neljapäev, 13. veebruar 2014

"Nisa", Katariina Undi supertöö

Näitleja töö rolliga, rolli sisse minek avaldub VAT Teatri "Nisas" nii piltlikult, et kohe ei tule ühtki samaväärset võrdlust meeldegi. Meil näeb harva teatrit, kus iga detail ja liigutus on sekundi täpsusega paigas. Katariina Unt püüab vaataja tähelepanu ja kordagi ei teki võimalust !kungi naise loo juurest eemale minna. Näitlejanna hingestatud ja füüsiliselt keeruline mäng pöörab vaatajagi pilgu endasse.

Antropoloogia mulle väga meeldib, sest selle kaudu püütakse kultuuri kirjeldada, mitte hinnanguid anda, isegi mitte vastandada või võrrelda. Muidugi on kirjeldajad sageli oma kultuuris kinni, kuid "Nisa" aluseks olev Marjorie Shostaki raamat tundub Katariina Undi dramatiseeringu põhjal otsustades olevat erapooletu - üks aafrika naine räägib talle olulistest asjadest ja elusündmustest, meie jaoks peaaegu uskumatust pragmaatilisusest, aga see naine võiks olla ükskõik mis maalt.

Katariina Undi näitlejatööst peegeldub selgelt, kuidas ta on selle rolli loonud ja üles ehitanud - ikka nii, et iga fraas ja liigutus on hoolega valitud ja üksteise peale laotud. See võiks olla peaaegu eneseületamine, aga on hoopis Katariina Unt - näitleja, kes suudab alati erineda ja kelle puhul on ikka ja jälle, rollist rolli näha areng. Ta tuleb "Nisas" lavale, räägib aafrika naise lugu alates esimestest lapsepõlvemälestustest kuni viimaste eluvõimalusteni. Tühjal, vaid ühe puuga kujundatud laval jookseb silme ees film. Saalis on vaikne, sest kõik on nii põnev. Kui Nisa hirvevasikat taga ajab, on tunne, nagu vaataks National Geographicu filmi. Kui ta esimese lapse sünnist räägib, vaataks ikka nagu dokkfilmi. Kui sipelgad puud mööda üles ronivad, ronivad sipelgad selga mööda üles. Meestega astub ta dialoogi, püüdes jäljendada nende liikumist.

Tanel Rubeni muusikaline kujundus ja pillimäng taustal ilmestab Nisa lugu veelgi ja rõhutab täpselt kõiki varjundeid. Tervik on väga võimas. Iga hetk aafrika naise elus viitab hetkedele enda elus, ja seetõttu muutub kõik ühtäkki tohutult isiklikuks. Laval on üks inimene, saalis istuvad vaatajad saavad võimaluse vaadata iseendale ja inimeseks olemisele otsa. Väga-väga meeldis! Iga üksik detail ja kogu lavastus. Kultuuriülene.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar