordilembesest lehmast ja lõpetades kõrvuni armunud kassiga. Pingviinide tants on üliäge ja vee alt kõige maitsvamaid pannkooke püüda on samuti hiilgav idee, mis naelutab laste pilgud Sven Grünbergi muusika taustal ekraanile.

Nagu varasemadki Lotte filmid on ka "Kuukivi saladus" film igale eale, kuigi see on neist arvatavasti kõige lapsemeelsem.

Neljapäev, 1. september 2011

Kilulinnafilm ehk "Tallinna kilud"

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma eelmine film "Disko ja tuumasõda" oli dokumentaalsusest hoolimata tõeline pärl eesti kinomaastikul. Uus film "Tallinna kilud" meelitas mind Katusekinos ära käima. Et kõik kuidagi uhkem tunduks, tahtsin minna esilinastusele, aga ilm oli tol päeval külm ja kui just ei sadanud, siis ähvardas. Nii et rannatoolidele külmetama minek polnud ahvatlev. Augusti teises pooles hakati seda filmi näitama Katusekino südaöistel seanssidel ja ühel õhtul pärast teatrit otsisime tee katusele üles. Soe oli ka.

Olgu öeldud, et Katusekino on tõepoolest väga äge koht. Endiselt kripeldab, et ma pole sinna sattunud valgetel soojadel suveöödel. Aga kinos peabki pime olema! Ostsime baarist teed, panime klapid pähe ja film võis alata ...

Alustuseks jään hätta "Tallinna kilude" žanrimääratlusega. Kui see oleks film mõisnik Johann von Üxkülli ja tema tapetud talupoja Mattise loost, nagu see pidi esialgse pealkirja „Mattise martüürium” järgi olema, siis võinuks teha kas dokumentaal- või mängufilmi. Kilmi ja Aarma lähenesid keerulisemalt. Igal võimalusel viiakse jutt jälle Üxkülli ja Mattise juurde, aga seda teevad filmi kaasatud (suvalised) tallinlased, kellel on igaühel oma lugu ja oma kogemus, mille kaudu nad tõlgendavad Üxkülli ja Mattise tegutsemist. Jään lihtsalt lühifilmi juurde, sest mängulisust ju on, dokumentaalsust ka, aga pikkust oli vist 40 minutit.

Filmi algus meenutas mulle millegipärast bastionikäikude ekskursiooni sissejuhatuseks näidatavat Ülemiste vanakese kümneminutilist jutustust. See stiil vahetati aga kiiresti "Disko ja tuumasõja" stiili vastu.

Nõutu tunne tekkis. Üldiselt polnud ju viga, aga kipun arvama, et "Mattise martüürium" oli tegijatele liiga suur amps ja lõpuks tuli välja läbiproovitud "Disko ja tuumasõja" stiilis film, mille süžee aga lihtsustamise tõttu kannatas. Tavalised inimesed rääkisid oma elust ja poseerisid fotograafile nagu mõnel suvisel rahvaüritusel. Kord me "lavastasime" firma suvepäevadel filmi Eesti ajaloost. Kardan, et pikas perspektiivis jääb "Tallinna kilud" lihtsalt kuhugi kõvakettale arhiivi. Selliseid filme on Eestis veel, aga ainult selle filmi tegijad on tuntud tegijad.