pühapäev, 28. märts 2010

Eesti teatri aastaauhindade laureaadid 2009. aasta loomingu eest

Eile, rahvusvahelisel teatripäeval anti Vanemuise teatri suures saalis kätte teatripreemiad 2009. aasta loomingu eest. Kui aasta tagasi Rakvere Teatris olnud gala oli vähemalt teleekraani vahendusel väga kahvatu, siis tänavune gala oli veelgi kahvatum. Masu vist. Õhtujuhid välja arvatud, sest näiteks Ott Sepp on praegu kindlasti üks Eesti paremaid õhtujuhte. Päris hea oli Beethoveni "Oodi rõõmule" ehk Euroopa Liidu hümni viisil lauldud avalaul ja lausa lummav Vanemuise lavameeste bändi esitus.

Olin suurt osa tänavustest nomineeritud lavastustest näinud ja üldiselt väga rahul nendega, kes sõelale jäid. Märkimisväärne on, et NO-teater ei võidutsenud enam nii nagu mitmel eelnenud aastal. Ei tea, aga nad on kuidagi stampidesse kinni jäänud või on siis sellise poliitilise teatri aeg ümber. Kahju on, et möödunud suvel jäi "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" vaatamata. Loodan, et seda mängitakse veel ja mul õnnestub see siiski ära näha. Ja väga-väga kurb olen sellepärast, et Priit Võigemast jäi ka tänavu parima meesosatäitja auhinnast ilma. Kindlasti on ka Ago Anderson sellise au kuhjaga ära teeninud, aga Priidu mitme järjestikuse absoluutselt suurepärase peaosa vastu ei saa minu arvates eesti teatris praegu ükski meesnäitleja. Alates Rannapist "Rujas", lõpetades Oskariga "Sakslases". Mirteli üle oli mul aga väga hea meel, sest just veebruaris tõdesin, et ta on ikka väga-väga hea. Kui näitleja kahel õhtul järjest mängib täiesti erinevaid osasid sellise tundlikkuse ja jõuga, siis jääb kirjeldamiseks ja põhjendamiseks sõnadest puudu.

Auhindade loetelu

Parim lavastus

„Meie, kangelased”. Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose.

Parim sõnalavastus

Elmo Nüganen – lavastused „Meie, kangelased“, „Ma armastasin sakslast“. Tallinna Linnateater.

Naisnäitleja auhind

Ülle Lichtfeldt – Solange lavastuses „Toatüdrukud“ Rakvere Teatris ja Katerina Izmailova lavastuses „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ MTÜ PRO3.

Meesnäitleja auhind

Ago Anderson – Erik/Harald lavastuses „Ballettmeister“. Teater Endla.

Naiskõrvalosa auhind

Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses „Onu Tomi onnike“ ja Kullake lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.

Meeskõrvalosa auhind

Andrus Vaarik – Härra Tšissik lavastuses „Meie, kangelased“. Tallinna Linnateater.

Kunstniku auhind

Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele „Toatüdrukud“. Rakvere Teater.

Sõnalavastuste eriaauhind

Eili Neuhaus, Urmas Lennuk. Lavastuse „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ eest, milles on õnnestunult ühendatud klassikateose julge tõlgendus ja eri rahvusest professionaalsete ja harrastusnäitlejate ühislooming. MTÜ PRO3.

Muusikalavastuste auhind

Aile Asszonyi - eripalgeliste ja vokaalselt viimistletud rollide eest Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“ ja Verdi ooperis „Maskiball“

Erki Pehk – PromFesti järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet´ ooperi „Thais“ lavaletoomise eest

Balletilavastuste auhind

Artjom Maksakov ja Olga Malinovskaja - osatäitmised lavastustes „Teine sümfoonia”, „Kolm musketäri” ja „Luikede järv”. Rahvusooper Estonia.

Tantsulavastuste auhind

Mart Kangro - "Can`t Get No/Satisfaction". Pühendunud kohalolek, lavakarisma meistriklass tantsuhaiku vormis. Kanuti Gildi SAAL

Balleti- ja tantsulavastuste eriauhind

“Kevade” (lav. Ruslan Stepanov). Teater Vanemuine.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind

Meelis Oidsalu 2009. aastal ilmunud teatriarvustuste eest.

Algupärase dramaturgia auhind

Urmas Vadi "Ballettmeister"
maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm
(Betti Alver)

Näidendi kindla ja isikupärase vormi sees pulbitseb ajalugu kui elus ja ettearvamatu võimaluste virvarr.

Teatritöötaja auhind

Etendust ettevalmistavas kategoorias
Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja. Teadmiste ja oskustega töötaja, kellest on abi kõikidel teatrimajas töötavatel kunstnikel. Pärnu Teater “Endla”.

Etendust teenindavas kategoorias
Kalle Nettan – vanemhelitehnik. Loominguline tehniline töötaja, kes lisaks igapäevatööle täidab suurepäraselt ka helireþissööri ülesandeid. Tallinna Linnateater.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
Angela Mooste – personalijuht. Suudab ühendada sedavõrd vastuolulist ja mitmenäolist kollektiivi, nagu see ainult teatris on. Teater NO99.

Parim muusikaline kujundus

Peeter Konovalov ja Marge Loik – muusikaline kujundus lavastusele „Nähtamatu varandus“. Teater Ugala.

Parim originaalmuusika

Jaak Jürisson – originaalmuusika lavastusele „Ma armastasin sakslast“. Tallinna Linnateater.

Liisa Hirsch – originaalmuusika lavastusele „Hingede öö“. Pärnu Endla.

Salme Reegi nimeline auhind

Tantsuteatri ZUGA ühendatud tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson - algupärane ja sihtgrupitundlik noorimale teatripublikule suunatud lavastus "Zuga zuug zuh-zuh-zuh".

Ants Lauteri nim. auhind

Priit Võigemast - Burattino, "Burattino", Raoul, "Musketärid - kakskümmend aastat hiljem", Eero, "Seitse venda", Advokaat Kurg, "Tabamata ime", Smeraldina, Brighella, Ratsu, "Ronk", Melesk, "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Valja, "Ohvrit mängides", Meigas, "Wargamäe Wabariik", Näitleja, Arst, Munitsipaalpolitseinikuks pürgija, "Hecuba pärast" (Tallinna Linnateater); Carlos, "Lõõmav pimedus", Mees, Peremees, Põis, "Koturnijad", Jim Hawkins, "Aarete saar", Dönci, "Saateviga", Joe DiMaggio, "Marilyn", Georges Bizet, "Opéra comique" ("Ugala"); Rannap, "Ruja" ("Vanemuine"), Mees 2, "Peavahetus" (Teater NO99), Rudy, "Bent" (Teater "Vanalinnastuudio"), Danny Zuko, "Grease", (Eesti Riiklik Nukuteater), Sass, "Latern", (Nargen Opera) ning Henn Ahas, filmis "Nimed marmortahvlil"(Taska Production).

Mirtel Pohla - Julia, "Julia" (Eesti Draamateater), Milla, "Nipernaadi" (Emajõe Suveteater), Naine, "Stalker", reporter, Pügask "Totu Kuul", juhmardiin "Kuningas Ubu", Linda, "Hirvekütt", osatäitmised lavastustes "Nafta", "Kommunisti surm", "GEP", "Perikles", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele", Evangeline, Jane, Emmeline, "Onu Tommi onnike", Kullake, "Kes kardab Virginia Woolfi" (Teater NO99).

Georg Otsa nim. auhind

Karmen Puis - esile tõstetakse osatäitmisi Amastris, Händeli "Xerxes", Concepcion Raveli "Hispaania tund", Dorabella, Mozarti "Cosi fan tutte", Olga, Tsaikovski "Jevgeni Onegin", Galatea, Händeli "Acis ja Galatea", Solveig, Anitra, Griegi "Peer Gynt" (kõik "Vanemuise"

Otto Hermani nim. auhind

Margus Kits - flöödimängija. Alates 1968. aastast “Vanemuise” teatri orkestrant.

Natalie Mei nim. auhind

Liina Keevallik – eredalt esiletõusnud kunstnikutöö lavastuses “Cosi fan tutte”. Rahvusooper Estonia.

Rahel Olberi nim. auhind

Elena Poznjak-Kõlar – ereda isikupära ja dramaatilise andega “Vanemuise “ teatri esitantsija. Kõrge lavaeetikaga kunstnik, repetiitor, pedagoog.

Priit Põldroosi nim. auhind

Ülo Tonts - Pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatute
"Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (Vanemuise sõnateater) ja "Liiga
palju head teatrit" (2009) koostamine.

Aleksander Kurtna nim. auhind

Maia Soorm - Eesti Draamateatri tõlk ja tõlkija, kes on kolme aastakümne jooksul tõlkinud vene keeldearvukalt eesti algupärandeid ja lugenud igaõhtuse põhitööna venekeelset sünkroontõlget kunstiliselt nauditavalt, tempos ja toonis, mida kirjaliku teksti kõrval dikteerivad lavastuse ja näitleja omapära.

Kristallkingakese auhind

Oliver Kuusik – kiire vokaalse ja lavalise arengu ilmekas esiletõus Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“, Massenet´ooperi „Thais“ ning Donizetti ooperi „Poliuto“ kontsertettekandes.

Kristo Viiding – Ike lavastuses “Portselansuits”, Hamlet lavastuses “Head ööd, vend”, Adolf lavastuses “Loojang”, Miguel Páramo lavastuses “Pedro Páramo”, Sela Borohov lavastuses Mängud tagahoovis ehk Because”,Mattias lavastuses “Sinul on meretäis hirmu” (kõik Eesti Draamateatris).

laupäev, 27. märts 2010

Vicky Cristina Barcelona

Tean vähemalt ühte inimest, kes avastas Woody Alleni filmi "Vicky Cristina Barcelona" vaadates enda jaoks Penélope Cruzi. Selles filmis mängimise eest sai Cruz kõrvalosa-Oscari, aga eelkõige on ta ju Pedro Almodóvari üks lemmiknäitlejaist.

Ma ei oska öelda, kas kõrvalosa selline esiletõstmise vajadus peaks viitama näiteks sellele, et film ise on ka suurepärane või hoopis vastupidi ... Olin umbes aasta aega tagasi esimest korda Barcelonas. See film kaevas ajusopist välja nii mõnegi mõtte ja vist kõik tunded, mis mind Barcelonas olles valdasid. Alates küsimusest, et kuidas on võimalik, et ma ei ole Barcelonasse varem jõudnud. Peaaegu kõigi vaadetega stseenide juures tajusin, nagu oleksin praegu ise seal. Kui Marlena De Blasi "Tuhandet päeva Veneetsias" armastatakse kasutada reisijuhina Veneetsiasse, siis "Vicky Cristina Barcelonat" võiks vabalt kasutada omamoodi reisijuhina Barcelonasse. Olgugi et kohti seal ei nimetata, on pelgalt ekraanilt tajutav hõng väga ehe ja põnev oleks neidsamu kohti Kataloonia pealinnas otsida.

"Vicki Cristina Barcelona" on armastuslugu. Õigemini lugu kahest noorest ameeriklannast, kellest üks on äsja kihlunud, teine aga üsna vabameelne. Ühel õhtul restoranis tutvuvad nad skandaalse kunstnikuga, kes teeb tüdrukutele otsekohese ettepaneku magada jne. Cristinast saab kunstniku elukaaslane. Vicky hakkab selle suhte mõjul paljudes oma senistes valikutes, veendumustes ja otsustes kahtlema. Cristyna näeb andekate inimeste elu ja mõistab äkki, et ta ei kuulu sellesse maailma.

Mulle meenus seda filmi vaadates millegipärast John Fowlesi "Eebenipuust torn", kuigi mäletan seda raamatut väga ähmaselt. Igatahes oli "Vicky Cristina Barcelona" boheemlaslikkuses midagi sarnast "Eebenipuust torni" õhustikuga. Aga ainult õhustikuga. Kindlasti ei saa öelda, et kui üks meeldib, siis meeldib kindlasti ka teine või vastupidi. "Vicky Cristina Barcelona" on mõnus woodyallenlik meelelahutus, natuke hipinostalgiline. Hea!

pühapäev, 14. märts 2010

Blue October

Neljapäeva õhtul käisime üle pika aja Atelier's. Esines seal siis Blue October.

Ma ei osanud tõesti midagi oodata, sest idee seda kontserti külastada saime minu jaoks väga usaldusväärse muusikalise maitsega kolleegilt. Samas ei olnud mina küll sellest bändist varem midagi kuulnud. Plaadid, mis enne kontserti vähemal-rohkemal määral läbi kuulatud said, olid üsna eriilmelised. On väga häid lugusid ja üsna mittemidagiütlevaid või lausa mõttetuid. Nii vähemalt tundus. Mis aga kõige huvitavam - nad teevad tõepoolest väga erinevat muusikat!

Kontserdile jõudsime mõnikümmend minutit enne Blue Octoberi lavaletulekut ja ma ei teagi, kas seal mõni soojendusesineja oli või mitte. Igatahes lavale ei olnud veetud seinatäit võimendust, mida ma ühe põhiasjana enne kartsin. Mehed tulid lavale ja hakkasid mängima ja laulma. Ülilihtsalt ja loomulikult. Nende aeglasemad lood on vist eranditult head, kiiremaid on igasuguseid, kuigi nt lugu, mille pärast ma sellele kontserdile minna otsustasin, oli just kiire lugu - "Hate Me".

Üks praeguseid hittlugusid on "Rope Jump" ja imearmas ballaad on Blue Octoberil "Blue Does". Muide, Blue on bändi laulja Justini tütre nimi ja oma tütrele olevat ta väidetavalt kirjutanud mitu laulu, mis on salvestatud plaadile "Approaching Normal". Ma olen lummatud!

laupäev, 6. märts 2010

Eesti kultuuri nädal Ungaris

18.-24. märtsil 2010 on Ungari kolmes linnas (Budapestis, Szombathelys ja Debrecenis) Eesti nädal. See on suurim iga-aastane eesti kultuuri tuvustav üritus Ungaris. 2010. aasta Eesti nädalat korraldab Budapesti Eesti Instituut koostöös Szimplafilmiga, Szombathely ning Debreceni ülikoolidega. Eesti nädala raames näidatakse uut Eesti filmitoodangut, etendub Ugala teatri lavastus "Helesinine vagun", loetakse Friedebert Tuglase novelliauhinnaga pärjatud tööde ungarikeelseid tõlkeid, toimub kirjandusõhtu, fotonäitus ning eesti köögi tutvustamine.

“Helesinine vagun” etendub 18. märtsil 2010 Budapestis Merlini teatri laval. Kuna “Helesinise vaguni” autor Andrus Kivirähk on ungari kultuurihuviliste ringis tuntud ja ka see näidend on juba 2005. aastal ungari keelde tõlgitud ning raamatuna ilmunud, oodatakse Ugala Budapesti-etendusele lisaks kohalikele eesti kultuuri sõpradele ka palju tavapublikut. Etendusele valmistatakse ungarikeelsed subtiitrid.

Eesti nädala filmiprogramm sisaldab seitset Eesti mängu- ja dokumentaalfilmi:
"Soovide puu" (Liina Paakspuu, 2008)
"Disko ja tuumasõda" (Jaak Kilmi, 2009)
"Pangarööv" (Andrus Tuisk, 2009)
"Buratino" (Rasmus Merivoo, 2009)
"Valli baar" (Manfred Vainokivi, 2008)
"Vanamees ja põder" (Joosep Matjus, 2009)
Tudengifilmide programm (2009 – 2010)

Lisaks filmide näitamisele on kavas ka kohtumised filmitegijatega. Kohal on näiteks režissöör Jaak Kilmi ja näitleja Mart Müürisepp.

Mitmed Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud tööd saavad sel aastal tänu Budapesti Eötvös Lórandi Ülikooli eesti keele õppuritele ungarikeelse tõlke. Ülikooli eesti keele õppejõu Reet Klettenbergi abiga valitakse välja parimad tööd, mille tõlkijad saavad võimaluse oma tööd kutseliste näitlejate toel publikule esitada. Ungarikeelsetele tekstidele lisaks loevad Ugala näitlejad ette ka lugude originaalversioonid, mis tõotavad ka eesti keelt mitteoskavale publikule huvitava keelekogemuse anda.

Eesti nädala raamesse jääb ka klubi Gödör ja ajakirja Lettre International korraldatav sari "20 aastat New Wave'i". Vestlusõhtust saab lähemalt lugeda siit.

Eesti nädala jooksul saab uudistada ka Eesti Instituudi slaidikogu Arvo Iho ja Andrus Kõresaare Eesti-teemalistest fotodest. Näitus on avatud Eesti nädala (18-24.03) jooksul.

Koostöös kohalike restoranidega jätkatakse eelmisel aastal alustatud eesti toitude tutvustamise tavaga. Tänavu pakutakse eestipäraseid lõunaid ja suupisteid vähemalt ühes restoranis igas ürituse toimumislinnas. Restoranid koostavad Eesti nädala menüü Ungaris elavate eestlaste pakutud eestipärastest retseptidest.

reede, 5. märts 2010

Kiviräha Jumala kirjad eestlastele

Ma ei ole sattunud eriti sageli Päevalehte lugema. Teadsin, et Kiviräha kolumnid seal ilmuvad, aga lugema olin neid juhtunud haruharva. Kui eelmise aasta lõpus ilmusid "Jumala lood" ühtede kaante vahel, räägiti ja kirjutati mujal ajakirjanduseski selle raamatu ilmumisest väga palju. Muidugi oli see eelkõige jõulueelne müügitrikk!

Kogumik sisaldab Päevalehes aastatel 2004-2009 ilmunud Jumala kirju eestlastele. Nende kirjade autor on Andrus Kivirähk. Väidetavalt on raamatusse kokku köidetud need lood, mis on ajahambale vastu pidanud. Ses mõttes on "Jumala lood" nagu läbilõige Eestis toimunust kõnealuse viie aasta jooksul. Jumala peamine vestluskaaslane on piiskop Andres Põder, kellega nad peavad väidetavalt pidevalt pikki telefonikõnesid. Dialoogidest piiskopiga avaldub Jumala iseloom, tahtmised ja põhjendused.

Raamat on üsna õhuke ja väikseformaadiline, aga lugemine mul ikka eriti hästi ei edenenud. Minu meelest ei õnnestu Kivirähal proosa väikevormides väljendumine üldse nii hästi kui romaani kaudu väljendumine. Kivirähka on võib-olla liiga palju saanud, aga tema tekstides ei ole mu jaoks enam uudsust. Üle vindi keerab ta alati ja see on see, mis pikka aega võlus. Nüüd ma juba tean, mis on järgmine lause. Olgu see lause kirjutatud näidendisse või proosapalasse või jagagu ta oma mõtteid telekas või raadios. Kõik on justkui hästi, aga ei paku enam pinget. Samamoodi nende "Jumala lugudega". See on Kivirähk, aga ma tean, et ta on rohkemaks võimeline, s.t ta oskab kirjutada palju sügavamalt, kui vaid tahaks. Reeglina mulle meeldivad Kiviräha ajaloolainelised või kultuuriloolised näidendid. Nendes on tunda sügavust ja tehtud eeltööd. "Jumala lood" on lihtsalt kivirähalik päevakommentaaride kogumik, seejuures on autor otsustanud kommenteerida päevasündmusi Jumala kirjade kaudu. Tõsi, juba idee iseenesest on kivirähalikult absurdne. Teisest küljest on Jumala personifitseerimise kaudu võimalik arendada peaaegu karaktereid.

kolmapäev, 3. märts 2010

"Üheksa" - muusika(li)film

Mõtlesime, et läheks kinno ja vaataks midagi kerget ja mõnusat. Valisime filmi nimega "Nine" ("Üheksa"). Sest see tundus kõigile ootustele vastavat. Liiatigi kandideerib tervelt neljale Oscarile: parim naiskõrvalosa (Penelope Cruz), parim kunstnikutöö, parim kostüümikunstnikutöö, parim laul (Take it all).

Väga ausalt öeldes häiris mind selles filmis peaaegu kõik. Alates sellest, et mingil arusaamatul põhjusel tehakse Hollywoodis aeg-ajalt täiesti sisutuid filme, kuhu kogutakse mängima hulk nimekaid staare. Veider, et sellise tasemega staarid viitsivad sellistes olematu süžeega filmides üldse mängida. Igatahes siin olid nii Nicole Kidman, Penelope Cruz, Kate Hudson, Fergie kui ka Sophia Loren. Peaosas oli ehk filmirežissöör Continit kehastas Daniel Day-Lewis. Arvatavasti ei ole niisuguse näitlejakoosseisu puhul filmi eelarve väike. Mulle võivad need näitlejad kõik meeldida, aga kahju hakkas neist, sest sisu on tõesti olematu. Penelope Cruz on mõjuv ja tore näitlejanna, aga väga erilise osaga ta selles filmis küll hakkama ei saanud.

Kui lõputiitrid jooksma hakkasid, selgus, et "Nine" põhineb mh samanimelise Broadway muusikalil. Seega oli filmis rohkesti muusikat, laulu ja tantsu. Oli kah paar päris head lugu, aga esimesest loost alates häiris mind miski selles muusikalikkuses. Nii et ei suutnud nautida isegi seda tahku.

Milles aga seisneb eriline kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö? Kas esimene seisneb selles, et filmis on rohkesti Rooma ja muid Itaalia vaateid? Ja teine selles, et ekraanil näeb rohkelt ilusasse pesusse riietatud tantsivaid ja laulvaid ilusaid näitlejannasid või et needsamad naised liikusid muidu ringi nagu tõelised kõrgseltskonda kuuluvad daamid?

Väga harva tekib mul kinos tunne, et tõuseks püsti ja läheks ära. Selle filmi ajal tekkis. Istusin ja igavlesin. Sõprade pärast ei tahtnud irduda ja ära minna. Muidugi on variant, et oli lihtsalt vale päev, vale tuju või mis kõik veel, aga vaevalt ...