Laupäev, 19. detsember 2009

Tere, Köismäe torn!

Väga ausalt! Tallinna vanalinn on iseenesest nii suur vaatamisväärsus, et sellest ei saa kunagi küll. Ometi ei satuta eriti sageli sajanditevanustesse vanalinna müüridesse. Korraldatakse küll mitmesuguseid ekskursioone ja mitu müüri torni on lausa muuseumid. 2003. aastal etendustepaigaks kohandatud Köismäe torni on nüüd päris aktiivselt kasutusele võtnud Nukuteater. Seetõttu on avanenud tore võimalus viia sinna ka pisikesi lapsi.

Üks lavastus, mida Nukuteater Köismäe tornis mängib, on pigemini väikestele lastele mõeldud "Tere!". Jaan Tätte samanimelise jõulunäidendi järgi lavastatud. Tätte tekst on nii soe! Ma ei ole varasemaid selle näidendi lavastusi näinud (neid on ilmsesti üle Eesti mitmel korral tehtud) ega näidendit lugenud, kuid Nukuteatri ühe tänavuse jõululavastuse ehk "Tere!" kohta tuleb küll ainult kiidusõnu öelda. Eelkõige sellepärast, et etendus pani lapsed hiirvaikselt kuulama-vaatama ja vajaduse korral hoolega kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Kujuteldamatult erinevad võivad kõik etendused ikka olla, kui nii palju sõltub publikust!

Kuna minu meelest ei ole Tätte kunagi lastekirjanik olla üritanud, siis peegeldub sellestki näidendist tegelaste dialoogide kaudu väga palju üldinimlikku, täiskasvanute tasandi teksti. Pugistasin selle sooja huumori peale peaaegu vahetpidamata naerda ja avastasin end naermas ka siis, kui mõni publiku hulgas istunud laps siiralt midagi ütles või kommenteeris. Mina mõtlesin ikka oma täiskasvanuliku rikutuse taseme järgi.

Lugu keerleb kahe täiskasvanu kodus. Mängivad Agnes Aaliste ja Tarmo Prangel. Jah, Marguse vend, kes sobib minu arvates lavale veelgi paremini kui Margus. Kohe esimesest stseenist peale oli nende elus väga palju tuttavlikku. Nii et mul tuli üle pika aja jälle meelde, et Jaan Tätte inimestetundmise vastu ei saa vist ükski tänapäeva eesti näitekirjanik.

Lõpuks kooriti jõuluvana ära ja kõik lapsed said kingitusega koju minna. Väga-väga armsalt oli see lahendatud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar