neljapäev, 6. august 2015

"Vargamäe unistaja" - ikka Vargamäel

Albu vald on kujunenud Eestis teatrilooliselt oluliseks kohaks. Selle märgiks saab praegu Albu mõisas vaadata teatrikunstnik Pille Jänese koostatud ja kureeritud näitust "17 teatrisuve Albus ja Vargamäel", samal ajal mängitakse A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel teist suve Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud "Vargamäe unistajat".

Urmas Lennuk on "Tõest ja õigusest" ennegi näidendeid kirjutanud ja eks neid epopöa mis tahes osast loodud lugusid on ka Vargamäel ja mujal edukalt või vähem edukalt ikka ja jälle mängitud. Viis-kümme aastat tagasi oli tõeline Tammsaare-buum, praegu on lihtsalt hea meel, et Albu vald hoiab Tammsaare lavastamist jätkuvalt elus. On ikka põhjust Vargamäel käia! Mu teismeline laps sõnas täna, kui parkisime auto Vargamäe väravate taha, et see on ikka nii äge koht. Ta on seal varemgi käinud, ja ena, tahab tagasi! Rõõmustan ja olen südamest õnnelik, et meie kirjandusloo vaat et olulisim teos on ühte tavalist 21. sajandi inimesehakatist puudutama hakanud.

Teater on elav ja muutuv kunst, paljuski sõltuvuses keskkonnast. Kuuldavasti tegid möödunud suvel "Vargamäe unistaja" etendustes kaasa päris põrsad (kelle Andres (Ott Sepp) pidi toast välja viskama ja et nad enam tuppa ei pääseks, tuli neile ka tara ukse ette ehitada. Tänavu sead niisama õue peal enam ringi joosta ei tohi, üldse on neid targem ilmarahva lähedusest eemal hoida. Sestap olid tuppa pääsenud hoopis kaks kana. Terviku koha pealt ei ole lavastus ilmselt eriti palju võitnud ega kaotanud, kuigi läbiva kujundina töötanuks sead ehk paremini, nagu korduvalt mainitud lehmad, keda armastasid nii Krõõt (Loore Martma) kui ka Mari (Liisa Pulk).

Urmas Lennuki näidendi tekst on värske. Nüüdisaegne keel on segatud osavalt Tammsaare-aegsete teemadega. Nii on tekkinud veenev ja ajatu pilt, ikka eestlase ja meie vaeva olemusest. Vist kunagi varem pole Pearu (Tarmo Tagamets) paistnud nii heatahtlik ja positiivne tegelane. Ta mõjub väga nüüdisaegsena, toetades ikka ja jälle pea ühe või teise Andrese naise sülle. Mees, kes üritab kodus kehtestada võimu, aga on ometigi õrn ja igatseb hoopis hoolimist ja armastust. Andres, tõsine tööinimene, ei suuda sellist tüüpi tõsiselt võtta. Nendib vaid: "Jälle on see sitt siin siruli!" Andres unustab naise(d) ja lapsed, tema vastane ja armastatu on maa. Kaasiku ja rukkipõllu järele ihaldava Andrese rõõmu on Krõõdal keeruline jagada. Tema ei usu võitu soo üle.

Lavastuse teeb värskeks eeskätt see, et ootamatult on laval kõik noored inimesed. Lootust, ootust ja unistusi täis. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi paremini visualiseerinud Krõõda malbe, tasase ja õrna oleku, kui seda teeb Loore Martma, samas väljendab Liisa Pulk parimal võimalikul moel Mari elurõõmu, lakkamatut lõkendavat naeru. Tasapisi hävitab töö muidugi temagi rõõmu. Kuivendatud soo täidab Andrese ühe unistuse, kuid pojad on kodust välja läinud. Armastust ei tule.

Mulle meeldis, et selles lavastuses on Ott Sepp andnud Andresele oma oleku. Usun, et Otil on süda õige koha peal - meile, eestlastele, siin ja praegu mõistetava soone peal. Tema Andres kujuneb ja muutub aja ja eluga, aga keskendub peamisele. Õrnu naisi vaadates on muidugi kahju, et nende jaoks aega ei jätku, aga mõistame ju tegelikult, et on pakilisematki tegemist kui armastada. Väga vajalik lavastus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar