Kui Rein Raua "Vend" viis aastat tagasi ilmus, jõudis üks eksemplar mingit teed pidi ka minu kätte. Lugesin natuke, aga panin selle üsna pea kõrvale. Ei olnud minu raamat. Autori enda lavastatud "Vend" nüüd Rakvere Teatris köitis jälle tähelepanu. Esiteks oli see Rein Raua debüütlavastus ja teiseks kostusid õige pea siit-sealt kiitvad hinnangud, milles rõhutati eraldi esmalavastuse õnnestumist. Nii et kui Rakvere Teater oktoobris Draamateatri saalis "Venda" mängis, seadsin end teatritooli mugavalt istuma ja jäin vaatama.
Üks asi sai lõplikult selgeks. Mulle ei meeldi niisugust teksti lugeda, mulle ei meeldi õigupoolest ka näiteks luulet eriti lugeda, aga ma armastan tunnet, kui ma sellist teksti kuulen. Ka luulet meeldib mulle kuulata, mitte lugeda. Mind rahustab teadmine, et sõnade taga on usk, kaudselt lootus. Rein Raua "Vend" kannab just niisugust sõnumit, kui ühte kopitanud paika tuleb õele külla vend ja mõjutab otseselt kõiki teisi peale õe palju rohkem. Inimesed ütlevad, et see on nagu luule. Mu meelest on see nagu elu.
Korraks tekkis etenduse ajal tahtmine raamat uuesti kätte võtta, et proovida veel kord lugeda. Võib-olla on mul aukartus sõnade kaotsimineku ees, kui nad on raamatulehtedel, igaühel suur roll ja kaal. Igatahes annab hääl sõnadele jõu.
Rein Raud on rääkinud oma Baricco-lembusest ja bariccolikku on tunda nii raamatus (kuivõrd ma seda lugenud olen) kui ka lavastuses. Lisaks on kõik üks vestern. Jah, just see kinožanr. Rakvere Teater määratleb lavastuse spaghetti-westerniks. See on lavateos, millesarnast eesti teatris kohe ei meenugi. Tõeliselt nauditav vaatamine, kuigi loo terviklikkus võib eksistentsialismi sõnumisse kinni jääda. Tühja sest! Saadav emotsioon on palju olulisem - inimese üksindus ja võimumängud loovad äärmiselt tuttava pildi. Äratundmine on veel üks märksõna, mis meelde jääb.
Näitlejatest teeb kaasa suur hulk Rakvere Teatri trupist. Peaosas on Üllar Saaremäe, kuid tema kõrval on vähemalt sama oluline õde (Tiina Mälberg), kelle pärast vend on üldse tulnud. Keegi ei mõista tema tulemise motiive, keegi ei suuda otsustada, mida peale hakata. Mustjashallis lavakujunduses, kus kõrguvad kujud, mida keegi enam ei taha, on raju elu-olu, (võimu)mängud. Äärmiselt täpne ja ülev lavastus.
Mul on kahju, et ma olen nii harimatu ja kitsa silmaringiga inimene, et ma seda baricco-teemat/paralleeli ei mõista. :(
VastaKustutaMa, lihtne inimene, hoopis leidsin, et hästi palju oli seda erinevate tegelaste lahtiseletamist ja palju liine, nagu filmis. Ja et võib-olla oleks olnud hoopis teistsugune elamus kui oleks eelnevalt raamatut lugenud, aga puhtsubjektiivselt võttes siis sellest hoolimata (või tänu sellele?) ikka väga meeldis. :) Sarnaselt nagu Sulle jäi mulje, et sellist eesti teatris kohe ei meenugi (kuigi ma ise olen siinjuures ebaõiglaselt ainult Tallinna teatrite põhine). Täitsa nagu klass omaette, tiptop tänapäevane teater, ilma et oleks otseselt võrreldav/kopeeriks ei Tallinna draama- ega no-teatriga näiteks.
Aitäh Sulle, et Sa meenutasid mulle, et tegelikult mulle ju meeldis ka teatrist ja kinost (ja kirjandusest, kui selleks mahti sain) kirjutada ja et ma pole seda juba häbiväärselt kaua oma blogis teinud. Tahan end parandada!:)
Aitäh vastu kajamast! Baricco-paralleeli kohta võiksid lugeda alustuseks näiteks paar rida siit - http://www.looming.ee/2013/06/paar-tahelepanekut-rein-raua-loomingust/ - ja sealt siis omakorda edasi liikuda. :) Kindlasti on paremaidki ja põhjalikumaid käsitlusi.
VastaKustutaMingis mõttes on mu jaoks võrreldav lavastus eesti teatris ehk kunagine "Keskööpäike" Linnateatris. Või siis ka just selle ainulaadsuse pärast.
Kirjuta jah teatrist! Loeksin suure rõõmuga.
Kas Sa Ekspressist nüüd "Venna" arvustust lugesid? http://ekspress.delfi.ee/news/areen/uudised/vapper-vend-onnetu-ode-ja-kari-lollpaid.d?id=67619506
VastaKustutaMiks ta nii kuri on?!