laupäev, 23. mai 2009

"Minu tädi" Linnateatris

Armastan teatrit. Armastan neid lõputuid võimalusi, mis näitekunstil on ükskõik missuguse teema lahkamiseks. Linnateatri "Minu tädi" on igatahes taas üks selline lavastus, mis seda tõestab. Geniaalne lavastus! Aleksander Eelmaa on valinud debüütlavastuseks tüki, mis on justkui talle lavastamiseks kirjutatud, antud, valitud. Ma peaaegu et tundsin, kuidas see tema peas lavalooks kujunes. Ja Liisi Eelmaast on nüüdseks saanud üks mu lemmikuid teatrikunstnikke. Nii meeldib tema rõõmus stiil.

"Minu tädi" on peaaegu mononäidend. Selles on omajagu ebaloogilisusi (kogu aeg samad riided, söök, väljas vastasmaja aknal istuv naine ja pargis koperdav puujalaga mees ...), aga need on kõik justkui raam inimese elu ümber. Märgid, millega markeeritakse. Nagu ka see, et inimestel on kapis oma luukered, et inimesed tulevad lapsepõlvest, mida nad võib-olla ei tahagi meenutada, aga ikka meenutavad, ja mis on neid ometigi kujundanud. Inimestel on unistused ja need unistused purunevad.

Jah, mulle meeldis kõik selles lavastuses. Meeldis, kuidas tulede kustutamine markeeris päevade vahetumist, kuidas alguses olid päevad lühikesed (läksid kiiresti), aga siis hakkasid venima. Ja elektrist kui valguseandjast sai mitme "tapariista" jõud. Asi läks kohati väga sürriks kätte, aga kogu näidendit läbiv must huumor on äärmiselt mõjus viis sellist teemat lahata, et publikut pihus hoida. Eriti veel suurepäraste näitlejate toel. Nii Andres Raag kui ka Helene Vannari on Linnateatri kolleegipreemiad nende rollide eest kuhjaga ära teeninud. See oli ka vist esimene kord, kui ma Andres Raagi näitlejameisterlikkust nii kõrgelt hindan.

Üks asi veel. Muusikalises kujunduses oli kasutatud umbes täpselt nelja pala, mida mängitati näiliselt vinüülplaatidelt. Üks asi on, et need palad olid klassikalise muusika niisugused suurteosed, mille igaüks vist ära tunneb ja millega seoses meil on, mida meenutada, teine asi aga, et need olid nii oskuslikult valitud.

"Minu tädi" suurim pluss on lavastus. Just niisugune lavastus, nagu see seal Linnateatri väikses saalis praegu on, hakkas niimoodi kõnelema, et midagi halba justkui polegi öelda. Samas näitekunsti imepäraste šedöövrite hulka see tükk ju ei kuulu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar