reede, 7. jaanuar 2011

Idioodid või näitlejad ehk ...

... lugu sellest, kuidas Juhan Ulfsak end mu südamesse lavastas ja kuidas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 8. lennu 4. kursuse näitlejatudengid end mu südamesse mängisid.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et lavastuse aluseks on Lars von Trieri samanimeline ammune film, millest ma enda üllatuseks ei mäleta muud, kui et mulle väga see film meeldis, ja seda rohelist värvi muruga aeda maja juures mäletan ka, mida on kasutatud Von Krahli Teatri "Idiootide" plakatil. Mõnd arvamust lavastuse kohta lugesin ka, näiteks Danzumehe ja Teatrinupu oma. Aga otsustavaks sai Operatsioon 11 oma.

Võidakse ju rääkida küll, et teatrisse minnes peaks endale kõigepealt selgeks tegema, mis see on, mida seal mängitakse. Ma natuke proovisin, aga see, mida laval nägin, erines algusest peale täielikult sellest, milleks olin valmistunud. Hea oligi, sest nii sain tõelise teatrielamuse osaliseks. Juhan Ulfsaki lavastus on lihtsalt geniaalne. Kujutlen ikka veel elavalt ette, kuidas selline asi sündis. Ühe suure protsessina, nagu Von Krahli Teatri lavastused kipuvad sündima.

"Idioodid" on lavastus teatrist, näitlejaks olemisest ja eneseleidmisest. Ausõna, ma sain nagu puuga pähe nende paari tunni jooksul. Rõõm, kurbus, valu ja helgus vaatasid mulle lavalt vastu ja inimeseks olemise ja saamise küsimused põrkusid alatasa vastu külma õhku. Julgemad ja need, kellele meeldib elada rohkem väljapoole, avanesid enam ja kinnisemad jäid tagaplaanile. Aga see ei ole üldse halb. See ei saagi halb olla, sest vaatajad on erinevad ja näitlejad on erinevad.

Aeg-ajalt kostub siit-sealt, et tõelised näitlejad tulevad lavakast. See oli üks mure nendel noortel. Ja teine oli muidugi see, kas ja miks nad seal üldse on. Kusjuures see küsimus on igaühe jaoks väga isiklik, sest kõik nad on väga erinevad. Mina vaatajana võin ja saan valida, kas ja mida ma vaatan, aga kas näitleja saab valida, kes ja kus ta on ... Elada on vaja ja siis ei pruugi olla võimalik midagi ära põlata.

Mõtted "Idiootide" etenduse ajal lõid mul pea ühtaegu klaariks ja segi. Aga kesisevõitu aplaus lõpus tähendas lihtsalt seda, et aplaus on niisuguse raputuse järel peaaegu kohatu. Harvadel-harvadel kordadel juhtub nii, et austusest näitlejate, lavastaja, tunde vastu ei ole vaja plaksutada, vaid tuleb astuda ruumist välja ja lasta teistel ka minna. Me ei peaks haavama kellegi sügavamaid tundeid ja tundmusi, me peaks vaatama enda sisse ja proovima otsida enda sisemist idiooti. Kas on õigus mängida idiooti, kui idioote on niigi maailm täis? Igatahes jah, suurepärane tükk!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar