neljapäev, 28. mai 2009

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Nüüd ma siis tean seda! Ootasin võimalust näha NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" kannatamatult ja suure põnevusega ning veelgi suuremate ootustega alates hetkest, mil nende kodulehele ilmus lavastuse tutvustus. See ootus muutus üha painavamaks, kui (ajakirjanduses) hakati juba nähtud ja nägemata etendustest rääkima. Nägemata etendusest sellepärast, et ma usun, et mitte kunagi varem ei ole Eestis ükski ajalehes ilmunud teatrietenduse arvustus saanud nii palju kommentaare kui seekord. Peamised kommentaatorid muidugi lavastust mittenäinud.

Selle pika ootamise järel pean mainima alustuseks ära etenduse suurima puuduse: pikkus. Võinuks olla vähemalt pool tundi lühem. Ometi mõjus kohati liiga veniv tempo lummavalt, sest ma ei mäleta NO-teatri repertuaaris lavastust, kus kärtsu-mürtsu pole. "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" paneb vaatama-kuulama hiirvaikuses, laval ei ropendata ega midagi.

Lahatavad teemad, milleks on kultuuri ja kunsti tegemisega kaasnevad probleemid, küsimused, kuidas ja mida teha, kellele teha, kas ja mida mõistetakse, panid mind küll tundma, et see lavastus annab igati võimaluse asju laiemalt vaadata ja näha. Kas kultuuri ja spordi teemade juhtimiseks piisab ühest ministrist, inimesest? Kellele tähelepanu rohkem on vaja?

Marika Vaarik oli super. Parimad kohad lavastuses mu meelest veel näiteks see, kui Sergo Vares helistas ja küsis, kas telekast pandi saade lindistama, siis veel jänesed kunstinäitusel, spordialade matkimised, Jaak Prints kogu etenduse vältel :), kappakusemise võistlus. Ja minu meelest oli igati asjakohane ja sugugi mitte üle pingutatud ka alasti Risto Kübar laval. Korraks küll mõtlesin, et no aitab juba, aga lõpuks oli see ikka ülimalt tabav ja detailideni paigas koht. Kokkuvõttes ühinen igati Otiga, et see lavastus "vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar